1/2008

Artiklid
Sertimine suunab metsandust jätkusuutlikumaks

Seda metsa on majandatud jätkusuutlikult. Raiesmikule on jäetud säilikpuid ja istutatud kuusekultuur.
Sertifikaat tõendab, et metsa majandamine ja puidu kasutamine vastab standarditele, mis tagavad metsamajanduse jätkusuutlikkuse.
Artikkel annab ulatusliku ülevaate sertimise käigust Eestis ja kaugemal.

SERTIMIST HOOGUSTAKS SERTIFIKAADIGA PUIDU KÕRGEM HIND
Otsides turgu metsamaterjalile või puidutööstuse toodangule, saab üha määravamaks rahvusvaheliselt tunnustatud sertifikaadi olemasolu, sest ostja eelistab tarnijat, kes majandab metsa jätkusuutlikult või kasutab puitu säästlikult.
Sertimine annab kindlustunde, et näiteks metsavarumise ja puidu müügiga tegeleva ettevõtte puit on varutud metsast, mida on majandatud säästva metsamajandamise põhimõtteid järgides; saetööstusettevõte, kellel on sertifikaat, kinnitab muu hulgas, et ei osta tumeda taustaga toorpalki jne. Metsaomanikule annab sertifikaat ühtlasi võimaluse teenida suuremate puidukoguste müügi pealt tavalisest mõnevõrra rohkem tulu.

Aatelise ja pühendunud erametsaomanikuna tuntust kogunud Lembit Laks lasi esimesena Eestis oma metsad sertida FSC-standardi järgi. Laks on seda meelt, et esialgu ei anna sertimine metsale küll erilist lisaväärtust, pigem vaid sümboolset, kuid sertifikaadi eelis ilmneb kindlate müügikanalite, tarnelepingute ja boonussüsteemidena. Pärast sertifikaadi saamist käisid paljud firmad just tema puitu ostmas, et näidata Euroopa partneritele, et Eestis on võimalik serditud puitu osta.
„Kui eelmise aasta kevadel oli paljudel metsaomanikel puidust, eriti paberipuust lausa keeruline lahti saada, siis minul suuresti tänu sertifikaadile seda probleemi ei olnud,” kinnitab Laks. „Näiteks kui ma müün paberipuu Norest Woodi või Stora Ensosse, siis nendel firmadel on omad boonustingimused, nii et olen alati saanud tolle hetke maksimumhinna.”
Lembit Laksi hinnangul seisneb sertifikaadi tulusus praegu liialt väikestes nüanssides, et õhutada omanikke hulgaliselt oma metsi sertima. Sertimislaine võiksid paisu tagant päästa vaid majanduslikud hoovad.
„Kui kokkuostjad oleksid nõus puidu eest kas või kümme krooni tihumeetri pealt rohkem maksma, oleks omanikel motivatsioon sertifikaati taotleda,” möönab Laks. „Kartustel, et auditeerimise läbi piiratakse kuidagi metsa majandamist, pole alust, sest ega kui metsas ikka kaitsealasid või vääriselupaikasid pole, siis neid ka kunstlikult juurde ei tekitata.”
Küll on aga auditeerimiseks vajalik teada, kui palju on omanikul metsa, kus see asub, milline on selle kooslus, palju raiutakse kuuske, palju mändi jne. Iseenesest normaalne arvepidamine, ei midagi üleloomulikku, sest kui sellega tegelda, siis peab neid arvestusi niikuinii pidama, kinnitab Lembit Laks.

VARUJA PEAKS MAKSMA LEGAALSE PUIDU EEST KÕRGEMAT HINDA
Esimesena Eestis oma metsadele 2000. aastal FSC-sertifikaadi saanud metsaomanik Lembit Laks müüs mullu suvel protestiks toona veel riigikogus menetluses olnud metsaseaduse vastu Tartu metsaraiefirmale OÜ Lignator Mets 693 hektarit maad, millest 530 hektarit hõlmas metsamaa. Laks jättis endale vaid umbes 50 hektarit metsa – armsa hobiga tegelemiseks, nagu ta ise kommenteeris.
Oma metsa sertis Lembit Laks ajendatuna esmalt majanduslikest kaalutlustest, teisalt soovis ta näidata, et erametsades ei valitse sugugi halvem olukord kui riigimetsas. Kuna erametsaomanikke oli juba aastaid väidetavate sulitempude eest materdatud, soovis Laks tõestada, et ka erametsaomanike hulgas on neid, kes lähtuvad heast tahtest ja headest teadmistest metsamajandamise kohta.
„Ega otseselt ei olnud puidu varujad toona ega ole ka praegu valmis sertifitseeritud metsast pärineva puidu eest rohkem maksma, aga tol ajal kehtis n.-ö. boonussüsteem: suuremate koguste puhul oli võimalik saada 10–30 kr/tm tavalisest kõrgemat hinda,” selgitab Laks. „Tavaliselt oli nõnda, et boonushinna saamiseks pidi materjali olema vähemalt 300 tihumeetrit kuus. Minul küll päris niipalju ei tulnud, aga üldiselt mind ikka võrdsustati nende suurtega. Küttepuu puhul mitte, aga tarbepuidu, eriti paberipuu puhul boonussüsteem, kuigi sümboolsena, siiski toimis.”
Kui Laksi metsi esimest korda serditi, maksis ühe hektari sertimine 40 krooni. Sellele lisandusid iga-aastased auditid (keskmiselt 10 kr/ha aastas), metsa majandamine tuli standardiga vastavusse viia, tellima pidi uued majanduskavad jmt. Praegu hindab ta, et esimese viie aasta keskmine kulu sertimise ja kõige sellega kaasneva tõttu oli umbes sada krooni hektari kohta aastas. Kuna Lembit Laksi omanduses oli siis umbes 550 hektarit metsa, ulatus tema kulu aastas keskeltläbi 55 000 kroonini. Sertimise ja auditeerimise hind oleneb metsamaa pinna suurusest: mida vähem on pinda, seda kallim on töö.
Kuigi praeguseks on Laks suurema osa oma metsadest maha müünud, ei pea ta toonaseid kulutusi sertifikaadi saamiseks korstnasse kirjutatuiks.
„Ainus pettumus on see, et tänaseni ei ole Eesti puiduvarumisfirmad enamikul juhtudel nõus maksma sertifitseeritud puidu ehk siis legaalse puidu eest kõrgemat hinda,” tõdeb ta. „Päästaks see, kui puidufirmad, selle asemel et siin teatud vähem tähtsaid akte alla kirjutada, deklareeriksid ühiselt, et sertifitseeritud metsast pärit puidu eest makstav hind on kõrgem sertifitseerimata puidu hinnast.”
Laks kinnitab, et see poleks varujatele ega ettevõtetele ka eriline lisakulu, küll aga tagaks firmale stabiilsed legaalse puidu tarned.

NÕUDLUS SERDITUD PUIDU JÄRELE SUURENEB
Eestis rakendatakse metsade ja puiduettevõtete sertimisel praegu ajutiselt, kuni rahvusliku standardi kinnitamiseni üldist SmartWoodi rahvusvahelist metsamajandamise standardisüsteemi. Rahvuslikku sertimisstandardit töötab välja 2002. aastal loodud MTÜ Eesti FSC Töögrupp, kuhu kuuluvad majanduse, keskkonna ja sotsiaalvaldkonna ühenduste esindajad.
Stora Enso Balti regiooni puiduvarumise juht Rait Hiiepuu kinnitab, et Stora Enso eesmärk on järjest suurendada serditud metsast varutud puidu osakaalu kõikjal, kus ettevõte tegutseb. Samas tunnistab Hiiepuu, et firma, kes tegutseb peaaegu kõigil kontinentidel, ei saa joondada oma tegevust pelgalt ühe sertifitseerimisskeemi järgi, sest tingimused on maailma eri paigus erisugused.
„Suur vahe on kas või selles, kas varuda puitu looduslikust metsast või istandusest,” räägib Hiiepuu. „Nii kasutamegi Euroopas FSC- ja PEFC-sertifikaate, Ameerikas juhindume sealsete standardite järgi.”
Metsandusse puutuvatest standarditest on Stora Enso Balti regioonis töösse juurutanud FSC tarneahela juhtimise standardi, FSC-grupisertifikaadi ja ISO 14 000 keskkonnajuhtimisstandardi.
„Klient hakkab järjest enam huvituma puidu või sellest valmistatud toote päritolust,” kinnitab Rait Hiiepuu. „Näiteks Soomes tuntakse kõige suuremat huvi ajalehe- ja kontoripaberi päritolu vastu ning eelistatakse sertifikaati omavat tootjat. Üldiselt ongi nõnda, et mida kaugemale puittoodangu valmidusastmeid pidi minna, seda suurem väärtus on sertifikaadil.”
Hiiepuu hinnangul ei ole sertifikaat tähtis niivõrd rahalise tulu teenimiseks: see annab ettevõttele konkurentide ees parema võimaluse hõivata kindalt turusegmenti või liikuda soodsatele uutele turgudele.
„Tundub, et pikemas perspektiivis kuulub tulevik FSC-le. Selles mõttes, et FSCsertifikaat muutub väärtuslikumaks kui teised,” ütleb Hiiepuu.

STORA ENSO SEISAB VASTAMISI PALGIPÕUAGA
Rait Hiiepuu on seda meelt, et sertimine on küll oluline, aga praegu seisab Eesti metsamajandus tõsise probleemi ees, sest Eestis on metsamaterjali toodang praegu alla poole metsade ühtlase kasutuse mahust.
Selline olukord tingib tõsiasja, et Eesti metsatööstusel, sh. Stora Ensol ei jätku optimaalsete tootmismahtude tagamiseks vajalikku toorainet, mida võiks varuda kohalikest metsadest.
„Sellest tulenevalt on meil ettepanek RMK-le, kes võiks kaaluda planeeritavate raiemahtude suurendamist järgneva paari-kolme aasta vältel,“ ütleb Hiiepuu. „Seda selleks, et pehmendada tööstusele puiduimpordi vähenemisest tingitud tagasilööki ja anda aega erametsanduse mahtude taastumiseks. Tarvis on kasutada ära metsa võime toota puitu.“
Kaugemas perspektiivis tuleks Hiiepuu hinnangul riigimetsa majandajal suurendada metsade tootlikkust metsakasvatusvõtetega: kuivendades metsamaid, õigel ajal metsi hooldades, keskendudes kultiveeritavate puuliikide valikule jmt.
Metsi tuleb objektiivselt hinnata ja kus tarvis, seal kaitsta; kus tarvis, seal raiuda. Sertimise kontekstis ei ole oluline niivõrd sertifikaadi liik, kui see, et mets oleks jätkusuutlikult majandatud, tõdeb Hiiepuu.
Eestis metsade ja puiduettevõtete FSCsertimisega tegeleva NEPCon-i juhataja Peter Feilberg märgib, et üha enam kinnitab metsa ja puiduettevõtete FSCsertimine kanda Venemaal, Kanadas ja Aafrikas, kusjuures praegu on kõige agaramad sertifikaatide taotlejad puidumassi ja paberit tootvad firmad.
„Rohkem kui kümme tuhat toodet maailmas kannab FSC logo, sellist levikut ja populaarsust pole suutnud järele teha ükski teine ülemaailmne märgistussüsteem,” räägib Feilberg. „Tootevalik on väga lai – alates tualettpaberist majadeni.”
Feilbergi sõnul sertifitseerimise hoogustamiseks reklaami ei tehta, sest NEPCon usub, et ettevõtjad peavad ise selle vajalikkusest aru saama, vaid siis on sertimine tulemuslik.

HARRY POTTER ILMUB LUGEJA ETTE VAID FSCPABERIL
Peter Feilberg ütleb, et Eestis on praegu sedasi, et tarnijalt FSC-sertifikaati küsiv klient on firma jaoks tülikas; temast tuleks lahti saada ja pigem uus klient leida.
Kitsaskohale osutab tõsiasi, et Eestis tegutsevatel tootjatel on keeruline, kui mitte võimatu leida serditud puidutooret. Näiteks ei tegutse siinsel turul ühtegi paberimüüjat, kellel oleks kõnealune sertifikaat, mistõttu pole trükikodadel võimalik hankida FSC-paberit.
„Sertifitseerimise levikule aitaks tõhusalt kaasa, kui suured puitu ühel või teisel moel toorainena kasutavad ettevõtted asuksid tarnetingimustesse kirjutama FSC (või ka mõne teise sertifikaadi) nõuet. Näiteks ei nõua pakenditootja Tetra Pak küll konkreetselt FSC-d, küll aga on neil toorainele ja selle müüjale rida nõudeid, mida saab täita erinevate sertifikaatidega,“ räägib Feilberg. „Seega on FSC omanikul ka praegu konkurentide ees selge eelis. Või kui IKEA, kel üle maailma neli tuhat toormetarnijat, hakkaks ühel päeval ostma vaid sertifitseeritud puitu, oleks sellel kogu tarneahelale tohutu mõju. Praegu on IKEA kehtestanud tarnijatele nõude, et pooled neist saaksid sertifitseeritud lähema kahe aasta jooksul, teisele poolele annab kontsern aega veel kuni neli aastat.“
Näiteks Joanne K. Rowling, kelle Harry Potteri lood on enim trükitud raamatuid kogu maailmas, on nõudnud, et tema teoseid avaldataks ainult FSCserditud paberil. 2006. aastal sai NEPConi kaudu FSC-kliendiks 400 ettevõtet. Maailmas valitseb suundumus, et üha rohkem eelistatakse serditud tooteid sertimata toodetele. Ja pole põhjust kahelda selle suundumuse jätkumises. Siia võib lisada veel Ameerika mandrilt alguse saanud ja üha populaarsust koguva nn. rohelise ehitamise, mis on tunduvalt kiirendanud sertimistegevust USA ehituspuidu turul tegutsevate firmade seas.

