“Isiksusepsühholoogia”
Toimetajad-autorid: Jüri Allik, Anu Realo, Kenn Konstabel
Autorid: Talvi Kallasmaa, Kaia Kastepõld-Tõrs, Maie Kreegipuu, Bruno Mölder, Aire Nõlvak, Helle Pullmann, Aune Valk ja Raivo Valk
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003

Kas selgus saab olla keerulisem kui ebaselgus? Klaari ja rünkpilvise taeva või siis klaassileda ja kobrutava oja võrdlus justkui sunniksid vastama eitavalt. Ometi on traditsioonilises arutlemises isiksuse teemadel rohkesti sellist lihtsust, kus igamees kerge vaevaga osaleda suudab, kuid selgus jääbki saavutamata. Samas näitavad moodsad psühholoogiateaduse hoovused, et selguse saavutamise tee ei pruugi olla triviaalne. Õnneks on keerukas selgus taandatav lihtsamale, nii nagu leheküljepikkune valem lõpuks sõrmeotsasuuruseks taandub. Jüri Alliku ja tema kolleegide raamat on esimene eestikeelne Eesti autorite teos, kus esitatakse ülevaade moodsast teaduslikust isiksusepsühholoogiast, mis tugineb usaldusväärsetele mõõtmismeetoditele ning milles esitatud teadmisi isiksuse seadumuste ja eripära kohta kinnitavad empiirilised uurimused. Selles on nii detailirohket ja keerukat selgust kui ka keerukast selgusest taandatud lihtsust.

Püüdkem paigutada seda raamatut meie kultuurikaardile.

Teadus ja “teadus”

Eestis on üldsuse, poliitikute ja ajakirjanike hulgas sõna “teadus” tõlgendamine kiiva kiskunud. Teadlaseks peetakse igaüht, kes ennast nii nimetab ja/või midagi seletavaid või tõlgendavaid tekste kirjutab. Ometi leidub mitmeid kriteeriume, millele ei vasta suur osa Eesti “teadlastest”, kes on seda siis kas ametinimetuse või üldsuse hinnangu mõttes. Esimeseks niisuguseks kriteeriumiks on uue teadusliku teadmise – faktide, seaduspärasuste, objektiivset prognoosi võimaldavate teooriate – loomine. Uus on uus, kui teeb edukalt läbi võrdluse maailma maastaabis. Kui Räiguküla alevi arst Räiguküla ajaloos esmakordselt eduka pimesooleoperatsiooni teeb, pole selles midagi uut. Teaduseski pole kohalikke kriteeriume, on vaid maailma mastaabis seatavad. “Lepikuääre olümpiavõitja”, kes hüppab kaugust neli meetrit, kõlab ühtaegu uhkelt, koomiliselt ja kurvalt.

Mis näitab, et tegu on teadusega, võimega selle arengut mõjutada ning pakkuda usaldusväärset ekspertarvamust? I. Teaduses toimuva põhjalik tundmine ning sellele tuginemine, mida näitab viitamine maailmas tehtule. II. Teadusliku uurimistöö tulemuste avaldamine eelretsenseeritavates rahvusvahelistes teadusväljaannetes. See annab tunnistust professionaalsest tasemest, sest avaldamise otsustavad anonüümsed retsensendid, kes on oma ala juhtivad asjatundjad. III. Tuginemine objektiivsetele mõõtmistulemustele, mida kolleegidel on põhimõtteliselt võimalik kontrollida. Subjektiivne arvamus ja spekulatsioon ilma vettpidava empiirilise kinnituseta ei vea välja teadusdiskursuse i-de kriipsegi, täpipanemisest rääkimata. IV. – uuritava nähtuse mõõtmiseks vajalike meetodite olemasolu, valdamine ja kasutamine ning nende abil saadud tulemuste usaldusväärsuse kontroll, näiteks matemaatilise statistika meetodite abil. “Isiksusepsühholoogia” eristubki selle poolest, et vastab kõigile neile kriteeriumidele ning autorid kuuluvad mitte “teadlaste”, vaid teadlaste rahvusvahelisse perre, vallates sealjuures suurepäraselt kaunist emakeelt.

Teiseks teaduse kriteeriumiks on teadusväliste ideoloogiate ja “poliitilise korrektsuse” survele mittejäreleandmine, põhinemine objektiivsetele uurimistulemustele ning nende aus vahendamine. Kaasa arvatud käibemüütide kummutamine ning käibivate hoiakute seisukohast ebameeldiva tunnistamine. Selleski osas on “Isiksusepsühholoogia” kui mitte eeskujulik, siis vähemalt väga hea. Leiame andmeid, mis näitavad traditsiooniliste “õpikukäsitluste” küündimatust, näiteks on juttu kaasasündinud tegurite üllatavalt suurest osakaalust isiksuse kujunemises – loosungid “Igaühest võib saada kosmonaut!” või “Igaüks sobib parlamenti!” kui vaid sotsiaalsed tingimused on soodsad, pole teaduslikult kuidagi põhjendatud.

Kolmandaks on teadus kui inimkultuuri kollektiivne nähtus tasemel siis, kui on tekkinud kriitiline mass professionaale, kes seda valdkonda arendavad ning loovad eelduse, et teadus saaks ühiskonda ja rahvuskultuuri teenida. Sellestki vaatevinklist on “Isiksusepsühholoogia” tähelepanuväärne, selle autorite näol on tegemist viimase kümmekonna aasta jooksul vastaval alal Eestiski kujunenudud rahvusvahelisel tasemel suhteliselt arvuka teadlasseltskonnaga.

Iseloom ja inimloomus

“Isiksusepsühholoogia” katab suure osa moodsatest inimloomuseuuringutest. Põhjalikult on lahatud selliseid teemasid nagu isiksuse mõiste, põhiseadumused, nende mõõtmine, isiksuse psühhopatoloogia, kohanemine oludega, emotsioonide ja isiksuse seosed, enesehinnang, kollektivism ja individualism ning evolutsiooniline käsitlus isiksusest. Otsekui metodoloogilise “kupja” rollis on osa, kus isiku enesekohastele teadmistele lähenetakse filosoofiliselt – Bruno Mölderi vahendusel esile tulev tervendav, kuid pieteeditundeline filosoofiline skepsis ainult suurendab raamatu väärtust.

Raamat integreerib Eestis tehtud isiksusepsühholoogilised tööd ning viib need hetkel maailmas võimleva – võimulolemise, mitte gümnastika mõttes – Suure Viisiku teooria konteksti. Pole ka ime, sest autoritekollektiivi liider Jüri Allik tunneb isiklikult selle teooria loojaid McCraed ja Costat, olles nende viljakas kolleeg.

Lugeja saab teavet selliste põhimõtteliste küsimuste kohta nagu: kas ja kuivõrd on isiksuse omadused muutuvad, pärilikud või elu kestel omandatavad, kui palju on isiksuse põhiseadumusi ning millised need on, kas isiksuse dimensioonid on universaalsed, kuidas mõjutavad teineteist isiksus ja situatsioon, milliste meetoditega isiksust uuritakse-mõõdetakse. Üha uuesti tõuseb metoodilise võtmena esile põhimõtteliselt lihtne, kuid tulemuste olulisust silmas pidades nõudlik uurimisvõte. Isiksuseuurija, kasutades teste, küsitlusi, vaatlusi ja eksperimente, selgitab välja, kas mingi kindla tunnuse (näiteks harjumus või soov viibida palju seltskonnas) muutudes muutuvad alati lähedasel määral ka mõned teised tunnused (näiteks püüd otsida stimulatsiooni ja saada stimuleeritud), mis siis lubaks viia selle tunnustekogumi mingi üldisema mõõtme (näiteks ekstravertsuse) alla. Ühtlasi on selles võtmes võimalik leida teineteisest sõltumatuid dimensioone, kus ühe väärtuse (näiteks kohusetundlikkuse) muutudes mõne teise dimensiooni (näiteks tundeelulise stabiilsuse) väärtus varieerub juhuslikult. Nii saab esmapilgul keerulist pilti ajapikku lihtsustada, muidugi mitte rohkem, kui objektiivsed uurimistulemused lubavad.

Raamatust leiame loendi sellistest isiksuse baasmõõtmetest nagu Suure Viisiku faktorid ekstravertsus (introvertsus), neurootilisus (emotsionaalne stabiilsus), avatus (piiratus), meelekindlus (selle nappus), sotsiaalsus (selle nappus). Aga ka neid täiendavad või vahendavad mõõdud ja omadused, nagu individualism (kollektivism), identiteet (sotsiaalne ja personaalne), enesehinnang, kohanemisvõime, toimetulek stressiga ja psühholoogiline heaolu, isiksuse baasemotsioonid jm.

“Isiksusepsühholoogia” on akadeemiline, kohati ka mahlakas ja elegantne. Tuuakse ära olulisim ning ei piirduta kitsa ringkonna seisukohtadega. Esitusviis on ühtaegu defineeriv ja kontseptuaalne, faktoloogiline ja argumenteeriv, öeldut toetavad näited ja viited. Raamatu lisaväärtuseks on tõsiasi, et sellest leiab andmeid ka eestlaste isiksuseomadustest, seda võrrelduna teistest rahvustest isikute vastavate omadustega. Kooruv pilt näitab piisava selgusega, et eestlane sarnaneb Põhja-Euroopa ja Kesk-Euroopa inimestele.

Lugejat abistavad oluliselt kirjanduse loendid, samuti üldine aineloend. Väljaanne on kenasti illustreeritud, õnnestunud võteteks on William Hogarth’i graafika elegantne kasutamine ning esteetiliselt ja ainekohaselt nauditavad essentsiaalsed motod.

Polemiseerimisele kutsuvast

“Isiksusepsühholoogia” teeb ära tänuväärse töö maailmas käibivate mõistete vahendajana eesti keelde, enamik tõlkeid ja kohandusi on teretulnud. Ometi vaidleksin vastu mõnele eestikeelsele mõistele. Esiteks – “meelekindlus” ingliskeelse conscientiousness vastena. Eestlase keeletaju ja sõnastikuliste vastete seisukohalt tundub see ebatäpne. Algkeeles on sellel mõistel konatiivse aspekti kõrval ka eetilisuse ja sotsiaalse vastutustunde aspekt, eestikeelne meelekindlus aga tähistab pigem eesmärgipärasust, enesedistsipliini, põhjalikkust. Eestlane võib ette kujutada meelekindlat retsidivisti, kes oma eesmärgi saavutamiseks läheb n-ö üle laipade, ingliskeelses mõistes conscientious aga sisaldub ka eetilisuse varjund. Seetõttu eelistaksin mõistet “vaimudistsipliin”.

Ebaõnnestununa tundub ka uncertainty avoidance tõlkimine “ebakindluse talumisena”. “Ebamäärasuse vältimine” on täpsem. Raamatust leiame ka vaimunähtuste vastandamise teadvuse mõistele. Mahusuhetes on teadvusenähtused siiski vaimunähtustes sisalduvad või vähemalt nendega osaliselt kattuvad, mitte aga eraldiseisvad. Ehk on kirjutaja tahtmatult ontoloogilise perspektiivi ja gnoseoloogilise perspektiivi ära vahetanud? Ent selgi juhul on võimalik sellise vastandusega vaielda.

Kogu “Isiksusepsühholoogiat” läbib mõlema, nii isiksuse bioloogilise determinatsiooni kui ka kultuurilis-sotsiaalse (keskkondliku) determinatsiooni tunnustamine. Ometi oleks tahtnud näha selgemalt esile tõstetud lõike sellest, kas, kuidas ja kuivõrd keeruliselt või lihtsalt need tegurid üksteist vastastikku mõjutavad või ei mõjuta. Omal ajal, käsitledes Thomas Bouchard’i uurimisrühma uurimusi ühemunarakukaksikute kohta, kirjutasin: “Me teame, et ühilduv genotüüp määrab üldjoontes ära ühilduva psühhotüübi. Jutt on temperamendist, psühhodünaamikast, füsioloogilis-psühholoogilistest reaktsioonidest jms, mis hoolimata vormilisele kokkulangemisele võivad sotsiaalse arengu käigus omandada erineva sisu ja sattuda erinevate sotsiaalsete jõudude teenistusse. Nii näiteks võib üks ühemunarakukaksikutest olla Palermos “ristiisa”, teine Milanos aga politseiprefekt. Kuid oma juhtimisstiilis, vaba aja sisustamise [vormilistes] eripärades ning psüühiliste protsesside kulgemise laadis on vennad äravahetamiseni sarnased.” (Bachmann, 1988, lk 30–31). Trikk on aga selles, et genotüüp, määrates ära mingi kindla fenotüübi tunnuse (nt läbitungiva silmavaate ja tahtejõulise lõua), hakkab sünnijärgselt toimima ka sotsiaalse suhtluse tegurina. Seetõttu võib algselt geneetiline tegur oma väljendumismalli isiksuse psühholoogias omandada keeruliste sotsiaalsete protsesside tulemusena. Näiteks tänu ülaltoodud välimusele hakkavad ümbritsevad suhtuma indiviidi kui mõjukasse ja respekteerimist vajavasse subjekti, mis omakorda järk-järgult sellised omadused välja kujundabki. Ehk oleks see keeruline teema – geneetiliste ja sotsiaalsete faktorite interaktsioon – väärinud eraldi peatükki.

Uus põlvkond

“Isiksusepsühholoogia” näitab veenvalt, et tänapäeva psühholoogias on Suure Viisiku teooria mainstream. Selle suunaga on end sidunud ka Eesti juhtivad isiksusepsühholoogid, tehes seda rahvusvaheliselt nähtaval ning Eestile kasulikke võimalusi pakkuval moel.

Erinevalt lääneriikide poliitilise zeitgeist’i poolt eeldatavast ja Nõukogude psühholoogias dogmatiseeritud sotsioloogilisest paradigmast isiksuse omaduste determinatsiooni käsitlemisel tunnustatakse praegu ka isiksuseomaduste bioloogilist determinatsiooni. Seejuures tuginetakse objektiivsete meetodite abil saadud faktidele. Ühtlasi ennustab see lähiaastatel veelgi süvenevat interdistsiplinaarset uurimistööd ja kvaasi-iseseisva uue teaduse – isiksuseteaduse – teket. Sarnaselt sellele on viimastel aastakümnetel kujunenud interdistsiplinaarsed valdkonnad: nägemisteadus (psühholoogid, neuroteadlased, oftalmoloogid, optikud, matemaatikud, tehisintellekti spetsialistid, filosoofid), teadvuseteadus (filosoofid, neuroloogid, füsioloogid, matemaatikud, psühholoogid, neurobioloogid, küberneetikud, antropoloogid, geneetikud), kognitiivteadus (lingvistid, psühholoogid, filosoofid, loogikud, matemaatikud, programmeerijad, neuroteadlased). Isiksuseteaduse pere liikmetena nähkem psühholoogide kõrval filosoofe, geneetikuid, semiootikuid, füsiolooge, antropolooge, sotsiolooge jt. Eesti suur ðanss näiksegi olevat selle suuna tähtsustamine, sest just nende erialade kombinatsioonis on meil rahvusvaheliselt arvestatav teaduskompetents.

Nagu psühholoogias üldse, on ka isiksuseuuringutes süvenenud eksperimentaalne, täpsele mõõtmisele ja kvantitatiivsele analüüsile tuginev paradigma. Empiiriliselt kontrollitud, süstematiseeritud ja selle pinnalt üldistusteni jõudev teadmine valdab pelgalt subjektiivse üle. See loob eeldused suurema koherentsuse ja mittevasturääkivuse tekkeks erinevate uurijate poolt arendatavate käsitluste vahel.

Eesti psühholoogiateaduses on toimumas uue põlvkonna lisandumine “vanadele tegijatele”. See, mis algas Kraepelini ja Tðiþiga (I), jätkus Ramuli juhtimisel (II), arenes Kalju Toimi, Aino Lunge, Uno Siimanni jt hoolitsusel (III), jõudis taas avatud maailma Peeter Tulviste, Jüri Alliku, Aavo Luugi, Jaan Valsineri, Jaanus Harro, Toomas Niidu jt ning siinkirjutaja tagasihoidlikul toetusel (IV), on nüüd täieõigusliku pereliikmena rahvusvahelises teaduses selle põlvkonna näol, kes moodustavad 80 protsenti “Isiksusepsühholoogia” autoritest ning kelle eakaaslased tegelevad sama edukalt mitte niivõrd isiksusepsühholoogia, kuivõrd psühhobioloogia, taju ja tähelepanu, arengupsühholoogia jm küsimustega (V). Uus põlvkond on saabunud!

“Isiksusepsühholoogia” tuletab meelde, et traditsioonilise “õpikukäsitluse” aeg isiksusepsühholoogias on ümber saamas. Muidugi eeldab see hea ettevalmistusega lugejat. Teisalt loob see eelduse, et poliitikud, haridustegelased, üldsus tervikuna võivad üha kindlamalt loota asjatundlikku ekspertiisi või konsultatsiooni kõiges selles, mis puudutab isiksuse omaduste mõõtmist või sellele tuginevat isiksuse hindamist. Kollektivism, individualism, identiteet, enesehinnang, avatus, sotsiaalsus, kohanemine, emotsionaalne stabiilsus jms on ju omadused, mille hetkeseisu sedastamine (ning sellele tuginev prognoos) huvitab kõiki, olgu ettevõtetes, õppeasutustes, tervishoius, korrakaitses, spordis, valitsusasutustes või igapäevaelus.

Kas selgus saab olla esmapilgul keeruline? “Isiksusepsühholoogia” näitab, et saab. Nagu tähistaevas kirkas öös. Kuni välja joonistuvad püsivad tähtkujud ja eredad pidepunktid. Praktikud ja teoreetikud, orienteeruge tähtede järgi, ärge kobage kinnisilmi. Nii jõuate kohale. (Koha haaramisest või kohale valimisest võib väheseks jääda.) Sellel teel on oma tähtteosed.

Talis Bachmann,
Tartu Ülikooli Õigusinstituudi kognitiiv- ja õiguspsühholoogia professor

Bachmann, T. Genotüüp, fenotüüp, psühhotüüp... . Kogumikus Bioloogia filosoofia ja metodoloogia. Schola Biotheoretica XIV (lk 29-32). (Toim. I. Puura, J. Püttsepp), Tartu: Eesti Teaduste Akadeemia, 1988.