Nr. 1/2004


Artiklid
Gruusia manööverdamisruum on väike

Novembris 2003 raputas Gruusiat küll sametine, ent ikkagi revolutsioon. Gruusia edasised perspektiivid sõltuvad eeskätt sellest, milles lepivad omavahel kokku Venemaa ja USA. Igal juhul ei ole Gruusia uuel valitsusel kerge laveerida kahe konkureeriva jõu vahel, teadmata täpselt oma seljataga sõlmitavaid kokkuleppeid. Uutel võimudel on seda raskem, et põhiosas on tegu kogenematute poliitikutega.

Grusiinid nimetavad oma kodumaad Sakharthvelo. See nimi tuleneb grusiinide paganlikust jumalast Kartlosest, kes olevat kõikide grusiinide isa. Gruusia rahvusvaheliselt tuntuim nimi Georgia arvatakse sageli pärinevat Pühast Georgist, kes on Gruusia kristlik patroon. Osa grusiine peavad sellist seisukohta ekslikuks, väites, et nimekuju Georgia tuleneb hoopis nimest Kurj või Gurj, mille all tundsid Gruusiat omal ajal araablased ning pärslased. Teine, mõnevõrra vähem levinud teooria väidab, et nimi Georgia tuleneb kreekakeelsest sõnast geo, mis tähistab maad. Põhjuseks olevat asjaolu, et Gruusiat külastanud vanakreeklased nägid grusiine töötlemas maapinda.

Tänapäeva Gruusia ei ole siiski kaugeltki ainult grusiinide kodumaa. See on ka näiteks abhaaside, lõunapoolsete osseetide, svanide, mingrelite ja põhjapoolsete laside kodumaa. Lisaks elab Gruusias arvukalt armeenlasi, asereid ja venelasi ning mitmeid väiksemaid rahvakilde. Rahvastiku mitmekesisus on paraku Gruusia üks suuremaid probleeme – Abhaasia vabariik ja Lõuna-Osseetia vabariik on Gruusia reaalse kontrolli alt väljas. Tõsisemad vastuolud on tärkamas ka Adzhaaria vabariigiga, kus elavad peamiselt islamiusulised grusiinid ehk adzhaarid.


Naabritega pole vedanud

Naaberriikidega ei ole Gruusial kuigivõrd vedanud. Lõunas on tema naabriks Türgi, mis vaatamata ametlikule demokraatiale on demokraatiast väga kaugel. Türgi probleemiks ei ole mitte ainult väljakuulutamata sõda kurdide vastu, vaid ka vangide piinamine, kõikvõimalikud seadusandlikud kitsendused valitsevale süsteemile ebasobivate ühiskondlike liikumiste moodustamisel ja palju muud. Kagus on Gruusia naabriks Armeenia, mis kartuses Aserbaidzhaani võimalike rünnakute ees on sisuliselt vabatahtlikult muutunud Venemaa protektoraadiks, lootes niiviisi Venemaa kaitsele. Armeenia on kogu endises N Liidu ruumis Venemaa üks kõige ustavamaid liitlasi, minnes kaasa ka kõige absurdsemate Venemaa poolt tulevate ideedega. Idas on Gruusia naabriks Aserbaidzhaan, mis oma ebademokraatlikku olemust ei demonstreeri mitte ainult valimisfarssidega ja opositsiooni tagakiusamisega, vaid ka näiteks otsese sallimatusega oma väikerahvaste talõshshide ja lesgiinide vastu. Põhjas aga on Gruusia naabriks Venemaa koloniaalimpeerium, mis oma ebainimlikku brutaalsust näitab kõige enam üles just Gruusiaga piirnevatel Põhja-Kaukaasia aladel. Sellises geopoliitilises keskkonnas pole Gruusial kuigi palju manööverdamisruumi. Sageli on Gruusial valida vaid halbade ja veelgi halvemate arenguvariantide vahel.

Naaberrahvaid on Gruusial veel palju rohkemgi kui naaberriike. Loodes on Gruusia naabriteks karatshaid, kes nimetavad oma maad Qarachay. Karatshaidest ida poole liikudes on Gruusia naabriteks karatshaidele väga lähedased balkaarid, kes nimetavad oma kodumaad Malqar. Edasi tulevad osseedid ja Osseedimaa, omakeelse nimetusega Irõston; seejärel ingushid ja G·alg·aiçe, ladina transkriptsioonis ka kui Ghalghajtse, ning tshetsheenid, kelle maa on Noxçiçö. Idas on Gruusia naabriteks Dagestanis elavad avaarid, nende maa omakeelne nimi on Avaristan, seejärel aserid ja Azærbaycan. Lõuna pool on Gruusia naabriteks armeenlased ja Hajastan ning edasi ajaloolise Armeenia territooriumil, kuid nüüd Türgi riiki kuuluval alal elavad türklased. Gruusiast edela pool on naabriteks Türgi territooriumil elavad lasid, kes nimetavad oma kodumaad Lazistaniks.



Gruusia naaberrahvastest on grusiinidele päritolult kõige lähedasemaks rahvaks lasid, kes räägivad samuti kartveli keelkonda kuuluvat keelt – täpsemalt gruusia keelele lähedase sani keele lasi ehk tshani murret. Sani keele teiseks murdeks on mingreli ehk megreli murre, mida räägitakse Lääne-Gruusias. Laside täpsem arv on teadmata, kuna ei Türgis ega ka Gruusias neid ametlikult omaette rahvaks ei loeta. Hinnanguliselt on lasisid kuni 40 000, sealhulgas Türgis 35 000 ja Gruusias 2000.


Kõiksugu rahvast

2003. aasta algul elas Gruusias, koos sisuliselt Gruusia poolt mittekontrollitavate provintsidega, valitsuse hinnangul 4,934 miljonit inimest. Kohalikud demograafid hindavad rahvaarvu küll isegi kuni 600 000 võrra väiksemaks, segadusi on tekitanud sisepagulased ja suur emigratsioon. Elanikkond kahaneb pidevalt, lisaks väljarändele nii suhteliselt väikese sündimuse kui ka suure suremuse tõttu. Näiteks 1960. aastaga võrreldes on Gruusias sündimus vähenenud 2,5 korda ja suremus kasvanud 2,3 korda, seda eeskätt rahvastiku vanusstruktuuri muutuste tõttu. Naaberriigis Armeenias on sündimus samal ajal vähenenud koguni 4 korda, kuid suremus tõusnud “vaid” 1,5 korda. Juhul kui Gruusia viimaste aastate demograafilise arengu trend jätkub, väheneb rahvaarv aastaks 2020 veel 200 000 ja 2050. aastaks 400 000 inimese võrra.

Gruusia suuremad linnad käesoleval ajal on 1,1 miljoni elanikuga Thbilisi, 186 000 elanikuga Khuthaisi, 122 000 elanikuga Bathumi ja 116 000 elanikuga Rusthavi.

Gruusia elanikest peab gruusia keelt emakeeleks 73 protsenti. Gruusia keeleks loetakse ametlikult ka kartveli keelkonda kuuluvat svani keelt, samuti sani keele mingreli ja lasi murret. Armeenia keelt peab emakeeleks 8, vene keelt 7 ja aserbaidzhaani keelt 6 protsenti rahvastikust. Osseedi keelt tunnistab emakeelena 120 000 ja abhaasi keelt 90 000 inimest. Rahvuse järgi on Gruusias venelasi tegelikult vähem kui neid, kes vene keelt emakeeleks peavad. Osa osseete, vähemal määral abhaase ja armeenlasi peab emakeeleks vene keelt, mistõttu vene keele kasutamine on Gruusia elanike seas suhteliselt laiaulatuslikum kui võiks arvata.

Usklikest on 1,83 miljonit gruusia õigeusku, 549 000 islamiusulised, lisaks aseritele ka Adzhaarias elavad grusiinid ning osa abhaase. 279 000 inimest kuuluvad armeenia Gregoriuse kirikusse, 133 000 vene õigeusku. Küllaltki suur osa elanikest ei tunnista ühtki religiooni.


Nobeli rahupreemia kandidaat Zviad Gamsahhurdia

Gruusia uusim ajalugu on tihedalt läbi põimunud kahest nimest – Zviad Gamsahhurdiast ja Eduard Shevardnadzest – väga eripalgelistest ja erineva saatusega inimestest.

Zviad Gamsahhurdia, Nõukogude-aegne teisitimõtleja ja uuema aja Gruusia esimene rahva poolt valitud president, sattus Nõukogude perioodil korduvalt repressioonide ohvriks. Esmakordselt arreteeriti Gamsahhurdia 1957. aastal, mil ta, olles sündinud 31. märtsil 1939, oli kõigest 18 aastat vana. Siis saadeti Gamsahhurdia kuueks kuuks vangistusse. Teistkordne arreteerimine toimus 1977. aastal, kui Gamsahhurdia oli üle kolme aasta uurinud inimõiguste rikkumisi Nõukogude Gruusias. 1978. aastal esitas USA Kongress Gamsahhurdia Nobeli rahupreemia kandidaadiks. Sama aasta mais vabastati ta vangistusest, kuid saadeti asumisele Dagestani, kus ta viibis juunini 1979. Inimõiguste teemaga edasitegelemise tõttu oli Gamsahhurdia aastail 1982–1983 koduarestis.

9. aprillil 1989 toimus Thbilisis rahumeelne meeleavaldus Gruusia iseseisvuse toetuseks. Demonstrante rünnanud Nõukogude sõjaväelased tapsid 22 osavõtjat, üle 3000 inimese sai sõjaväe poolt kasutatud mürkgaasi tõttu gaasimürgituse. Pärast demonstratsiooni arreteeriti Gamsahhurdia järjekordselt. Ajad olid siiski hakanud muutuma ja teda hoiti seekord vangistuses “vaid” 40 päeva.

Aastail 1988–1989 lõi kommunistlik rezhiim Gruusias, nagu ka paljudes muudes piirkondades üle kogu N Liidu, mitmesuguseid nn opositsioonilisi rühmitusi, mida tegelikult suunas otseselt KGB. Selliste jõudude loomise eesmärk oli ühest küljest kasvava opositsiooni kontrolli all hoidmine, teisest küljest aga opositsiooni diskrediteerimine avalikkuse silmis. Gruusias oli üheks selliseks rühmituseks näiteks poolsõjaväeline Mkhedrion, mis hiljem mängis võtmerolli Gamsahhurdia kukutamisel.

28. oktoobril 1990 võitis Gamsahhurdia poolt juhitud valimisblokk “Ümarlaud – Vaba Gruusia“ mitmeparteilised parlamendivalimised. Järgmisel kuul valiti Gamsahhurdia Gruusia Ülemnõukogu esimeheks. 31. märtsil 1991 toimus Gruusias iseseisvusreferendum, mille käigus hääletas iseseisvuse poolt üle 90 protsendi osalenutest. 9. aprillil 1991 kuulutas Gruusia Ülemnõukogu välja sõltumatuse. Aktile “Gruusia riikliku iseseisvuse taastamine“ kirjutasid väidetavalt alla kõik tollase Ülemnõukogu liikmed. Märtsis 1991 valis Gruusia Ülemnõukogu Gamsahhurdia presidendiks. Sama kinnitas rahvas 26. mail toimunud presidendivalimistel, kui Gamsahhurdia sai 78 protsenti häältest.

Pärast Gamsahhurdia saamist presidendiks kehtestas N Liidu keskvõim Gruusia ümber sisuliselt majandusblokaadi. N Liidu massimeedia püüdis näidata Gamsahhurdiat kui diktaatorit. Lahti läks tohutu laimukampaania, millega kahjuks ühines ka Lääne massimeedia. Eriti suurt rolli mängis N Liidu välisministri Shevardnadze sekkumine, tundis ju too isiklikult paljusid Lääne riigitegelasi ja oskas neid endale sobivas suunas mõjutada. Seetõttu väitis näiteks USA tollane riigisekretär James Baker 1991. aasta suvel, et USA ei tunnusta iialgi Gruusia autoritaarset rezhiimi, mida juhib Gamsahhurdia.

1991. aasta sügisel tunnustas Gruusia esimese riigina maailmas Tshetsheenia iseseisvust.


Sõda algab

21. detsembril 1991, mil endised liiduvabariigid kirjutasid Almatõs alla SRÜ lepingule, algas Thbilisis mäss. Gamsahhurdia vastased tapsid otse Thbilisi kesklinnas Gamsahhurdia pooldajaid. Järgmisel päeval algas Thbilisis elutähtsate hoonete hõivamine ja kohati ka purustamine poolsõjaväeliste rühmituste poolt. Gamsahhurdia kodu põletati maani maha. Alanud oli sõda, mida Gruusia kodusõjaks võib nimetada teatavate reservatsioonidega. Algusest peale olid Gamsahhurdia-vastaste aktsioonide taga Vene eriteenistused ja Shevardnadze. Kohapeal viisid plaani ellu endine parteinomenklatuur ning nõukogude võimu lõpuperioodil loodud ja Gruusias olnud Vene vägedelt toetust saanud poolsõjaväelised rühmitused. Eeskätt toosama Mkhedrion, mille Shevardnadze mõned aastad hiljem oli ise sunnitud laiali saatma.

Nähes võitluse lootusetust ning ühtlasi vältimaks verevalamist, lahkusid Gamsahhurdia, tema pooldajad Ülemnõukogust ja valitsus 6. jaanuaril 1992 Gruusia parlamendihoonest. Gamsahhurdia oli koos perekonnaga ja mõnede valitsusliikmetega sunnitud Gruusiast lahkuma, algul Armeeniasse, hiljem Tshetsheeniasse.

6. jaanuaril 1992 võttis Gruusias võimu sisuliselt sõjaväehunta. Shevardnadze aga valetas nii julmalt kui oskas, et tema ei ole toimunud sündmuste taga ja tal pole vähimatki kavatsust võimule tulla. Järgnenud karistusoperatsioonides Gamsahhurdia pooldajate vastu tapeti uute võimude, nn Ajutise Valitsuse korraldusel mõne nädala jooksul ainuüksi Thbilisis mitusada inimest. Süüdistuseta arreteerimised muutusid üleüldiseks. Kogu riigipööre ja sellele järgnev terror viidi läbi “parimate“ võtetega, mida olid kunagi varem oma rahva vastu üles näidanud kaks teist samast piirkonnast pärit kuulsat kurjategijat – Stalin ja Beria.

Tänu rahva jätkuvatele protestiaktsioonidele uue võimu vastu oli Gamsahhurdial võimalik 24. septembril Gruusiasse tagasi pöörduda. Ta püüdis jätkata tegevust Lääne-Gruusias ehk piirkonnas, kust ta ise pärit oli. Gamsahhurdia uus aktiivsus oli vastuvõetamatu Shevardnadzele. Seetõttu laskis too novembris Vene vägedel Lääne-Gruusia okupeerida, mõistagi rahu tagamise sildi all. Gamsahhurdiat hakkasid aga võimud jahtima sõna otseses mõttes nagu looma.

31. detsembril 1993 suri Gamsahhurdia segastel asjaoludel Lääne-Gruusias. On väidetud, et vaid mõni päev enne surma palus Gamsahhurdia oma ihukaitsjatel end tappa, kui Shevardnadze pooldajad teda kinni võtma tulevad. Samas ei välistata, et ta tapeti just Shevardnadzele ustavate inimeste poolt. 22. veebruaril 1994 maeti Gamsahhurdia vastavalt tema surmaeelsele nõusolekule Tshetsheenia pealinnas Sölz-Ghalas.


Alati varjus Eduard Shevardnadze

Eduard Shevardnadze, kes on sündinud 25. jaanuaril 1928 Gruusias, pühendus noorelt karjäärile. Ta astus Gruusia Kommunistlikku Parteisse juba 20-aastasena. Näidanud parteitööl üles initsiatiivi, oli ta aastatel 1957–1961 Gruusia NSV Komsomoliorganisatsiooni esimene sekretär. Edasi jätkus tema poliitiline karjäär jõudsalt ja 1968 sai temast Gruusia NSV siseminister. Just sel perioodil taasalgasid Gruusias massiarreteerimised. Mitmed Gruusia NSV kõrged riigitegelased surid lühikese vaheaja järel pehmelt öeldes kummalisse surma. Nende asemele said aga Shevardnadze kaasvõitlejad. Brezhnevi selge soosikuna ja KGB täieliku usalduse võitnud isikuna sai Shevardnadzest 1972. aastal Gruusia Kommunistliku Partei KK esimene sekretär. Seda ametit pidas ta kuni N Liidu välisministriks saamiseni 1985.

1975. aastal, kui Gamsahhurdia poolt juhitud inimõigusaktivistide grupp andis välja raamatu piinamistest ja muudest inimõiguste rikkumistest Gruusias, oli võimul just Shevardnadze. Nimetatud tõik mängis hiljem suurt rolli ning oli põhjuseks, miks Shevardnadze tundis sügavat isiklikku vaenu Gamsahhurdia vastu.

N Liidu välisministrina oli Shevardnadze Läänes üpris populaarne. Lääs arvas, õigemini tahtis arvata, nii nagu ka Gorbatshovi kohta, et tegemist on tõelise demokraadiga, keda võib usaldada. Shevardnadze oli sarnaselt Gorbatshovile alati varjus, kui N Liidus midagi koledat toimus, ning alati tähelepanu keskpunktis, kui oli võimalus kas või väikeste demokraatlike edusammudega hiilata. Väga hea suhtlemisoskus aitas ebaõiglaselt kujunevale laitmatule mainele igati kaasa. N Liidu välisministrina võidetud usalduskapital aitas Shevardnadze hilisemale võimuletulekule Gruusias sõna otseses mõttes kaasa, sest Shevardnadze väljamõeldisi Gruusia sündmuste kohta Läänes usuti. Ja isegi kui ei usutud, pigistati Shevardnadze sigaduste ees lihtsalt silm kinni.


Kannuseid teenimas

Gruusias võimule saanuna tõusis Shevardnadze algul, 1992. aastal Gruusia Riiginõukogu esimeheks, seejärel Gruusia parlamendi esimeheks ja Gruusia vabariigi riigipeaks. 5. novembril 1995 valiti ta farsiks kujunenud valimistel Gruusia presidendiks. Tagasi presidendiks valiti Shevardnadze 9. aprillil 2000.

Gruusias võimule saanud, asus Shevardnadze algul usinasti endale Venemaa ees kannuseid teenima. Lausa oma südame asjaks võttis ta Gruusia viimise SRÜ-sse. On väidetud, et Moskva lubas Shevardnadzele tagastada end iseseisvaks kuulutanud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, juhul kui Gruusia astub SRÜ-sse. Seetõttu püüdis Shevardnadze SRÜ ideele saada ka Gruusia parlamendi toetust. Ja kuigi parlamendi absoluutne enamus hääletas SRÜ-sse astumise vastu, suutis Shevardnadze Gruusia SRÜ-sse astumise 1994. aastal ikkagi läbi suruda.

Huvitav on, et iseseisvas Gruusia riigis oma rahvuskaaslaste keskel elades muutus Shevardnadze käitumine mõnevõrra rahvuslikumaks. Ilmselt aitas siin kaasa ka Venemaa-poolne petukaup Abhaasia ja Lõuna-Osseetia osas – kuigi Gruusia astus SRÜ-sse, ei lõpetanud Venemaa oma toetust Abhaasiale ja Lõuna-Osseetiale. Paljuski just seetõttu on Gruusia ning Venemaa suhted viimastel aastatel pidevalt jahedad olnud. Ei aidanud seegi, et endise tippkommunistina oli Shevardnadze hästi kursis KGB tegutsemismeetoditega, mis pidi tal aitama paremini mõista ka Venemaa praeguse presidendi – endise KGB kõrge töötaja ja tema paljus samuti kagebeelastest koosneva lähikonna tegevust.


Probleemid pisirahvastega

Teades küll ette, et järgnev lause teenib ära grusiinide pahameeletormi, tuleb siiski märkida, et osseetide, eriti aga abhaaside eraldumissoovis on paljuski süüdi olnud Gruusia võimud ise.

Millegipärast on nii, et väikerahvad – aga maailma mastaabis on grusiinid kahtlematult väikerahvas –, kes on pikka aega pidanud kannatama suurrahvaste rõhumist, on oma väiksemate rahvaste vastu ise samasugused rõhujad. Näiteid selle kohta võib maailmast tuua väga palju. Isegi meie kallid naabrid lätlased olid eelmisel iseseisvusperioodil väikerahva kiusajad – liivlaste heaks mitte üksnes ei tehtud midagi, vaid neid püüti ka jõuga assimileerida. Kaldun arvama, et ega eestlasedki kuigivõrd teistsugused oleks, kui meil leiduks mingi oma põline vähemusrahvas, keda rõhuda.

Et 1980. aastate lõpus kasvas eneseteadvus mitte ainult liiduvabariiki omavatel N Liidu rahvastel, vaid ka väiksematel rahvastel, on igati loogiline. Ei saa kuidagi väita, et vaid suurematel rahvastel oli õigus rahvuslikule ärkamisajale. See, milline rahvas N Liidus omas õigust liiduvabariigile, milline mitte, oli määratud Stalini suva järgi ning sellele inimkonna ajaloo ühele kõige suuremale lurjusele ei saa küll kuidagi anda õigust siiani otsustada, milline rahvas võib ja milline ei või iseolemist taotleda.


Kas Gruusial on lootust?

Mis saab Gruusiast edasi? Tuleb kahjuks tõdeda, et nii nagu teistegi tänapäeva väikeriikide tulevik, sõltub ka Gruusia oma kohalikest juhtidest vaid vähesel määral. Olulisemad on suuremate riikide omavahelised kokkulepped. Gruusia puhul sõltuvad perspektiivid eeskätt sellest, milles lepivad omavahel kokku Venemaa ja USA. Kuigi nimetatud riigid Gruusias mõjuvõimu osas mõnevõrra konkureerivad, on siiski välistatud, et nii väikese riigi pärast kaks suuremat omavahel tülli lähevad. Ja seda vaatamata asjaolule, et Gruusia on suurte riikide jaoks oluline piirkond naftatransiidi seisukohast.

Igal juhul ei saa Gruusia uuel valitsusel olema kerge laveerida kahe konkureeriva jõu vahel, teadmata täpselt oma seljataga sõlmitavaid kokkuleppeid. Uutel võimudel on seda raskem, et põhiosas on need peaaegu sama kogenematud poliitikud, nagu oli omal ajal Gamsahhurdia. Shevardnadze, kes sai võimule küll alatuid võtteid kasutades, oli Gruusia jaoks selles mõttes kasulik poliitik, et tulles n-ö süsteemi seest, oskas ta Venemaaga seonduvaid ohte paljuski läbi näha ja ehk ka Gruusia jaoks veelgi hullemaid arenguid ära hoida.

Gruusia tulevik sealsete väikerahvaste seisukohast on ettearvamatu. Selge on vaid, et rahvastevahelistes suhetes ei saa Gruusias lähiajal tekkida olukorda, kus hundid oleksid söönud ja lambad terved. Üks osapool – kas siis Gruusia või Abhaasia/Lõuna-Osseetia – jääb kaotajaks igal juhul. Selleks on kohalike rahvaste vaheline vaen juba liiga suur, et vältida väikestega arveteõiendamist, kui Gruusia (piirkonnas konkureerivate suuremate riikide abiga) taastab reaalse kontrolli Abhaasia ja/või Lõuna-Osseetia üle. Seega jääksid reaalse Gruusiaga taasühinemise järel kaotajaks kohalikud väikerahvad. Teisest küljest aga jääks kaotajaks Gruusia, kui Abhaasia/Lõuna-Osseetia ühineks veelgi enamal määral Venemaaga. Reaalset ja tunnustatud iseseisvust ei saa Gruusia ja Venemaa vahel asuvad Abhaasia ja Lõuna-Osseetia kindlasti kunagi nautida. Selleks on tänapäeva maailma areng liiga väikerahvaste-vaenulik. Rahvaste enesemääramise õigus on nüüdisaegses demagoogitsevas maailmas sõnakõlks, millele “heas seltskonnas“ pole viisakas isegi vihjata!


ALLUMATUD


Rahvastiku mitmekesisus on paraku Gruusia üks suuremaid probleeme – Abhaasia vabariik ja Lõuna-Osseetia vabariik on Gruusia reaalse kontrolli alt väljas.

Abhaasial on tugevad argumendid

Abhaaside iseolemise soovi absurdsust põhjendavad grusiinid, ja mitte ainult, tavaliselt väitega, et 1989. aastal oli Abhaasias, abhaasi keeles Aphsnõs, abhaase kõigest 18 protsenti rahvastikust. Seetõttu polevat neil mingit õigust otsustada enamuse üle. Ja tõepoolest, ametliku rahvaloenduse tulemused kinnitavad, et 8660 ruutkilomeetri suuruses Abhaasia NSV-s oli 1989. aastal 525 000 elanikku, kellest 17,8 protsenti ehk 100 000 olid abhaasid, 45,7 grusiinid, 14,6 armeenlased, 14,3 venelased ja 5,2 protsenti muud rahvad.

Nimetatud lähenemine Abhaasia rahvastiku koosseisu alusel ei ole aga sugugi põhjendatud, sest abhaasid on oma põlisel kodumaal jäänud vähemusse võõrvõimude koloniseerimispoliitika tulemusel. Abhaaside õigus omal maal ise otsustada saab selgemaks abhaaside ajalugu vaadeldes.


Sügavad juured

Praeguse Abhaasia territooriumil elavad abhaasid vähemalt 4. sajandist. Seega on see maa nende põline kodumaa. 780. aastal ühendasid abhaasid kogu Lääne-Gruusia, keskusega Khuthaisis. 978. aastal sattusid Abhaasia alad Gruusia võimu alla, kuid 16. sajandil saavutasid abhaasid taas sõltumatuse, kuigi pidid türklastele maksma iga-aastast tribuuti. 18. sajandil püüdsid türklased saada Abhaasiat täielikult oma valdusesse, mispeale abhaasid olid sunnitud abi paluma Venemaalt. Vene tsaar Aleksander I kuulutas Abhaasia 1810. aastal Venemaa protektoraadiks. 1864, kui Venemaa oli oma Kaukaasia vallutustega enam-vähem ühele poole saanud, tühistas tsaar Abhaasiale antud eriõigused. 1866 korraldasid abhaasid oma õiguste nõudmiseks ülestõusu, mille tsaarivõim aga väga veriselt maha surus. Arvatakse, et vähemalt 70 000 abhaasi põgenes pärast ülestõusu Türgi aladele. Tsaari-Venemaa reaktsiooniks abhaaside ülestõusule oli ka Abhaasia kui sellise nime keelustamine ja massilise immigrantide voo soodustamine. Seetõttu oligi 20. sajandi algul Suhhumi ümbruskonnas kolm eesti küla, kuid ainult üks abhaasi küla. Lisaks oli piirkonnas kuus vene, kaks saksa, viis mingreli, kümme kreeka ja üks bulgaaria küla.

1917. aasta revolutsioonidega kaasnenud segaduses nägid abhaasid oma võimalust. Sama aasta novembris moodustati Abhaasi Rahvusnõukogu, eesmärgiga saavutada vähemalt autonoomne Abhaasia. 1918–1921 oli piirkond pidevate võitluste tallermaaks. Veebruaris 1921 kehtestati Abhaasias püsiv nõukogude võim ja kuulutati välja Abhaasia NSV. Sama aasta detsembris liideti Abhaasia Gruusiaga liidulepingu alusel kui võrdne võrdsega. Alles 1930. aastal taandati Abhaasia staatus ANSV-ks Gruusia koosseisus. Sellest ajast peale algas abhaaside ulatuslikum tagakiusamine Gruusia võimude poolt. Selge eesmärk oli abhaaside assimileerimine. Erilise hoo sai sisse ka grusiinide elama asumine Abhaasia aladele.

Kõige eelneva tulemusena jäid abhaasid nõukogude perioodi lõpuaastateks totaalsesse vähemusse omaenda kodumaal. Uhke rahva iseteadvus polnud aga kadunud. Nähes, et grusiinid püüavad nn perestroika aega ära kasutada oma ainuvõimu suurendamiseks, algasid juunis 1989 Abhaasias massidemonstratsioonid Gruusia tollaste võimude vastu. See ei pidurdanud aga Gruusia tegevust. Vastupidi, juulis 1989 viidi Abhaasia Riiklik Ülikool üle Thbilisi Riikliku Ülikooli alluvusse, mispeale rahutused piirkonnas vaid hoogustusid. Kahe kuu jooksul abhaaside ja grusiinide vahel toimunud kokkupõrgetes sai surma vähemalt 22 inimest.

Gamsahhurdia valitsemise ajal kuulutati gruusia keel üle kogu Gruusia ainsaks riigikeeleks. Abhaasi keelele ei antud Abhaasias mingit staatust. On selge, et pärast sellist arengut ei jäänud abhaasidel muud üle, kui püüda Gruusia küljest lõplikult eralduda. 23. juulil 1992, Gruusias oli siis võimul juba Shevardnadze, kuulutaski Abhaasia end iseseisvaks. Gruusia teatas, et Abhaasia parlamendi otsus on tühine ja saatis 11. augustil piirkonda 3000-mehelise väegrupeeringu. Viimased hõivasid 18. augustil Abhaasia parlamendi hoone, mispeale abhaaside juhid kutsusid rahvast relvastatud vastupanule. Alanud oli järjekordne sõda Gruusias.

Tänu Venemaa otsesele ja veel rohkem varjatud abile õnnestus abhaasidel sügisel 1993 Gruusia väed Abhaasiast välja tõrjuda. Pärast seda põgenes Abhaasiast kättemaksu kartuses 200 000 grusiini.


Maha müüdud

1994. aasta hilissuvel püüdis Venemaa end näidata Gruusia liitlasena ja sõna otseses mõttes müüs, küll ajutiselt, abhaasid Gruusiale maha. 19. septembril 1994 sulges Venemaa Abhaasia piiri. Kaks kuud hiljem võttis Abhaasia parlament vastu konstitutsiooni, mis deklareeris, et Abhaasia on iseseisev vabariik. 30. oktoobril 1995 kehtestas Venemaa Abhaasiale ka mereblokaadi ning Abhaasia isoleeriti muust maailmast täielikult. Aasta pärast hakati blokaadi tasapisi siiski nõrgendama ja käesolevaks ajaks on see lõppenud.

3. oktoobril 1999 toimus Abhaasias referendum, kus sooviti teada elanike suhtumist konstitutsiooni. Tol ajal elas Abhaasias kohalike võimude kinnitusel 220 000 hääleõiguslikku kodanikku (neist 58,5 protsenti sõjaeelsest ajast), kellest 87,6 protsenti osalesid referendumil. Viimastest omakorda 97,7 protsenti kiitsid konstitutsiooni heaks. Seega kiitsid iseseisvust deklareeriva konstitutsiooni heaks kohalike ametivõimude väitel 50,07 protsenti ehk üle poole sõjaeelsetest Abhaasia hääleõiguslikest elanikest. Viimase number tundub siiski olevat liiga taotluslik, mistõttu erilise kindlusega seda uskuda pole võimalik.

Abhaasia Gruusiast eraldumise järel on abhaaside osatähtsus Abhaasias oluliselt kasvanud, ulatudes 37 protsendini. Seejuures on kolm neljandikku abhaasidest kristlased ja neljandik islami usku. Kuna juba 1996. aasta lõpuks oli grusiini sõjapõgenikest 60 000 Abhaasiasse tagasi pöördunud – Abhaasia võimude väitel elas siis Abhaasias 100 000 grusiini –, on grusiinide osatähtsus jätkuvalt suhteliselt kõrge – 29 protsenti. Ülejäänud suuremad rahvusgrupid Abhaasias on venelased ja armeenlased.

Kõigele vaatamata on abhaaside arv Abhaasias siiski väiksem kui parimatel aegadel. 19. sajandi keskel hinnati abhaaside koguarvuks 125 000. Abhaasid ise väidavad koguni, et 19. sajandi algul oli neid 321 000. Grusiine elanud samal ajal Abhaasias aga alla kolme tuhande. Abhaaside arvukus on viimase sadakonna aasta jooksul valdavalt kasvanud, kuid arvestades abhaaside kõrget sündimust oli 20. sajandi esimesel poolel arvukuse tõus ülimalt väike, ja seda eeskätt jõhkrate repressioonide tõttu. Üllatavalt suur osa abhaasidest on aga jätkuvalt emakeeleks pidanud abhaasi keelt – viimastel aastakümnetel 93–94 protsenti.

Abhaasi keel on väga omapärane. See kuulub kaukaasia keelkonna abhaasi-adõgee rühma ja seda peetakse kogu endise N Liidu ala üheks kõige keerulisemaks keeleks juba ainuüksi konsonantide rohkuse tõttu – mõningatel andmetel on abhaasi keeles 68 erinevat konsonanti. Abhaasi keelele väga lähedaseks keeleks on abaasi keel, millele eraldi keele staatuse andis alles nõukogude võim 20. sajandil. Seda suuresti seetõttu, et abaasid elasid alal, mis asus põhja pool Kaukasuse mäeahelikku, abhaasid aga samast mäeahelikust lõuna pool.


Lõuna-Osseetia lugu on keerukam

3900 ruutkilomeetri suuruse Lõuna-Osseetiaga on lood juba ajalooliselt märksa keerulisemad kui Abhaasiaga. Grusiinid väidavad, et osseedid elavad Gruusia territooriumil nende armust. Nimelt olla osseedid mõned sajandid tagasi otsinud kaitset oma islamiusuliste naabrite eest. Siis ollagi grusiinid osseetidele vastu tulnud ja lubanud neil ajutiselt oma maale, ajaloolise Osseetia naabrusesse elama asuda. Osseedid omakorda väidavad, et tegelikult on nende esivanemad praeguse Lõuna-Osseetia aladel elanud juba ammu. Vaid vahepealsel perioodil olid nad sunnitud sealt lahkuma.

1989. aasta sügisel kuulutas Lõuna-Osseetia end Vene NFSV osaks. Põhjuseks oli ühest küljest soov administratiivselt ühineda oma rahvuskaaslastega Põhja-Osseetias. Teisest küljest aga kartus grusiinide ees, kes pidasid Gruusias elavaid osseete paremal juhul vaid külalisteks. 11. detsembril 1990 tühistas Gruusia parlament Lõuna-Osseetia autonoomse staatuse ja see valas õli vaid tulle. 28. novembril 1991 kuulutas Lõuna-Osseetia välja iseseisvuse. Vastupidiselt kardetule muutis osseetide selline käitumine grusiine vaoshoitumaks ning aprillis 1992 taastas Gruusia parlament ametlikult Lõuna-Osseetia autonoomia. 24. augustil 1995 muutis Gruusia parlament piirkonna nime Tshinvali regiooniks. Mõistagi ei lähe Lõuna-Osseetiale tegelikkuses Gruusia parlamendi poolsed autonoomia taastamise või nime muutumise otsused korda, sest Gruusia ei suuda käesoleval ajal kuidagi Lõuna-Osseetiat kontrollida.

Lõuna-Osseetia praegune rahvuslik koosseis on teadmata. Mõned aastad tagasi arvati seal elavat 66 protsenti osseete ja 28 protsenti grusiine. Ülejäänud rahvastik koosnes valdavalt venelastest. Vale on arvata, nagu oleks Lõuna-Osseetiast grusiinid samamoodi peaaegu viimseni põgenenud nagu Abhaasiast.


ANDRUS MÖLDER (1970) on finantsanalüütik, kelle hobiks on juba aastaid väike- ja rõhutud rahvad ning nende sümboolika.









Gruusia lipp

Gruusia rahvuslippu kasutati aastatel 1918–1921, mil lipu mõõtmed olid küll mõnevõrra teistsugused, ning taaskasutusel on see alates 14. novembrist 1990. Gruusia rahvuslipp on ühtlasi ka riigilipp. Lipu laiuse ja pikkuse ametlik suhe on 3:5. Musta ja valge välja laius on kummalgi 1/5 lipu laiusest, kõnealuste väljade pikkus on aga 1/5 lipu pikkusest. Lipu põhivärviks olevat tumepunast peetakse grusiinide rahvusvärviks – see oli ühe nende kunagise vürstiriigi lipu põhitoon. Lipul olev must väli sümboliseerib grusiinide traagilist minevikku, valge – lootust paremale tulevikule.


Gruusia vapp

Gruusia vappi kasutatakse alates 11. detsembrist 1990. Vapil on kujutatud Püha Georgi koos Päikese, Kuu ja viie planeedi – Merkuuri, Veenuse, Marsi, Jupiteri ja Saturni kujutisega. Vapi põhitoon on sama, mis lipul – grusiinide rahvusvärviks kujunenud tumepunane.


Abhaasia lipp

Abhaasia lipu valged ja rohelised triibud, mida on kokku seitse, sümboliseerivad kristluse ja islami rahulikku kooseksisteerimist Kaukaasias. Ühtlasi on need tuletatud 19. mail 1918 välja kuulutatud ja ligikaudu aasta eksisteerinud Põhja-Kaukaasia vabariigi lipust, millel olnud kolm valget triipu sümboliseerisid kristlikke rahvaid abhaase, osseete ja kabarde (idapoolseid adõgeesid) ning neli rohelist triipu loodud riigi nelja islamiusulist piirkonda. Põhja-Kaukaasia vabariik hõlmas nimelt seitset piirkonda: Dagestan, Tshetsheenia-Ingushshia, Osseetia, Abhaasia, Kabarda, Adõgee, Karatshai-Balkaria.

Abhaasia lipul olev valge avatud käsi punasel taustal on Abhaasia riikluse sümbol. Usutavasti pärineb see 8. või 9. sajandist, mil eksisteeris iseseisev abhaaside riik. Hiliskeskajal oli tumepunane lipp, millel oli kujutatud lahtine käsi, praeguse Suhhumi piirkonnas asunud linna sümboliks.

Lipul olevad seitse viisnurka sümboliseerivad Abhaasia seitset ajaloolist piirkonda. Viisnurgad olid abhaaside esivanemate iidsed astroloogilised sümbolid, mida on muu hulgas ära märkinud isegi Vana-Kreeka autorid 1. sajandil eKr.


Osseetia lipp

Osseetidel on nii põhjapoolses kui ka lõunapoolses vabariigis kasutusel ühtedes ja samades värvitoonides trikoloor. Erinevad on vaid lipu mõõtmed – Põhja-Osseetias on need 2:3, Lõuna-Osseetias aga 4:5. Lõuna-Osseetias määrati lipu kasutamine 1990. aasta novembris vastu võetud konstitutsiooniga ja kinnitati 1992 vastu võetud nn riigilipu määrusega. Värvidest sümboliseerib punane sõjalist vaprust, valge arukust ja rahvuse hingeelu ning kollane inimeste heaolu. Samas ei saa jätta märkimata, et osseetide rahvuslipu värvide, eeskätt punase ja kollase tähendused ei lähe osseetide praeguse tegeliku eluga kuigivõrd kokku.


Lõuna-Osseetia vapp

Lõuna-Osseetia, nagu ka Põhja-Osseetia vapil on kesksel kohal kuldne lumeleopard kõndimas seitsme mäeharja taustal. Lumeleopardi peetakse osseetide üheks rahvuslikuks sümboliks. Suhteliselt sarnane embleem, valge lumeleopard seitsme kollase mäeharja ja punase taeva taustal, oli Osseetia kui piirkonna tunnuseks juba 19. sajandil.


Adzhaaria lipp

Adzhaaria lipul on ametlik staatus 26. juunist 2000. Lipu tumesinine taust sümboliseerib Musta merd, mille ääres Adzhaaria asub. Lipule paigutatud seitse seitsenurkset tähte sümboliseerivad aga Adzhaaria kahte linna, Batumit ja Kobuletit, ning viit traditsioonilist piirkonda.


Adzhaaria vapp

Adzhaaria vapp võeti ametlikult kasutusele lipuga samal päeval. Vapi tumesinise taustavärvi ja seitsenurksete tähtede tähendus on identne lipu omadega. Vapi keskne kujutis on kotkas, mis sümboliseerib vabadust, jõudu, usinust ja hoolitsust. Vapi allosas olevad oliivioksad sümboliseerivad rahu.





Andrus Mölder