Horisont tervitab sügist keskkonnaajalooga

 Horisont

H5-2015kaas

Koostöös Keskkonnaajaloo Keskusega (KAJAK) valminud septembrikuu Horisondi erinumber keskendub keskkonnaajaloo teemadele. Tavapärasest kolmandiku võrra paksema ajakirja kaaneloos „Antropotseen- inimeste ajastu“ kirjeldab TÜ semiootik Kati Lindström koos TLÜ professori Tiiu Koffiga, kuidas inimene on kas tahtlikult või eneselegi teadmata muutunud meie koduplaneedi biokeemiliste ja ökoloogiliste protsesside põhiliseks mõjutajaks. Küttesüsteemid, tuumaenergia, näiliselt piiritu tehnika areng ja tööstuslik suurpõllumajandus märgivad inimkonna ajaloos ajastut, kus inimene ei pea enam kohanema Maa keskkonnaga, vaid vastupidi – keskkond peab kohanema inimesega ning kohanemiseks vajalik kiirus on järjest peadpööritavam.

TLÜ ajaloolane Priit Raudkivi võtab aga fookusesse „Kliima ajaloo kujundajana“. Nimelt on kliima kui faktor ajaloos alati kohal. Iseasi on see, millised on meie võimalused ja ka soov sellega minevikku lahti mõtestades arvestada. Kui aastakümneid tagasi põhjendati Minose kultuuri, Vana-Egiptuse riigi või maiade tsivilisatsiooni kadumist eeskätt inimfaktoriga, siis tänapäevased uurimistööd seostavad nende iidsete kõrgkultuuride kadumist hoopis kliimamuutustega.

„Ajaloolasele keskkonnamätta otsas“, professor Ulrike Plathile on „Õunad kui ajaloo peegel“. Tuleb välja, et õunad pole mitte osa Eesti veripunasest ajaloost, vaid nad on ka selle roheline peegel, milles näeme muutuvaid arusaamisi kolonialismist, tervisest, kultuuriülekandest, biokultuurilisest mitmekülgsusest ning inimeste ja taimede vahelistest suhetest.

Teema „Kõhuussid, katk ja kasvajad. Tervis keskkonnaajaloos“ käsitlemisel tõdevad Kati Lindström ja Stockholmi Karolinska ülikooli haigla kopsupatoloog Cristian Ortiz Villalón, et inimesed sõltuvad keskkonnast nii haiguste saamisel kui ravil. KAJAK-i koordinaator Kadri Tüür ja Evelyn Fridolin uurivad loos „Vetevõrk liikumisteena“ lähemalt, kuidas on meie veeteid, kes seda on teinud, mis eesmärkidel seda on tehtud ja missugused huvid on selle käigus põrkunud.

Nii mõndagi üllatab TÜ ajaloomuseumi teadusdirektori Lea Leppiku kirjutisest „Fekaalid rahaks Tartu näitel“ välja kooruv tõdemus, et 20. sajandi alguse Tartu fekaalimajanduse liikumapanevaks jõuks polnud mitte niivõrd sanitaarsed kaalutlused, kuivõrd majanduslik kasu.

Ulvar Käärt külastas kliimauurija Andres Tarandi kodukabinetti, kus too on vaikselt töötamas uue trombidest pajatava raamatu kallal. Andres Laani ja Jaan Aru teemaks on seegi kord “Mõtlemise masinavärk”, täpsemalt “Tõlketöö aju ja maailma vahel”. Selgub, et kui kurti on võimalik tehiskõrva tööd ajuga ühitades kuuljaks muuta ning sarnaselt ka tehiskätt liikuma panna, siis aju ennast tunneme veel liiga vähe, et selle haiguste vastu midagi ette võtta. Tunneme küll mingil määral tõlkeprotsesse aju ja välismaailma vahel, ent oleme kaugel sellest, et mõista aju sees toimuvat tõlketööd.

Uurime, milliseid esmaseid muutusi on tekitanud mullu detsembris Taani väinade kaudu Läänemerre voolanud ajaloo üks suuremaid soolase ja elustavalt hapnikurikka vee koguseid, ja kuidas hea uni võib olla võluvitsaks nohu vastu, mis meid just praegusel ajal kummitab. “Üksainus küsimus” vaatleb maailma eri nurkade keskkonnaajaloolastelt, milliseid keskkonnajaloo teemad on nende kodupiirkonnas kõige aktuaalsemad. Jätkub “Kosmoseroonika”, “Sõna loos” otsib Peeter Päll sõna “keskkond” päritolu, “Eesti asjas” kirjeldab Kaarel Tarand ühe 19. sajandist pärit Emma tugitooli tervisvetele saatmise lugu. “Arhiivi aare” käib meetrikaraamatu abil Lääne-Nigulas katku jälgedeil, Cristian Ortiz Villalón, Kati Lindström näitavad lugejale ohtlikku asbestikiudu kopsus ja “Igameheteadus” kutsub kuulama nahakhiiri.

Nuputamiseks “Auklik aritmeetika” ja “Arva ära! Maadeuurijate eri”.

Telli ajakiri siit
Saadaval ka e-ajakirjana