Te hoiate käes HORISONDI järjekordset teemanumbrit. Seekord keskendume eluteadusele, täpsemalt mõnedele bioloogia valdkondadele, mis aastatuhande vahetust ootavas maailmas on kasvavalt kõneainet pakkunud.

1940.-1950. aastail sündinud molekulaarbioloogia on jõudnud aluse panna hulgale uutele teadussuundadele, nende seas ka rakenduslikule geenitehnoloogiale. Just pärilikkuse parandamise ja geenide ümbertõstmisega ongi seotud uue bioloogia kõige pöörasemad lubadused. Täna elab maailmas juba tuhatkond inimest, kes on tervise tagasi saanud tänu geeniteraapiale. Nende organismi on sünnipäraselt vigast geeni asendama viidud normaalne, terve geen ja see on õnnestunud seal ka käivitada. Geenidiagnostika on aga jõudnud juba miljoniteni. Näiteks ainuüksi Eesti Biokeskuses on uuritud
10 000 inimest eesmärgiga teha kindlaks, kas nende geenides peitub risk saada raske pärilik haigus, tsüstiline fibroos.

Aastatuhandevahetusse langeb ka üks inimkonna ajaloo suurimaid, kallimaid ja auahnemaid teadusprojekte - "Inimese genoomi projekt" ( ing. k. Humane Genome Project). Selle superprojekti raames peab aastaks 2005 selguma inimese k&otild e;igi 100 000 geeni täpne asukoht. Kui lähtuda tõsiasjast, et ligi 60 protsenti inimestest haigestub elu jooksul mõnda geneetiliselt määratud haigusesse, tuleb tõdeda, et genoomiprojekt puudutab meid kõiki. Molekulaarbioloogid usuvad, et siis saab meditsiin haiguste tagajärgede ravilt lõpuks üle minna haiguste ennetamisele ja nende põhjuste kõrvaldamisele.

"Kuum" on tänapäeva bioloogias ka valdkond, mis tegeleb närvisüsteemi uurimisega. Ülikeerukas ja ülipõnev neuron on paljuski veel saladus. Üks närvirakk on korraga kontaktis
10 000 muu rakuga, ajus on närvirakke aga mitu miljardit. Neuronite suhtlemist korraldab hiiglaslik eri tüüpi molekulide armee. Kui selles pööraselt keerulises süsteemis tekib viga, võib hakata arenema Parkinsoni t&oti lde;bi, või Alzheimeri tõbi või hulgikoldeskleroos...

Bioloogialt oodatakse uusi lahendusi arstiteaduse ja põllumajanduse jaoks, samas kardetakse geenidega manipuleerimises peituvaid ohtusid. Tahes-tahtmata tuleb sajandivahetuse bioloogidel tegeleda paljude eetika ja moraaliküsimustega, mille lah tiseks jätmine pole enam võimalik. Ei tohi ka unustada, et eluteadus pakub meile fundamentaalseid teadmisi maailma mõtestamiseks, teadmisi, mis aitaksid meil kõrvale astuda ökokatastroofile viivalt teelt. Inimkond on juba m& otilde;nda aega teelahkmel. Inimtsivilisatsiooni oleks justnagu sisse programmeeritud eluslooduse evolutsiooni lõpetamine. Kas on ka muud võimalust? Eluteadusel on siinkohal öelda kaalukas sõna.

Tuleviku pärast mures inimkond on alati tundnud huvi selle vastu, kust me tuleme. Huvitaval kombel on inimese põlvnemise uuringud kuulunud viimastel aastakümnetel kõige kiiremini arenevate bioloogiavaldkondade nimistusse. Lausa rid amisi on tulnud avastusi meie kümnendil. Näiteks on selgunud, et nüüdisinimene sündis üllatavalt kiiresti.

Selle teemanumbri koostajana loodan, et leiate kasulikku ja huvitavat lugemist, samuti mõtteid ja ideid, mis väärivad meeles pidamist ning kaasa mõtlemist. Rakusügavuste molekulaarsetesse mehhanismidesse su keldunud eluteadus näib ühelt poolt olevat meist kaugele eemaldunud, ometigi on see, mida ta uurib, meie ise.

James Watson ja Francis Crick näitasid 1953. aastal, kuidas on ehitatud keskne pärilikku informatsiooni säilitav molekul looduses - DNA. Õigupoolest võtsid nad kokku viimasel 10-15 aastal kogunenud uurimistulemused ja üld istasid need pöördeliseks läbimurdeavastuseks. Paljud tänapäeva uurijad tõdevad, et nüüdseks kogunenud hiiglaslik andmehulk ootab uusi Watsoneid ja Cricke, kes suudaksid fragmentide kaoses näha tervikut.