Kui pilved on täis vihma, siis nad valavad seda maa peale.
(Koguja 11:3)

Uputused on ühed kõige vägevamad loodusõnnetustest, mis on inimkonda juba ennepiibliaegadest peale tabanud. Meie siin Eestis oleme seni pääsenud taolistest üleujutustest, mis vapustasid möödunud aastail Kesk-Euroopat, rääkimata Aasia või Aafrika omadest. See veehulk, mis augusti alguspäevil täitis elanike keldreid Kirde-Eestis, on naljategu tõeliselt suurte uputuste kõrval.

Üleujutuste põhjusi on mitmeid: kevadine sulavesi, jääummistused jõgedel, pikka aega kestvad tugevad vihmad, nn tormilained, inimtegevus või jumalik käsi.

Kõige tuntum säärastest loodusõnnetustest on pärit Piiblist, too üleilmne uputus on jäänud ka kõige täpsemalt ette ennustatumaks. Tingitud oli ta aga sellest, et “puhkesid kõik suure sügavuse allikad ja taeva luugid lahti”. Vihmaveest ei oleks kuidagi piisanud. Sest isegi siis, kui ka kogu atmosfääris veeauruna sisalduv 13 500 kuupkilomeetrit vett langeks maapinnale, oleks veekihi paksus kõigest paar sentimeetrit.

On arvatud, et tuhandeid aastaid tagasi võis maalihe sulgeda Eufrati jõe ülemjooksu. Kui siis too looduslik tamm murdus, pääsesid valla tohutud veemassid, juhtunu jäi aga rahva mällu.

Ja kuhu kadus vesi pärast üleujutust? On hinnatud, et vähemalt viimase kolme miljardi aasta jooksul on vee kogus maakeral jäänud samaks. Ja on täiesti tõenäoline, et klaasitäis vett, mida äsja kuumaga neelasite, pärineb Kleopatra vannist, nagu oletas üks teadusajakirjanik.

Ohtlikud elupaigad

Kaks kolmandikku inimkonnast elab merede, ookeanide või suurte jõgede kallaste läheduses. Põhjusteks on äri, poliitika, toit. Mõne hinnangu kohaselt üle miljardi inimese on isegi praegu sõltuvad jõgede uhtelistest setetest, mida toodavad perioodilised üleujutused. Teisest küljest on vee lähedus sageli olnud Damoklese mõõgaks, mis ripub sealsete elanike pea kohal.

Üldtuntud on Peterburi ajalugu, mis on lahutamatult seotud linna läbiva Neeva kapriisidega. Jõe madalasse deltasse ehitatud suurlinn on juba kolm sajandit pidanud värisema isegi poolteisemeetriste veepinnatõusude korral. Ja seda koguni rohkem kui 270 korral. Katastroofilisi üleujutusi, mil vesi oli kõrgemal kui kolm meetrit üle ordinaari (paljuaastane keskmine veetase Neevas), on esinenud vähemalt kolmel korral: 1777., 1824. ja 1924. aasta sügisel. Kõige hullem oli Peetrilinna olukord 1824. aasta 18. novembril. Siis tõusis vesi üle ordinaari 420 sentimeetrit. Pooled majadest said kahjustatud, 569 elanikku hukkus.

Nüüd päästku, kes end suudab päästa!

Õel vesi kedagi ei säästa,

lööb kõikjal sisse uksesuust,

latv ainult paistab raagus puust,

siin hurtsik, pilpad, eemal käänus

veevirras mustav sillajäänus,

lett, kandekastid, korvid, vaht,

hall eluarmetuse praht,

hein, pakuotsad, voodid, vaibad,

puuristid, hauast kistud laibad –

kõik ujub tänaval kesk saasta!

Nii kirjeldas tollast loodusstiihiat Aleksandr Pushkin poeemis “Vaskratsanik“. Uputuses, mis tabas linna täpselt sada aastat hiljem, olevat hukkunuid loetud juba kahe tuhande ümber. Täpne arv jäigi riiklikuks saladuseks.

Mis on uputuste põhjus, see selgus üpris hiljuti. Nimelt panevad vahel suured õhurõhumuutused sügavates tsüklonites liikuma veemassid, tekitades nn pika laine. Need muutuvad ohtlikuks lahtedele või jõesuudmetele lähenemisel, nagu näiteks Neeval. Taoline laine võib mõnikord paisuda kuni viie meetri kõrguseks!

Nüüd peab Peterburit uute üleujutuste eest kaitsma hiiglaslik tamm, mille vooluavad ohu korral suletakse. Solgisurm (linna heitveed ei taha tammi avaustest kuidagi Soome lahte jõuda) ei ole ilmselt nii hull kui ülelinnaline uputus. Tammi ehitus algas 1979. aastal, vahepeal soikus, tänavu juuli lõpul saadi Euroopa Rekonstruktsiooni ja Arengupangalt EBRD-ilt laenu 154 miljoni naela ulatuses ning ehitustööd jätkuvad.

Kevadised üleujutused

Meie maal tõuseb vesi harilikult kevadel, lume sulamise aegu. Tartu hüdroloogiajaama andmeil olid mitmed taolised üleujutused Tartumaal seotud äkilise sulaga pärast lumerohket talve ning jääpaisudega Peipsil. Emajõe Ateena muutus Emajõe Veneetsiaks näiteks 1867. aasta kevadel. Jõe pind kerkis siis 373 sentimeetrit üle vaatlusposti nullpunkti. Peaaegu sama kordus 1923. aasta märtsis-aprillis (354 cm), aastail 1924, 1926, 1931, 1956, ning viimati 1999 (297 cm). Isegi praegu muutub Supilinnale ebameeldivaks juba 270 sentimeetri kõrgune veetõus.

1924. aasta Postimehest võis lugeda: “Sadamaraudtee on vee alla jäänud, raudteeäärne linnaosa Soola jt. tänavatel kannatab tublisti vee all. Vähematest majadest on inimesed ammugi välja kolinud... Veeseis püsib 345 tsentimeetri peal.” Sama aasta 1. mail teatati: “Tõsine veehäda Piirissaares. Elanikud viletsas olukorras. Majad akendeni vees. Praagas avaneb kurb pilt: loomad on, ei tea kuidas või mis moodi, lauda laele viidud.”

1923. aasta aprillis tuletas Savi ja Näituse tänava ühinemiskoht (nüüdne Näituse ja Kooli tänav) järve meelde. Tartlastel soovitati “üürida õhulaevu või pika säärega saapaid”. Vesised majadevahed meenutasid mitte “korralikke linnauulitsaid, vaid pigem külatänavaid”. Hiljem parandas Ülejõe linnaosa olukorda tunduvalt tamm, mis püstitati Fortuuna tänavale nn hädaabitöödega.

Kevadiste loodusõnnetuste alla kuuluvad ka jõgede jääummistustest tingitud uputused. 2001. aasta mais sattus Jakuutia pealinn suurde ohtu: karmi talve tõttu nelja meetri paksuseks külmunud Leena jõe jää ei lasknud läbi lõunast saabuvaid veemasse. Jäätükkidest tamm moodustus just Jakutski linna taha. Seda asusid pommitama nii lennukid kui kopterid, püstitati liivatamme, peeti jumalateenistusi. Paar päeva varem uhuti maa pealt Lenski linn, nii et taoline katastroof oli kõigil juba silme ees. Viimasel hetkel hakkas veetase siiski alanema. Jakutsk oli päästetud, kuigi tohutute pingutuste hinnaga.

Soomaa viies aastaaeg

Mulgimaal Sakala kõrgustiku serval asuva Soomaa rahvuspargi omapäraks on suured kevadised (vahel talvised) üleujutused, mis on tingitud Pärnu jõgikonna jõgede Raudna, Halliste ja Navesti väiksest langusest. Kui Navesti jões kerkib veetase tugevasti lume sulamise tagajärjel, hakkab Halliste tagurpidi voolama. Hüdroloog Arvo Järveti andmeil ujutab tulvavesi rahvuspargi alasid üle keskmiselt igal kolmandal kevadel, maksimaalse veeseisu korral, nagu 1931. aastal, oli vee all koguni 200–210 ruutkilomeetrit, mis vastab Võrtsjärve pindalale tema madala veetaseme korral! Ja sellised veeväljad püsivad sageli nädalaid – 1978. aastal Riisa küla juures kokku 36 päeva.

Teine kant, kus vesi tagurpidi voolab ja suuri maid uputab, on Emajõgi. Üleujutused võivad ka seal kesta üpris kaua. 1966. aastal voolas jõgi tagurpidi Võrtsjärve isegi 39 päeva jooksul (Arvo Järveti andmed).

Vihmadest tingitud üleujutused

Mullu jälgisime pinevusega inimeste heitlust vesise stiihiaga Prahas. Mis oli taolise uputuse põhjus? Tavaliselt liiguvad vihmapilved ikka maa kohal, kuid vahel jäävad ka pikemaks ajaks toppama. Kui 1993. aastal tekitas nädalaid sadanud vihm tohutu üleujutuse USA-s, siis 2002. aasta suvel tegi kuum ja niiske lõunast tulnud õhumass Austria, Tshehhi- ja Saksamaa kohal sedasama. Mõne päevaga said sealsed elanikud kaela 200 kuni 400 millimeetrit sademeid.

Tänavu 5.–7. augustini püsis sügav tsüklon pikalt Peterburi lähistel, tema lääneosas Ida-Virumaal valasid vihmapilved alla ligi poolteise kuu koguse ehk 132 millimeetrit vihmavett. Ja pahandust oli kui palju! Meenutagem, et Eesti suurim ööpäevane sademete hulk voolas taevast alla Saaremaal Metskülas 4. juulil 1972. aastal – 148 millimeetrit! Üks meeldejäävamaid vihmaveeuputusi juhtus Võrus 1988. aasta 3. juulil. 131 millimeetrit taevast märjukest tõstis linna paljudes korterites vee põlvini, rääkimata uppunud keldreist.

Samas linnas oli ka üks tugevamaid paduvihmasid. 19. juulil 1973 mõõdeti 10 minuti jooksul 15,4 mm sademeid. Kas siis “valas kui pangest” või “tuli kui oavarrest”?

Kõige rohkem nõuab vihm ohvreid Kagu- ja Lõuna-Aasias. Jangtse jõe üleujutus 1931. aasta juulis-augustis tõi kaasa poolteise miljoni elaniku huku. Nad ei surnud kõik küll uppumise surma, vaid uputusega kaasnenud epideemia või nälja läbi. On arutatud, et alates 1642. aasta üleujutusest (500 000 hukkunut) kuni 1997. aastani on Hiina elanikkond kaotanud sel viisil ligi neli miljonit elu. Kannatanuid arvatakse olevat 51 miljonit.

Poolteist miljonit tuleb neist kaotustest kanda purunenud kaldatammide arvele. Nüüd jõuame teemaga Hollandisse. Madalmaade võitlus merega on imetlusväärne. Teatavasti jääb sellest maast 38 protsenti merepinnast allapoole, madalaim koht on –6,6 meetrit. Tollest võitlusest sõltub kogu riigi elu ja heaolu. Alates 13. sajandist, kui algas maa võitmine merelt, on heitluses hukkunud kümneid tuhandeid hollandlasi (1421–10 000, 1953–2000 jne), aastail, kui vesi murdis tammidest läbi. “Meri annab ja meri võtab,” ütleb ka Hollandi vanasõna.

	Foto: Horisont

Allpool meid tulgu või veeuputus!

Mõnda uputust võib täie kindlusega nimetada inimeste kätetööks. Nii hukkus 1642. aastal Hiinas Kaifengis ligi pool miljonit inimest, kuna mässulised lõhkusid kaitsetammi. !945. aastal ujutati üle suur osa Hollandist, sest sakslased pommitasid kättemaksuks vastupanu eest puruks tüki Zuiderzee tammist.

Mitmed India ja Bangladeshi üleujutustest tuleb kanda hoolimatule metsaraidele Himaalaja nõlvadel. Nepali rahvastiku kiire kasv tõi kaasa kõrgenenud vajaduse ehitus- ja küttepuude järele. Järsult suurenes pinnaerosioon, kiirenes sademete äravool Bengali lahte. 1988. aasta septembrist novembrini jäi kolmveerand Bangladeshist vee alla, hukkunute arvu hinnati viiele tuhandele. Sama kurbmäng kordus 1998. aasta mussoonvihmade ajal, 25 miljonit elanikku jäi peavarjuta, hukkus 1050 inimest.

Viimati nimetatud riigis juhtus 12. novembril 1970. aastal 20. sajandi suurimaks loodusõnnetuseks kutsutud uputus, mis juhtus tormilaine ja loodetõusulaine koosmõju tulemusena. Troopilise tsükloniga kaasnenud 17-meetrised lained levisid kümnete kilomeetrite kaugusele sisemaale. Tormihoiatus jäi tähelepanuta. Ühe ööga hukkus üle poole miljoni elaniku!

Eesti suurim tormi tekitatud üleujutus leidis aset 18. augustil 1967. aastal, mil kannatasid eriti Pärnu, Haapsalu ja Kuressaare. Pärnus, kus veetase tõusis 2,5 meetrit üle nullpunkti, võis tänavatel sõita paadiga.

Äkktulvad on üks veega seotud loodusõnnetus, mida Eestimaal loodetavasti eriti karta pole vaja. See tekib tavaliselt tugevate paduvihmadega mägistel aladel kitsastes kanjonites. Minutitega võib märatsev veevool kaasa viia sillad, lõhkuda teed ja tammid. 1972. aasta 9. juunil hukkus Rapid Citys (Lõuna-Dakota) sel viisil 237 inimest.

Möödunud aasta juunis pühkisid Venemaal Tereki jõe vood teelt linnu ja külasid, hukkus üle saja elaniku ning 11 000 karilooma. Mõne tunniga oli vihma sadanud kolme kuu norm. Kiiret tormihoiatust polnud Moskva sünoptikuil kuhugi edastada – kohalikus päästeteenistuses ei võetud telefonitoru hargilt.

Millist ohtu kujutab vesi tulevikus Eestile? Kliima soojenemise stsenaariumide kohaselt võivad meie kaunid liivarannad aastakümnete pärast vee alla jääda. Tallinna elanikke aga ähvardab uputada maailmas ainulaadne tehisveehoidla, mille vesi algselt koosnes pisaraist. Linda omadest muidugi.

AIN KALLIS (1942) on Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) peaspetsialist kiirguskliima alal. Geograafiakandidaat.