INGLISMAA TURG SULGUB SERTIMATA TARNIJATE JAOKS
Stora Enso Timberi müügiosakonnas ollakse seisukohal, et kui praegu suudavad kohalikud puidutööstused müüa oma toodangut ka ilma FSC-sertifikaadita, siis järjest enam hakatakse tunnistama, et tulevikus soovivad kliendid senisest rohkem osta serditud materjali.
Saematerjali hulgiostjad on valmis maksma serditud toodete eest mingisugust lisahinda, aga praegu on see paraku veel selgelt alla saetööstuste ootuste. Seega: kuna sertimine tähendab ettevõtte jaoks kahtlemata suurt rahapaigutust, ei saa puidufirmad veel loota käegakatsutavat kasu.
Selgelt eelistab serditud puidutarnijaid praegu Euroopas vaid Inglismaa. Samas ei ole Inglismaa kliendid ise nõus FSC-vastavustõendi eest juurde maksma, vaid üritavad sertifikaadita tarnijaid järjest kelgu pealt maha raputada. Ent mitmed tootjad Poolas ja Prantsusmaal, kes töötlevad Baltimaadest ostetud materjali Inglise turu jaoks ning annavad siinsele materjalile lisaväärtust, on nõus Eesti, Läti või Leedu saetööstustele serditud materjali eest juurde maksma, sest muidu pandaks Inglismaa turg nende tarnetele lukku.
Stora Enso Balti regiooni välismaal tegutsevad müügimehed on seda meelt, et vahe Euroopas kehtivate FSC- ja PEFC-standardite vahel pole kuigi suur, näiteks Soome hoiab küünte ja hammastega kinni PEFC-st, kuna üle 90% põhjanaabrite juures välja antud sertifikaatidest järgib just seda standardit. Samas maailma suurim puiduimportija Jaapan panustab selgelt FSC-vastavustõendiga tarnijatele.

HIND OLENEB ENNEKÕIKE METSAMAA PINDALAST
NEPConi Eesti koordinaator Hando Hain on seisukohal, et mida suurem on serditav metsamaa, seda odavam tuleb auditeerimise hind hektari ja ka raiutava tihu kohta ehk teisisõnu: suhtarvudes on sertimine väikemetsaomanikele kallim.
Metsade sertimine sõltub nagu enamiku auditite puhul eelkõige sellest, kui suur on audiitorite ajakulu. See omakorda oleneb metsamaa suurusest ja sellest, kuidas metsaomand paikneb (sõidule kuluv aeg).
Erametsaomanike puhul on sageli tegemist grupisertifikaadiga (mitu omanikku taotlevad koos oma metsadele ühist sertifikaati). Sellisel juhul mõjutab hinda ka grupi liikmete arv ja nende metsade asukoht, kuna FSC-l on oma nõuded sellele, kui mitut grupi liiget tuleb kontrollida jne. Kuna hind erineb suuresti olenevalt metsa suurusest, ei ole mõtet mingit vahemikku kirja panna.
„Oleme teinud osa auditeid ka n.-ö. kordades alla omahinna, lihtsalt et väikemetsaomanike sertimist ja FSC ideed toetada,“ märgib Hain. „Eestis tehtud esmaste hindamiste puhul on jäänud hind hektari kohta vahemikku 20 senti kuni peaaegu 100 krooni. Kavandatava raiemahu kohta arvestatuna vahemikku 8 senti kuni 19 kr/tm.“
Tarneahela sertimise hind koosneb mitmesugustest komponentidest ja seda mõjutavad järgmised asjaolud. Eelkõige standard ja skeem, mille alusel ettevõtet hinnatakse (FSC puhul on võimalik valida erinevate materjali jälgimise skeemide ja standardite vahel, mõnel juhul tuleb ühtaegu sertida eri standardite järgi, näiteks lisaks FSC materjali jälgimisele ka mitteserditud materjali päritolu kontrolli nõuete alusel).
Ühtlasi mõjutab hinda ka ettevõtte suurus ja tootmisprotsesside keerukus (suuremates ettevõtetes on süsteemid, dokumentatsioon ja jälgimine harilikult keerukamad ning seetõttu kulub rohkem aega). Üks osa hinnast kujuneb sertifikaati taotleva ettevõtte kogukäibe alusel, seega mõjutab kulu ka ettevõtte käive.
„Kui ettevõte soovib sertifitseerida mitmeid asukohti, on audit kallim, kuna külastada tuleb erinevaid kohti ja audit osutub pikemaks,“ möönab Hando Hain.
Esimese aasta kulutused tarneahela sertifikaadile kõiguvad suuresti, alates umbes 15 000 kroonist. Keskmine esimese aasta kulu suurus on siiski vahemikus 25 000 – 40 000 krooni. Väga suurte ettevõtete puhul ja siis, kui ametlikku hinnangut vajab mitu asukohta, võib hind olla tunduvalt kõrgem.



Ain Alvela Alvela, Äripäeva ajakirjanik

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: