Maaülikooli aulas peeti metsandusliku ühistegevuse päeval konverents, kus võtsid sõna paljud tuntud erametsanduse eestvedajad.

Esimest korda tähistati metsandusliku ühistegevuse päeva 1930. aastal
Tartus maaülikooli vanas aulas tähistati metsandusliku ühistegevuse päeva konverentsiga „Metsanduslik ühistegevus – võimalused ja vajakajäämised”. Üritus oli mõeldud jätkama möödunud aastal Paide metsameeste ja Toomas Lemmingu eestvõttel taastatud tava, märkimaks, et ühistegevust metsanduses peaks kroonima temaatiline tähtpäev. Eesti metsanduslikul ühistegevusel on ju kõigiti väärikad traditsioonid, mille meenutamine võib aidata tulevikusihte seada. Esimest korda tähistati metsandusliku ühistegevuse päeva juba 1930. aastal. Tookordsed metsamehed valisid oma ühistegevuse tähtpäevaks esimeste looduslike kevadmärkide aja, 15. märtsi.

Tänavusele konverentsile eelnesid mõttetalgud ja arupidamised Tartumaa metsanduse tugiisiku Peep Põntsoni eestvõttel, tema kui peakorraldaja algatusel otsustati ka konverentsi põhiteemad. Korraldusega nägid kõvasti vaeva kõik OÜ Metsaekspert ning MTÜ Kesk-Eesti Metsaomanikud töötajad, neid omakorda toetas Tartu metsaomanike selts eesotsas Uno Kiisholtsiga.
Juba konverentsile eelnenud aruteludes jõuti tõdemuseni, et oluline on käsitleda metsandusega seotud ühistegevust terviklikult, hõlmates kõiki tähtsamaid tegevussektoreid. Ühistegevust peaks viljelema kõigepealt neil elualadel, kus tegijaid on rohkesti ning kust saadav tulu jõuaks võimalikult paljudeni. On väga oluline tutvustada üle 70 000 Eesti erametsaomanikule ühistegevust ning hoogustada ühist ettevõtlusvormi, sest see ergutab kogu majandust.

Milline on ühistegevuse praegune seis naabermaades Soomes ja Lätis?
Sellele otsisid oma ettekannetes vastust Jaanus Aun erametsakeskusest ning metsandusdoktor Lelde Vilkriste Riiast. Jaanus Aun peatus Soome metsanduslikku ühistegevust kirjeldades nii Soome metsaühistute süsteemi kui ka Metsäliitto eripäradel.
Soomes on metsaomanikke umbes 10 korda rohkem kui Eestis ning keskmine metsakinnistu suuruski ulatub üle 30 hektari. Ühistud pakuvad metsaomanikele ennekõike puidumüügi korraldamise teenust, mis hõlmab raiete korralduse kõrval ka raietööde kvaliteedi ja mõõtmise kontrolli (selle tõhustamise vajadust Eestis toonitati ettekannetele järgnenud sõnavõttudes). Samuti pakutakse abi metsakasvatuse ja asjaajamise valdkonnas (kavade koostamine, kahjustuste hindamine, toetuste taotlemine, maksudeklaratsioonide koostamine jms.).
Omalt poolt küsivad metsaühistud metsaomanikult metsahoiumaksu (keskmiselt 2,16 eurot hektari kohta), kuid selle osakaal tegevuse finantseerimisel väheneb. Väärib märkimist, et metsaühistute süsteemi kaudu jõudis näiteks 2009. aastal turule umbes kolmveerand Soome erametsade müügimahust, valdav müügiviis oli raieõiguse müük.
Metsäliitto pakub oma liikmetele ka puidu varumise teenust, sealjuures ümarpuidu töötlemist. Metsäliitto liikmeks saab Soomes astuda omanik, kellel on vähemalt kolm hektarit metsamaad. Metsäliitto ei kohusta oma liikmeid otseselt puitu müüma, ent vajaliku puiduvaru soetamiseks antakse liikmetele hinnagarantiid ning teatud puidukoguse korral makstakse lisahinda. Ühistu käive on aastas üle 5 miljardi euro, töötajaid on 14 000 ning tootmis- ja müügiüksused paiknevad 30 riigis. Kas Eesti metsamehed võiksid sellest võtta eeskuju, kuidas luua tugev keskühistu? Igatahes võidab Soome metsaomanik ühistusse kuuludes nii tekkiva mahuefekti, professionaalsete tugistruktuuride kui ka puidu töötlemisel tekkiva kasumi ausa jaotamise tõttu.
Eesti olukorraga enam paralleele ilmnes Läti metsandusteadlase Lelde Vilkriste ettekandest. Nagu Eestis, on ka Lätis võetud eeskujuks Soome metsandus. Ühistegevuse arenguraskuste kiuste on lätlastel hulk edulugusid ja õnnestumisi (Kuldiga ja Ruijena metsaselts), ent pilt on üsna kirju ning prioriteedid pole täpselt kindlaks määratud. Erametsaomanike ühistuid on umbes 140 000, kuid paljud on loodud EL tõukefondide toel aastail 2004–2006 eeskätt toetussumma (kuni 10 000 eurot) kättesaamise huvides. Sellegipoolest on organiseerunud metsaomanike käes 38% erametsadest. Nii mõnegi ühistu tegevust on pärssinud majanduskriis ning ilmselt ootab paljusid ees omakorda ühinemine. Siiski on loodud mitu katusorganisatsiooni: Läti metsaomanike assotsiatsioon, Läti metsatöötajate assotsiatsioon jmt. Valitsuse tarbeks töötati välja ka ühistegevuse edendamise ettepanekud, ent nende elluviimist takistab teadagi rahanappus.
Kümnendilõpu arvamusküsitluste järgi teadis ühistutest kõigest iga viies metsaomanik. Tulevikku näevad lätlased seniste toetusmeetmete (ELFLA, LEADER) paremas kasutamises ning ühistute jõulisemas koondumises.

Eesti erametsanduses tuleks võtta käibele mõisted peremets ja firmamets<(i>
Metsandusliku ühistegevuse võimaluste üle praeguses Eestis arutles oma ettekandes Ambla metsaühistu juhatuse esimees Toomas Lemming. 2011. aasta seisuga on meil 45 metsaomanike organisatsiooni, kas seltsi, ühistu, ühingu või muu nime all. 70 000 erametsaomanikust on organiseerunud siiski umbes 3500 ehk ainult 5%, samas kuulub neile 28% erametsamaast. Töötab 16 maakondlikku tugiisikut, 15 kõneisikut ning üle 60 konsulendi.
Metsaühistulise tegevuse hoogustamiseks makstakse siseriiklikke toetusi ainult metsaühistusse kuuluvale erametsaomanikule. Riiklikult toetatakse metsaühistuid 2011. aastal 271 625 euroga. Siiski on ühistegevuse arendamise põhieesmärk intensiivistada tulundustegevust, eeskätt ühistulise puidumüügi süsteemi väljaarendamise ja avalike teenuste pakkumise kaudu. Et metsanduslik ühistegevus hakkaks Eestis jõudsamalt edenema, tuleks üldmõiste „erametsandus” kõrval võtta tarvitusele peremetsa ja firmametsa mõisted. Traditsioonide kestvuse ja maapiirkonna elukeskkonna huvides tuleks eeskätt toetada peremetsandust, et esivanemate maaomandi kaudu väärtustada kohalikku kultuuripärandit. Kuna mets on olnud ajast aega talupere loomulik elukeskkond, on peremetsanduse hoidjad ka Eesti põliskultuuri järjepidevuse kandjad. Ühtlasi on peremetsanduse kaudu kõige kergem arendada ka säästvat metsandust.
Ühe lahendusena pakkus ettekandja ühismetsade loomise kava. Ühismetsa puhul majandataks eraomandit ühiselt. Ühismetsade tarbeks tuleks peatada riigireservis olevate metsamaade müük enampakkumise teel, et need põlised talumetsamaad saaks müüa peremetsaomanikele ühismetsade loomiseks. Ühismetsade majandamine kogub hoogu ka Soomes, kus ainuüksi 2010. aastal loodi 30 uut ühismetsa. Eestis tuleb rohkem toetada peremetsaomanike koondumist, nõustamist ja tulundustegevust, mitte olla suurtootjate ja suuromanike sõltlased, jäi kõlama mõte ettekande järel tekkinud arutelult.

Mis oli ühistegevuse edu võti Eestis enne Nõukogude okupatsiooni?
Sellele küsimusele otsis oma ettekandes vastust maaülikooli ühistegevuse dotsent Jaan Leetsar. Tema ettekande juhtmõte kõlas: Eesti oli Teise maailmasõja eel üks maailma kõrgelt arenenud ühistuliikumisega riike, ületades mitmes valdkonnas ka Skandinaavia maid. Praegu oleme neist maadest aga väga kaugele maha jäänud. Paraku on tollasest elukorraldusest raske otseseid eeskujusid leida, kuna olud ja võimalused on väga erisugused. Praegust metsamaade ja metsandusliku tootmise suundumist välisomanike kätte ei saa pidada mõistlikuks, kuna välisomanik ei tegutse Eestis pahatihti mitte vastutustundliku omanikuna, vaid hetkekasumile mõeldes. Välisomanike kaudu liigub raha riigist välja ja nende sotsiaalne roll on tähtsusetu. Tekib mõisastumise tendents: suuromanikud ning omandita töölishulgad. Mõistagi tekitab selline areng sotsiaalseid pingeid ning on heaoluriigi seisukohalt ebasoovitav. Teataval moel pärsib ühistegevuse arengut ka eestlase eraklik iseloom.
Jaan Leetsare sõnul võiks metsandusühistute nimesid puudutava segaduse lahendada tegevusvaldkondade lahutamisega. Metsaliit oleks metsaomanike ametiühingu laadne organisatsioon ning tegeleks nõustamise, koolituse ja muu mittetulundustegevusega. Seevastu metsaühistu koondaks metsaomanike äritegevuse, mille kaudu liiguks metsamüügist või metsatoodetest saadud raha turult metsaomanikuni.
Ettekandja hinnangul peaks riik metsandussektoris sekkuma optimaalse ühistute süsteemi loomisse, mis suudaks metsaomanike ühendamisel neile pakkuda Soome ühistutega võrreldavat tuge. Ühistud omakorda võiksid globaliseeruvas majanduses teha koostööd ka teiste riikide metsaühistutega, et üheskoos nõutada metsaomanikele paremaid tuluvõimalusi. Eeldused selleks on olemas, kuna Eesti on liitunud Euroopa ühistuseadusega. Ühistud saavad toimida omahinna tasemel, seetõttu on nad areneva majanduse jaoks tihti optimaalne ettevõtlusvorm.

Ühistegevuse kaudu areneb sotsiaalne võrgustik
Ühistegevuse rolli ühiskondliku arengu tagatisena selgitas oma sugestiivse esinemisega maaülikooli emeriitdotsent Asser Murutar. Tema juhtmõte oli, et ühistegevuse kaudu areneb sotsiaalne võrgustik ning paljud ühiskonnaliikmed leiavad endale meelepärast ja jõukohast tegevust. See seisukoht sai kuulajaskonnalt sooja aplausi. Ettekandja tõi värvikaid seoseid kaugete kultuuridega ja rõhutas üksikisiku vastutust ühiste väärtuste eest seismisel.
Hoiatavatest näidetest põllumajandusühistute tegevuses ning vajadusest metsanduses samu vigu vältida rääkis Tartu metsaomanike seltsi esimees Uno Kiisholts. Ühistute ebaõnnestumiste põhjusi jälgides hakkab silma korduv tegevusmuster: ühistute tegevuses vähem osalevad liikmed kaotavad ülevaate teabest, mis on vajalik ühistu tegusaks suunamiseks, või teavet lausa varjatakse. See võimaldab ärihuviga pisirühmal langetada ühistule majanduslikult ebasoodsaid otsuseid. Tihti lubatakse otsuste tegemise eel ühte, pärast aga tehakse hoopis teist.
Kui ühistu varade üle ei kehtestata rangemat kontrolli, on ka metsanduses ühistute varade kantimine täiesti võimalik. Oluline vastumeede oleks luua ühistuteülene kontrollisüsteem, mida peetaks ülal ühistute maksudest ja mis inventeeriks ning annaks hinnangu ühistute vara kasutamisele. Selline kontrollisüsteem töötab kõikjal Põhjamaades, paraku meil selle loomist takistati. Ettekandja rõhutas, et ühistutööd tuleb õppida ja oma ettevalmistust sellel alal täiendada samamoodi kui teistel elualadel.

Kuidas seadustega ühistegevust soodustada?
Konverentsi viimases osas selgitasid ühistute majanduslikku ning juriidilist külge sisekaitseakadeemia õppejõud ja Eesti ühistegelise liidu esimees Paul Tammert ning ettevõtluskonsultant Olavi Kärsna.
Olavi Kärsna keskendus MTÜ ja tulundusühistu erinevustele. Kui metsaomanikel on kavas kollektiivselt tulu teenida, on mõistlik asutada tulundusühistu. Tulundusühistu ongi oma olemuselt äriühing, mille siht on toetada ja soodustada oma liikmete majanduslikke huve ühise majandustegevuse kaudu. MTÜ-d jäägu pigem harrastuslike, korrastuslike või nõustavate seltside pärusmaaks, kus tulu teenimine pole otsene eesmärk.
Paul Tammerti ettekanne „Kuidas seadustega ühistegevust soodustada ja miks seda seni nii vähe tehakse” pakkus võimalust meenutada ühistegevuse põhitõdesid: 1) ühistu on hädaaja laps, 2) ühistu on ettevõtluse vorm, mis ei võimalda teiste arvelt rikastuda, 3) ühistegevusest tekkiv sääst on seda suurem, mida rohkem inimesi selles osaleb, 4) ühistu tegevus põhineb usaldusel ning ühistu dokumentatsioon peab olema avalik, erand on vaid ärisaladus, 5) ühistus langetatakse otsuseid demokraatlikult ja konsensuslikult.
Kui neid põhimõtteid ei järgita, siis ei maksa loota tulemuslikkusele. Ühistulisel majandustegevusel on palju häid omadusi: kollektiivse kontrolli tõttu aus kaup, pettusteta mahus ja ökoloogiline tootmine. Ühistute kaudu on võimalik eelistada kohalikku kaupa ja luua eri paikade ja valdkondade ühistute vahel partnerlussidemeid, mis jääksid eraldi väiketootjale kättesaamatuks. Ühistute kaudu saab arendada ääremaid ja leida optimaalseid viise koormuse ja tulu jaotamiseks. Seeläbi suudetakse odavdada hindu, mis omakorda aitab pidurdada inflatsiooni ning tõhustada majandust. Kui ühistegevusele tehakse takistusi, on selle taga eeskätt suurte äriühingute huvid ning tuleb otsida seoseid, kuidas nood suudavad ametnike otsustusi mõjutada.
Ühistegevus on maailmas paljudel elualadel juhtpositsioonil, näiteks USA maapiirkondade pangandusest ning kindlustusest on hinnanguliselt kolmveerand ühistute käes, Euroopa Liidu vanades riikides kohati veel rohkem. Samuti on teraviljakasvatuse ja piimanduse puhul Eestiga võrreldes ühistegevuse osakaal tunduvalt suurem. See peaks viitama, et ka metsanduslikul ühistegevusel on veel tunduvalt arenguruumi: liitumata on 65 000 metsaomanikku ning metsavarusid saaks tõhusamalt majandada.
Konverentsijärgsete arutelude käigus otsustati sügise hakul naasta metsandusliku ühistegevuse problemaatika juurde väiksema töörühmaga ning töötada konverentsi põhjal välja ettepanekud üldise arutelu jaoks. Konverentsi ettekannete täies pikkuses tekste saab lugeda internetist MTÜ Kesk-Eesti Metsaomanikud ja erametsakeskuse kodulehelt.