2/2008

artiklid
Minu metsandusfilosoofiast

Tänavuse metsanädala avapäeval 5. mail anti emeriitprofessor Artur Nilsonile üle metsanduse elutööpreemia. Kodumaise metsakorralduse
teenekamaid arendajaid pidas sel puhul kõne, mis on aluseks siinsele kirjutisele.

Emeriitprofessor Artur Nilson elutöö preemia kättesaamisel tänavu 5. mail Pärnus.
Jüri Pere
ELLUSUHTUMISE ALUSED PÄRINEVAD KOOLIPÕLVEST
Järele mõeldes olen jõudnud tõdemusele, et mul polegi spetsiaalset metsandusfilosoofiat, on vaid üldine ellusuhtumine, arusaamad maailmast ja inimestest. Neist üldistest arusaamadest ei pääse muidugi ka metsandustegevuses. Nimetada metsanduses rakendatavat osa üldisest elufilosoofiast metsandusfilosoofiaks oleks ehk liialt pretensioonikas. Paremini sobib vähem tuntud, kuid antud kontekstis sobivam termin “metsanduslik paradigma” – eelteadmiste ja oskuste süsteem.

Alates neljandast-viiendast klassist
kuni keskkooli lõpetamiseni olin ma
innukas lugeja. Oma lellelt sain lugemiseks
Nobeli preemiaga pärjatud
romaanide sarja ja raamatud, nagu
Maeterlincki „Tarkus ja saatus“ või
Romain Rolland’i „Jean-Christophe“,
mis raputasid mind tollal üpris põhjalikult.
Kui minult praegu pärida nende
raamatute sisu kohta, siis jään ma vastuse
võlgu. Aga neist raamatuist sugenes
minus teadmine, et tuleb olla siiras,
altruistlik, omakasupüüdmatu ja julge
– ei tohi olla argpüks. Tekkis veendumus,
et tuleb võidelda (kuid mitte don
Quijotena!) nende inimestega, kes kas
rumalusest, pahatahtlikkusest või liigsest
egoismist tekitavad teistele kahju,
teevad halba. Hoolimata sellest, milline
on nende positsioon ühiskonnas,
või sellest, kas nad on enamuses või
vähemuses. Sellest varases nooruses
kujunenud hoiakust pole ma senini
lahti saanud. Loomulikult kandub see
ka minu metsanduslikku tegevusse.
Kui Suure-Jaani keskkoolis 1948.
aastal „puhastati“ õpetajate kaadrit,
siis läksin sealt Viljandi II keskkooli 10.
klassi. Selles klassis valitses teadmiste-,
kultuurse käitumise ja spordilembene
hoiak. Pingikolmikust, mille keskel
istusin, kuuest koolivennast viis said
teaduskraadi, kolmest said professorid
ja kahele anti tänavu Eesti Vabariigi
orden. Ka kuues on hinnatud spetsialist
ja kolleeg. Tõeline õnn oli kooli legendaarne matemaatikaõpetaja Boris
Hendrichson, kes peatselt tegi minust
oma abiõpetaja. Kinnistus veendumus,
et kui miski on välja arvutatav, siis
tuleb see ka välja arvutada.
HINNANGUD PEAVAD LÄHTUMA ARVUTUSTEST
Minu „metsanduse filosoofia“ maine
on paljuski kujunenud kohustuse tõttu
anda metsanduse arengukava raames
eksperdihinnang optimaalsele raiemahule.
Andsin hinnangu, ent kriitikud
tegid selle liialt suure raiemahu tõttu
maatasa. Telliti uus hinnang Eesti metsakorralduskeskuselt
ja see sai minu
omast pisut suurem! Kui mingid arvud
on väga olulised (nt. metsa kasvukäik,
küpsusvanus, arvestuslangi suurus) ja
need on välja arvutatavad, siis on
lausa keelatud välja tulla oma spekulatiivsete
arvamustega. Hinnangud
peavad põhinema arvutustel. Aga tavakodanik,
kellel pole objektiivse arvutuse
jaoks lähtealuseid, tahab ju
selles küsimustes ka mingi seisukoha
võtta. Tavakodaniku seisukoha kujundab
meedia, mis levitab ja võimendab
peamiselt skandaale.
Mis muud kui skandaalne on akadeemiku
või professori avaldatud veendunud
kriitiline arvamus valdkonnast,
mille kohta tal pole ei piisavalt andmeid
ega oskusi neid töödelda ega tõlgendada.
Kui valdkonnas ebakompetentsed
teadlased levitavad oma subjektiivset
arvamust, et näiteks eri asjatundjate
välja arvutatud sobiv aastane reiemaht
on ääretult suur, siis on nad jämedalt
rikkunud teadlase kutse-eetika nõudeid.
Nad on esitanud oma subjektiivse
ja asjatundmatu arvamuse objektiivse
tõe pähe! Viga mõjukate ja/või üldiselt
andekate inimeste paradigmas ja hoiakutes
on üks ohtlikumaid asju. Eriti
siis, kui see seondub kalduvusega upitada
end kõiketeadja ebakompetentsuse
tasandile. Nad suudavad solkida
ja enamasti solgivadki ühiskondlikku
teadvust ning seadusi. See sarnaneb
lapse hirmutamisega trollide, kollide ja
kodukäijatega.
Isegi „ .. paljud anarhistid on tunnistanud
vajadust asjatundjate autoriteedi
järele ühiskonnas. Näiteks teavad
mõned inimesed teistest paremini, kuidas
leivavilja kasvatada, ning on mõistlik
usaldada nende otsustusi“ (Wolff,
J., “Sissejuhatus poliitikafilosoofiasse”,
lk. 47). Parafraasin: “Näiteks teavad
mõned inimesed teistest paremini,
kuidas seadistada ligikaudu miljonist
keerukast dünaamilisest objektist
(puistust) koosnevat veelgi keerukamat
süsteemi (Eesti metsa) ajas ja
ka geograafilises ning majandusruumis
nõnda, et see funktsioneeriks tõhusalt
jätkusuutlikult, ning mõistlik oleks
usaldada nende otsustusi.“
Veel mõtteid Wolffilt (lk. 118): „ ..
asjad lähevad väga viltu, kui lasta inimestel
avaldada suurt mõju nende poolt
määratud ekspertadministraatoritele“.
Ta jätkab tsitaadiga: „Parimal juhul tähendab
see seda, et kogenematus otsustab
kogemuse üle, võhiklus – teadmiste
üle: võhiklus, mis .. on ühtaegu hooletu
ja upsakas, suhtudes üleolevalt või lausa halvakspanevalt kõigisse pretensioonidesse
selle kohta, et kellegi teise
otsustus väärib rohkem tähelepanu,
kui tema
e n e s e
oma.“
MIDA ABSURDSEM ON TOBEDUS, SEDA RASKEM
ON SEDA HÄVITADA
Nii nagu muudeski valdkondades, aga
võib olla isegi enam, leidub ka metsanduses
rohkesti aegade jooksul ladestunud
eelarvamuste sõnnikut. Kahjuks ei
ole ma Herakles, kes ühe ööga puhastas
Augeiase tallid. Kuigi olen jõudumööda
püüdnud. Paraku enamasti nappide tulemustega.
Meelsamini tegelen huvitavate
metsateaduse küsimustega. Tosin aastat
tagasi kirjutasin ma metsanduse müütidest.
Äsjasel metsanduse visioonikonverentsil
oli EUSTAFOR-i tegev direktoril
hr. Erik Kosenkraniusel põhjust neist,
ikka veel käibivatest müütidest taas
rääkida. Mis on muutunud? Näiteks
see, et tosina aasta jooksul on raiemaht
Euroopas hinnanguliselt 73 protsendilt
juurdekasvust vähenenud 51 protsendini.
Kuid avalikkuses käibib endiselt
müüt metsade hävitamisest!
Miks on seda laadi müüdid nii vastupidavad?
Tasub tuletada meelde religioonide
igikestvust ja te enam ei
imesta! Akadeemik A. N. Krõlov (elas
1863–1945, tegeles laevateooria, artilleeria,
mehaanika, matemaatika ja teaduse
ajalooga) on öelnud: “Paljuaastase
praktika vältel veendusin, et kui mingi
tobedus on muutunud rutiiniks, siis,
mida absurdsem see tobedus on, seda
raskem on teda hävitada.”
Veel Krõlovi mõttekäike: “Iga ratsionaalne
looming peab tuginema arvule ja
mõõdule. Samas tuleb meeles pidada, et
puuduste tunnetamine on nende kõrvaldamise
esimene aste; Kõige raskem igas
asjas on tema õige paikapanek alguses,
vaid siis saab teda edasi arendada ..
Teooria ja praktika lahutamine viib kas
igiliikuri leiutamise katseteni või, vastupidi,
ainult olnu kordamiseni.”
METSA RAIUMIST EI TOHI SEGI AJADA METSA
LAGASTAMISEGA
Niisuguseid, minu tõekspidamistega
haakuvaid seisukohti on avaldanud
paljud silmapaistvad mõtlejad alates
antiikfilosoofidest. Kõik need
viitavad filosoofia ja paradigma
olulisusele inimese hoiakute ja
tegude ajendina.
Vahest aitab eelarvamusi
väärata ka keerukate süsteemide
põhimõtteline visandamine – modelleerimine.
Puistu kasvukäigu mudel
on kõige alus. Kui suurem mudel hõlmab
puistu kasvukäigu põhimõttelise
mudeli, siis veendume, et metsa raie on
peamine ja vältimatu vahend, mille alusel
seadistada suur ja keerukas puistute
süsteem jätkusuutlikuks. Raie on möödapääsematu,
suurendamaks metsade
rolli CO2 tagasitoomisel atmosfäärist
maa peale ja taltsutamaks nüüdisaja
suurimaks kolliks peetavat kliimamuutust.
Metsa raiumist ei tohi segi ajada
metsa raadamise või lagastamisega. Kui
aga jätta tootmismets õigel ajal raiumata,
tuleb seda tõepoolest pidada lagastamiseks.
Sellises tõlgenduses muutub
metsa raie ilutsejate taunitud ja põlastatud
tegevusest vältimatuks, positiivseks
ja hinnatud tegevuseks.
TAUNIV SUHTUMINE RAIESSE TULENEB PALJUSKI
ÄPARDUNUD METSASEADUSEST
Metsaraie määritud maine – seostatus
põlastusväärse tegevusega – tuleneb paljuski
äpardunud metsaseadusest. Metsa
raiumine kriminaliseeriti. Metsaseadust
tegid isikud, kes piltlikult öeldes juhtisid
autot, vaadates taga aknast välja.
Äpardunud metsaseadus tegi suurt majanduslikku
kahju, kuid veelgi enam on
kahjustatud metsanduse kui tegevuse
mainet.
Oodatavasti peaksin avaldama arvamust
ka protsesside kohta RMK-s.
Infotehnoloogilises mõttes on nende
suundumus õige. Kuid ma ei kavatse
neid hinnata, lähtudes sotsiaalsest aspektist:
ma pole sotsiaalsete protsesside
hindamiseks ja prognoosimiseks pädev.
Maailmas pole midagi jäävat peale
igaveste muutuste – aeg kulgeb vaid
ühes suunas. Üha kiirenevate muutuste
taustal on ilmselt teravnenud ka igihaljas
isade ja poegade lahkheli. Paari sajandi
taguse tööstusrevolutsiooni ja praeguse
inforevolutsiooni aegsete vastuolude
konfliktide sarnasus on hämmastavalt
suur. Minu filosoofia käsib mul jääda
ajakohasele ratsionaalsele tasandile ka
siis, kui mul poleks Eestis ühtki mõttekaaslast.
Sel juhul oleksid mu mõttekaaslasteks
filosoofilises plaanis mineviku
suured mõtlejad. Tegelikult on mul
piisavalt mõttekaaslasi infotehnoloogilises
plaanis ja mõttelaadi poolest nii
noorte kui ka keskealiste hulgas. Muidu
oleks see austav preemia ning ettekanne
olemata!
Tänan mõttekaaslasi toetuse eest ja
oponente selle eest, et aitavad hoida
vaimu värske!



Artur Nilson, EMÜ metsandus- ja maaehitusinstituudi emeriitprofessor

Loe kommentaare (2)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: