1/2005

Artiklid
Tormi õppetunnid: kas hakkame lõpuks metsi kindlustama?

Erinevalt maja- ja autoomanikest ei ole erametsaomanikud saanud tormikahjude eest mingit hüvitust. Erametsa kindlustus on üle jõu kallis ja seepärast ei olnud metsad kindlustatud. Edaspidi tasuks sel otstarbel luua looduskahjude korvamise fond.

METSAOMANIKU KAHJUSID EI KORVA KINDLUSTUSSELTSID EGA RIIK Jaanuaritorm tegi Eestis palju pahandust: ujutas üle maju ja autosid, murdis puid. Nagu ikka pärast õnnetusi, küsiti ka seekord, kes hüvitab kannatanutele kahjud. Vastust soovivad saada ka metsaomanikud, kelle metsades on ligemale 600 000 tm puitu tormi ohvriks langenud.

Ajakirjanduses on palju kirjutatud kindlustusseltsidega võidelnud majaomanikest, kel hoolimata sõlmitud kindlustuslepingust on olnud probleeme hüvitise saamisega. Kuuldavasti on lõpptulemus siiski majaomanikele edukas: kindlustusandja nõustus arvama tormi looduskahjuks ja kompenseerima kahjud.
Samas ei ole kuulda olnud, et tormi tõttu kannatanud metsaomanikud oleksid kindlustusega kembelnud, püüdnud selgitada, et erakordselt tugeva marutuule murtud metsa peaks käsitlema looduskahjuna. Nimelt pole metsaomanikud veel jõudnudki niikaugele, et saaksid taotleda kindlustusseltsidelt hüvitist: pole astutud isegi esimest sammu, s.o. sõlmitud kindlustuslepingut. Kuuldavasti on kogu Eestis vaid mõni üksik metsaomanik, kel kindlustuskaitse olemas. Seega ei ole metsaomanikel lootustki tormikahjudele kindlustussüsteemist hüvitist saada.
Kes siis ikkagi hüvitab omanikele looduskahjud? Võib-olla riik? Paraku mitte.
Keskkonnaminister tõmbas sellele lootusele risti peale, öeldes, et riik kahjusid ei korva: metsaomanik peaks ise metsa kindlustama. Seega saadab riik metsaomaniku kindlustusfirmasse, kus peaks asjad korda saama. Tegelikkuses tähendab see, et oma kahjud peab metsaomanik ikkagi ise kandma.

KINDLUSTUS ON METSAOMANIKULE LIIGA KALLIS Vahel tundub, et sõna “kindlustus” on mugav kasutada neil, kes soovivad vastutusest vabaneda. Lihtne on öelda, et kindlusta oma vara, kuid ära minult midagi küsi. Mõni aeg tagasi pidasime üsna tulist kirjavahetust nii jahimeeste kui ka keskkonnaministeeriumiga jahiseaduse teemal. Muu hulgas tundsime huvi, kellelt saaks metsaomanik nõuda kahju hüvitamist, kui metsloomad on näiteks noore metsakultuuri nahka pistnud. Jahimeeste hinnangul hüvitab kahjud riik, aga keskkonnaministeerium kirjutas, et riik hüvitist ei maksa, kuid omanikul on võimalus oma mets kindlustada. Kindlustusseltsist äsja rajatud metsanoorendikule kindlustuskaitset ostes tunnistas aga isegi seltsi müügimees (kes tavaolukorras teeb kõik, et klient lepingu sõlmiks), et noorendikku ei ole mõtet riskide, sealhulgas ulukite vastu kindlustada, kuna see läheb metsaomanikule üüratult kalliks ...
Nii peabki metsaomanik metsloomade tehtud kahju ise kinni maksma. Hoolimata sellest, et jahipidamisest tema maal teenivad nii jahimehed kui ka riik.
Kui kindlustus on niivõrd hea moodus oma vara kaitsta, miks meie metsaomanikud seda siis ei kasuta? Põhjus on väga lihtne: see on liiga kallis.
Erametsanduse tulusus on hinnanguliselt kõigest 2–3%. Arusaam, et erametsa majandamine on väga tulus, ei ole õige. Komplekskindlustus hõlmab küll metsa kaitset enamiku riskide vastu, kuid selle hind on ühes Eesti suurimas kindlustusseltsis 143–216 krooni hektari kohta, seejuures on omavastutus 5000–30 000 krooni. Metsakindlustust on kindlustusliigina juba mitu aastat pakutud, kuid lepinguid on sõlmitud äärmiselt vähe. Seega on ilmselge, et selline hind ei ole metsaomanikele vastuvõetav.
Ministril on mingil määral õigus, kui ta väidab, et metsaomanik peaks kahjude korral kindlustusest abi nõutama: eramets on ju eraomand, mis võib selle omanikule tulu anda ning seetõttu peaks ka selle kaitset korraldama erasektori kaudu. Kuid avalik võim reguleerib metsakasutust päris ulatuslikult. Osa õigusakte kohustavad metsaomanikke tegema metsa investeeringuid, kui omanik on metsa majandamisest tulu saanud. Selliseks võib pidada näiteks taasmetsastamiskohustust lageraie järel. Samas on sätteid, mis kohustavad metsaomanikke kulutusi tegema ka juhul, kui mets ei ole tulu andnud. Ilmekas näide on nõue, et metsaomanik peab loodusolude tõttu hävinud metsa uuendama kolme aasta jooksul. Ent kujutagem ette olukorda: torm murrab metsa maha, omanik istutab uue metsa, nagu nõuab seadus, aga siis tulevad metsloomad ja maiustavad rajatud metsakultuuri kallal. Kes kannab metsaomaniku kahjud? Kas riik, jahimehed või kindlustus? – Ikka omanik ise.

LOODUSÕNNETUS ON MÖÖDAS, VALMISTUGEM UUTEKS Üldlevinud arusaama ja ka metsaseaduse sätete järgi ei ole metsandus Eestis ainult eraasi, vaid kuulub kogu ühiskonna huvisfääri. Selle seisukohaga võiks metsaomanik nõustuda, kui avalik huvi ei piirduks ainult piirangute kehtestamise ja metsa müügist saadud tulult maksude kogumisega. Paraku peetakse erametsa kord ühiskondlikuks, kord eraasjaks – vajadust mööda. Kui kõne all on raiemahud erametsades, öeldakse ikka, et “meie metsi raiutakse liiga palju”, seega peab riik sekkuma. Ent kui erametsa on räsinud loodusõnnetus, järeldatakse, et metsaomanik peab kahjud ise kandma. Aga ka viimasel juhul peaks avalik sektor pidama erametsa meie metsaks ja metsaomanikule appi ruttama.
Millist abi ootaks metsaomanik riigilt? Ma ei usu, et hiljutise raju tõttu kannatanud omanikke õnnestub rahaliselt abistada. Praegu on riik teinud põhimõttelise otsuse hüvitist mitte maksta ja vaevalt saab seda muuta. Kuid pakuksin lahendusi tulevikuks. Ilmselgelt ei jää see loodusõnnetus viimaseks. Peale tormi tuleb ette tulekahjusid, üleujutusi, üraskirüüsteid, põdra- ja koprakahjustusi jne. Just praegu, pärast laastavat maru, on õige aeg mõelda, kuidas kõrvaldada tulevaste õnnetuste tagajärgi.

TULEKS LUUA UUS FOND, MIS KORVAKS METSAOMANIKELE LOODUSKAHJUD Eespool sai märgitud, et levinud arvamuse kohaselt peaks metsad kindlustama. Tõdesime, et see kindlustusliik on olemas, kuid ometigi metsaomanikud seda ei kasuta. Seega ei paku senised abinõud lahendust. Kas oleks siiski otstarbekam paluda riigilt otsest hüvitist? Näiteks näha keskkonnaministeeriumi eelarves igal aastal ette raha erametsa looduskahjude korvamiseks? Ei, kuigi kindlustus ei toimi, olen ikkagi arvamusel, et peaks kasutama erasektori võimalusi.
Pärast jaanuaritormi, mis räsis Rootsi metsi veel hirmsamalt kui meie puistuid, uurisin sealsetelt metsaomanikelt, kuidas kavatseb riik metsaomanikele kahjusid hüvitada. Vastus oli selge: riik kahjusid ei korva, kuna omanikud saavad metsa mõistlikel tingimustel kindlustada. Seega kasutab isegi Rootsi kindlustuse, mitte aga riiklike hüvitiste süsteemi. Kuid on oluline märkida, et metsakindlustus erineb seal natuke tavakindlustusest. Nimelt on Rootsi metsaomanike keskorganisatsioon LRF loonud oma kindlustusfirma, mis kindlustab Rootsi eraomanike metsad koostöös suure kindlustuskompaniiga. Hind on metsaomanikele sobiv, kuna kindlustusandja on organisatsioon, kes ei pea oma liikmete metsade kindlustuselt hiigelkasumeid teenima.
Seega on täiesti reaalne metsa kindlustada, kuid tema toimimises ainult vabaturumajanduse tingimustes võib kahelda. Eestis muudabki metsakindlustuse kalliks tõsiasi, et see peab kindlustusfirmade omanikele korralikku tulu teenima. Ka Eestis tuleks käivitada süsteem, mis ei lähtuks ainult praegustest kindlustusseltsidest ega peaks teenima kasumit, vaid arvestaks ennekõike metsaomanike huvisid. Erametsakeskus on juba tellinud uuringu, millega selgitatakse fondi loomise võimalusi. Metsaomanikud saaksid sinna teha sissemakseid ja looduskahjude korral maksaks fond omanikele hüvitist. Fondi siht ei tohiks olla teenida tulu fondile või selle haldajale. Raha tuleks kasutada ainult hüvitiste maksmiseks. Mittetulunduslik tegevuspõhimõte peaks tagama, et metsaomanike tehtavad sissemaksed oleksid mõistlikul tasemel, kuid samas fondi kapital piisav hüvitiste jaoks looduskahjude korral. Selline fond ei saa tööle hakata pelgalt metsaomanike entusiasmist: keegi ei tee ju sissemakseid olematu algkapitaliga fondi. Siin on riigil võimalus appi tulla: ta võiks aidata luua fondi algkapitali. See peaks tagama, et juba fondi esimesel tegevusaastal oleks loodusõnnetuste korral võimalik metsaomanikele hüvitist maksta. Seega ei oota me riigilt mitte ühekordset toetust, vaid tõsist abi uue süsteemi loomisel.
Muide, metsanduse arengukava järgi toetab riik erametsade kindlustamist. See õilis põhimõte võiks lõpuks teoks saada. Kui niisuguse fondi idee pole vastuvõetav, tuleks leida teisi viise, kuidas erametsi kindlustada. On vaja mõelda, pakkuda välja lahendusi, neid arutada ja ellu viia. Et me saaksime järgmise loodusõnnetuse korral tegutseda. Muidu kurdame pärast järjekordset loodusstiihiat taas, et metsaomanik ei saa abi ei riigilt ega kindlustuselt. Pelgalt probleemi teadvustamine meid ei aita. Lahendusi on vaja.



Jaanus Aun, Eesti Erametsaliidu esimees

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: