Nr. 5/2003


Lugesin üht raamatut
RAUDPEAST VABASTAJANI ehk Eesti ajalugu Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni

Mati Laur
Helmut Piirimäe
Tõnu Tannberg
"Eesti ajalugu IV. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni"
Ilmamaa 2003

Iga rahvas vajab enda kirjutatud ajalugu endast. Vähemalt Euroopas (või laiemalt Läänes, kuhu me kuulume) ja vähemalt kolmel viimasel sajandil, kui käesolev kaasa arvata. Vastab tõele, et rahvuse aluseks olev kultuuriväli ei tarbi koospüsimiseks mitte niivõrd teaduslikult toestatud ajaloouuringuid kui enam-vähem tõepäraseid ajaloolisi “müüte”, kuid tänapäev seab neilegi omad nõudmised. Küsimus just selles ongi, milline müüt on tänapäeval tõepärane, milline mitte. Asi pole niivõrd “ideoloogilises tõepärasuses” – või igatahes on ta selles märksa vähem, kui arvavad objektiivse ajalootõe tunnetamise võimalikkuse ja vaata et selle olemasolugi eitajad. Asi on lihtsalt selles, et historitsism ja ratsionalism on meie maailmapildis juba nii sügaval sees, et juttu Kalevipoja traktorist või tiivulisest sõnnist tänapäeval tõsise näoga ajada ei maksa, vähemalt ühiskonna normiloovas ehk normaalses osas. Sellele vastavalt ei saa eestlaste kui nüüdisaegse kultuurrahva konsolideerivaks ajaloomüüdiks enam olla pajatused peninukkidest ja koerakoonlastest, mis olid küllaldased ehk 17. sajandil – või tegelikult, ega nad isegi siis küllaldased olnud. Lati alla jääb ka mälestus Ungru sõja ajal (1848) “maailma otsas” ära käinud meestest vms, vaja on vähemalt “Ümera jõe” ja “Nimed marmortahvlil” taset. Ja see tase eeldab juba akadeemilise n-ö normajaloo olemasolu, mis viiks iga kultuurivälja ürgomase müüdiloome kokku soliidse, võimalikult laiale allikabaasile toetuva teaduskirjandusega. Normajalugu on üks eriti hea, eriti usaldusväärne ja eriti süsteemne populaarteadus.

Nüüdisaegne kultuurrahvas vajab peale müütide ka ajalooteadmisi, ükskõik kui palju postmodernistlikud epateerijad selle sõna üle ei ironiseeriks. Ajalugu tuleb aeg-ajalt ümber kirjutada, see on tõsi, aga mis siis. Ka füüsika kirjutati möödunud sajandil ümber, ilma et see Newtoni füüsikat “valeks” oleks teinud.


Niitmine võtab aega

1930-ndate lõpul jõudis noore Eesti vabariigi ülesehitamine staadiumisse, kus järjest süvenev vajadus sellise kokkuvõtliku ja (oma)pilti loova ajaloo järele sünnitaski koguni kaks suurt ülevaateteost, “Eesti ajaloo” ja “Eesti rahva ajaloo”. Mõlema järkjärguline ilmumine jäi 1940. aastal pooleli. Kui Eesti 1990-ndate algul taas iseseisvus, kerkis loomulikult üles vajadus ajalooteksti järele. Siiski kulus pea kümme aastat “tulekustutamisele”, st pakilisemate tekstide kirjutamisele, mis olnuks uue ülevaateteose loomiseks nagunii vajalik. 1999. aastal käis toonane president Lennart Meri välja idee, et võiks jätkata kunagise Hans Kruusi toimetatud “Eesti ajaloo” (kui akadeemilises mõttes tuumakama) kirjutamist.

Mõte oli iseenesest ratsionaalne – varasem osa oli ju terviktekstina ikkagi olemas, nii hästi-kurjasti, kui ta oli. Hilisemast seevastu leidus vaid mõningaid lühemaid üldistavaid käsitlusi (neist võiks mainida 1989. aastal ilmunud “Kodu lugu”), ülejäänud väärt materjal oli laiali eriuurimustes ja -artiklites. Nõukogude-aegne “Eesti NSV ajalugu” sisaldas küll tõhusaid peatükke, oli aga tervikuna lihtsalt liiga valelik – nimetagem asju õigete nimedega.

Mõte jõustus ja nüüd, 2003. aastal, võimegi käes hoida raamatut, mille kaanele on kirjutatud “Eesti ajalugu IV”. Ka kujundus vastab omaaegse “Eesti ajaloo” omale. Presidendi idee on teostumas siiski osaliselt – või kuhjaga, kuidas võtta. Nimelt on kõnealuse raamatu tegijail – peatoimetaja professor Sulev Vahtre, tegevtoimetaja professor Mati Laur jt – plaan pärast viienda ja kuuenda köite ilmumist asuda ka esimese kolme kallale, st kirjutada ka see periood (aegade hämarusest kuni Rootsi aja lõpuni) uuesti läbi. Viienda ja kuuenda köite kallal igatahes töö käib ja neid võiks raamatulettidele oodata juba järgmisel aastal. Tegevtoimetajaiks on professor Tiit Rosenberg (viies köide) ja filosoofiadoktorid Tõnu Tannberg ning Ago Pajur (kuues köide).

See meenutab natuke murupügamist poole väljaku kaupa – pügatakse seda poolt, kus rohi on parasjagu kõrgem, ja kogu aeg valitseb olukord, et üks pool on värskemalt pügatud kui teine, väljak pole ühtne ja ühetasane, nii et silmale ilus vaadata oleks. Aga parata pole midagi. Asjaolud on olnud sellised. Muuseas juhtus sarnane lugu ju ka ENE-st EE-ks moondunud entsüklopeediaga. Läheb lihtsalt aega, enne kui saame väljakut regulaarselt ja tervikuna niitma hakata.


Talutuba, millist pole olnud

“Eesti ajalugu IV” on kõigepealt ilus raamat. Hea köide, hea paber, head pildid. Selle tagajärjeks on, et raamat kutsub ennast kõigepealt lehitsema ja illustratsioone uurima, seejärel juba lugema. Lugema meelitab seegi, et tekst on laotud kahte veergu ja suhteliselt tihedalt liigendatud, nii et peaaegu igale leheküljele jagub mõni haakumist hõlbustav alapealkiri. Pildiallkirjad on üldiselt lakoonilised, aga mõnigi kord on pilt omal diskreetsel kombel ise nii sõnumirikas, et rohkemat pole tarvis, näiteks nagu “Torma kirik ja pastoraat” leheküljel 195. Sekka annab mõtlemisainet siiski ka allkiri, näiteks leheküljel 49: “Pihkva-Riia postitee Vastseliina ja Rõuge vahel”, millest ei oska muud järeldada, kui et Pihkva-Riia postitee on kunagi käinud läbi Rõuge. Mis on ju päris huvitav teada. Kukalt pani kratsima “Püssirohukelder Tartu Toomemäel” (lk 127). Tartu Toomemägi on see küll, võib-olla on see seal ka püssirohukelder, aga justkui mingi teine kui see, mida me täna tunneme. Ei tea. Hoopis intrigeeriv on aga “Vene õukond keisrinna Anna ajal” (lk 57), mis lausa sunnib tekstist lähemat selgitust otsima. Pildivalikuga pole just eksperimenteeritud ja esmapilgul võib see tunduda konservatiivsenagi, kuid tegelikult ilmneb siin värskendav, aegade võrdlusele apelleeriv alltekst. Usun, et oma tagamõte oli autoreil näiteks sellegagi, et talutoa sisustust on pandud illustreerima steriilne rekonstruktsioon, kus umbse ahju ümber pole tahmakübetki (lk 206). See foto näitab kaht asja: esiteks, milline talutoa sisemus oli, ja teiseks – milline tema kindlasti mitte ei olnud.


Kallis lauluraamat või odavad kasukad?

Vene keisrikoja muutuvatele tuultele ja kohati koomilistele episoodidele on raamatus üsna palju tähelepanu pööratud. Ja õigusega, sest nii nagu 17. sajandi Rootsi kuningaid tuleb käsitleda meie kuningaina, nii olid ka 18. sajandi Vene keisrid meie keisrid. Täpsemalt öeldes küll keisrinnad, sest see oli Vene keisrikoja naiste sajand. Mati Lauri stiil on täpselt selline, nagu ühes loetavust taotlevas, kuid seejuures täiesti tõsiseltvõetavas ajalooraamatus olema peab. Elus saab aeg-ajalt nalja – miks ei võiks see siis ajalooraamatus kajastuda? Ja kajastubki (lk 174): 1773. aastal nõudis Katariina II suurvürst Pauli abiellumise puhul Eestimaa rüütelkonnalt kingitusena 6431 rubla, põhjendusel, et juba Karl IX ja Gustav II Adolfi ajal pidi rüütelkond kuninglike printsesside abiellumise puhul maksma pruudiraha. Rüütelkonna vastuväidet, et suurvürst ei ole printsess, kellele oleks kaasavara tarvis, arvesse ei võetud. Midagi paha ei ole öelda ka teiste autorite, Tõnu Tannbergi ja professor Helmut Piirimäe esitusviisi kohta, see on läbi kogu raamatu ladus ja ilmselt üsna põhjalikult läbi toimetatud, milles on suuri teeneid perekond Runnelitel. Mõni makse ja koormisi käsitlev lõik võib tunduda igavavõitu, aga see on huvi ja eelistuse küsimus ning lõpuks on igaühel vabadus neid osi diagonaalis lugeda. Mõtlemapanevad on eluolulised seigad, näiteks et postitõllas Tartust Tallinnasse (ilmselt küll ka vastupidi) reisimine läks eraisikule maksma ligi 30 rubla, mis on uskumatult kallis. Samuti pakub mõtlemisainet tõik, et ühe lauluraamatu hinna eest võis talupoeg lasta õmmelda paar-kolm kasukat. Kas lauluraamat oli kallis või olid kasukad odavad? Lugege ja otsustage ise…


Tuleb osata valida ja piiri pidada

Värvikad seigad üksinda üht ülevaatlikku ajalookäsitlust heaks ei tee. Sellise ajalookäsitluse teeb heaks tema üldistusjõud. Teisisõnu võime kujundada lugejas põhjendatud eelarvamusi. On ülimalt kahju, et Nõukogude aeg “üldistuse” kui mõiste nii ära lörtsis, et mõni ajaloofilosoofi aule pretendeeriv literaat mis tahes üldistamiskatset lausa taunib, kartes paaniliselt järjekordse “tõe monopoli” kehtestamist. Aga kui võtta arvesse seda kirglikku diskursuse dekonstrueerimist, mis toimub (või toimus) Läänes, siis võib üsna kindel olla, et see paanika oleks tulnud ka ilma nõukogude võimuta.

Tegelikult ei ole meist keegi võimeline saama hakkama üldistuste ja eelarvamusteta, ainult et nendega on nagu söömise ja joomisega – tuleb osata valida ning piiri pidada (milleks meile on antud kesknärvisüsteem ja kõlblusvõime). Ja ajaloolise üldkäsitluse ülesanne tänases vabas Eestis pole mitte tõe monopoli kehtestamine, vaid inimeses tunnetusliku konteksti loomine, mis lubaks tal hiljem suvalise kultuurimolekuliga midagi “peale hakata”, seda millegagi seostada, see kusagile “paigutada”. Kõigepealt peab inimene ju meelde jätma, et enne oli muistne vabadusvõitlus, siis Jüriöö ülestõus ja lõpuks Vabadussõda, mitte vastupidi. Ja et kui miski toimus Liivi sõja ajal, siis oli see enne Eesti I üldlaulupidu. Edasijõudnuile peaks ajalooraamat aga peale selle pakkuma võimalust viia kokku Puðkini “Kapteni tütar” ja Tartu Kivisild või nentida, et Voltaire ei olnud mitte ordumeister Plettenbergi ega C. R. Jakobsoni, vaid Peter Ernst Wilde kaasaegne. Ja et sajand, mida oleme harjunud pidama Eesti ajaloo üheks troostitumaks, oli ühtlasi valgustussajand.

Mulle tundub, et see üldistusvõime on “Eesti ajaloo IV”-l täiesti olemas. See oli pärisorjuse sajand, see oli George von Browne’i sajand, see oli Katariina II sajand, see oli eestikeelse täispiibli ilmumise ja rahvahariduse alguse sajand. See oli sajand pärast Põhjasõda ja enne pärisorjuse kaotamist. Muidugi, see teave on olemas ka kooliõpikuis, kuid “Eesti ajalugu IV” sisaldab lisaks veel palju muud, kusjuures mitte ka liiga palju, nii et pilt uuesti segaseks läheks.

Kui millegi kallal viriseda, siis oleks tahtnud ehk veidi rohkem sissepugemist 18. sajandi talupoja hingeellu ja olmesse. Alapeatükk “Talupoja päev”? Mis kell tõusis, mida selga pani, mida sõi, mis tööd, kui kaua ja mis riistaga tegi, millest rääkis ja kelle poole palvetas… On ilmne, et selline temaatika on pigem ilukirjanduse tööpõld, aga hästipakitud ja ette-taha äravabandatud kujul olnuks ehk mõeldav. Või kui mitte just nõnda, siis oleks veidi rohkem soovinud tähelepanu nihkele eestlaste mentaliteedis, sest ilmselt võib 18. sajandit pidada kultuurilise nüüdiseestlase sünnisajandiks. Pikalt on juttu küll sellest, mis tuli, väga vähe aga sellest, mis maha jäi. Ja viimase märkusena: kasakaataman oli Platov, mitte Platon, nagu leheküljel 115 seisab.

Kokkuvõttes on kirjutatud üks hea raamat, millele võib soovida vaid edukat levimist ja raamatu enda tasemele küündivat, mitte sellele alla jäävat kriitikat.




Lauri Vahtre