Viimasel aastakümnel on Eesti raiesmikele ilmunud sihvakate ja täies elujõus seemnepuude kõrvale vanad, surevad ja surnud,
kõverad või pooleks murdunud puud. Need on tekitanud vastakaid arvamusi. Miks on vaja säilikpuid?

NÕUE JÄTTA METSA SÄILIKPUID LÄHTUB METSASEADUSEST Raiesmike puude kohta ütleb 1999. aastal jõustunud metsaseadus: Lageraie korral raiutakse ühe aasta jooksul raie algusest arvates langilt kõik puud, välja arvatud: 1) seemnepuud ja järelkasv; 2) säilikpuud ja bioloogilise mitmekesisuse tagamiseks vajalikud puud või nende säilinud püstiseisvad osad tüvepuidu kogumahuga vähemalt 5 tm hektari kohta (RT I 1999, 95, 843). Just teisena märgitud punkt on muutnud meie raiesmike ilmet, sest niisuguste puude jätmine pole põlistava, vaid seotud järsult paranenud arusaamaga selle kohta, mis teeb metsalooduse liigi- ja vormirohkeks.
Võtame vaatluse alla puud, mida seadus kutsub säilikpuudeks ja mida jäetakse raiesmikele paljudes maailma riikides. Näiteks Fennoskandias on alates 1990. aastate keskpaigast nende soovitatav miinimumhulk vähemalt 5–10 puud hektari kohta (The Swedish FSC-Council, 1998; Vanha- Majamaa, Jalonen 2001), Ameerika Ühendriikides ja Kanadas kasutatakse aga mitmesugust tihedust ja asetust (Beese, Bryant, 1999; Schieck et al., 2000; Tittler, Hannon, 2000).

MIS ON SÄILIKPUU? Ökoloogiliselt säästlik metsanduspraktika peaks võimalikult jäljendama looduslikke protsesse, sest nii säilib nende protsessidega kohastunud elustik. Säilikpuude jätmine tulenebki tõdemusest, et traditsiooniline lageraie erineb tugevasti looduslike puistuvahetushäiringute (tulekahjude, üleujutuste, tormimurdude) toimest. Osa puudest – jäänukpuud – elab stiihia enamasti ju üle ja surnud puud jäävad kohapeale maha, kujundades metsi, kus on eri vanuses (sh. väga vanu) elus puid ning eri mõõtu ja laguastmes kõdupuitu. Lageraie järel tekib aga üheealine, vähestest puuliikidest koosnev puistu, kus on vähe surnud puid ning kust aastakümneteks kaovad elutingimused suurte puudega seotud elustikule. Enne uue raieringi sulgumist tekivad need tingimused kas lühikeseks ajaks või üldse mitte, ja nõnda kaovad liigid, mis on kohastunud eluks suurtel elus ja surnud puudel, tasapisi kogu metsamaastikult.
Säilikpuudel on seega kaks põhilist eesmärki. Esiteks loodetakse kohapeal säilitada puistus (eeskätt puude peal või sees) enne raiet elanud samblaid, samblikke, seeni, putukad jt. liikide isendeid, kes saaksid uue puistu kujunemise järel asustada ka teisi puid ja hoida ala järjepidevat asustust. See on tähtis aeglaselt levivate liikide jaoks, kes ei suuda alalt kord hävinuna sinna järgmise raie eel, üürikesel sobival perioodil ümbruskonnast levida. Säilikpuude varjus võib säilida ka osa alustaimestikust ja sellega seotud liikidest. Teiseks pakuvad säilikpuud järgmises metsapõlvkonnas elutingimusi põlispuudega seotud liikidele. Siin on silmas peetud häid levijaid, kes raiesmiku avatud tingimustes küll hävivad, kuid liitunud puistu kasvupinna olemasolul taasasustavad. Lisaks mitmekesistavad säilikpuud tekkiva puistu struktuuri ning aitavad ühendada fragmenteerunud maastikku (Vanha-Majamaa, Jalonen 2001).
Seega pole meie metsaseaduse säte täpne – ka säilikpuud on mõeldud elustiku kaitseks – ning peaks kõlama pigem: “säilikpuud ja teised bioloogilise mitmekesisuse tagamiseks vajalikud puud”. “Teised” on eelkõige suured surnud puud või haruldased puuliigid (nt. kõvad lehtpuud), mis säilikpuu mõõtu välja ei anna.

