Kristel R. Sitz
“Tiivad”
Koolibri 2003

Mootorlennunduse ajalugu küünib tänaseks 100 aastani, märksa pikem on aga sellele eelnenud aeg, mil inimene üritas “lennata” ja millest pajatavad legendid, mõned koguni kolmandast aastatuhandest eKr. Nimelt olevat aastail 2258–2208 elanud Hiina keiser Shun noores eas vangi sattudes linnurüü selga tõmmanud ja vangitornist minema lennanud. Laiemalt teada-tuntud on muidugi müüt kuningas Minose viha alla sattunud Daidalosest ja tema pojast Ikarosest, kes vahaga kokkukleebitud linnutiibade abil Kreetalt põgeneda püüdsid. Aastal 852 eKr püüdis linnulendu matkida muinasbriti kuningas Bladud, kellel ei läinud nii hästi kui noorel Hiina keisril – oma lossi tornist tiibadega varustatult allahüpanud Bladud kukkus surnuks.

Ummiktee

Muinasjutud linnutiivul ning võluvaibaga lendamisest kõnelevad inimese igivanast soovist liikuda ka õhuvallas sama vabalt nagu maa ja vee peal. Paraku on inimese kehaehitus linnu omast sootuks erinev, mistõttu linnulennu matkimise ehk sõudlennukatsed olid juba ette läbikukkumisele määratud. Esimese õhusõidu tegi inimene 1783. aasta oktoobris hoopis vendade Montgolfier’de konstrueeritud kuumõhupallil. Vaimustus õhupallist ei kestnud aga kaua, sest õige pea selgus, et õhupall on üsna suurte puudustega õhusõiduk, mida saab küll juhtida vertikaalsuunas, kuid horisontaallennus jääb see tuulte mängukanniks. Seepärast leidus ikka ja jälle üritajaid, kes proovisid linnuna laotuses liuelda, aga kelle katsed lõppesid paremal juhul muhkudega, sageli koguni surmaga. 19. sajandi lõpuks jõuti üldiselt arusaamisele, et sõudlend, ka mehaanilise ajamiga lennuaparaadil, on ummiktee.

Koduradadele tulles meenutagem, et unistused õhulennust polnud võõrad ka meie esivanematele – jõudis ju Kalev Viru randa põhjakotka seljas. Meile ajaliselt suhteliselt lähedal on juba Ravila mõisniku, oma ebatavaliste huvide ja eluviisi tõttu hulluks krahviks kutsutud Peter August Friedrich von Mannteuffeli (1768–1842) lennukatsed hanesulgedest tiibadega ja seejärel omatehtud lennuaparaadiga. Raamatust “Aeg. Mehed. Lennukid” leiame teate Vändra köstrikooli õpilasest Johann Voldemar Jannsenist, kes 1836. aasta paiku samuti proovis omatehtud tiibade abil lennata. Nagu oodata võis, polnud seegi katse teistest edukam – veski katuselt õhku hüpanud nooruk kukkus alla, kus teda, õnneks, oli ootamas pehme põhjaga veeloik.

Tuulelohe jälgedes

Juhitava õhulennu teostumiseks tuli eelnevalt lahendada paljud aerodünaamika ja muud probleemid, mille uurimisele andis tõuke ka vastuste otsimine õhupallide juhtimise küsimustele. Üks viljakamaid lendamise saladuste uurijaid oli Saksa insenerist lennunduspioneer Otto Lilienthal, kelle tegevuse ja selle põhitulemuste lühikese kokkuvõttega algab hiljuti eesti lennundushuvilise Kristel R. Sitz’i sulest ilmunud mahukas teatmeteos “Tiivad. 100 aastat mootorlennu ajalugu”. Ka Lilienthal alustas lööktiibadega lennuaparaatidest, mis osutusid sama vähe lennuvõimelisteks kui nende arvukad eelkäijad. Kuid erinevalt paljudest teistest lennuhuvilistest ei lasknud Lilienthal end esimestest ebaõnnestumistest heidutada, vaid püüdis (koos vennaga) leida ebaedu põhjused, uurides selleks “lindude lennu saladusi ning lennundusteoreetikute töid, ... erinevaid tiivaprofiile”, konstrueerides ja ehitades tuulelohesid. Nii jõudis visa mees jäiga tiivaga lennuvahendini. Uurimistöö tulemused võeti kokku 1889. aastal ilmunud raamatus, millest sai “lennunduspioneeride käsiraamat järgnevatel aastakümnetel”. 1891. aastast tegeles Lilienthal balanssiirpurilennukite ehitamise ja katsetamisega, sooritades nendel sadade meetrite pikkusi mäeveerulende. Maailma üheks arvestatavamaks lennundusala autoriteediks kujunenud Lilienthal hukkus järjekordse lennuaparaadi katsetamisel 1896. aastal, olles oma plaaneritega sooritanud üle 2000 lennu.

Mootorlennunduse ajaloo alguse juures olid muidugi vennad Wilbur ja Orwille Wright, kelle 1900. aastal alanud katsetuste tulemusena valminud mootorlennuk tegi 17. detsembril 1903 esimese eduka lennu. Otto Lilienthali elutöö, mootorlennunduse ajaloo nii-öelda avatakt 1903. aastal ning sellele järgnenud vilgas tegevus mootorlennunduse algperioodil, mida Kristel R. Sitz nimetab õigustatult lennunduse pioneeriajastuks, on põhjalikult käsitletud raamatu esimeses alajaotuses “Lennunduse algaastate lennumasinad ja nende loojad 1895–1920”. Entsüklopeedilises stiilis annab raamat lühikese, kuid ammendava ülevaate esimeste mootorlennunduse pioneeride, prantslaste Voisini, Blériot’, Levavasseuri ja teiste konstruktorimõtte arengust, nende poolt loodud lennukite ehitusest, (esma)lendudest, ka äpardustest.

Kuldajastu

Kuigi esimese mootorlennuki lend toimus ookeani taga, kuulus juhtroll mootorlennunduse arengus enne Esimest maailmasõda Euroopale. Aastaid 1921–1939 nimetab raamat lennunduse kuldajaks – sisuliselt on tegu kolbmootoritega lennukite kuldajastuga, mida lennumasinate kiire tehnilise arengu kõrval iseloomustas eeskätt tsiviilotstarbelise lennukiehituse võidukäik. Ilmusid mugavad, töökindlad ja järjest suurema kandevõime, lennukiiruse ning -ulatusega reisilennukid. Paralleelselt edenes ka sõjalennukite tootmine, eriti 1930. aastail. Kiiduväärt on Eestit puudutava lühiteabe esitamine mõlemas eespoolnimetatud osas. Omaette ajalõiguks on sõja-aastad 1939–1945, mil insenerimõte oli suunatud eeskätt lennuväe löögivõimsuse suurendamisele. Samas tegid neil aastail oma esimesed lennud reaktiivmootoritega lennukid, mille arengu- ja võidukäiku jälgib raamatu neljas osa “Tänapäev”. Huvitav on seejuures asjaolu, et sel ajal ilmuvad taevasse taas ka vahepeal reaktiivmootoritega lennukite varju jäänud kolbmootoriga (väike)lennukid – arenguspiraal jõudis järgmisele tasandile.

Peaaegu kõiki “Tiibade” artikleid täiendavad ülevaatlikud tabelid lennukite põhiliste tehniliste andmetega ja värvilised joonised. Viimastega seoses üks tähelepanek – pole teada, et Eestis oleks ehitatud üheistmelisi lennukeid (vt lk 88). Aga kes teab, võib-olla sellist lennumasinat meisterdaski 1933. aastal üks Riisipere noormees? Mõtteid võiks mõlgutada ka raamatu esimese osa ajapiiride üle, mis peale niinimetatud pioneeriajastu hõlmab ka mootorlennukite eriti kiiret arengut ja nende kasutuselevõttu uue relvaliigina Esimese maailmasõja ajal. Nagu tollal öeldi: “Sõda läks õhku.” Kasuks oleks tulnud mõnede mõistete selgitamine, eriti lennukimootorite osas (tähtmootor, rootormootor, V-mootor). Samas peaks see tõsist lennundushuvilist lisateabe otsinguile suunama. Konkreetse lennukimargi või isiku leidmist raamatust hõlbustanuks register. Igal juhul on “Tiibade” näol eestikeelne maailma lennundus(ajaloo)alane kirjandus saanud toeka, huvitavalt esitatud täienduse.

vt ka Frederik Gerdessen, Toivo Kitvel, Johannes Tilk. Aeg. Mehed. Lennukid. Eesti lennunduse arengulugu kuni 1940. aastani. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2001. Autorite peamine käsitlusobjekt on Eesti lennuvägi.

Üksikasjalikuma ülevaate Eesti tsiviillennundusest (k.a lennukiehitus) leiab huviline soovi korral Raul Juursoo järgmistest kirjatükkidest: Tallinn – Eesti õhuvärav aastail 1920–1940. – Vana Tallinn. V (X). Tallinn, 1995, lk 157–175; Eesti lennuklubid aastail 1930–1940, nende roll riigikaitses. – Laidoneri Muuseumi aastaraamat. I. Tallinn, 2002, lk 56–101; sama, 2. Tallinn, 2003, lk 100-127.