2/2006

artiklid
Metsageneetilisi ressursse kaitstakse nii Eestis kui ka Euroopas

Hõre, kuid äärmiselt liigirohke mets Kreeta saarel Vahemeres.
Metsaselektsiooni printsiipe on Eestis teadlikult rakendatud ligi kaks sajandit. Tänapäeval arendatakse seda valdkonda üleeuroopalises koostöös.

ESIMEST KORDA KIRJUTATI METSASELEKTSIOONI PRINTSIIPIDEST ÜLE KAHE SAJANDI TAGASI
Metsade geenifondi kaitsmine ja kahjustamine on niisama vanad kui inimese sihipärane metsade kasutamine isiklikuks ja tööstuslikuks tarbeks. Juba ammustel aegadel, kui polnud metsade majandamist reguleerivaid eeskirju, raiuti metsadest välja peamiselt hea fenotüübi ehk välimusega puud. Asjaolu, et alles jäid halvema kvaliteediga puud, tingis puistute geneetilise struktuuri halvenemise.

Esimesi vihjeid selektsiooniprintsiipide rakendamise kohta metsanduses ilmus kirjanduses juba 18. sajandil. Eestis koostas Balthasar von Campenhausen 1782. aastal juhendi, kus püstitas praeguseni kehtiva nõude, et okaspuude seemnepuud peavad olema tuulekindlad, sirged ja tagama hea juurdekasvu. Samast perioodist pärinevad ka esimesed teated metsakultiveerimise kohta, kusjuures kasutati kohaliku päritoluga seemet. 19. sajandil intensiivistus metsade uuendamine nii riigi- kui ka erametsades. Viimastes kasutati sajandi teisel poolel ulatuslikult Saksamaalt imporditud seemet, millest kasvanud puud jätsid arvatavasti jälje ka meie looduslikku geenifondi. Tol ajal seemnemajanduses tehtud vigade valguses hakati mõistma meie metsade geenifondi tähtsust. Seda ajajärku võibki pidada teadliku metsaselektsiooni ja geneetiliste ressursside kaitse alguseks. 20. sajandil kasutati Eestis metsade uuendamiseks valdavalt kohalikust seemnest kasvatatud istutusmaterjali, kuid eri kümnenditel toodi seemet ka Lätist, Leedust, Soomest ja Loode-Venemaalt. Praegustest metsaselektsiooni võtetest, mille siht on säilitada geneetilisi varusid, võeti Eestis 1959. aastal esimest korda tarvitusele plusspuude valik ja paljundamine vegetatiivsel teel, 1963. aastal hakati rajama seemlaid. Peale seemlate ja klooniarhiivide on tõhus viis geenireservimetsade eraldamine. Nii nagu arenenud metsamajandusega riikides, mõisteti geneetiliste ressursside kaitse vajadust ka kunagises NSV Liidus. Töötati välja valikukriteeriumid ja leiti sobivad puistud. Seejärel eraldati toonases Eesti NSV-s 1985. aastal metsamajanduse ja looduskaitse ministri käskkirjaga 3540 hektarit metsi geenireservaatideks. Tulenevalt ühiskonnakorra muutusest ja asjaolust, et 80% reservaatidest on RMK metskondade territooriumil, on need de facto olemasolevad metsad de jure RMK peadirektori käskkirjadega veel kord nimetatud geenireservimetsadeks ja samade dokumentide alusel on kinnitatud ka nende metsade majandamise kord. Geneetilistele ressurssidele pööratakse üha rohkem tähelepanu, nii teaduses, praktikas kui ka poliitikas. Selle hea näide on ka lähtuvalt seni kehtivast Eesti metsanduse arengukavast geenireservimetsa mõiste ja majandamise eeskirjade võtmine metsaseaduse eelnõusse; seadus ootab Riigikogult kinnitamist. ÜLEEUROOPALIST TÖÖD KOORDINEERIB EUROOPA METSAGENEETILISTE RESSURSSIDE PROGRAMM Eesti metsanduses on aina rohkem järgitud rahvusvahelistes säästvat metsamajandust ja bioloogilist mitmekesisust käsitlevates resolutsioonides ning deklaratsioonides toodud põhimõtteid. Esimene vastavasisuline konverents oli 1992. aastal Rio de Janeiros peetud ÜRO keskkonna- ja arengukonverents, kus lepiti kokku põhiprintsiipides, millest paljusid maailmas ka rakendatakse. Rio de Janeiro konverents andis tõuke mitmele regionaalsele jätkutegevusele. Euroopas on neist üks tähtsamaid Pan-Euroopa metsade kaitse protsess, mille nelja konverentsi (Strasbourg 1990, Helsingi 1993, Lissabon 1998, Viin 2003) resolutsioonid on aluseks protsessiga liitunud riikide metsanduse suunamisel. Kuna bioloogiline mitmekesisus ja säästev metsamajandus koosnevad paljudest aspektidest, siis on eri teemade käsitlemiseks loodud mitmesuguseid võrgustikke, programme ja töörühmi. Eeltoodud resolutsioonid käsitlevad bioloogilise mitmekesisuse ühe osana ka metsageneetilisi ressursse, mille kaitse ja säästva kasutamise temaatikaga tegelemiseks loodi 1994. aastal Rahvusvahelise Taimegeneetiliste Ressursside Instituudi juurde Euroopa Metsageneetiliste Ressursside Programm (EUFORGEN). Eesmärk oli viia ellu 1990. aasta Strasbourgi resolutsioon S2 (Metsa geneetiliste ressursside kaitse). EUFORGEN-i tegevus on jaotatud viieaastasteks faasideks, praegu on jõutud kolmanda faasini, mille tegevus põhineb Viini neljandal (V4) ja viiendal (V5) resolutsioonil: Euroopa metsade bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja selle rikastamine ning kliimamuutused ja säästev metsamajandus Euroopas (2003. aastal allkirjastas need ka Eesti keskkonnaminister). Resolutsioonidest lähtuvalt on EUFORGEN seadnud oma kolmanda töötsükli jaoks järgmised peamised eesmärgid: edendada praktikas geneetiliste ressursside hoidu ja sobivat geneetiliste ressursside kasutamist säästva metsamajanduse ühe osana; hõlbustada Euroopa metsades geneetilise mitmekesisuse hoidmise meetodite arengut; kokku koguda ja levitada usaldusväärset informatsiooni metsageneetiliste ressursside kohta Euroopas. EUFORGEN teeb tihedat koostööd Euroopa Metsainstituudi (EFI), Toidu ja Põllumajanduse Organisatsiooni (FAO) ning Rahvusvahelise Metsanduslike Uurimisorganisatsioonide Liiduga (IUFRO). EUROOPA VÕRGUSTIKUS ON PUULIIGID JAOTATUD KOLMEKS: OKASPUUD, HAJALI- JA PUHTPUISTUTENA KASVAVAD LEHTPUUD Praegu on EUFORGEN-il kolm eri puuliikide rühmadele suunatud võrgustikku: okaspuud (Conifers), hajali (Scattered) ja ulatuslike puhtpuistutena kasvavad (Stand-forming) lehtpuud (broadleaves). Lehtpuuvõrgustike selline jaotus on Eesti metsade liigilist koosseisu arvestades tavapäratu, kuna puhtpuistutena kasvavate lehtpuude võrgustiku raames tegeldakse tamme-, pöögi- ja kaseliikidega, hajali kasvavate lehtpuude võrgustiku alla käivad aga saare-, pärna-, lepa-, jalaka-, papli-, vahtra-, õunapuu ja pirniliigid. Eelmisel aastal loodi veel uus metsamajanduse võrgustik (Forest Management Network), mille põhisiht on hoida geneetilisi varusid ja edendada säästvat metsamajandust. Kui viimastel aastatel jäi Eesti osalemine EUFORGEN-i töös veidi tagaplaanile, siis nüüdseks on nimetatud esindajad igasse võrgustikku ja organisatsiooni töös osaletakse aktiivselt. Praegu käib EUFORGEN-i võrgustikes diskussioon teemal, milline on geneetilise kaitse ühik. Kuna kõikidele liikidele ei saa kehtestada ühesuguseid normatiive, siis on näiteks okaspuude võrgustikus välja pakutud jaotus, mille järgi peaks kehtestatama vastavad ühikud laia levikuga (nt. mänd), hajali kasvavatele (nt. kadakas) ja haruldastele või ohustatud (nt. jugapuu) liikidele. EUFORGEN-i ülesannete hulka kuulub ka selgitustöö, mis on geneetilised ressursid, kuidas neid kaitsta ja miks on geneetiline mitmekesisus tähtis. EUFORGEN annab välja eri puuliike käsitlevaid geneetilise kaitse ja kasutuse tehnilisi juhendeid, mis hõlmavad antud liigi bioloogiat ja ökoloogiat, teadmisi liigi geneetika kohta, ülevaadet geneetilise mitmekesisuse ohtudest ja juhtnööre geenifondi kaitse ning kasutuse kohta. Juhised põhinevad selle liigi kohta kogutud teadmistel ja metsa geneetiliste ressursside kaitse laialdaselt aktsepteeritud meetoditel. Eestis kasvavatest liikidest on sellised juhendid koostatud hariliku männi, hariliku kuuse, hariliku pärna, hariliku saare, hariliku tamme, metsõunapuu, künnapuu ja sanglepa kohta. Praegu koostavad lehtpuuvõrgustiku (Stand-forming broadleaves) Eesti ja Soome esindajad juhendeid aru- ja sookase kohta. EESTIS ON KÕIGE ROHKEM TEGELDUD MÄNNI, KUUSE JA ARUKASE GENEETILISTE RESSURSSIDE KAITSEGA Eestis on nii majanduslikus kui ka ökoloogilises mõttes kõige väärtuslikumad puuliigid harilik mänd, harilik kuusk ja arukask. Seetõttu ongi tähtsustatud eeskätt nende liikide geneetiliste ressursside kaitset. Rakendatakse nii metsamajandamise viise (nt. looduslikule uuendusele kaasaaitamine, seemnepuude jätmine) kui ka metsaselektsiooni meetodeid: geenireservimetsade eraldamine, plusspuude valimine, samuti järglaskatsete, klooniarhiivide ja seemlate rajamine. Metsaseemnemajanduse arengukava järgi on Eestis 373 männi- ja 75 kuuse plusspuud, millele lisanduvad seemlates esindatud hävinud plusspuude järglased, vastavalt 214 ja 136 puud. Männiseemlaid on meil kokku 168,3 hektarit ja kuuseseemlaid 33,6 hektarit ning antud liikide enamusega geenireservaate vastavalt 1660 ja 1147 hektarit. Kuna veel mõnikümmend aastat tagasi ei peetud arukaske nii väärtuslikuks puuliigiks kui praegu, on sellele liigile selektsiooni mõttes vähem tähelepanu pööratud. 1985. aastal eraldati küll 417 hektarit kaasikuid geenireservaadiks ja valiti ka plusspuid, kuid esimene kaseseemla rajati alles aastal 2003. Praeguseks on suurenenud ka kase plusspuude hulk: viimase nelja aasta jooksul 78-lt 117 puuni. Eestis laialdasemalt levinud väärislehtpuud (harilik vaher, harilik tamm, harilik saar, harilik pärn ja harilik jalakas) kasvavad enamasti salumetsades, mille pindala on aegade jooksul vähenenud, kuna inimene on need alade hea mullaviljakuse tõttu muutnud põllumaaks. Tingituna salumetsade vähesusest ja liigirikkusest on paljud neist arvatud hoiumetsade hulka. Samas ei tuleks käsitada väärislehtpuu enamusega hoiumetsi puutumatute reservaatidena, vaid tagada nende samaliigiline uuenemine, mille parim viis on enamasti varjutaluva kuuse järelkasvu väljaraiumine. Väärislehtpuuliikidest on seni välja valitud 21 tamme, 12 saare, 49 jalaka, 43 vahtra ja 14 künnapuu plusspuud. Eesti kõige haruldasem väärislehtpuu on künnapuu. Parim moodus tema populatsiooni hoida oleks looduslikule uuenemisele kaasaaitamine, oluline on ka järglaskatsete rajamine. Majandusmetsades on väärislehtpuude säilimine enamasti tagatud, kui nad jäetakse kasvama raielankidele – need on suurusest ja eri huvirühmade terminoloogiast lähtudes kas seemnepuud, üksikpuud, järelkasv või säilikpuud. Üha perspektiivsemaks peetava sanglepa parimate puude potentsiaali säilitamiseks on rajatud Tartu puukooli territooriumile antud liigi seemla pindalaga 0,35 hektarit, tunduvalt on suurenenud ka plusspuude arv, ulatudes praegu 73 isendini. Seni on metsaselektsioonis vähe tegeldud ühe Eesti kiiremakasvulisema puuga – hariliku haavaga, mida on kaua aega peetud metsaumbrohuks. Viimastel aastatel on aga nõudlus haavapuidu järele hüppeliselt kasvanud. Tänavu on haavapuidust saanud veelgi väärtuslikum toormaterjal, kuna 2006. aasta teisel poolel alustab Kundas tööd tselluloosivabrik, mis planeerib aastas kasutada ligi 400 000 tihumeetrit Eestist pärinevat toorainet. Selline kogus hõlmab ligi poole meie haavikute aastasest juurdekasvust. Seetõttu peab peale kiirekasvuliste hübriid- ja triploidse haava kasvatamise ja uurimise pöörama tähelepanu ka meie loodusliku haavapopulatsiooni parimate puistute hoiule. Majanduslikult mitteoluliste laialt levinud puuliikide (nt. remmelgad, harilik pihlakas ja harilik toomingas) geneetiliste ressursside kaitse ja uurimine ei ole meil luubi all, kuna majanduslikus mõttes ei ole nende fenotüübil tähtsust ja seni pole meil ühegi tinglikult sellesse kategooriasse kuuluva puuliigi populatsioon oluliselt vähenenud. Haruldaste puuliikide geneetiliste varude säilitamise parim meetod on puuliigi kõigi isendite kaitse. Parim meetod ohustatud liike hoida on luua tingimused nende uuenemiseks, üliharuldaste liikide puhul võib kasutada ka ex situ meetodit – kasvatada järglasi looduses kasvanud isendilt korjatud seemnest. MEIL EI TASU LÄHTUDA VAHEMERE MAADE MALLIDEST Andmaks hinnangut nii meie metsa geneetilistele ressurssidele kui ka nende kaitsele on sobivaim moodus võrdlus riikidega, kus on lähtutud samadest rahvusvahelistest kokkulepetest. Samas on nende lepingute koostamisel olnud suur mõju riikidel, kus on lähtuvalt geograafilisest asukohast sootuks teistsugused kliimaolud ja seega ka bioloogiline mitmekesisus mitu korda suurem kui meil ja konkreetsete liikide kaitseks on vaja rohkem tööd teha. Seega, kui tegelda meil bioloogilise mitmekesisuse kaitsega samade kriteeriumide järgi kui Vahemere maades, kus 1,5% kogu maailma maismaa pindalast on levinud 10% kogu planeedil kasvavatest taimeliikidest, võime kõikehaaravas kaitsetegevuses liiale minna. Võrreldes meie geneetiliste ressursside kaitset ja olukorda lähinaabritega, ei ole põhjust üleliia muretseda. Lähtudes nii kaitstavate alade arvust kui ka metsaseadusega metsade majandajatele kehtestatud eeskirjadest, võib väita, et metsa geneetiliste varude kaitse seisukohalt on meil kaitstavaid alasid piisavalt. Suuremat tähelepanu peaks pöörama neid alasid käsitlevale uurimistööle selgitamaks kaitse tõhusust ning vajalikkust. Nii bioloogilise mitmekesisuse kui ka metsa geneetiliste ressursside kaitse peamine siht on mitte vahele segada evolutsiooniprotsessi, eelkõige liikidele kõige soodsamates kasvuoludes. Kokkuvõtteks: geneetiliste ressursside kaitse eesmärk ei ole kehtestada metsamajandajale järjekordseid raiepiiranguid või luua uusi, majandamisest välja jäetavaid kaitsealasid. Peamine on kasutada metsa uuendamisel geneetiliselt väärtuslikku seemet, mis pärineks antud piirkonnas kasvavatelt parimate omadustega puudelt ja seeläbi säilitada evolutsiooni käigus tekkinud geneetilist potentsiaali ka tulevastele põlvedele.



Tiit Maaten -Eesti maaülikooli vanemlaborant,Malle Kurm-Eesti maaülikooli vanemteadur

Loe kommentaare (2)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: