Nr. 4/2003


Lugesin üht raamatut
Kultuurivangi ärkamise lugu

Daniel Quinn
“Ishmael. Mõtte ja meele rännak”
Varrak 2003

“Ishmael” on kõikjal maailmas elavat vastukaja leidnud raamat, mis näitab meie tsivilisatsiooni hoopis uues valguses. Raamatu lehtedel hargnev inimese ja gorilla dialoog on kaasakiskuv ja vapustav. Küsimused, mida esitab selles teoses vana gorilla Ishmael, on tegelikult suunatud meile kõigile. Kas me üldse soovime neile vastata? Kas tõesti teab hiigelahv paremini, kust me tuleme ja kes me oleme?

Kolmekümne viie aasta eest ilmus eesti keeles Rachel Carsoni “Hääletu kevad”. Kunagi varem polnud keegi nii sirgjooneliselt ja kiretult selgitanud, kui ohtliku kursi on inimkond valinud. Ühtäkki me taipasime, et käimasolev sõda, sõda looduse alistamiseks, ei pruugigi inimese triumfiga lõppeda. Carsoni kirjeldatud keemiarünnak meile ebasobivate olendite, tülikate konkurentide likvideerimiseks oli 1960. aastate alguseks väga valusalt hoopiski meie enda vastu pööranud. Polnud kahtlust, mille eest Carson tahtis meid hoiatada – kui samamoodi jätkame, ootab meid häving iseenda käe läbi.

Küllap on ka Daniel Quinni “Ishmael” hoiatus inimkonnale, nagu oli Carsoni “Hääletu kevad”. Kuuekümnendatest olid aga saanud üheksakümnendad, kui Quinn oma elutöö ilmutas, ja see on jätnud ka selge pitseri tema teosele. Lugeja ees on tõepoolest mõtte ja meele rännak.

Ummikusse sattunud kirjanik, kes ühel päeval ärkas ja taipas, et “uut ajastut ei tule kunagi”, leiab ajalehest kummalise teate: ÕPETAJA otsib õpilast. Nõutav tõsine soov päästa maailma. Ilmuda isiklikult.

Meenub Hermann Hesse “Stepihundis” nurka surutud stepihunt Harry Haller, kes saab samuti ilmutusliku kutse ja asub pöörasele eneseavastusretkele. Ent jätkakem Ishmaeli looga.

Ja lähebki mina-jutustajast kirjanik ÕPETAJAGA kohtuma. Suur on aga tema üllatus, kui selgub, et ta seisab silmitsi iidvana gorillaga, kellel on talle jagada – mingil pooltelepaatilisel viisil – iidset tarkust, mis pärineb looduse enda ürgsest toimimisloogikast. Nõnda algabki pöörane mõtterännak, mis seob minevikku ja tänapäeva.

Gorilla Ishmael talitab nagu õpetaja moodsas koolis. Dogmade asemel esitab ta küsimusi ning ootab, et õpilane ise õigete (ainuvõimalike?) järeldusteni jõuaks. Valuliselt ja suure pingutusega on õpilane sunnitud nõustuma Ishmaeli lähtekohtadega. Kõik on sellepärast viltu, et inimkond on end vangistanud enda loodud müütide maailma ja ei ilmuta vähimatki soovi nendest müütidest loobuda. Tänapäeva inimesed on üksnes Võtjad, kelle ajalugu võib mõõta napi 8000 aastaga. Enne seda, ja riismetena veel tänaseni, asustasid meie koduplaneeti Jätjad, kes kuuluvad samuti liiki Homo sapiens. Võtjate maailmavaade sündis koos põllundusega ja vastandus kohe teravalt Jätjate – küttide-korilaste – maailmavaatele. Jätjatel oleks olnud võimalus elada loodusega kooskõlas veel sadu tuhandeid aastaid, hingekell Võtjatele aga lööb iga päev järjest valjemini. Niisugune on Ishmaeli sõnum oma õpilasele. Kiretu sõnum, mille raskust oleme siiani tasakaalustanud vaid ignorantsiga.

Ishmael küsib, et miks teie, inimesed, usute rohkem prohveteid kui iseennast, oma tundeid ja mõistust? Ta leiab, et meil puudub teadmine kuidas elada sel lihtsal põhjusel, et me ei ole tahtnudki seda otsida. Samas teab iga metslane (Võtjate termin!), kuidas on õige elada ja milline käitumine toob kaasa hävingut. Metslane ei sõdi oma ümbrusega, meie, Võtjad, oleme aga kogu aja sõjajalal – nii omavahel kui ümbritseva loodusega. Sest Võtjate loomuses on juba kord endale konkurentide arvelt rohkem hüvesid kokku kuhjata.

Paradiisi ei tule (ei tulnud), sest inimene on sündinud vigadega – ta on ahne, lühinägelik, rumal… Kas need vead aga on inimese bioloogilises loomuses või hoopiski selles kultuuris, mille Võtjad on loonud ja mille üle nad uhkust tunnevad? Kas pole siis ülbus luua endale Jumal ja panna sellele Jumalale suhu enda võimu kindlustavaid sõnu? Inimene on loodud valitsema kõiki teisi elajaid meie planeedil, nood aga loodud muidugi todasama Võtjat teenima. Lihtne ja selge… ja äärmiselt lühinägelik maailmapilt.

Ishmael lõpetab oma elupäevad rändlõbustuspargi vagunis. Õpilane üritab teda küll päästa, kuid vana gorilla on maailmast väsinud ja soovib vaid puhata. Ishmael on rääkinud. Nüüd on meie kord järele mõtelda.



Indrek Rohtmets