Nr. 4/2003


Artiklid
Rahutu maa NIGEERIA

Miss Maailm 2002 valimine Lääne-Aafrikas asuvas Nigeerias tõstatas üles lisaks küsimusele kes on maailma ilusaim naine ka teise – mis toimub selles Aafrika riigis, et isegi kauneimat naist ei saa seal ilma poliitiliste pingeteta ning vägivallalaineteta valida?

Nigeeria on üks suuremaid riike Lääne-Aafrikas – selle 923 800-ruutkilomeetrisele pindalale mahuksid ära nii Prantsusmaa, Itaalia, Belgia kui ka Taani. Lisaks ulatuslikule territooriumile on ka Nigeeria rahvaarv üks suuremaid Aafrikas – see hiiglaslik maa-ala on koduks rohkem kui 124 miljonile inimesele. Nigeerias elab üle 250 etnose, kes räägivad mitmesuguseid keeli ja murrakuid, mida on peaaegu 500. Suuremad rahvad on hausad 21, jorubad 21, ibod ehk igbod 18 ja fulanid 11 protsendiga. Lisaks etnilisele ja lingvistilisele kirevusele on tegemist ka religioosse mitmekesisusega: Nigeeria põhjaosas on valdav osa elanikke islamiusulised (50 protsenti), lõunas domineerivad kristlased (40 protsenti) ja traditsiooniliste usundite järgijad.

Etnilistest ja kultuurilistest erinevustest tulenevad probleemid on viinud Nigeeria mitmeid kordi väga tõsise sisepoliitilise kriisini. Tänaste probleemide juured on aga minevikus.


Ajalooline kõrvalepõige

Nigeeria territooriumil asusid juba keskajal mitmed riigid. Omariikluse traditsioonid olid välja kujunenud näiteks hausadel ja jorubadel.

Nigeeria põhjaaladel asunud hausa linnriikide teket seovad pärimused Daura linna valitsejanna Daurama seitsme pojaga, kes 10. või 11. sajandil hakkasid valitsema niinimetatud hausa bakwai’d (tõlkes ‘hausa seitsmik’) ehk seitset linna: Daura, Kano, Zaria, Gobir, Katsina, Rano ja Biram. Ilmselt on pärimusel tõepõhi all, sest linnade valitsevad dünastiad olid omavahel tõepoolest sugulussidemeis. Hiljem kujunes veel seitse linna ehk niinimetatud banza bakwai’d (tõlkes ‘seitse vääritut’): Zamfara, Kebbi, Nupe, Gwari, Yauri, Ilorin, Kwararafa. Nende tekkeajaks peetakse 14.–15. sajandit. Hausa vanemad linnad olid selleks ajaks kasvanud tugevateks ja majanduslikult õitsvateks linnriikideks. Nende vahel oli välja kujunenud teatud tööjaotus. Kanos ja Ranos tegeldi käsitööga, sealhulgas sepatöö, nahkkäsitöö ja kangakudumisega, kusjuures eriti kuulsad olid indigo värvi puuvillased kangad. Daura ja Katsina tegelesid kaubandusega – hausad on läbi ajaloo olnud tuntud oma aktiivse kaubandustegevuse poolest. Tänu sellele on hausa keel kujunenud Nigeerias ja selle lähiriikides üheks suhtluskeeleks. Zaria tegeles orjade hankimisega – viimased müüdi edasi Põhja-Aafrikasse või siis kasutati neid tööjõuna põllumajanduses ning koduses majapidamises, näiteks suurtes riidekudumis- ja värvimistöökodades. Gobiril oli kaitsefunktsioon. Viimasest, Biramist, ajalooallikad paraku vaikivad. Hausa linnriikide näiliselt idüllilist kooseksisteerimist pingestas tegelikult pidevalt omavaheline võitlus hegemoonia pärast, kusjuures samal ajal jäädi ka naaberriikide, nagu näiteks Bornu ja Songhay, ambitsioonide objektiks.

Islam jõudis hausa riikidesse ilmselt 14. sajandil Mali aladelt ja seda rahumeelsel teel. Paljud väljapaistvad õpetlased Timbuktust, Marokost, Egiptusest külastasid regiooni islami kultuuri keskuseks kujunenud Kanot. Hausad taastasid täielikult oma iseseisvuse 16. sajandil ning sellele aitas oluliselt kaasa ka erinevate hõimude konsolideerumine üheks hausa rahvaks.


Atlantise jäljed

Nigeeria lääneosas elavate jorubade elatusalaks on olnud kõplaviljelus, kalapüük ja käsitöö. Jorubamaal kujunes riiklus välja 11. ja 13. sajandi vahel. Vanim jorubade linn Ife, nagu näitavad arheoloogilised väljakaevamised, eksisteeris juba 8. sajandil. Jorubade pärimuse kohaselt olevat jumal loonud siin musta ja valge inimese. Ifes asus ka kõikide jorubade religioosne keskus. Hiljem tekkis juurde veel mitmeid linnriike: Oyo, Ijebu, Egba jt. Erinevalt islamiusu üle võtnud hausadest jäi jorubadel läbi sajandite püsima hõimuusund, mille olulisemaks elemendiks oli esivanemate kultus. Sellega oli seotud ka jorubade terrakota- ja pronksskulptuuride valmistamine, mille kõrge kunstiline viimistlus ja tugev eripära – naturalistlikud portreed, mis on viidud täiuslikkuseni – meenutab vähe Troopilise Aafrika traditsioonilist kunsti. Saksa teadlane Leo Frobenius, kes Esimese maailmasõja eel teostas Jorubamaal väljakaevamisi, väitis, et jorubade tsivilisatsioonis võib leida nii muistsete etruskide kui ka müütilise Atlantise kultuuri jälgi. Praeguseks on selge, et tegemist on siiski aafriklaste originaalse kultuuriloomega, iseküsimus on ehk see, kust omandasid aafriklased pronksivalu keerulise tehnoloogia – oli see kohalik või hoopiski pärit kas Egiptusest või lõuna pool asunud Meroe riigist?


Kolmas suurem

Kolmas suurem rahvas – ibod – elab Lõuna- ja Ida-Nigeerias. Ajalooallikad mainivad ibosid esmakordselt 16. sajandil, mil neil tekkis kaks riiki. Usundeist on selle maaharimisega tegeleva rahva seas praeguseks kõrvuti hõimuusundiga domineerimas ristiusk.


Kolonistide pärand

Alates 1897. aastast Nigeeria nimetuse all tuntud maa hõivas Suurbritannia 19. sajandi teisel poolel. Brittide koloniaalpärandina jäi Nigeeriale ka territoriaaljaotus, mille kohaselt igas piirkonnas oli ülekaalus üks suurem etniline üksus. Esiteks Põhja-Nigeeria, kus domineerisid hausad (teiste suuremate etnoste hulgas võib veel nimetada fulanisid ning kanurisid) ning kus enamik elanikke olid islamiusulised. Põhja-Nigeerias elas ligikaudu pool riigi rahvastikust. Teiseks Lääne-Nigeeria, kus domineerisid jorubad. Lääne-Nigeeria rahvastiku enamiku moodustasid kristlased ja traditsiooniliste usundite järgijad. Ja kolmandaks Ida-Nigeeria, kus domineerisid ibod (lisaks ibibiod jt) ning mille religioosne tagapõhi, hõimuusund ja kristlus, sarnanes jorubade omale. Paraku, nagu on näidanud aeg, on see olnud küllalt problemaatiline pärand.

Rahvaste arengutase, valitsemis- ja ühiselutraditsioonid polnud ühesugused, mistõttu olid inglased sunnitud vaatamata sellele, et tegemist oli formaalselt ühtse kolooniaga, rakendama neis kolmes provintsis erinevaid valitsemissüsteeme. Põhja-Nigeerias ja osaliselt ka Lääne-Nigeerias, kus riiklus oli hästi arenenud juba palju sajandeid, rakendati kaudset valitsemist. Ida-Nigeerias, kus paljud rahvad olid alles kogukondliku korra staadiumis, otsest valitsemist.


Kristlikud misjonikoolid mõjutasid ajaloo kulgu

Kui rahvuslik vabastusliikumine Nigeerias pärast Teist maailmasõda tugevnes, kandis see etnilist pitserit: ametühingud, kultuuriorganisatsioonid ja poliitilised parteid tekkisid enamasti kitsal etnilisel baasil. Etnilised probleemid etendavad Nigeeria sisepoliitilises arengus olulist osa ka tänapäeval.

Kui 1960. aastal jõudis Nigeeria iseseisvumiseni dominiooni staatuses, saades aastast 1963 vabariigiks, seisid protsessi eesotsas Põhja-Nigeeria poliitilised jõud, kel tegelikult oli vähem eeldusi õnnestunult juhtida tulevast hiigelriiki. Põhja-Nigeeria peamiselt hausadest koosnev aristokraatia pelgas iseseisvumist, kuna sellega oleks kaasnenud inglaste lahkumine, mille läbi oleks kaotatud ka kvalifitseeritud kaader – nimelt domineeris Põhja-Nigeerias islam, mistõttu Euroopa kristlikel misjoniseltsidel oli keelatud antud piirkonnas misjonikoole rajada. Viimasest asjaolust tulenevalt puudus Põhja-Nigeerias oma rahvuslik kaader, mis oli aga olemas lõunapiirkondades, kus misjonärid tegutsesid juba 19. sajandi algusest. Inglaste lahkumisega oleks niisiis kaasnenud keele, kommete ja usu poolest võõraste lõunanigeerlaste sissetung põhjaaladele. Praktiliselt tekkis olukord, kus lõunanigeerlased oleksid võinud haarata võtmepositsiooni põhjaregioonis. Samal ajal püüdis Suurbritannia teha panust Nigeeria iseseisvumisprotsessis just nimelt Põhja-Nigeeriale, kellega olid püsinud suhteliselt head ja stabiilsed suhted.

Äsjaiseseisvunud riigi sotsiaalpoliitiline baas kujunes üsna nõrgaks. Olukorda pingestasid erineva ajaloo ja traditsioonidega rahvaste etnilised vastuolud, mis muutusid enammärgatavaks töökaadrite afrikaniseerimise käigus. Nimelt afrikaniseeriti 1963. aasta lõpuks 80 protsenti töökohtadest riigiaparaadis, armees ja väliskompaniides. Seejuures olid eelisolukorras lõunanigeerlased, kel oli parem üldhariduslik ja professionaalne ettevalmistus. Läkski nii, nagu oli kardetud: töötajad valiti nii Põhja- kui ka Lõuna-Nigeerias peamiselt lõunapoolsete piirkondade esindajatest.


Autonoomia, aga mitte kõigile

Nigeeria jaotati iseseisvudes autonoomseteks osariikideks, ent see lõi omakorda soodsa pinnase regionalismi ja separatismi kasvuks. Föderatiivne struktuur jättis ka paljud vähemusrahvused, kes moodustasid kolmandiku riigi rahvastikust, ilma rahvuspoliitilisest autonoomiast. Vähemusrahvuste nõudeks kujuneski administratiivse jaotuse muutmine läbi uute osariikide loomise. Samas oli Põhja-Nigeeria huvitatud oma valitseva seisundi kinnistamisest, mis tekitas loomulikult pahameelt teistes piirkondades. Separatismi soodustas ka endisest koloniaalsüsteemist jäänud tulude jaotamise süsteem, millest lõviosa said Põhja- ja Lääne-Nigeeria, Ida-Nigeeria oli teistest piirkondadest vaesem.

Loomulikult nõrgestas noort riiki ka poliitiliste liidrite ebakompetentsus, korruptsioon ja nepotism, mis kujunesid poliitilise eliidi käitumisnormiks. Kuidas muidu seletada asjaolu, et 1965. aastaks oli riigis juba 40 kohalikku miljonäri, kellest rikkaimaks oli hõimupealikust rahandusministriks tõusnud mees Festis Okotie-Ebon, kelle varandus ületas 14 miljonit naelsterlingit. Ka ehitusminister polnud vaesem: riigi kulul ehitati pealinnas terved kvartalid, kuid kogu korteriüür läks ehitusministrile.


Esimene pööre paljudest

Kõik nimetatud probleemid põhjustasid lõppkokkuvõttes Nigeerias poliitilise kriisi. Algasid rahutused ja sõjaväes küpses vandenõu, mille eesotsas seisid ibod. 1966. aasta jaanuaris teostati riigipööre, mille käigus paljud valitsuse liikmed tapeti. Algas sõjaväelise diktatuuri periood, kusjuures sellest ajast peale on Nigeerias rohkete riigipöörete järel alati eelisolukorras olnud sõjaväelised re_iimid – 43 iseseisvusaastast vaid 15 aastat on võim kuulunud tsiviilvalitsusele.

Aafrikas on paraku nii, et ühe etnose võimulekerkimine ei rahulda teisi rahvaid, sest tavaliselt eelistatakse tribalismist ehk liialdatud hõimupatriotismist lähtudes ikka võimulolevat rahvast. 1960. aastate keskel viis taoline võimu pärast kemplemine mitmete suurte rahutusteni, mille käigus inimohvrite arv kasvas tuhandetesse. Hausad tapsid Põhja-Nigeeria linnades ibosid ja Ida-Nigeerias tapeti omakorda hausasid. Õhutavat osa nendes veristes sündmustes mängisid ka religioossed motiivid – hausad on islamiusulised, ibod suures osas kristlased.


Biafra Vabariik, kodusõda ja jalgpallikuningas Pelé

Taolised sündmused komplitseerisid riigi siseolukorda. Ida-Nigeeria keeldus edaspidi koostööst valitsusega, kuni selleni välja, et regioonist laekuvaid makse ei antud edasi föderaalkassasse. Vastuseks rakendas föderaalvalitsus 1967. aasta kevadest mitmeid sanktsioone Ida-Nigeeria suhtes: majanduslik blokaad, postiühenduse katkestamine, sadamate ja lennuväljade sulgemine. Teisalt pakkusid Ida-Nigeeria eraldumispüüded huvi mõningatele lääneriikide ringkondadele, keda meelitasid eelkõige Ida-Nigeeria äsjaavastatud naftavarud. Kriis lõppes kodusõjaga, millele näitas rohelist tuld ibode poolt 30. mail 1967 välja kuulutatud Biafra Vabariik. Kusjuures meie põhjanaabreid soomlasi seob vaevalt mõned aastad eksisteerinud Biafraga üks omapärane ajaloofakt: nimelt kinnitati noore riigi hümniks Jean Sibeliuse “Finlandia”.

Majanduslikud eeldused iseseisvaks eksisteerimiseks olid Biafra Vabariigil olemas. Kuigi Biafra hõlmas vaid kaheksa protsenti Nigeeria territooriumist ja 20 protsenti rahvastikust, oli selle majanduslik tähtsus märksa suurem. Ida-Nigeeria andis sel perioodil kaks kolmandikku kogu maa naftatoodangust, üheksakümmend protsenti palmiõlist, peaaegu kogu kaut_ukitoodangu ning suurema osa kivisöest. Kokku ligi pool Nigeeria sissetulekutest laekus maa idaosast. Ent Biafra ei saanud oma majanduslikke eeliseid kasutada. Föderaalvalitsuse poolt kehtestatud blokaadi murdmiseks puudusid Biafral laevad ja lennukid. Samuti polnud Biafral vajalikke relvajõude: separatistide suhteliselt halvasti relvastatud 90 000-mehelisel armeel ei olnud suuri _ansse modernselt varustatud föderaalarmee vastu, mis paari aasta jooksul kasvas 85 000 mehelt 250 000-ni. Olukorda ei muutnud ka Prantsuse ja Saksa relvad, mida tõid kohale USA, Portugali ja LAV-i lendurid, ega eurooplastest vabatahtlike toetus. Ei aidanud isegi Rooma paavsti poolt avaldatud moraalne toetus.

Alanud Nigeeria kodusõda, mida peeti aastail 1967–1970, on Aafrika drastilisem näide tribalismist. Üle 30 kuu kestnud sõjas hukkus üle miljoni inimese. Läbirääkimised Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni vahendusel nurjusid, sest Biafra liidrid nõudsid visalt Biafra sõltumatuse tunnustamist. Biafra kapituleerus 1970. aasta jaanuaris. Kummaline, et ainus, mis vaenutsevaid osapooli suutis selle enneolematult verise sõja jooksul ajutist vaherahu välja kuulutama, oli sport. Nimelt sõlmisid sõdivad pooled 48-tunnise vaherahu, et oleks võimalik jälgida jalgpallispordi omaaegse vaieldamatu kuninga, kuulsa Brasiilia kesktormaja Pelé mängu.


Nafta ja riigipöörded

Nigeeria jäi pärast Biafra sündmusi siiski ühtse riigina püsima, seda paljuski tänu naftahinna tõusule, mis päästis riigi mõneks ajaks balkaniseerimisprotsessist ning pakkus lahendusi nii poliitika kui ka majanduse vallas. Nigeeria hilisemad tõusud ja langused on otseselt seotud naftaga. Naftabuum 1970. aastatel aitas oluliselt kaasa Nigeeria õitsengule, nafta hinna langus 1980. aastatel viis riigi majanduse kriisi.

Alates 1970. aastate keskpaigast hakkas Nigeeria teadlikult rakendama oma mõjujõudu Lääne-Aafrikas ja kogu kontinendil. Taolisele nihkele välispoliitikas pani aluse nii-öelda naftarelva olemasolu. Näiteks natsionaliseeriti Briti naftaettevõtted Nigeerias selleks, et mõjutada Suurbritannia valitsust kiirendama Zimbabwe iseseisvumist. Tähelepanu pälvis Nigeeria ka 1976. aasta olümpiamängude boikoteerimise korraldamisega Aafrika riikide poolt, protestiks Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidire_iimi vastu.

Oluliseks sammuks oli ka 1975. aastal Lääne-Aafrika Majandusliidu (Economic Community for West African States – ECOWAS) loomine Lagoses. Liitu kuulus 16 Lääne-Aafrika riiki ja see lõhkus kunstlikud majanduspiirid Prantsusmaa ja Inglismaa kolooniate vahel. Praeguseks on organisatsioonil olemas ka oma sõjavägi, mida on kasutatud sekkumiseks organisatsiooni liikmesriikide sisekonfliktidesse.

Vahepealsele sisepoliitilisele hingetõmbeajale, president Shah Shagari tsiviilvalitsusele aastail 1979–1983, järgnesid hirmutava regulaarsusega sõjaväelised riigipöörded 1983, 1985, 1993. Paraku puudusid üksteist pidevalt välja vahetanud sõjaväelistel valitsustel vajalikud valitsemiskogemused ja teadmised, tulemaks toime riigi ees seisvate keeruliste majandusprobleemidega. Töötus ja inflatsioon vaid kasvasid.


Väikerahvaste küsimus

Selles rahvaste paabelis on hakanud häält tõstma ja oma õigusi nõudma ka väikerahvad. Üheks selliseks on ogonid, keda on ligikaudu pool miljonit. 1990. aastal formeerus organisatsioon Ogoni Rahva Ellujäämise Liikumine (Movement for the Survival of the Ogoni People – MOSOP), mis koordineeris vastuseisu Shelli firma naftapuurimisele Ogonimaal. Lisaks keskkonnakaitse nõuete täitmisele sooviti, et osa kasumist peaks jääma ogonide regiooni, mitte minema föderaalkassasse. 1993 teravnes konfrontatsioon Shelli ja MOSOP-i vahel, mistõttu naftakontserni tegevus seisati. Järgmisel aastal arreteeriti MOSOP-i liider, Ogoni kirjanik ja keskkonnakaitsja Ken Saro-Wiva ja tema kaheksa kaaslast, süüdistuna nelja opositsioonipoliitiku mõrvas. 1995 nad hukati, mis tekitas hämmeldust ja tohutut pahameelt maailma üldsuses. See viis rahvusvaheliste sanktsioonideni, samuti peatati Nigeeria Rahvaste Ühenduse liikmeks olek. Euroopa Liidu liikmed, samuti USA ja LAV kutsusid oma diplomaatilised esindajad Nigeeriast tagasi.


Lahenduste otsinguil

Tulenevalt etniliste pingete püsimisest muudeti 1991 Nigeeria pealinna. Endise rannikulinna Lagose asemel sai pealinnaks sisemaal asuv Abuja. Nimelt asus Lagos Jorubamaal, Abuja aga nii-öelda neutraalses tsoonis. Samal aastal loodi etniliste pingete leevendamiseks juurde üheksa osariiki. 1996 tekkis samadel põhjustel veel kuus osariiki – kokku on neid praeguseks 36.

Pärast kauakestnud korrumpeerunud sõjaväelist re_iimi tuli 1999 Nigeerias võimule demokraatlikult valitud tsiviilvalitsus eesotsas joruba päritolu president Olusegun Obasanjo’ga, kes selle aasta aprillis toimunud presidendivalimistel taas võitis. Demokraatlike protsesside ilmnemine on ergutanud ka põhilisi rahalisi toetajaid, nagu näiteks Euroopa Liit, tühistama sanktsioone ja toetama Nigeeriat üleminekuperioodil.

Nigeeria valitsus peab siiski ka edaspidi tegelema tõsiste etniliste, religioossete, regionaalsete probleemidega, mis oma püsivusega on tõsiseks väljakutseks Nigeeria föderaalsele ülesehitusele. Käesoleval ajal on suuremaks ohuks Nigeeria stabiilsusele nii riigi naftarikkaima piirkonna, Nigeri delta separatismiilmingud (toodab 95 protsenti riigi naftast ja hõlmab seitse osariiki 36-st; 12,8 protsenti riigi territooriumist) kui ka Põhja-Nigeeria osariigid, kus moslemid kehtestasid 2000. aastal _ariaadi. See tähendab sisuliselt islamiseerimist, islami pealetung omakorda on viinud ning võib edaspidigi viia tõsiste religioossete kokkupõrgeteni, sest põhjapiirkonnad on avaldanud föderaalvalitsusele survet kehtestada _ariaat kogu riigis.

Kui tagasi tulla Miss Maailm 2002 valimiste juurde, siis iludusvõistlusest osavõtjatele sai esimeseks ebameeldivaks üllatuseks uudis, et sel ajal, kui nende hulgast valiti kaunimat, ootas 31-aastane abielu rikkunud nigeerlanna Amina Lawali _ariaadikohtu surmaotsuse täideviimist kividega surnuks loopimise läbi. Mõne riigi esikaunitarid ähvardasid missivalimisi boikoteerida. Sündmused läksid aga oma rada – kohalikus lehes ilmus artikkel, milles arvati, et Muhamed ise oleks kiitnud missivõistluse heaks ning, mine tea, ehk oleks võtnud vähemalt ühe kaunitari ka omale kaasaks. See vihastas islamiusulised lõplikult välja ning riigi põhjaosas Kaduna linnas, kus paar aastat tagasi hukkus 400 inimest moslemite ja kristlaste kokkupõrkes, puhkesid taas inimohvritega lõppenud rahutused. Missivalimine jätkus Londonis.

Mis tooks üksmeelt sellele rahutule maale? Ehk laiem identiteeditunne? Sest paraku, kui küsida Nigeeria kodaniku käest, kelleks ta end peab, võib pigem saada vastuseks joruba, ibo, hausa või mis iganes muu rahvuse kui et nigeerlane. Ja pinged ning ebastabiilsus jäävad püsima nii kauaks, kuni püsib hirm ühe rahva domineerimise ees.


KARIN HIIEMAA (1963) on Tartu Ülikooli lähiajaloo õppetooli lektor.



Karin Hiiemaa