SEEMNEPUUD JA “SÄILIKPUUD”, ERALDI JA RÜHMITI Säilikpuu on niisiis tulevase puistu põlispuu, loodusliku jäänukpuu analoog. Seda pole kaugeltki iga langile püsti jäetud puu, olgu see raietööde kirjelduses pealegi säilikpuuna arvestatud. Ja vastupidi: säilikpuuna võib talitleda ka kultuuriloolistel põhjustel hoitav hiigelpuu või seemnepuu, mis jäetud alles pärast metsa uuenemist. Siiski ei ole seemne- ja säilikpuude kokkulangevus ideaalne.
Seemnepuudeks jäetakse meil ju seemnekandvusea saavutanud, suhteliselt hea tüve vormi, kitsa ja lühikese võra ning kiire kasvuga mände, kaski, saari ja tammi (RT I 1999, 95, 843), kus ”hea” tähendab palgitööstuse, mitte sambliku või putuka hinnangut. Säilikpuud on aga pigem vanad, väljakujunenud võra, õõnsuste või muude omapäradega puud. Mil määral ja millal seemnepuud põlispuudega seotud elustikku hoidma hakkavad, oleneb ilmselt liigist ja kohast, ning on seni ebapiisavalt teada.
Eesmärgist tulenevalt soovitatakse säilikpuid enamasti jätta rühmiti, säilitades ka alusmetsa. Tuulevarjus säilivad paremini nii puud ise kui ka liigid, kelle jaoks on oluline metsa sisekliima, samuti on lihtsam teha raietöid. See praktika on eriti levinud Põhja-Ameerikas, kus raiesmikud on kümnete hektarite suurused ja puuderühma suurus 0,25–2 ha (Schieck et al., 2000). Eesti oludes võiks järelikult jätta säilikpuid rühmiti eeskätt suurematel raiesmikel ning selle otstarbekust tuleks veel uurida. Näiteks Soomes on leitud, et pisikesed puudetukad ei pruugi algset taimestikku säilitada (Jalonen, Vanha-Majamaa, 2001).

KA SÄILIKPUU HUKKUMINE LOOB VÄÄRTUSI Paratamatult ei jõua kõik säilikpuudeks mõeldud puud järgmisse metsapõlvkonda: osa neist kuivab või murdub. Praegu ei ole Eestis nende puude saatus reguleeritud: teedest eemal jäetakse nad tavaliselt raiesmikule, ligipääsetavates kohtades viiakse aga metsast välja ja kasutatakse tarbepuiduna. Loodusliku mitmekesisuse seisukohast ei ole viimane hea, sest ehkki nurjus puude jätmise algne eesmärk, tekkisid elupaigad surnud puude väga mitmekesisele, eripärasele ja ohustatud elustikule. Metsaseadust tõlgendades: säilikpuust sai “[teine] bioloogilist mitmekesisust tagav puu”. Arvestades ka säilikpuude ümberkukkumisel tekkivat kahju metsauuendusele, tundub seega mõistlik eelistada säilikpuude jätmisel puid, millel on suur tõenäosus jõuda järgmisse metsapõlvkonda, nende hukkumisel aga jätta nad surnud puude hulka ja mitmekesisust täiendama. Näiteks Rootsi FSC-standardis on sätestatud just allesjäävate (mitte jäetavate) puude hulk: keskmiselt peaks uues puistus olema vähemalt kümme niisugust puud eelmisest põlvkonnast hektari kohta (The Swedish FSC-Council, 1998).

PALJUD PUUD EESTI RAIESMIKEL POLE SÄILIKPUUD Alates 2002. aastast on autorid ning Piret Lõhmus uurinud Tartu- ja Viljandimaa raiesmikel Eesti Teadusfondi toel säilik- ja seemnepuude püsimist, seda mõjutavaid tegureid ning nende puudega seotud elustikku. Vaatluse all on üle saja 2001. või 2002. aastal raiutud langi, keskmise pindalaga 2,2 hektarit (0,2–6,6 hektarit) ja üle 4000 puu. Järgnevalt tutvustame mõningaid kolme aastaga saadud rakenduslikult olulisi tulemusi.
Keskmiselt oli raiesmikele jäetud 16 (0–57) elusat ja 4 (0–23) kuivanud puud või tüügast hektari kohta. Et keskmine elusate puude tüvemaht raiesmikel oli 11,4 tm/ha, ilma seemnepuudeta – täpselt 5 tm/ha, siis oli seaduse miinimumnõue täidetud isegi surnud puid arvestamata. Teiselt poolt, nagu eespool kirjas, loeb säilikpuude puhul eeskätt nende võimalus kujuneda põlispuudeks: suurus, vanus ja säilivus. Puude jämedust uurides selguski, et suuri puid on arvukalt ainult haabade hulgas, saared ja pärnad on valdavalt hoopis peened ega paku elupaiku vanadel puudel elavatele liikidele. Näiteks harilikku kopsusamblikku (Lobaria pulmonaria) leidus ainult ühel vähestest jämedatest saartest. Esimese kolme raiejärgse aastaga säilis elusatest puudest 75% (esimesel, teisel ja kolmandal aastal vastavalt 92, 89 ja 95%), kuivadest puudest ja tüügastest 90% (eri aastatel 97, 90 ja 96%), kusjuures viimaseid tekkis 19% juurdegi, kui elusad puud kuivasid ja murdusid. Elus puudest säilisid kõige paremini saared (jt. kõvad lehtpuud), järgnesid männid ja kased. Puud säilisid halvemini suurtel raiesmikel, kus ilmselt saanuks säilivust parandada, kui neid oleks jäetud rühmiti, soovitavalt ida-läänesuunaliste piklike tukkadena raiesmike lääneküljes. Grupiti jätmist oli tegelikkuses kasutatud aga vaid mõnel langil.
Esialgse järeldusena võib seega öelda, et puude säilivus on aastati üsna ühtlane. Kuigi alles peaksid jääma vastupidavamad puud, ei pruugi nende elumus ikkagi oluliselt paraneda enne, kui uus puistu puudele tuule eest varju pakub. Praegusele lähedase säilivuse korral tuleks raie järel langile jätta vähemalt kolm korda rohkem puid, kui neid soovitakse järgmises metsapõlvkonnas seal näha.

SAMBLAD SUREVAD, SAMBLIKUD JÄÄVAD Olulisi teadmisi saime ka säilikpuude elustiku kohta. Nelja uuritud puuliigi – haava, saare, kase ning männi – tüvedel kasvavad samblad olid säilikpuudel keskmiselt 30 korda tugevamini kahjustatud kui samblikud, kelle kahjustused ilmnesid vaid raiesmiku keskel kasel ja männil. Kahjustused seisnesid peamiselt kuivamises ja avaldusid eriti tugevasti lopsakatel lehtjatel vormidel. Suur osa puudel kasvavatest sammaldest hävis juba kahe raiejärgse aastaga. Küll aga võib säilikpuudest olla kasu samblike „üleviimisel“ järgmisesse metsapõlve, sest ellu jäi ka vääriselupaiga tunnusliike.
Säilikpuude mõju linnustikule on esialgu ebaselge. 2004. aastal uuriti 25 raiesmikku, kust leiti pesitsemas 192 linnupaari 41 liigist. Ei pesitsevate paaride asustustiheduse (keskmine 4,0 paari/ha) ega liikide arvu (keskmiselt 6,8) seost säilikpuude tihedusega ei õnnestunud usaldatavalt näidata, kuid andmestik võib olla suundumuste väljatoomiseks liiga väike ning linnustiku koosseisu esialgses analüüsis ei arvestatud. Näiteks Leedus on teada, et säilikpuude hulga suurenedes lisandub raiesmikele just metsa varjus pesitsevaid liike (G. Brazaitis, kirjal. teade).

KULUD LIGI 2000 KROONI HEKTARILE RAIERINGI KOHTA Oleme hinnanud ka võimalikku puidutulu, mis jääb säilikpuudest saamata. Tabelis 2 toodud andmete põhjal 103 raiesmikult oli elus puude hind keskmiselt ligi 4400 krooni raiesmikuhektari kohta. Arvutus ei ole väga täpne, kuna puude kahjustusi ei arvestatud (v.a. haabadel, mis olid valdavalt kahjustatud ja loeti täies mahus kütteks). Kui haavad oleks arvestatud täiesti kvaliteetseks puiduks, mis on ebareaalne, olnuks puude hind kõige rohkem 5200 kr/ha. Sellest üle poole hõlmab seemnepuudeks jäetud mändide ja kaskede, väiksemal määral ka saare puidu hind. Järelikult on kitsamas tähenduses säilikpuude puhul tegu hektari kohta paari tuhande krooni suuruse ühekordse loodushoiuinvesteeringuga raieringi jooksul, mida ei saa küll kulukaks lõbuks pidada. Näiteks puisniidu hooldamiseks maksab Eesti riik igal aastal toetust kuni 2000 krooni hektari kohta (keskkonnaministri käskkiri nr. 494, 2002). Rootsis hinnataksegi säilikpuude jätmise kulu nullilähedaseks, kusjuures vanade lehtpuude allesjätmist peetakse sealses metsanduses üldse üheks kõige kuluefektiivsemaks keskkonnameetmeks (Carlén et al., 1999).
Kokkuvõttes võib öelda, et säilikpuude – uue metsa põlispuude – hetkeseis ja võimalused on Eestis hakanud selguma. Teame liigirühmi, kelle asustuse järjepidevust need metsades tagada võiksid (samblikud), ja kujutame ette teisi, kes säilikpuid uues metsapõlvkonnas asustada võiksid. Paraku pole elus puude jätmisel raiesmikele tulevase põlispuu eesmärki seni kuigivõrd silmas peetud; ilmne on see ehk vaid haabade, harva ka mändide puhul. Edaspidi tuleks jätta jämedamaid puid ka teistel puuliikidel, eriti kõvu lehtpuid, mis säilivad kõige paremini. Niimoodi suurenevad mõningal määral küll kulud, kuid esiteks on need praegu hoopis väikesed ning ühtlasi paraneks oluliselt looduskaitse tulemus. Selle saavutamine muul moel on kindlasti palju kallim (kogu puistu kaitse, looduslikkuse taastamine) või hoopis võimatu (hävinud liikide elustamine).