Kesk-Euroopas on püsimetsad kui lageraieid vältiv looduslähedase metsanduse võimalus viimasel paaril aastakümnel võitnud suure populaarsuse. Eesti metsaseadus lubab ka kodumaiseid metsi majandada püsimetsana. Tegelikkuses on metsaomanike ja teiste metsandus praktikute teadmised selles vallas lubamatult napid. Järgnev kaheosaline arutlus keskendub valikraiete ja püsimetsade põhimõtetele ja rakendusvõimalustele Eestis.

VALIKRAIETE JA PÜSIMETSA PÕHIMÕTETEST. Valikraie kui lageraie alternatiiv on vaatluse all juba Oskar Danieli 1926. aastal ilmunud metsakasvatuse õpikus. Seal on kirjutatud, et valikraiete tulemusel tekib ühevanuselise metsa asemele mitmevanuseline mets, kus “metsa liikmed kas üksikute puude või salkade näol üksteise kõrval asuvad ja alaliselt vahelduvad”. 1998. aastal vastu võetud metsaseadusest leiame tänapäevase valikraiete ja püsimetsa käsitluse: püsimetsana majandades asendub või asendatakse väljaraiutud või väljalangenud puud pidevalt uutega; ühtlasi on püsimetsana majandatavas metsas keelatud hooldus- ja uuendusraied. Valikraiete kohta on kehtestatud järgmised reeglid: “Esimese valikraiega tohib välja raiuda kuni 20 protsenti elusate puude tagavarast tingimusel, et metsa ülarinde täius ei lange madalamale kui 0,6. Korduva valikraiega ei tohi viia puistu tagavara madalamale, kui see oli pärast esimest valikraiet ..” Vaatleme ühekaupa ja pikemalt püsimetsade ning valikraiete olulisemaid põhimõtteid.

1. Metsade kasvatamine püsimetsana on nüüdisaegse looduslähedase metsakasvatuse võte. Ühe looduslähedase metsanduse ilminguna on metsade kasvatamine püsimetsana saavutanud viimasel paaril aastakümnel suure populaarsuse Kesk-Euroopa majanduslikult arenenud riikides. Metsakasvatuse mõttes ei ole tegemist uue nähtusega. Klassikaliselt on Euroopas tuntud Dauerwald ja valikraied kui metsakasvatuse ja puiduvarumise süsteem, ka nõukogude ajal Eestis kehtinud raie-eeskirjades oli turberaiete alamliigina võimalus rakendada valikraieid (vabavalikraied e. hooldusvalikraied). Valikraied ja püsimetsad kujutavad endast looduslähedast ja säästlikku metsade majandamise meetodit. Vastandina lageraietele ja ka turberaietele ei likvideerita valikraiete korral metsa ega teki puurindeta perioodi (raiesmikku). Eesmärk on kujundada liigirikkad suure loodusliku mitmekesisusega erivanuselised segametsad. Valikraieid tehakse ainult püsimetsas. Enamgi veel: püsimetsas tehaksegi ainult valikraieid. Seal ei tehta kunagi eraldi uuendusraiet. Püsimetsas toimub metsa pidev uuenemine: väljaraiutud puud asenduvad uutega looduslikult või teeb selle töö inimene. Metsa kui ökosüsteemi areng on pidev, ühtlane, puuduvad ühevanuselisele metsale omased arengufaasid alates raiesmikust ja metsakultuurist küpse metsani. On rõhutatud valikraiete sobivust erivanuseliste segapuistute majandamisel. Valikraietega majandatav mets täidab puidutootmise kõrval ka teisi metsa funktsioone (keskkonnakaitse, puhkemajandus, jahindus) ja võimaldab ka sel teel otsest tulu. Valikraie asendab hooldus- ja uuendusraiet ning seda tehakse nii metsa kasvatamise kui ka puidu varumise või mis tahes muul eesmärgil. Kujundades ja majandades püsimetsa valikraietega, tuleb lähtuda samast metsakasvatuse kontseptsioonist aastakümneid või isegi sajandeid, tehes samas ka paindlikke korrektiive olenevalt uutest arusaamadest looduskasutuses, muutustest raiete tehnoloogias ja arvestades puiduturu muutusi.
2. Vanuseline struktuur peab olema püramiidjas. See tähendab, et püsimetsa eesmärk on kujundada puistu, kus nooremate vanuseklasside puid on arvuliselt rohkem kui keskealisi ja vanemaid. Osa puid ületab traditsioonilise küpsusvanuse ja nii saadakse eriti jämedaid ja kalleid sortimente. Ideaalne püsimets on mitmerindeline, soovitatavalt segamets. Valikraiel raiutakse puid kõigist vanuseklassidest ja kõigist jämedusastmetest protsentides enam-vähem võrdselt, et tagada pidev loodusliku uuenemise võimalus. Järjest enam peetakse püsimetsa struktuurist rääkides silmas puude jaotust jämeduse järgi, seda eriti tulundusmetsades. Üks püsimetsa kujundamise teoreetiline alus on idee, et puid raiutakse metsast samamoodi, kui need ise erivanuselises metsas loodusliku konkurentsi käigus puistu koosseisust välja langeksid, ent seda protsessi ennetades, et saada majanduslikult väärtuslikku puitu. Puurinde liigilist koosseisu kujundatakse nii, nagu see toimuks metsas loomuliku suktsessiooni käigus (suund kliimakskooslusele). Püsimetsas, mis juba vastab kliimakskoosluse struktuurile, püütakse raiete abil seda struktuuri hoida. Eesmärk on tagada looduslik mitmekesisus ja palju ökoni‰‰e. Püsimetsas soovitatakse hoida ka vanu ning majanduslikus mõttes üleseisnud ning surnud puid (samamoodi kui lageraiete säilikpuid).
3. Tagatakse looduslik uuenemine sobivate puuliikide väärtuslike eksemplaridega. Selline looduslik uuendus on odav ning ka kulutused uuenduse hooldamiseks on tunduvalt väiksemad kui raiesmikule kultuuri rajades ja seda hiljem hooldades ning valgustusraieid tehes. Vajaduse korral valmistatakse loodusliku uuenduse jaoks maapinda ette ning täiendatakse looduslikku uuendust külvi ja istutamise teel. Vältimaks ulukikahjustusi, ümbritsetakse üksikud noored puud eriümbristega.
4. Puistu kasvuruum on pidevalt kasutuses ning puidu juurdekasv on ühtlane. Täius (tagavara) hoitakse raiete abil madalana, eesmärk on tagada selline puistu tihedus, mis ühtlasi tagab pidevalt võimalikult suure jooksva juurdekasvu. Üsna lühikese raiekorduse perioodi 5–10 aastat) abil suudetakse enamik puidu juurdekasvust ära raiuda ja majanduslikult ära kasutada. Näiteks Kesk-Euroopa viljakatel metsakasvukohtadel, kus lageraietega majandatav mets on võimeline küpseks eaks akumuleerima 1000 m3 puitu hektari kohta, peetakse optimaalseks püsimetsa tagavaraks 350–450 m3/ha ja optimaalseks rinnaspinnaks 15–25 m2/ha. Nii saavutatakse majanduspuidu maksimaalne jooksev juurdekasv ning ka rahaline tulu.
5. Majandamine toimub üksikpuu printsiibil. Eesmärk on kasvatada väärtuslike puuliikide eriti jämedaid ja kalleid sortimente ning raieaja valikul arvestada turunõudlusega. Kõrge elatustasemega riikides, kus paberipuud ja peenpalki ei tasu raiuda kalli tööjõuhinna tõttu, on peamine tuluallikas kasvatada nii jämedaid kvaliteetseid väärtuslike puuliikide tüvesid kui võimalik. Euroopas on niisugused puuliigid eelkõige pöök ja tamm, viimasel ajal ka kirss. Püsimetsas kasvavatel puudel on aastarõngad ühtlasemad, puudub ühevanuselisele metsale iseloomulik intensiivne diameetri juurdekasvuperiood 20–40 aasta vanuselt. Okslikkus on tüve allosas väiksem, ülal suurem. Metsa majandamine ja puidu turustamine üksikpuudena on eriti tasuv stabiilse metsanduse ja kauaaegsete traditsioonidega metsaühistutele tuginevates riikides. Näiteks ?veitsi metsaomanik võib saada kunstlikult laasitud puude oksavabadest ja jämedatest palkidest mitu korda kõrgemat hinda, kui on niisama jämedate palkide keskmine turuhind. Kõrge hind eeldab, et kõigi eelnevate metsakasvatustööde, eriti kasvavate puude laasimise aeg on usaldusväärselt paika pandud metsaomaniku andmebaasis. Ühtaegu välistab pettuse asjaolu, et metsaomanikud kuuluvad põlvkonniti pikkade traditsioonidega metsaühistutesse.

PÜSIMETSADE JA VALIKRAIETE PROBLEEME EESTIS
1. Püsimetsa tasub kujundada eelkõige hästi varju taluvatest puuliikidest, Eestis tuleb arvesse vaid kuusk. Püsimetsa struktuur eeldab, et kõigil puudel tuleb nooremas ja ka keskeas kasvada suuremate puude poolvarjus. Kesk-Euroopas on püsimetsa kujundades võimalik kasutada mitut varjutaluvat puuliiki: harilik pöök, euroopa nulg, harilik kuusk, harilik ja kivitamm, valgepöök. Eestis on paraku ainult üks arvestatav varjutaluv puuliik – kuusk – ja seegi ei kasva igal kasvukohal korralikuks puistuks. Kuusk annab intensiivset järelkasvu või pigem alusmetsa ka kohtades, kus kasvukoha viljakus ei võimalda saada produktiivset kuusikut, samas takistab viljakatel kasvukohtadel kuuse looduslikku uuenemist tihti lopsakas rohukasv. Teiste kodumaiste puude looduslik uuendus vanametsa turbe all jääb tavaliselt kiratsema ja nakatub kiiresti tüve- ja juuremädanikesse ning lehehaigustesse (isegi siis, kui ülemised rinded on üsna hõredaks raiutud).
2. Eesti loodusoludes on ühevanuseline ja üherindeline mets loomulik. Kui poleks inimtegevust, toimuksid Eesti metsades looduslikud tulekahjud 100–200-aastase perioodiga. Tulekahju järel uuenenud mets on samuti suhteliselt ühevanuseline. Tänapäevalgi võib selliseid looduse arengutendentse näha meile sarnaste tingimustega Siberi või Kanada metsades. Pärast tulekahju pole uuenenud mets küll nii rangelt ühevanuseline kui inimese rajatud metsakultuur, kuid siiski suhteliselt ühevanuseline (ühte põlvkonda kuuluv). Metsatulekahjude ja lageraiete mõju metsamullale, taimestikule, loomastikule ja metsauuenemisele on samasugune. Metsa rindelisus on otseselt seotud geograafilise piirkonna valgustingimustega. Kui vihmametsades võib eraldada 3–4 puurinnet, siis põhjala metsad on valdavalt üherindelised, erandina kuuse II rinne. Seega Eesti looduslikes tingimustes on ühevanuseline ja üherindeline mets igati looduslähedane.
3. Looduslikku mitmekesisust metsades tagab Eestis suur reljeefi, mulla ja kasvukohatüüpide vaheldus ning väike raiesmike pindala. Loodusliku mitmekesisuse tagamiseks metsas on kaks teed: esiteks, maksimaalne mitmekesisus iga puistu sees; teiseks, väikestest eri puuliikidest ja eri vanusega poollooduslikest puistutest koosnev metsalaam. Loodusliku mitmekesisuse tagab Eesti oludes suur reljeefi, mulla ja kasvukohatüüpide vahelduvus. Eesti metsade keskmine takseereraldus (puistu) on 1–2 ha suurune ja see on viimastel aastakümnetel pidevalt vähenenud, inimese rajatud puhtkultuurid on enamasti täienenud loodusliku uuendusega ning valdavalt kujunenud poollooduslikeks segametsadeks. Keskmine lageraielank on Eestis viimasel kümnendil olnud 1–2 hektari suurune ja ka nõukogude ajal alates 1960. aastatest kehtisid meil eeskirjad, mis seadsid lageraielankide suurusele ja lankide liitmisele tunduvalt karmimad piirangud kui näiteks Soomes ja Rootsis, rääkimata Kanadast või Siberist. USA põhjaosariikides on veel praegugi maksimaalne lubatud lageraielangi pindala 100 aakrit (40,5 ha)!
4. Eestis uueneb mets poolvarjus enamasti halvasti. Eestis kasvavate puuliikide poolvarjus tekkinud uuenduse seisund on enamasti halb. Mänd uueneb looduslikult hästi ainult mõnes piirkonnas; varjus intensiivset uuendust andev kuusk ei sobi väheviljakatel kasvukohtadel uueks metsapõlveks. Eesti viljakamates metsakasvukohatüüpides tekib pärast puurinde hõrendamist intensiivne rohukasv. Kiirelt reageerivad mitmed põõsaliigid, mis takistab vajalike puuliikide loodusliku uuenduse teket. Kesk-Euroopa riikide püsimetsades on looduslikule uuenemisele kaasa aidatud (maapinda ette valmistatud, alusmetsa hõrendatud) ja ühtaegu täiendatud istutamise ja külvi teel. Need lisatööd seavad tihti kahtluse alla väite, et püsimetsa uuenemine on odav. Reguleerida tuleb ka püsimetsa eri puuliikide loodusliku uuenduse omavahelist konkurentsi, näiteks pöögi-tammemetsades raiuda pöögi uuendust ja anda ruumi tamme taimedele. Intensiivse pöögiuuenduse tõrjeks kasutatakse mõnel pool isegi keemilisi vahendeid!
5. Püsimetsaks kujundatud hõredad puistud on tormihellad. Stabiilset, välja kujundatud püsimetsa peetakse tormile vastupidavaks. Rõhutatakse lehtpuude (pöök ja tamm) suurema osakaaluga segametsade tormikindlust kui okaspuude (nulud, ebatsuugad, kuused) enamusega metsadel. Kuid hõredaks raiutud metsad, millest tahetakse kujundada püsimetsa, on tormihellad; ühtaegu on lumevaalingu risk suur. Seda nii Kesk-Euroopas kui ka Eestis. Eeltoodut kinnitab 1967. aasta tormikahjustuste analüüs Eestis: tormile eelnenud aastatel harvendus-, põimendus- ja turberaietega hõredaks raiutud metsades olid kahjustused suuremad, võrreldes hõrendamata metsaga.
6. Ähvardavad ulukikahjustused. Suure ulukite asustustihedusega aladel tekib vajadus tarastada suuri metsaosi või hulganisti noori üksikpuid ja puuderühmi. Lageraielanke on lihtsam ja odavam tarastada, sest nende pindala on väiksem. Kuna valdav osa metsadest jääb ka rikastes riikides tarastamata, siis on nii mõnelgi puuliigil raske uueneda: näiteks nulu-pöögi segametsades söövad metsloomad eelkõige ära nulu uuendus ja tamme-pöögi metsades tamme uuendus, üsna hästi säilib pöögi uuendus.
7. Majanduslik efekt on kaheldav. Valikraieid käsitlevas kirjanduses leidub mitmesuguseid seisukohti. Kesk-Euroopas, näiteks Prantsusmaal, nähakse püsimetsades ja valikraietes eeskätt ökonoomilist efekti (kultuuride rajamise ja hooldamise kulud on minimaalsed). Enamik valikraiete tasuvuse analüüse Põhjamaades näitab, et valikraietega on puidu ülestöötamine ja üldse kasvatamine võrrelduna lageraiete süsteemiga kaks korda kallim. Teatavasti tehakse Kesk-Euroopas, eriti näiteks Saksamaal või ka kauges Jaapanis mitmeid lisatöid, selleks et aidata kaasa püsimetsade uuenemisele; riik subsideerib seda. Eelöeldut arvestades on väga raske orienteeruda püsimetsa majandamist käsitlevates majanduslikes arvutustes. Samas on ka boreaalsete metsade kohta uurimusi, näiteks Soomes, mille põhjal on valikraietega püsimetsast puitu kasvatada ja varuda ligi kaks korda ökonoomsem. Üllatav on tänapäeval tõdeda, et majanduslike argumentidega põhjendatakse ka algelisi valikraieid (meie mõistes pigem tööstus-valikraieid) Skandinaavia põhjaosas, näiteks Norra põhjaosa looduslikest kuusikutest suurte puude väljaraiumist. Kuigi artikli autoril puuduvad konkreetsed arvutused, võib kahelda, et Eestis on ökonoomne püsimetsast puidu varuda ja püsimetsa uuendada või lasta tal looduslikult uueneda.
8. Põhjamaade ja Eesti puiduturg ja saeveskid pole orienteeritud jämepalgile ja oksavabale puidule. Tööstuslikult kõrgelt arenenud Kesk-Euroopa riikides ei ole peenemõõdulise puidu (paberipuu) raie tulutoov. Küll aga annab suurt sissetulekut jämedate ja kvaliteetsete (oksavabade) väärispuuliikide tüvede müük ja nende varumine metsast üksikpuudena. Püsimets annab selleks ideaalse võimaluse. Seevastu Põhjamaade metsatööstus on orienteeritud paberitootmisele ja saematerjali saamisele ka võimalikult peentest tüvedest.
9. Üksikpuu printsiip võib Eestis olla rakendatav peamiselt vaid männi, saare ja tamme kasvatamisel.
Mänd, saar ja tamm sobivad seepärast, et nad on pikaealised ja kannatavad vähe tüvemädanike all. Teistest meie peamistest puuliikidest on kuusk Eesti metsades üldjuhul üsna lühiealine ning nakatub kergelt mädanikesse, eriti juurepessu. Kuigi suured kuused võivad esimestel aastakümnetel või isegi poolsajandil moodustada tihedaid aastarõngaid ja alles siis saavutada suure kasvukiiruse, pole tootmiskatsed kujundada järelkasvu või teise rinde kuuskedest uus puistu enamasti edukad. Haab, sanglepp ning arukask ei anna poolvarjus elujõulist uuendust. Vaid kuivendatud soomuldadel suudab sookask kasvada mändide all teises rindes. Tamm või ka pärn ja vaher suudavad kasvada alusmetsas erisugustel kasvukohtadel, kuid poolvarjutingimustes ei suuda nad enamasti ülarindesse jõuda. Hooldusraiete pikaajalised katsealad on näidanud, et kesk- ja vanemaealisi puistuid hõredaks raiudes ei saa tüve diameetrikasvu arvestataval määral kiirendada. Üksikpuu printsiibi alusel tuleks rõhutada üht looduslähedase metsakasvatuse võtet, mida tasub Eesti loodusoludes rakendada. See on elujõuliste seemnepuude (eriti mändide) jätmine teise või enamassegi raieringi. Sellel meetodil on terve rida plusse: saame antud kasvukohale geneetiliselt sobiva ja seejuures odava loodusliku uuenduse; tegutseme ökoloogiliselt õigesti, tagades elu- ja toitumispaiga mitmele loomaliigile ja ühtlasi rikastame metsamaastikke. Juhul kui eriti jämedad sortimendid on kallid ka saja aasta pärast, oleme võitnud ka rahaliselt.
10. On karta üleraiete ja metsa lagastamise ohtu. Paljudes riikides, sealhulgas ka Eestis on pärast hoogustunud valikraieid alati tekkinud vajadus lageraiete abil metsad korda saada. Püsimetsa tuleb aastakümneid ja isegi sadu aastaid stabiilselt majandada. See eeldab peremehetundega omanikke. Valikraie on raieliik, mida on ebaperemehelikul omanikul kõige lihtsam rakendada hetkekasu saamiseks, muutes eelkäijate metsakasvatustöö nulliks ning ühtlasi seades halba valgusse kogu püsimetsanduse idee.