Nr. 1/2004


Uued tuuled
Punane nimekiri kipub kolletuma

Kujutage ette, et elate oma naabri kõrval üsna rahulikult. Kuni päevani, mil teie uksele koputab antropoloog ja teatab, et tegelikult kuulute te eri liikidesse. Teie olete tasandikuinimene, tema aga mägiinimene. Mida selle teadmisega peale hakata? Kuid just sellisesse seisu on sattunud gorillad, aafrika elevandid ning osa vaalasid.

Paabeli segadus liigiriigis

Möödunud aasta 18. novembril avaldas Maailma Keskkonnakaitse Liit (World Conservation Union) hävimisohus liikide uue Punase nimekirja. Nimekirjas on 12 259 ühel või teisel määral ohustatud liiki, mida on 1092 enam kui aasta tagasi (vt www.iucnredlist.org). Näib, et keskkondlastel on põhjust muretsemiseks. Siiski kostub ka hääli, et ohustatud liikide loetelu pole enam adekvaatne.



Põhiline häda on selles, et nimekiri sõltub suuresti liigi kui mõiste määratlusest. See mõiste on enam kui sajandivanune ja ei arvesta teaduse uuemaid saavutusi. Ja Punasesse nimekirja on uusi liike lisatud ka pelgalt seetõttu, et andmed nende olukorra kohta on alles nüüd teatavaks saanud. Võib-olla on need ohus olnud juba pikemat aega.

Kõige enam muutusi on taimede ja selgrootute valdkonnas, kus teadusele on tundmata palju liike ning paljude tuntud liikide seisund pole täpselt teada. Taimedest lisandus 1060 liiki, selgrootutest 27. Palju paremini tuntakse selgroogseid, kellest lisandus nimekirja vaid kolm uut liiki juba ees oleva 3521 kõrvale. Sealjuures 33 imetajaliigi staatus muutus, kuna nende arvukuse kohta on täpsemaid andmeid. Esmakordselt on nimekirja sattunud samblikud kahe esindajaga, nende seas Californias kasvav põdrasamblik.

Euroopa imetajatest tunnistati esmakordselt eriti ohustatuks Vahemere harilik delfiin, kelle arvukus on viimastel aastatel kaks korda vähenenud. Taimedest aga kasvab lisandunud 1060 eriti ohustatud liigist 813 Ecuadoris. Mis osutab sellele, et seni polnud nende kohta lihtsalt piisavalt andmeid.

Maal elavatest liikidest tuntakse 1,54 miljonit. Kõige rohkem on nende seas selgrootuid – 1,19 miljonit. Mida enam teadlased otsivad, seda enam nad liike leiavad. Ning mida enam teadlased liigi mõiste üle mõtlevad, seda enam liike lisandub. See kehtib isegi imetajate kohta. Nii on näiteks avastatud üks uus vaalaliik. Ning see avastus pole tehtud mitte maailmameres, vaid Jaapani muuseumis, kus selle vaala jäänused 25 aastat tolmu kogusid. Uusvana vaalaliik erineb tuntud heeringavaala ja põhjavaala liigist oma kolju kuju ning kammitaoliste luuplaatide poolest, mille abil nad veest toitu filtreerivad. Liigilist erisust kinnitab ka DNA analüüs. Uus vaguvaalaliste liik on saanud nimeks Balaenoptera omurai (Nature, kd 426, lk 278). Ent see pole veel kõik. Vöötvaal (Balaenoptera edeni) on kas üksainus liik või üks kahest sarnasest liigist, mida angloameerika maades tuntakse sama nime all. Suur loom ja suur segadus.

Siiani on õpetatud, et Maal elab kaks elevandiliiki, india ja aafrika elevant. 2001. aastal leiti molekulaarsed tõendid, et aafrika elevante on mitte üks, vaid kaks liiki – metsa- ja savannielevant. Nüüd on aga üks uurijate rühm tulnud välja arvamusega, et tegelikult kuuluvad aafrika elevandid viide eri sugupuusse. Ning gorillauurijad vaidlevad, kas nende lemmikud ei kuulu mitte kahte, mägi- ja läänegorillade liiki.

Teiselt poolt on geeniuuringud mõne liigi olematuks tunnistanud. Nii juhtus näiteks punahundiga (Canis rufus), keda USA-s meeleheitlikult kaitsta püütakse. Geeniuuringutest ilmnes, et tegu on hoopis hallhundi ja koioti hübriidiga.


Iganev mõiste

Tundub, et eluteadused peavad lähemal ajal liigi määratluse ümber töötama. Krestomaatilise õpetuse kohaselt kuuluvad olendid ühte ja samasse liiki, kui nad annavad omavahel viljakaid järglasi. See pragmaatiline määratlus pole siiski paljudel juhtudel töökindel.

Kas on võimalik leida mingi molekulaarne triipkood, mille järgi saaks öelda, et see või teine elusolend kuulub sellesse või teistsugusesse liiki? Kanada teadlane Paul Herbert on selleks välja pakkunud tsütokroom C oksüdaasi geeni ning lahterdanud selle alusel 200 Põhja-Ameerika linnuliiki. Ja leidnud nende seast kolm senitundmatut (New Scientist, 22. november 2003).

Herbertile on ka piisavalt vastu vaieldud. Ent selge see, et eluslooduse kaitsmiseks on vaja teada, keda me ikkagi kaitseme. Kui kõneleme liikide ja nende elupaikade kaitsest, peame ju ometi teadma, mis asi see liik on, et ei asutaks hoogsalt kaitsma kõikvõimalikke hübriide. Teiselt poolt – eks ole ju liik kui selline inimese väljamõeldis. Looduses tegutsevad ikkagi isendid ja nende põhjal moodustunud suuremad ühendused ning kooslused. Kas siis hübriidhunt on vähem väärtuslik elusolend kui mõni liigipuhas hunt?

Uueks suundumuseks on liikide tõlgendamine evolutsiooniliselt lahus olevate sugupuudena, mis arenevad eri moel. Kuid seegi sisaldab suva. Nii näiteks on ametlikult olemas 13 albatrossi liiki, kuid Maailma Keskkonnakaitse Liit loetleb 21 ohustatud sugupuud.

Tundub, et liikidest ja ainult liikidest lähtumine on looduse kaitsmisel oma aja ära elanud. Pigem tuleks tegelda kooslustega, looduse mitmekesisuse säilitamisega. Vastasel juhul raiskab keskkonnakaitse asjatult oma jõudu vaidlusteks selle üle, mis liigid on ikka prioriteetsed.




Tiit Kändler