Kõik tunnevad Maa ainsat looduslikku kaaslast Kuud, kuid nüüd on talle leitud ajutine kolleeg.

Veidi enam kui aasta tagasi, 8. jaanuaril 2002, avastas projekti LINEAR raames töötav automaatteleskoop järjekordse Maa-lähedase väikeplaneedi, mis sai esialgse tähistuse 2002AA29. Selles polnud muidugi midagi ootamatut, sest mainitud projekti käigus püütaksegi üles leida sedalaadi objekte. Nimelt on projekti LINEAR (lühend nimetusest Lincoln Near Earth Asteroid Research) eesmärgiks Maa-lähedaste asteroidide avastamine ja kataloogimine, sest nad kujutavad endast võimalikku ohtu Maale. Selleks tööks kasutatakse kolme New Mexicos automaatselt töötavat teleskoopi. Projekti viib NASA ja USA õhujõudude rahastamisel läbi Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi Lincolni Laboratoorium.

Pärast uue asteroidi avastamist läks asi huvitavaks siis, kui arvutati 2002AA29 orbiit. Selgus, et see on õige iseäralik, olles ainulaadne kogu Päikesesüsteemis.

Esiteks on tema tiirlemisperiood täpselt selline nagu Maal – ühe tiiru tegemiseks ümber Päikese kulub samuti aasta. Tõsi, selliseid väikeplaneete on teisigi, ainulaadne on aga asjaolu, et tema orbiit on täiesti ringikujuline, mitte piklik, nagu teistel taolistel taevakehadel. Päris sama teed mööda nagu Maa 2002AA29 ümber Päikese siiski ei liigu, sest tema orbiidi tasand on Maa orbiidi tasandiga võrreldes kaldu.

Kui jälgida kõnealuse väikeplaneedi liikumist Maa suhtes, siis moodustab see aja jooksul hiiglasliku hobuseraua, mille vahekohta jääb Maa. 2002AA29 läheneb Maale kord eestpoolt, kord tagantpoolt. Neid sündmusi lahutava 95 aasta jooksul triivib 2002AA29 ühest Maale lähimast punktist teise, et siis järgneva 95 aasta jooksul jälle tagasi pöörduda. Seejuures ei möödu vastavastatu aga mitte iialgi Maast, samuti pole karta kokkupõrget temaga. Hiljaaegu, 8. jaanuaril 2003, ligineski ta Maale eestpoolt ja jõudis meile lähimasse punkti – 5,9 miljoni kilomeetri kaugusele. Järgmine kord, tulles külla uuesti 2098. aastal, läheneb ta juba tagantpoolt.

Täiesti ainulaadseks teeb väikeplaneedi 2002AA29 aga asjaolu, et vahetevahel lõpetab ta sellise omapärase triivimise ära ning jääb umbes neljakümneks aastaks Maa lähedusse, mitte rohkem kui 30 miljoni kilomeetri kaugusele. Maalt vaadates näib ta siis tegevat aastaga tiiru ümber meie koduplaneedi, nagu olekski tegu teise Kuuga. Õigem on teda nimetada siiski kvaasikaaslaseks (ebakaaslaseks?), sest erinevalt Kuust jääb haruldane külaline täielikult Päikese külgetõmbejõu mõju alla. Viimati oli selline aeg veidi enne 600. aastat, järgmine tuleb 2600. aasta paiku. Meie tõelisele looduslikule kaaslasele Kuule see väikeplaneet öötaevas siiski konkurentsi ei paku, sest oma umbes 60-kilomeetrise läbimõõdu ja suure kauguse tõttu paistab vaid nõrga tähekesena, mida näeb vaid suuremates teleskoopides.

Seda aega, kui 2002AA29 Kuuna käitub, ei jõua lugejad muidugi ära oodata, aga ehk õnnestub neil jälgida mõne automaatjaama jõudmist tolle iseäraliku taevakehani, sest tema liikumistee sarnasus Maa orbiidiga teeb taolise lennu suhteliselt hõlpsaks.

TÕNU TUVIKENE on Tartu Observatooriumi astronoom.