Eesti Looduse fotovõistlus
4/2012



Artiklid
Maailma metsakasvatuse ja -kasutuse suundumusi

Eri maades on metsakasvatuse ja -kasutuse areng sageli kulgenud eri teed. Siiski saab vaadelda ja välja tuua üldsuundumusi. Artikkel on eelmises ajakirjanumbris ilmunud loo jätk.

KIIREKASVULISI PUUISTANDIKKE ON KÕIGE ENAM RAJATUD AASIAS Mõisteid puuistandik ja kultuurpuistu käsitletakse eri riikides erinevalt.
FAO peab istandikuks kultuurpuistut, mis on rajatud külvi või istutuse teel nii metsamaal asendamaks raiutud puistut või metsastamaks muud maad (Terms and Definitions, 1998). Metsaistandikul on kaks kindlat tunnust:
1) kasutatakse introdutseeritud puuliike;
2) kui rakendatakse kohalikke puuliike, on puistu intensiivselt majandatud, ühevanuseline, puud paiknevad regulaarse seaduga. Istandusi majandatakse tavaliselt lühikese raieringiga ning enamasti kasutatakse kiirekasvulisi puuliike, et saada eeskätt odavat toorpuitu tööstuse tarbeks.

Kas Eestis on metsakultuure, mis vastavad istandiku tunnustele? Kuna meil kasutatakse metsauuenduses peamiselt kodumaiseid puuliike ja -kultuurides lisandub kultiveeritud taimedele ka looduslik uuendus, ei saa Eestis isegi puhtkultuuride korral tavaliselt rääkida istandikest.
Maailmas on kultuurpuistute, sealhulgas istandike pindala kiiresti suurenenud, hõlmates praegu 5% maailma metsade üldpindalast. Mõistmaks seda, kas istandike rajamine suurendab metsa üldpindala, tuleb teha selget vahet, kas on tegemist uut seni muul viisil kasutatud alade metsastamise või raiutud metsaalade taasmetsastamisega. Kui istandik on rajatud alale, mida seni polnud metsana kasutatud, on tegu metsastamisega. Selle tulemusena metsa üldpindala suureneb. Kui istandik on aga rajatud maale, kust varasem mets on maha raiutud, on see taasmetsastamine. Sel puhul jääb metsa üldpindala endiseks. Tavaliselt annab istandikuna rajatud puistu endisest suuremat puidutoodangut, kuid samas kahaneb seal selle bioloogiline mitmekesisus.
Pindalalt suurimad kiirekasvuliste puuliikide istandused on arengumaadest Hiinas (33,8 mln. ha), Indias (14,6 mln. hektarit), Indoneesias (6,1 mln. ha) ja Brasiilias (4,6 mln. ha). Kokku paikneb 62% kiirekasvuliste puuliikide istandustest Aasias (State of the World’s Forests, 2001). Kiirekasvuliste (sageli eksootpuuliikide) istanduste puidu aastane juurdekasv on põhjapoolkeral enamasti 10–15 tm/ha ning lõunapoolkeral 30–40 tm/ha, nende raiering on harilikult alla 30 aasta (Siry, Cubbage, Ahmed, 2003). Näiteks on eukalüptiistanduste keskmine aastajuurdekasv olenevalt liigist 10–60 tm/ha (State of the World’s Forests, 2001). Troopiliste piirkondade puuistandike liigilises koosseisus domineerivad eukalüptid (neid on kultiveeritud üle 10 miljonil hektaril, 23% istanduste pindalast), järgnevad männid (10,5%), akaatsiad (7,7%) ja suur tiikpuu (5% istanduste pindalast).
Suur tiikpuu on looduslikult levinud Indias, Indoneesias, Tais ja Myanmaris. Puu kasvab kuni 40 meetri kõrguseks. Puit on ühtlaselt kuldpruun, sageli shokolaadipruunide kuni mustade joontega. Puit on tugev, keskmise tihedusega ja teda peetakse mitmel otstarbel maailma parimaks. Kuna areaali piires on puu looduslikest metsadest suures osas välja raiutud, on väga oluline kasvatada seda puuliiki istandikes, et liik säiliks.

ISTANDIKUD SÄÄSTAVAD LOODUSLIKKE METSI Parasvöötmes rajatud puuistandikes domineerivad mitmesugused papliliigid(http://www.fao.org/docrep/W4345E/
w4345e03.htm).
Tõhusa aretustöö abil loodetakse saada veelgi kiirekasvulisemaid kloone ja hübriide. Näiteks Itaalias, kus metsa kogupindala on 9,7 miljonit hektarit (sellest 8,4 mln. ha mägedes ning 1,3 mln. ha tasandikel), on juba 60% raiutud puidust ning 65% tööstuslikust ümarpuidust pärit tasandikel rajatud istandikest. Nõnda on tunduvalt vähenenud mägedes paiknevate looduslike metsade raie (Pettenella, Secco, 2004).

Praegusajal saadakse kultuurpuistutest umbes veerand tööstusliku ümarpuidu kogusest. Ühtlasi on märgata selget suundumust, et nende osakaal suureneb veelgi. Prognoosi kohaselt võib kahekümne aasta pärast kultuurpuistutest saadav puit katta kuni poole kogu maailma puiduvajadusest (Brown, 1998). Aastas rajatakse maailmas ligikaudu 4,5 miljonit hektarit kiirekasvuliste puuliikide istandikke. Enamasti majandatakse neid intensiivselt, nad on suure tootlikkusega ning annavad head tarbepuitu (Siry, Cubbage, Ahmed, 2003). Pool kogu maailma kiirekasvuliste puuliikide istandikest on alla 15 aasta vanad (State of the World’s Forests, 2001). Sealt saadav üha suurenev puidukogus aitab tunduvalt vähendada survet looduslikele metsadele ning bioloogilisele mitmekesisusele tervikuna. Istandikud aitavad oma kiire biomassi juurdekasvuga siduda hulganisti atmosfääri süsinikku ja nõnda tasakaalustada võimalikku kliimamuutust. Lõpuks annavad istandikud tööd miljonitele maapiirkondade inimestele, leevendades sotsiaalseid pingeid (Siry, Cubbage, Ahmed, 2003).
Suurimaid investeeringuid metsakasvatusse tehaksegi praegu peamiselt Hiinas ja Kagu-Aasia riikides. Sealne puit on märksa odavam kui Euroopa ja Põhja- Ameerika metsadest saadav ning sellest toormest valmistatud puidutooted mängivad maailmaturul üha suuremat rolli.
Eeltoodud teabe põhjal võiks algatada ka Eestis mõttevahetuse teemal, kuidas suhtuda intensiivse metsakasvatuse eri viisidesse: millised on selle majanduslikud, sotsiaalsed ja ökoloogilised mõjud.

ARENGUMAAD KASUTAVAD PUITU PEAMISELT KÜTTEKS, ARENENUD MAAD TÖÖSTUSE TARBEKS Maailma metsade aastane puiduraie on kokku ligikaudu 3,3 miljardit tihumeetrit (Maini, 2002). Võrreldes maailma metsade puidutagavara (386 mld. tm) ja raiemahtu (saadakse 1,6 mld. tm tarbeja 1,8 mld. tm küttepuitu), selgub, et aastas raiutakse pisut üle ühe protsendi maailma metsade puidutagavarast (Brown,1998). Metsade aastane raiemaht hõlmab Euroopas 59% metsade aastasest netojuurdekasvust, Põhja-Ameerikas 79% ning Venemaal, Ukrainas, Kasahstanis kokku 17% (State of the World’s Forests, 2001).
Puitu kasutatakse mitmel moel. 90% maailma küttepuidust varutakse ja kasutatakse arengumaades, samas peaaegu 90% sellest puidust, mis on varutud ja töödeldud arenenud riikides, tarvitatakse tööstuslikul otstarbel (Maini, 2002). Samal ajal kui arenenud riikides katab küttepuit 1% kogu energiavajadusest, on see näitaja arengumaades koguni 26%, sealhulgas Ladina-Ameerikas 20%, Aasias 22% ning Aafrikas 52%. Kuid metsakasutuse suundumused on küllaltki keerukad. Näiteks praegusajal on saepalgi turg kõige jõudsamalt arenenud hoopiski Hiinas, kus on ülikiiresti arenev ning üha enam toormaterjali vajav tööstus; viimasel neljal aastal on nii puidukasutuse kui ka -impordi kasv olnud suurusjärgus 20 miljonit tihumeetrit. Hiina keskendub üha enam puidust lõpptoodangule. See maa on oma toodetega vallutamas Jaapani ning Põhja-Ameerika, ent tasapisi ka Euroopa turge. Hiina on juba praegu Kanada järel suuruselt teine puittoodete eksportija USA-sse (Taylor, 2004).
Et lihtsustada üldpilti eri riikide arusaamadest ja väärtushinnangutest metsade kohta, toome järgneva näite. Metsa pindala alusel elaniku kohta võib riike jaotada metsarikasteks ning -vaesteks. Majandusarengu järgi jaotatakse riike arenenud ning arengumaadeks. Võttes arvesse elanike rahalist sissetulekut kui majandusarengu näitajat ning metsa pindala elaniku kohta kui metsavarude näitajat, võib maailma riigid liigitada nelja suurde rühma

METSARIKKAD ARENGUMAAD RAIUVAD, METSAVAESED ARENENUD MAAD HOIAVAD OMA METSI Metsarikkad arengumaad, nagu Brasiilia, näevad metsavarudes eelkõige kiire majandusarengu ning rikastumise vahendit. Seal peetakse metsi rahvuslikuks rikkuseks ning ei soovita, et rahvusvahelised organisatsioonid sekkuvad nende siseasjadesse. Metsarikkad arenenud riigid suhtuvad oma metsasse teisiti. Näiteks Kanada ja teised maad tunnistavad metsade väärtust nii keskkonna kui ka majandusarengu seisukohalt. Nendel riikidel on olemas nii majandus- kui ka tehnilised vahendid ning ühtlasi poliitiline tahe ja avalik toetus järgimaks säästva arengu põhimõtteid metsanduses.
Metsavaesed arengumaad, näiteks India, sõltuvad oma vähestest metsavarudest: mets on elatusvahend, peamine energia- ja sageli ka toiduallikas, pakub varju kuumuse ja põua eest, annab ravimtaimi jm. Metsavaesed arenenud riigid, nagu Holland, impordivad metsarikastest riikidest metsandustooteid ning -teenuseid. Nad väärtustavad oma väheseid metsi ning kasutavad metsi peamiselt keskkonnakaitse ja puhkeotstarbel (Maini, 2002).
Kuna eri huvide ja väärtushinnangutega riigid kaitsevad rahvusvahelises metsapoliitikas kiivalt oma maa huve, on väga raske välja töötada ja rakendada ühtset õiguslikku säästva metsanduse mehhanismi. Eeltoodu taustal oleks õpetlik püüda sõnastada Eesti huvisid ja hoiakuid ning otsida Eestile maailma metsandussüsteemis sobivat kohta.

EUROOPAS PAISTAB EESTI SILMA KAITSEALUSTE METSADE SUURE PINDALAGA, KUID KA RAIEMAHTUDE POOLEST Euroopa pindalast on metsaga kaetud ligikaudu kolmandik. Kokku on metsade all eri andmetel 330–370 miljonit hektarit, kaasa arvatud Venemaa Euroopaosa metsade pindala, mis hõlmab kogu Euroopa metsadest ligi poole. Metsa pindala suureneb Euroopas aeglaselt, ligikaudu ühe miljoni hektari võrra aastas (aastail 1980–1995 kokku 4,1%; State of the World’s Forests, 2001). Seega tasakaalustab Euroopa, sealhulgas ka väikese Eesti metsasuse suurenemine mingil määral globaalset metsade hävitamist.
Eri stsenaariumide järgi võib Euroopa metsade pindala aastal 2040 olla 329 või 343 miljonit hektarit (Outlook for the developments of European forest resources, 2003; European Forest Information Scenario Model, 2004).
Lääne- ja Kesk-Euroopa riikide metsade kogupindala on 170 miljonit hektarit, sealhulgas Euroopa Liidu senise 15 liikmesriigi oma oli 2001. aastal 114 miljonit hektarit (State of the World’s Forests, 2001).
Euroopa metsade kogu puidutagavara suureneb arengustsenaariumi järgi 51 miljardilt tihumeetrilt 2000. aastal 62 miljardi tihumeetrini 2040. aastal. Puistute keskmine puidutagavara hektari kohta suureneb sama aja jooksul 152 tihumeetrilt 189 tihumeetrini (Outlook for the developments of European forest resources, 2003). Metsasuse protsent on riigiti väga kõikuv. Soomes on see 74,2% ja Rootsis 74,1%. Samas on Malta metsasus vaid 1,1%, Islandil 1,4% ja Iirimaal 6,6% (http://eno.joensuu.fi/ Forests%20in%20Europe.htm).
Iga eurooplase kohta tuleb keskmiselt alla poole hektari metsa. Metsa pindala elaniku kohta on suurim meie põhjanaabritel Soomes: 4,3 hektarit. Taanis ja Hollandis on see aga vaid 0,1 hektarit (Schmithuesen, 2003). Eri kaitserežiimiga metsad võtavad riigiti enda alla 10–35% kogu metsa pindalast, kuid range kaitse all on vaid 2% Euroopa metsadest. See on tunduvalt vähem kui Eestis: üle kolme korra. Praegusajal suudavad Euroopa metsavarud katta 87% nende riikide puiduvajadusest. Sealjuures hõlmab metsaraie kokku 70% puidu aastasest juurdekasvust (European Forest Information Scenario Model, 2004). Eesti ja Läti on ainsad Euroopa riigid, kus raiemaht on saavutanud metsade aastase puidu juurdekasvu taseme.

Kirjandus
• Brown, C. 1998. Global Forest Products Outlook Study: Thematic study on Plantations. FAO, Rome.
• European Forest Information Scenario Model, 2004 http://www.efi.fi/projects/forsce/efiscen.pdf
• State of the World’s Forests, 2001. FAO, Rome, 182 p. http://www.fao.org/documents/show_cdr.asp?url_file=/docrep/003/ y0900e/y0900e00.htm
• Forests in Europe http://eno.joensuu.fi/Forests%20in%20Europe.htm)
• Forest Resources of Europe, CIS, North America, Australia, Japan and New Zealand. 2000. UN ECE – FAO. GFRA Main Report, New York and Geneva. Lessons from the Rain Forest. Brazil, Ministry of Environment and World Bank, 2002.
• Maini, J. S. 2002. International Dialogue on Forests: Impact on National Policies and Practices. – Forest Policy for Private Forestry. Global and Regional Challenges. CAB Publishing, Oxon, New York: 9–15.
• Newman, A. 1990. Tropical Rainforest. A world survey of our most valuable and endangered habitat with a blueprint for its survival. London.
• Outlook for the developments of European forest resources, 2003. A study prepared for the European Forest Sector Outlook Study (EFSOS). UN ECE – FAO.
• Palo, M., Lehto, E. 2003. African deforestation: causes and scenarios. – XII World Forestry Congress. Quebec City, Canada.
• Pandey, G. 2003. Forest Management: Changing Paradigms. – XII World Forestry Congress. Quebec City, Canada.
• Pettenella, D., Secco, L. 2004. New Trends in Italian Forest Policies: a Shift of the Focus from the Mountain to the Plain. – The Evaluation of Forest Policies and Programmes. International Symposium, Epinal, France.
• Regional Trends in Forest Use and Conservation, 2004. Policy Implications and Options by Esa Puustjärvi, Tuomo Kotimäki. Indufor OY, Helsinki.
• Schmithuesen, Fr. 2003. The Global Revolution in Sustainable Forest Policy. A European Perspective. – Forest Policy and Forest Economics. Department of Forest Sciences. Working Papers International Series, 03/2, Zürich.
• Siry, J. P., Cubbage, F. W., Ahmed, M. R. 2003. Sustainable forest management: Global trends and opportunities. – XII World Forestry Congress Proceedings, Quebec City: 275–282.
• Taylor, R. E. 2004. Policy Issues&Initiatives Related to the Four “Wild Card” Supplying Regions. – UN ECE/FAO European Forestry Commission Joint Session, Oct. 2004, Geneva.
• Terms and Definitions, 1998. FRA. FAO, Rome.
• White, A., Martin, A. 2002. Who Owns the World’s Forests? Forest Tenuire and Public Forests in Transition. Washington.
• Wunder, S. 2003. Forests Without Trees? A Note on Problematic Forest Definitions and Change Assessments. – XII World Forestry Congress, Quebec City, Canada.
• The World Bank Group Statistics http://www.worldbank.org/data/maps/images/forest.gif
• http://www.fao.org/docrep/W4345E/w4345e03.htm
• http://www.staff.amu.edu.pl/~zbzw/glob/glob1.htm



Kalle Karoles, Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse direktor, EPMÜ õppejõud

Loe kommentaare (4)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet