Tänavuse aasta esimesel poolel avalikustas uuringufirma Emor kahele küsitlusele tugineva aruande, kus peegelduvad tavakodanike
ja metsaomanike hoiakud metsamajanduse suhtes.
Aruande tulemusi ja metsanduse tegelikku seisu vaevad metsanduseksperdid.

TEADMISED METSAST JÄÄVAD PEALISKAUDSEKS
Stora Enso ja RMK tellitud uuringute analüüs näitab, et üldiselt ei tea inimesed suurt midagi pealekasvava metsa ning maharaiutava metsa suhtest. Erametsaomanikest aga vaid pooled majandavad oma metsa aktiivselt. Samas ei saa sellest ka kaugeleulatuvaid järeldusi teha, sest ligemale pooled vastanutest tunnistavad, et ei ole metsade olukorrast ja nende majandamisest üldse informeeritud. Seda tõendavad ka uuringu tulemused, näiteks vaid ligi veerand vastanutest teadis, et umbes pool Eestimaa pindalast on kaetud metsaga. Enamiku meelest on metsa osakaal kindlasti alla 40%.

Kõige üksmeelsemad on uuringus osalenud inimesed selles, et Eestis raiutakse metsa rohkem, kui seda juurde kasvab – nõnda arvas 78% vastanutest. Kuigi Eesti metsade üle statistikat pidava metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse andmetel on metsa juurdekasv meil alates 2001. aastast ületanud raiemahtu.
Selline suhtumine kinnitab kaudselt ka tõsiasja, et avalikkuse silmis on metsa ülestöötamisega tegelevaid ettevõtjaid juba aastaid kui mitte lausa röövliteks, siis vähemalt saamahimulisteks looduserüüstajateks tembeldatud. Ilmselt pärineb selline arvamus kümmekonna või enamagi aasta tagusest ajast, mil tõepoolest valdav osa saemeestest ühegi puu ega metsa ees risti ette ei löönud.
Stora Enso Metsa nõukogu esimehe Rait Hiiepuu sõnul võib inimeste kartusest aru saada, kuna erametsandus ärkas varjusurmast alles koos Eesti taasiseseisvumisega.
„Siiski on olukord tänaseks palju muutunud ning selle asemel, et lasta metsal üle kasvada või võsaks muutuda, julgustame meie erametsaomanikke oma metsaga teadlikult tegelema,” räägib Hiiepuu.

JUURDEKASV ÜLETAB RAIEMAHU
Metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse direktori asetäitja kt. Enn Pärdi hinnangul jäi raie kõrghooaeg Eesti metsades 1990. aastate teise poole ja sajandivahetuse vahele.
„Tundub, et sinna on jäänud ka inimeste teadmised,” nendib Pärt. „Uuringutulemustest kõlama jäänud mure liigraie pärast on asjatu, pigem peitub Eesti metsades suur hulk kasutamata potentsiaali,” kinnitab ta.
Tegelikult hõlmab metsamaa Eesti pindalast 51,8%, millest metsaga on kaetud 93,7%.
„Alates 2001. aastast pole ühelgi aastal raiutud Eestis nii palju metsa kui riiklik arengukava seda võimaldaks,” kinnitab Pärt. „Raiemahud on alates 2000. aastast tõepoolest vähenenud, samal ajal kui juurdekasv on jäänud suhteliselt samale tasemele. Näiteks 2005. aastal raiuti Eestis 6,9 miljonit tihumeetrit puitu ja juurde kasvas 11,7 miljonit tihumeetrit.”
Uuringu tulemustest võib järeldada, et puidu- ja metsatööstuse rolli Eesti majanduses tajuvad Eestimaa elanikud teisejärgulisena. Puit ehitusmaterjali ja energiaallika ning puidutööstus tööandjana pole vastanute eelistuses kuigi kõrgel kohal.
Ühelt poolt saadakse küll aru selle tööstusharu tähtsusest ning puitu kui materjali hinnatakse samuti väga kõrgelt, teisalt aga kardetakse metsade liigraiet ja ebamõistlikku majandamist.

EESTIMAALANE OTSIB METSAST VAIKUST JA RAHU
TNS Emori esindaja Mari-Liis Eensalu sõnul hindavad eestlased metsa eelkõige hapniku tootja ning taimede ja loomade elukeskkonnana.
„Mõned korrad aastas satuvad metsa peaaegu kõik eestimaalased, metsast otsitakse eelkõige vaikust ja rahu ning võimalust end hingeliselt laadida,” iseloomustab Eensalu eestlaste armastust metsa vastu.
Eensalu hinnangul mõeldakse metsast peamiselt kui inimesest puutumata looduslikust keskkonnast. Metsas käies ja puhates otsitakse rahu ja vaikust. Võrdlemisi harva mõeldakse metsast kui tuluallikast ja majandamise objektist.
„Metsa hoidmisele ja säästmisele suunatud mõtteviis viitab ühelt poolt sellele, et me oskame oma loodusressurssi vääriliselt hinnata,” selgitab Eensalu. „Teisalt on meie suhtumises ka juba omajagu linnainimese loodusest võõrandumist, mis enam ei pea loodusressursi enese heaks kasutamist loomulikuks. Tõsine taluperemees hoiab oma metsa ja hoolitseb selle eest, aga toob sealt rahuliku südamega ka jõulukuuse ja küttepuid. Kui viimast patuks pidada, siis on suhtumine juba kuidagi nihkes.”

SUHTUMINE METSANDUSSE PARANEB VISALT
Puiduvarumise ja metsatöödega tegeleva AS-i A & P Mets logistikajuht Mart Rebane möönab, et säärane negatiivne suhtumine metsafirmadesse on olnud valdav juba aastaid. Arvatakse, et metsaäris ringleb üüratult suur raha ja selle nimel petetakse kõiki niikuinii.
„Eks meid ole jah ikka varasteks ja pättideks tembeldatud, aga ma usun, et mida aeg edasi, seda enam ka suhtumine paraneb,” märgib Rebane. „Mets tahab majandamist ja see tähendab ka raiumist. Kõigil on tarvis lauda ja tooli ja kappi ja ehitusmaterjali. Aga keegi peab selle puidu ka metsast välja tooma. Kõik kasutavad puitu kas otsesemalt või kaudsemalt. Olgu siis mööbel või paber – ikka pärineb see ju metsast.”
Mart Rebane on seda meelt, et suhtumine metsatööga tegelevatesse inimestesse ja metsamajandusse tervikuna on ühtesoodu paranenud.
„Vahepeal käis ka meie arvates tõepoolest mingil määral asi alla, aga nüüd on turule jäänud ikka juba valdavalt ainult korralikud firmad ja igasuguseid suvalisi tüüpe enam metsa raiumas ei käi ning seetõttu ka metsi üle ei raiuta,” möönab ta.
Rebane meenutab mõne aasta taguseid aegu, kui oli tavaline, et osteti mingi metsakinnistu ning võeti sealt puud viimseni maha. Kuid nüüd ei saa enam nii asju ajada. „Selliseid lageraieid harrastanud firmad pakkusid kinnistuid ostes omanikule konkurentidest kõrgemat hinda, sel moel saadi mets kätte ja võeti sealt kõik kuni noorendikeni maha,” iseloomustab Rebane. Ilmselt ongi metsamajandamine suuresti korda saanud tänu konkurentsile metsafirmade vahel: korralikud ettevõtjad on need, kes püüavad pettusega asju ajada, lihtsalt turult välja tõrjunud. Sama kinnitab ka Rebane, lisades, et suuremad firmad peavad ühtlasi igal moel tõestama puidu päritolu jne. Samuti on keskkonnainspektsioon hakanud oma tööd paremini tegema. Sulid on n.-ö. luubi alla võetud. „Kui puitu raiutakse majandusmetsadest, siis mina küll ei näe, et selles midagi valesti oleks,” väidab Rebane. „Ja kui praegu raiutakse aastas mingi 5–6 miljonit tihumeetrit, siis arvestuslik juurdekasv on minu teada 10–12 miljonit tihumeetrit aastas. Vahepeal ehk raiutigi juurdekasvu piiril, aga praegu enam mitte.” METSADE MAJANDAMISE SEIS MUUTUB ÜHA KRIITILISEMAKS Stora Enso Mets juhataja Marek Kase märgib uuringut iseloomustades, et see kinnitab eestlaste kahepalgelist suhtumist metsamajandamisse: ühelt poolt saadakse aru, et mets annab tööd ja leiba, tulu riigikassasse ning väärtuslikku ehitusmaterjali, teisalt ollakse oma hoiakutes endiselt väga kriitilised. „Eestlased peavad end metsarahvaks ja satuvad metsa sagedamini kui keskmine eurooplane, kuid väärarusaamad metsade olukorra osas tulevad sisse päris fundamentaalsel tasandil,” tõdeb Kase. „Kuna arvatakse, et metsaga on kaetud vaid kolmandik Eestist (tegelikult 51,8%), siis kardetakse selle viimasegi kadumise pärast.“ Marek Kase sõnutsi kulmineerus raiemahtude kasv aastaga 2001 ning sellest ajast alates pole ühelgi aastal raiutud niigi palju, kui riiklik arengukava seda võimaldaks. Eesti metsa- ja puidutööstusel, mis annab tööd igale 13. inimesele Eestis, napib toorainet. Ja kui täna napib toorainet, siis homme napib töökohti. „Selle asemel, et osta puitu kokku Eestist, tuuakse seda sisse välismaalt. Olukorras, kus Eestis on ressurssi piisavalt, pole see mõistlik,” leiab Kase. „Raiemahud Eestis on vähenenud alates 2000. aastast, samal ajal kui juurdekasv on jäänud suhteliselt samale tasemele. Arvestades Eesti metsade seisundit (puude vanust), on metsade majandamine praegu liialt passiivne ning sellega kaasneb otsest majanduslikku kahju.” Statistika kinnitab, et metsarikkumiste arv on viimaste aastate jooksul mitu korda vähenenud. Tänapäeval on probleemiks saamas hoopis see, et metsadega ei võeta midagi ette, neid ei majandata. Mets ei muutu aga alati seistes paremaks. Selle asemel, et lasta metsal üle kasvada või võsaks muutuda, tuleb sellega teadlikult tegeleda. Ainult nii tõuseb Eesti metsavarust tulu nii omanikule, majandusele kui ka riigile tervikuna.