Nr. 2/2004


Artiklid
Talvesõja dramaatilised lõpupäevad

Talvesõda on ja ilmselt jääb teemaks, mis erutab inimesi nii Soome lahe põhja- kui lõunakaldal. Igatahes sundis see Eesti sõjaväe ülemjuhatajat kindral Johan Laidoneri, kelle 120. sünniaastapäeva Eesti üldsus veebruaris tähistas, omal ajal ühes ohvitseridele peetud kõnes manitsema: “Pidage lõuad, mu härrad!”

Ajaloohuvilisteni jõudis mõni aeg tagasi mahukas käsitlus soomlaste kangelaslikust võitlusest iseseisvuse eest 1939/40. aasta karmil talvel. Ühes ülevaates ei õnnestu kunagi kõiki aspekte küllaldaselt valgustada, mistõttu on põhjust põgusalt puudutada seda dramaatilist võitlust, mis arenes sõja lõpupäevadel nii Soomes kui rahvusvahelisel areenil ühelt poolt rahu sõlmimise ja teiselt poolt Briti-Prantsuse interventsioonikava ümber. Kõigepealt aga meenutagem paari seika sõja eel- ja alguspäevade diplomaatilisest tagapõhjast.

Ühest Soome välispoliitilisest väärarvestusest

Nii Soome kui Eesti välispoliitika põhieesmärk oli teadagi iseseisvuse kindlustamine, põhjanaabril oli see aga mitmes mõttes lihtsam. Kõigepealt ohustas teda vaid üks võimalik vaenlane – N Liit, Eestil tuli lisaks arvestada veel Saksamaa poolt ähvardavat ohtu. Ka oli Soome territoorium suurem ja kergemini kaitstav, rahvastik arvukam ning Soome seljataga seisis Skandinaavia. 1930. aastatel andis koostöö Skandinaaviaga Soomele märksa rohkem välispoliitilist mänguruumi, kui Eestil seda oli. Sõja puhul oli Eestit kerge välismaailmast ära lõigata, Soome võis saada nii Skandinaaviast kui Skandinaavia kaudu olulist abi.

Samas hellitas Soome Skandinaavia suhtes liialdatud lootusi. Oli ju Soome-Rootsi sõjaline koostöö 1930. aastatel arenenud üsna kaugele ning soomlased lootsid, et ohu puhul sõdivad nad koos läänenaabritega. Eestlased püüdsid juba 1920. aastate algusest soomlastele selgeks teha, et riigikaitseliste lootuste asetamine Skandinaaviale on perspektiivitu. Juhtivad riigitegelased, diplomaadid ja kõrgemad sõjaväelased kinnitasid oma Soome ametivendadele aastate vältel, et kuigi Rootsis mõistetakse hästi Soome iseseisvuse tähtsust Skandinaavia julgeolekule, ei tähenda see veel, et sõja korral N Liiduga Rootsi oma väed Soomele appi saadaks. Selleks oli erapooletuse traditsioon liiga tugev ja välispoliitika liialt ettevaatlik. Nii juhtuski. Kui Rootsi valitsus arutas Talvesõja puhkemisega kujunenud olukorda, väitis peaminister Per Albin Hansson esimese ehmatusega, et Soomele ei tohi isegi relvi müüa. Tõsi küll, ta suudeti ümber veenda ja Soome sai Rootsilt mitmekülgset abi. Teisalt jäid soomlaste korduvad palved Rootsi abivägede saamiseks tulemusteta.

Ja veel – analoogia ühelt poolt Soome-Rootsi ning teiselt poolt Eesti-Soome sõjalise koostöö osas on silmanähtav. Riik, kes pidas oma positsiooni soodsamaks, ei soovinud oma saatust ebakindlamas seisundis naabri toetamisega kaalule panna. Teatavasti lükkas Helsingi juba 1920. aastate algul Eesti-Soome sõjalis-poliitilise koostöö taotluse tagasi, valitsus ja kindralstaap pidasid Eesti ning teiste Balti riikide ohustatust Soomega võrreldes palju suuremaks. Arvestati, et väikesed lõunanaabrid ei suuda Soomet oluliselt aidata, vaid vastupidi – tihedam koostöö nendega võib Soomele ohtlikuks kujuneda. Kuigi 1930. aastatel oli Eesti-Soome salajane sõjaline koostöö rannakaitse alal vägagi edukas, ei tähenda see, et Soome oleks 1939. aasta sügisel valmis olnud Eestit sõjaliselt toetama. Seetõttu ei saa nõustuda “Talvesõja” autorite väitega, et just Eesti alistamise tõttu jäi kasutamata “eriti tõhusaks ja kaasaegseks peetud Soome lahe tõke Eesti Naissaare ja Soome Mäkiluoto kindluse vahel”. Ei ole usutav, et uurijad viimase väite tõestamiseks fakte või loogilisi argumente leiaksid. Soome käitus Eesti suhtes samuti nagu Rootsi Soome suhtes. Tõsi küll, selle erinevusega, et Eesti Soomelt abi ei palunud, pidades seda lootusetuks.

“Talvesõjas” tõdetakse, et tookord kuulus Soome sümpaatia lääneriikidele. Tõsi mis tõsi, kuid see tõdemus vajab väikest kommentaari. Kuni Hitleri võimuletulekuni oli Saksamaa Soomes, eriti parempoolsetes ringkondades ja ohvitseride seas, hoopis populaarsem kui Eestis. Oli ju kindral von der Goltzi juhitud ekspeditsioonikorpus 1918. aastal punased Lõuna-Soomest välja löönud, ja seda asjaolu ei unustatud. Lisaks olid Esimese maailmasõja ajal Saksa sõjaväes teeninud jäägriohvitserid jõudnud Soome sõjaväes domineerivale positsioonile. Kuid Hitleri reþiim oli enamikule soomlastest vastumeelne ning seoses Berliini agressiivse välispoliitikaga Saksa-Soome suhted üha jahenesid. Skandinaaviale orienteerudes lootis ka Soome Põhjala erapooletusele tuge kõigepealt Britilt ja Prantsusmaalt.

Ent 1939. aasta sügisel jõudis Soome sama järelduseni, mis Eestis oli tehtud juba mõni aeg varem: ainus reaalne jõud, mis tahtmise korral suudaks piiririike Moskva ambitsioonide eest kaitsta, on Saksamaa. Nii juhtuski, et kriitilistel oktoobri- ja novembripäevadel sondeeris Soome mitmeid kanaleid kasutades pinda, kas Saksa valitsus ei võtaks Soome-Nõukogude konfliktis vahendajarolli. Berliin oli äsja Moskvaga ühise keele leidnud ning mõistagi keeldus, kusjuures sakslased alates Adolf Hitlerist ja lõpetades välisameti juhtkonnaga deklareerisid: Saksamaa on Soome oma sõprade nimestikust maha kandnud. Põhjusena esitati Soome avalikkuse ja ajakirjanduse terav Saksa-vastane suunitlus ja rünnakud Führeri enda vastu, Soome välispoliitiline orientatsioon, keelduv vastus Berliini ettepanekule sõlmida mittekallaletungipakt jne. Niisiis olid Soome peamised lootused paratamatult seotud Läänega.


Lääneriikide suhtumine Talvesõtta

Mõistagi oli Briti-Prantsuse kogu tookordne poliitika allutatud kõigepealt Saksamaaga peetava sõja huvidele. Seetõttu oli mõlema riigi juhtkond seisukohal, et tervitatavad on kõik sammud, mis nõrgestavad Saksamaad. Selliselt seisukohalt hinnati sügisel 1939 ka N Liidu aktsioone Balti riikides ja Soomes. Briti valitsus püüdis isegi läheneda Moskvale, takistamaks Nõukogude-Saksa süvenevat koostööd. Tüüpiline oli Winston Churchilli avaldus 27. oktoobrist: me ei vastusta N Liidu taotlusi Läänemere ranniku suhtes, sest seal loodavaid laevastikubaase kasutatakse ainult Saksamaa vastu. Kui Briti kindralstaabis oktoobri lõpus arutati Soome ümber kujunenud pingelist olukorda, leiti, et Soome vallutamine N Liidu poolt ei ole liitlastele sõjalises mõttes ohtlik ja seega ei tule Soomele relvajõul otsest abi anda. Alles siis, kui sõjategevus laieneks Skandinaaviasse, peaksid ka liitlased reageerima. Venelaste väljajõudmist Atlandi rannikule peeti otseseks ähvarduseks Suurbritanniale.

Briti-Prantsuse avalikkus seevastu hindas kogu probleemi hoopis teisest vaatevinklist. Kui baasidelepingu sõlmimine Balti riikidega toimus kiiresti ja vaikselt, siis Soome puhul oli olukord teine. Moskva nõuete ja pikkade läbirääkimiste ümber tegi ajakirjandus suurt kära. Talvesõja puhkemine lisas õli tulle. Kui Soome oleks kiiresti vallutatud, oleks selle kui paratamatusega lepitud, ent soomlaste kangelaslik vastupanu muutis situatsiooni. Et Läänerindel käis “kummaline sõda”, millest midagi huvitavat kirjutada polnud, pööras press Talvesõjale seda enam tähelepanu. Seda võrreldi Taaveti ja Koljati heitlusega, kreeklaste võitlusega pärslaste vastu jne. Soomlased olid üldiseks imetlusobjektiks, nende heaks korraldasid mitmesugused ühiskondlikud organisatsioonid, Punane Rist ja kirik arvukalt korjandusi. Moskvat kui agressorit häbimärgistati ja N Liidu vastased meeleolud tugevnesid. Ajakirjanduses nõuti üha resoluutsemalt, et Suurbritannia ja Prantsusmaa astuksid samme ka N Liidu vastu. Et demokraatiamaades mõjutab avalik arvamus suuresti riigi poliitikat, siis see tasapisi muutus. Uurijad on täheldanud, et eriti Prantsuse valitsusele oli uus konflikt lausa kingitus, sest Talvesõja puhul oli mitmesugustest vastuoludest lõhestatud rahvas ühel meelel. Parempoolsetes ringkondades leiti, et tuleks kaaluda Saksamaaga rahu saavutamise võimalust ja pöörata rinne N Liidu vastu.

Samal ajal idanes Pariisis ja Londonis idee, et Talvesõda tuleb ära kasutada mitte ainult Soome abistamiseks, vaid ka Saksamaa äralõikamiseks N Liidust ja Rootsi strateegilisest toormest.


Rootsi rauamaak, Bakuu nafta ja Talvesõda

On üldtuntud tõsiasi, et augustis-septembris 1939 sõlmitud lepingud – kaubandus- ja krediidikokkulepe 19. augustist, mittekallaletungileping (MRP) 23. augustist ning sõprus- ja piirideleping 28. septembrist – muutsid Saksamaa ja N Liidu mõnes mõttes liitlasteks. Moskva kasutas soodsat võimalust agressiooniks läänepoolsete piiririikide vastu, Berliini peahuvi oli hankida N Liidult võimalikult palju sõjamajandusele vajalikke tooraineid. Suurimat huvi tunti nafta, värviliste metallide ja teravilja vastu. Nende tarnimiseks sõlmiti täiendavaid kokkuleppeid ja 11. veebruaril 1940 tähtis majandusleping.

Londonis ja Pariisis arvestati, et N Liidu nafta on Saksa sõjatööstusele äärmiselt oluline. Bakuu oli tookord peamine naftatootmis- ja töötlemispiirkond ning seal rafineeriti peaaegu kogu N Liidus toodetav bensiin.

Ka Rootsi rauamaagitarned olid Läänele vastumeelsed. 1938 importis Saksamaa kokku 22 miljonit tonni rauamaaki, sealjuures 20 miljonit tonni allikatest, mida sõja puhul kuidagi kasutada ei saanud. Ülejäänud maak tuli enamasti Rootsist Kiruna ja Gällivare piirkonnast Narviki ja Lulea sadama kaudu. Et viimane oli detsembrist aprillini jäävangis, oli Narviki sadamal Saksamaa jaoks eriline tähtsus. Briti sõjalaevad ei saanud rauamaagi vedu takistada, sest maagilaevad sõitsid Norra territoriaalvetes kuni Norra lõunatipuni välja. Juba 19. septembril soovitas Churchill mineerida Narviki sadam Norra territoriaalvetes, kuid see ettepanek lükati tagasi.

Talvesõda pakkus Londonile ja Pariisile teretulnud võimaluse astuda Soome abistamise sildi all resoluutseid samme Saksamaa äralõikamiseks olulistest tooraineallikatest. Churchill nõudis kogu Skandinaaviast Saksamaale mineva kaubavoo katkestamist. 21. detsembril otsustati Briti sõjakabineti istungil, et sõja raskuspunkt tuleb kanda üle Skandinaaviasse. 22. ja 27. detsembril arutati, kas piirduda ainult Narviki blokaadiga või saata väed ka maale. Briti admiraliteet tegeles tookord Churchilli poolt juba varem esitatud kavaga lähetada Läänemerre nii tugev laevastik, et Saksamaal poleks sellele midagi vastu panna. Loodeti, et liitlaste domineerimise korral Läänemerel oleksid ka Skandinaaviamaad ühinenud liitlastega ja laevastik leiaks Rootsis vajalikke baase. Sellest kavast, mis Vene tsaarinna Katariina järgi kandis nimetust “Catherine”, tuli küll loobuda, kuid samal ajal võttis uue sõjakäigu kava konkreetsemaid kontuure.

Interventsioonikava Skandinaavia-Soome suunal oli mõistagi sihitud ka N Liidu vastu. Eriti agar Nõukogude-vastaste aktsioonide õhutaja oli Prantsuse valitsus ja peaminister Edouard Daladier. Liitlaste staapides arutati Skandinaavia variandi kõrval ka Bakuu naftapiirkonna ründamise võimalust. Selleks loodeti kasutada Lähis-Idas paiknevaid Prantsuse vägesid ning lisaks luua Briti-Prantsuse-Türgi liit, mis pidi kandma nimetust Little Entente – väikeliit. Kui selgus, et Türgi pole sellisest avantüürist huvitatud, kaaluti Bakuu naftapiirkonna pommitamise võimalust liitlaste lennuväe poolt.


Kaks kärbest ühe hoobiga

1940. aasta algul töötasid Briti ja Prantsuse staabid täie innuga Skandinaavia-Soome operatsiooni kava kallal. Liitlaste Kõrgema Sõjanõukogu istungil 5. veebruaril Pariisis konstateeriti, et marssal Mannerheim on palunud abivägesid, ja tõdeti, et ilma nendeta suudab Soome vastu panna ainult kevadeni.

Churchill kirjutab oma mälestustes: “5. veebruari nõupidamise põhiküsimuseks oli “Abi Soomele”; kiideti heaks plaanid kolme või nelja diviisi valmisseadmiseks ning Norra ja Rootsi veenmiseks, et need lubaksid Soomele varustust ja abijõude saata ning muuseas ka Gällivare maagimaardla meie kontrolli alla võtta.” Samas kinnitas Briti peaminister Neville Chamberlain, et liitlaste eesmärgiks on kill two birds with one stone – lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Silmas peeti nii Soome abistamist kui Saksamaa äralõikamist Rootsi rauamaagist, aga ka Norra ja Rootsi tõmbamist Saksa-vastasesse rindesse.

Briti-Prantsuse interventsioonikava valmis veebruaris 1940. Sõjategevuseks Skandinaavias ja Soomes moodustati kaks väegruppi. Kolmest Prantsuse mägiküttide pataljonist, ühest Briti brigaadist ja spetsiaalsest suuskurite väeosast moodustatud grupp sai kodeeritud nimetuseks “Avonmouth”. See pidi maabuma Narvikis ja liikuma mööda Rootsi maagikaevandusteni viivat raudteed Soome suunas.

Teine veegrupp – “Stratford” – oli märksa tugevam. See koosnes neljast diviisist, pidi haarama Lõuna-Norra tähtsamad sadamad Trondheimi, Bergeni ja Stavangeri ning olema koos skandinaavlastega valmis Saksa vasturünnakute tagasilöömiseks. Mõistagi nähti ette ka Briti mere- ja õhujõudude osalemine, kuninglikku laevastikku pidi esindama 35–40 hävitajat ja muud laeva. Läbirääkimiste tulemusena lepiti kokku, et “Stratford” peab olema valmis tegutsemiseks Bergeni ja Trondheimi suunas 28. veebruaril ja Narviki grupp 20. märtsil.

Torkab silma, et kuigi liitlaste ametlik eesmärk oli Soome abistamine, kavatseti põhijõud siiski suunata Norrasse. Operatsiooniks eraldati 100 000 meest, kuid hiljem vähendati seda arvu peaaegu poole võrra. Otseselt Soome abistamiseks otsustati saata 2–3 brigaadi, mis pidid paiknema põhjapoolsel rindelõigul, s.o kindlustama Norra ja Rootsi seljatagust.

Liitlased arutasid ka dessandi maandamist Põhja-Soomes Petsamos. Selleks pakkus oma abi Prantsusmaal loodud Poola eksiilvalitsuse peaminister kindral Wùadysùaw Sikorski. Sikorski organiseeris läänes poolakatest koosnevaid sõjaväeosi ning tema käsutuses olid ka mõned Poola sõjalaevad. Ta soovitas Petsamo operatsiooniks Poola väeosi ja õhutas ideed, et Petsamot kasutataks laevaliikluse blokeerimiseks Murmanskis.

Niisiis kavandati seoses Talvesõjaga Pariisis ja Londonis N Liidu vastu suunatud aktsioone. Kõne all olid siiski lokaalsed operatsioonid, sõda ei kavatsetud N Liidule kuulutada.


Pidage lõuad, mu härrad!

Eestlasi puudutas Talvesõda valusalt. Poolehoid kuulus jäägitult Soomele, kaasaelamisega jälgiti naabrite kangelaslikku võitlust, leidus arvukalt noori mehi, kes püüdsid hõimurahvast abistada. Esialgu mindi Soome põhjarannikult kaluripaatidega, kuid peagi meri külmus, teekond üle jää oli aga raske ja ohtlik. Pealegi oli valitsus sunnitud takistama nii vabatahtlike minekut kui ka rahva poolehoiuavaldusi. Arvestati, et Nõukogude luure jälgib nii valitsuse, sõjaväelaste kui mitmesuguste ringkondade suhtumist võitlevatesse pooltesse. Nõukogude luuredokumentides ongi fikseeritud, et valitsus püüab säilitada erapooletust ja kinni pidada vastastikuse abistamise paktist, kuid rahva poolehoid kuulub Soomele. Korduvalt on mainitud kaitseliitlaste seas levinud arvamust, et Eesti peaks kasutama juhust ja vabanema Nõukogude baasidest. Sõjaväelased kõnelevat sageli, et punaarmee näeb oma varustuse ja relvastuse poolest kehv välja ning seda poleks raske merre paisata. Ka Saksa sõjaväeatashee abi kapten Körner teatas Berliini, et valitsus on informeeritud rahva negatiivsest suhtumisest N Liitu ja on seetõttu piinlikus olukorras, kuid eestlaste iseloomu arvestades polevat midagi teha. Körneri sõnade kohaselt püüdis Eesti juhtkond ära hoida arusaamatusi ja konflikte, sest Moskva kasutaks need ära Eesti bolsheviseerimiseks.

Nõukogude luuredokumentides märgitakse, et Eesti laev Kassari viis vabatahtlikke Soome. Küllap oli see ka põhjuseks, miks Nõukogude allveelaev 10. detsembril 1939 Kassari uputas.

Kujunenud olukorras oli ülemjuhataja kindral Johan Laidoner sunnitud ühes ohvitseridele peetud kõnes manitsema: pidage lõuad, mu härrad!

Tegelikult püüdis Eesti juhtkond, kõigepealt kindralstaap, suurima saladuskatte all Soomet abistada. Selles osas on eriti oluline asjaolu, et Eesti raadioluure spetsialistid eesotsas kapten Olev Õunaga suutsid lahti muukida punaarmee maa-, mere- ja õhuväes kasutatud salakirja. Hangitud informatsioon punaarmee kõrgema juhtkonna korraldustest kuni polgustaapide ettekanneteni edastati merealuse kaabli kaudu Helsingisse ning sellest oli Soome väejuhatusele palju kasu.

Eesti sõjaväelises juhtkonnas arutati isegi küsimust, kuidas võimalikku Briti-Prantsuse interventsiooni ära kasutada baasidest vabanemiseks. Mõistagi kaaluti seda kitsas ringis suure saladuskatte all, kuid mõningaid teateid neist kaalutlustest on siiski olemas. Nii kirjutas Saksa sõjaväeatashee abi Körner 21. veebruaril erakirjas oma ülemale eestlaste suhtumisest kujunenud olukorda ja eriti baasidevägedesse. Ta leidis, et esialgsest resignatsioonist on üle saadud. Vene sõjavägi nägi halb välja ja Talvesõja kogemused kinnitasid selle nõrka võitlusvõimet. Samas rõhutas ta, et küsimus, kas oma kodumaal suudetakse venelastega edukalt võidelda, on eestlastele eluliselt tähtis. Sellel teemal oli Körner korduvalt vestelnud sõjaministri kindral Nikolai Reegi, kindralstaabi 2. osakonna ülema kolonel Villem Saarseni ja teiste kõrgemate ohvitseridega. Tema sõnade kohaselt oli kindral Reek viimastel nädalatel korduvalt küsinud: kui palju meil veel aega on? Mõistagi ei suutnud keegi sellele küsimusele vastata.

Körneri tunnistuste kohaselt arvestati Eesti väejuhatuses, et punaarmee on Talvesõjaga väga tugevasti seotud, mujal ta efektiivselt sõdida ei suuda ning seega on ka väljaastumine baasivägede vastu mõeldav. Kuid samas olid Reek ja teised ohvitserid seisukohal, et otsene aktsioon on võimalik ainult siis, kui N Liit on peale Soome rinde sõjaliselt seotud ka mujal, näiteks Taga-Kaukaasias. Ka kuulis Körner, et Eesti püüab täiendada relvavarusid ning 1940. aasta suveks valmis olla. Seda tehtavat ka Lätis.

Samas oli Körner veendunud, et ta ei tohi Eesti sõjaväelise ja poliitilise juhtkonna sedalaadi kavatsusi heaks kiita. Teadagi olid Berliinile Briti-Prantsuse interventsioonikavad nii Skandinaavia-Soome kui Bakuu suunal, samuti nagu igasugused komplikatsioonid Balti riikides, täiesti vastuvõtmatud. Sisuliselt olid Berliin ja Moskva liitlased ning Saksa sõjamajandus sõltus N Liidu toormest.

Saksa maavägede peakorterist vastati Körnerile 29. veebruaril: “Ka teistest erinevatest teadetest selgub, et Balti riigid püüavad täiesti loomulikult otsida võimalusi vabanemiseks. Ma ei näe aga ettenähtaval ajal konstellatsioone, kus sellised võimalused oleksid teostatavad.” Sõda Kaukaasias ei peetud võimalikuks, sest Türgi ei lase end sõtta tõmmata ning suhteliselt nõrkade liitlasjõudude rünnak Süüriast ja Palestiinast Bakuu suunas oleks utoopia. Saksa peastaabi kindral leidis, et Balti riikidel on vähe shansse ka oma relvastust suurendada, sest venelased küsivad kohe: milles on asi? Pealegi oli relvi raske saada, kellelgi polnud ülejääke.


Soome raske valiku ees

Alates 11. veebruarist 1940 toimus Talvesõjas oluline pööre. Punaarmee ülekaalukatel jõududel õnnestus Summa piirkonnas Soome kaitseliinidest sisse tungida. Tingimustes, kus reservid olid väikesed ning sõjavägi väsinud, muutus üha selgemaks, et ilma tõhusa välisabita ei suudeta enam kaua vastu pidada. Soomel tuli kiiresti leida vastus olulistele küsimustele: kas välisabile lootes võidelda edasi või sõlmida rahu? Kust võiks abi saada? Ja rahuteele asumise puhul – millistel tingimustel võiks rahulepingut sõlmida?

Nagu raskete valikute puhul sageli, anti ka nendele alternatiividele erinevaid vastuseid. Sise- ja välispoliitiline ning diplomaatiline võitlus Soomes endas, aga veel enam Soome ümber, omandas dramaatilised mõõtmed. Tõsi küll, asjade tõelisest seisust oli informeeritud vaid juhtkond ja seetõttu ei saanud avalikku diskussiooni tekkida, kuid ka valitsuses ja peastaabis põrkusid erinevad seisukohad. Ülemjuhatajale marssal Mannerheimile oli selge, et Soome sõjalised võimalused on ammendumas, ning seni, kuni rinne püsib ja päevakorras on Briti-Prantsuse interventsioon, on võimalik soodsamaid rahutingimusi välja kaubelda. Seevastu armee peakortermeister, s.o Mannerheimi asetäitja operatiivalal kindralmajor Aksel Fredrik Airo vaidles otsustavalt rahu sõlmimise vastu.

Soome valitsus pidas rahu saavutamise vajadust silmas juba Talvesõja esimesest päevast alates. Sellel eesmärgil kinnitati rekordiliselt lühikese ajaga – ühe ööpäevaga ametisse ka uus valitsus. Asi oli selles, et peaminister Aimo Kaarlo Cajander ja välisminister Eljas Erkko olid Moskvas persona non grata’d, keda Nõukogude propaganda kujutas sõja peamiste süüdlastena. Uueks peaministriks sai Soome panga juhataja Risto Ryti, välisministriks sotsiaaldemokraatide liider Väinö Tanner.

Valitsus pöördus sõja algul nii ametlikult kui ebaametlikult mitme välisriigi, kõigepealt USA, Rootsi ja Saksamaa poole palvega, et need esineksid Moskvas vahendajana konflikti rahumeelsel lahendamisel. Eesti tegi seda omal algatusel, hiljem avaldas Soome valitsus selleks ka soovi. Kindral Laidoner viibis 7.–12. detsembrini Moskvas ja kohtus ka Staliniga, ent esilagu lükkas N Liit kõik vahendusettepanekud tagasi.

Esimene isik Soomes, kes rahu saavutamiseks astus ebaametlikult kontakti Moskvaga, oli Hella Wuolijoki. 1939. aasta jõuluööl kirjutas ta Tannerile, et tema Marlebäcka mõisas on 85 lehma, aga majapidamise eest hoolitsema on jäänud ainult kaks meest ja naised, teised mehed on sõjaväes. Pidades rahu saavutamist kogu Soomele ülitähtsaks, teatas ta valmisolekust sõita Stockholmi ja alustada sealse Nõukogude saadiku, oma vana tuttava Aleksandra Kollontaiga läbirääkimisi. Asjast informeeriti mõnda Soome juhtivat tegelast ja 13. jaanuaril 1940 jõudis Wuolijoki Stockholmi. Kollontai võttis ta pisarsilmi vastu ning mõne päeva pärast tuli teade, et Moskva emissar saabub kohale läbirääkimisi pidama.

21. jaanuaril kohtuski Wuolijoki Moskva esindajatega. Tema suureks üllatuseks oli üks neist vana tuttav, Nõukogude luure resident Boriss Rõbkin, kes enne Talvesõda tegutses Helsingis Nõukogude saatkonna teise sekretärina B. Jartsevi nime all. Ka teine Nõukogude esindaja, A. Grauer, oli Stockholmis viibinud julgeolekutöötaja.

Nii algas ebaametlik rahuvõimaluste sondeerimine, kasvades peagi üle tõsisemateks läbirääkimisteks. Helsingi ja Moskva vahendajaks kujunes Rootsi välisminister Christian Ernst Günther. 29. jaanuaril 1940 teatas Vjatsheslav Molotov, et Nõukogude valitsus on põhimõtteliselt nõus rahu sõlmima. Järgnevalt teatati, et N Liit ei piirdu 1939. aasta sügisel Soomele esitatud nõudmistega. Vahepeal on valatud mõlema poole verd ja N Liit nõuab julgeolekukaalutlustel täiendavaid meetmeid. Nõuti kogu Karjalat, Viiburi, Käkisalmi ja Sortavala linna ning Hanko poolsaart. Eriti viimane nõue näis Soomele liiga raskena.

Valitsuses läksid arvamused lahku. Kõige enam pooldasid rahu sõlmimist Tanner ja portfellita minister Juho Kusti Paasikivi. Järjekindlalt vastu olid kaitseminister Juho Niukkanen, haridusminister Uuno Hannula ja kohtuminister J. O. Söderhjelm. Rahu vastustajad lootsid, et Soomel õnnestub saada välisabi kas Rootsist või selle keeldumise korral Britilt ja Prantsusmaalt.

13. ja 27. veebruaril viibiski Tanner Stockholmis Rootsilt abi taotlemas. Ent rootslased kinnitasid, et soovivad säilitada erapooletust, põhjendades, et suurriikide konflikti ja Talvesõtta sekkumise korral olevat oodata Saksa agressiooni. Rootslased soovitasid võimalikult rutem rahu sõlmida, samasuguseid nõuandeid saabus ka Berliinist.


Abipakkumised Londonist ja Pariisist

Samal ajal, kui Rootsi keeldus abivägesid saatmast, pakkusid Lääneriigid seda ise ja tegid ka konkreetseid ettevalmistusi. Kuid, nagu eespool märgitud, abistamisoperatsioon kippus hilinema.

9. märtsil sai Läänes teatavaks, et Soome rahudelegatsioon sõitis paari päeva eest Moskvasse. Teade mõjus pommiplahvatusena – nüüd tuli kiirustada. 11. märtsil deklareeris peaminister Chamberlain Alamkojas: me toetame igati Soomet ja abipalve saamisel ruttame kohe appi kõigi meie käsutuses olevate jõududega. Prantslasedki nõudsid interventsiooniplaanide kiiret realiseerimist.

Samas oli Soome abistamise kaval kaks nõrka külge. Esiteks: kuidas jõuavad Briti-Prantsuse väed Soome, kui Norra ja Rootsi keelduvad neid läbi laskmast? Teiseks: Soome polnud ikka veel ametlikku abipalvet esitanud.

Nii Pariis kui London pöördusid vägede läbilaskmise asjus korduvalt Rootsi ja Norra valitsuse poole, kuid vastuseks oli kindel keeldumine. Ka Soome välisminister Tanner kõneles korduvalt sel teemal Rootsi esindajatega, kuid midagi ei aidanud. Peaminister Hansson ja välisminister Günther kinnitasid, et nii N Liit kui Saksamaa suhtuksid vägede läbilaskmisesse väga vaenulikult. Berliin hoiatas, et mitte ainult interventsioonivägede läbilaskmine, vaid ka Rootsi vägede saatmine Soome tähendaks Rootsi kiskumist sõtta.

Lõpuks otsustati Pariisis ja Londonis, et skandinaavlaste suhtumist võib ignoreerida ja nende reaktsiooni praktikas järele proovida. Eriti prantslaste arvates oli loomulik, et Rootsi ja Norra ei saa avalikult liitlaste interventsiooni heaks kiita, kuid selle toimumisel on nad Briti-Prantsuse vägede saabumisega kas vaikides või ka protestides siiski nõus. Niisiis otsustati sõjalaevad koos dessantväeosadega suunata kõigepealt Narvikisse ja esimesel võimalusel seal väed maale saata. Kui operatsioon õnnestub, kavatseti sedasama teha Trondheimis, Bergenis ja Stavangeris. Narvikis maabunud väed pidid mööda ida poole suunduvat raudteed liikuma Rootsi territooriumile ja seejärel kavatseti täiendavaid vägesid saata ka Soomele.

Soomlaste suhtumine Briti-Prantsuse abipakkumisse oli vägagi erinev. Paljud rõõmustasid, ministrid Niukkanen ja Hannula ning Mannerheimi staabi kindralmajor Airo nõudsid abipalve kiiret esitamist. Samas olid kaugemalenägevad poliitikud, nagu Tanner ja Paasikivi, märksa pessimistlikumad. Ka Mannerheim, kes korduvalt oli abivägede hankimist nõudnud, pidas asja lõpuks lootusetuks. Briti-Prantsuse sõjaväe esindajad brigaadikindral Christopher Ling ja kolonel Jean Ganeval ei suutnud vastata olulistele küsimustele: millal abijõud saabuvad? Kui suured need on? Kas Norra ja Rootsi lasevad ekspeditsioonikorpuse läbi?

Abivägede suuruse ja nende saabumise aja kohta sai Soome erinevaid teateid. Kindral Ling lubas 3–3,5 diviisi. Briti saadiku George Verekeri teateil olevat 20 000–30 000 meest valmis teele asuma 15. märtsil. Lõpuks selgus, et Inglismaalt pidi tulema vaid 6000, Prantsusmaalt 12 000 meest.

Helsingis arvestati, et läbi Norra ja Rootsi liikudes jõuavad abiväed rindele alles kuu aega hiljem. Pealegi olid need liiga nõrgad, et hoogu sattunud punaarmeed peatada. Lisaks tuli arvestada, et Saksamaa ei jää pealtvaatajaks. Sellisel juhul oleks ekspeditsioonikorpus pidanud võitlema Saksa vägedega ning Soome abistamine oleks jäänud hoopis kõrvaliseks asjaks. Ja tõepoolest, Saksa staabid töötasid tookord paralleelselt kahe operatsioonikava kallal: esimese põhieesmärk oli Prantsusmaa purustamine, teise oma – Taani ja Norra haaramine.


Soome raske otsus

Talvesõja viimastel päevadel tõusis poliitiline võitlus kahe võimaluse, ühelt poolt rahu sõlmimise ja teiselt poolt Briti-Prantsuse interventsiooni ümber haripunkti. Pariis ja London taotlesid Soome valitsuselt abipalvet hiljemalt 12. märtsiks. Ühes Põhja-Inglismaa sadamas asus väegrupp “Stratford” laevadele, et olla valmis teele asuma.

11. märtsil küsis Tanner Rootsilt ja Norralt veel kord, kuidas nad suhtuvad Briti-Prantsuse vägede võimalikku läbimarssi. Mõlemad vastasid eitavalt, leides, et see oleks õnnetus kogu Põhjalale. Sama päeva õhtupoolikul kuulutasid Chamberlain ja Daladier avalikult raadios, et Soomele antakse abi otsekohe, kui seda vaid palutakse. Lisaks teatas Chamberlain Soome Londoni saadikule, et 12. märtsil lendavad kaheksa Briti pommitajat Soome ning neile järgnevad peagi veel 42.

Helsingis langetati lõplik otsus 12. märtsil. Ministrid Niukkanen ja Hannula nõudsid kategooriliselt, et rahu ei sõlmita ja britid-prantslased kutsutakse appi. Valitsus otsustas siiski rahu kasuks ning president Ryti ja välisminister Tanner kirjutasid alla Moskvas viibiva Soome delegatsiooni volitustele rahu sõlmimiseks.

Sama päeva õhtupoolikul deklareeris Daladier Soome saadikule Harri Holmale ja sõjaväeatasheele Aladar Paasonenile oma kindlat tahet otsekohe Soomet abistada ka ilma Rootsi ja Norra nõusolekuta ning katkestada diplomaatilised suhted N Liiduga. Õhtul külastas Briti saadik Vereker Tannerit tema kodus ja rõhutas, et abiväed on valmis teele asuma.

Sama, 12. märtsi hilisõhtul kirjutati Moskvas rahulepingule alla.

Rahu sõlmimine oli soomlastele ootamatu ja selle rasked tingimused tabasid rahvast valusalt. Ametlikes teadetes oli ju Soome sõjalisest olukorrast antud ühekülgne pilt. Rahulepingu ratifitseerimisel Eduskunnas mõistsid rahvasaadikud ometi Soome olukorra raskust. Rahuleping kiideti heaks 145 häälega, vastu hääletajaid oli vaid kolm, erapooletuid üheksa. Istungilt puudus 42 saadikut, kes ilmselt ei soovinud oma nime kõnesoleva lepinguga nii või teisiti siduda.

Briti-Prantsuse Talvesõtta sekkumise kavatsusi on hinnatud erinevalt. Uuemates Lääne käsitlustes domineerib seisukoht, et kogu üritus oli Briti-Prantsuse suure strateegia koostisosa, mille puhul Soome abistamine ei olnud peamine. Ka “Talvesõja” autorid tõdevad: liitlased püüdsid kasutada Soomet Saksamaa-vastases sõjas ning Prantsusmaal ja Suurbritannias peeti Soomet osaks N Liidu ja Saksamaa vastases rindes. On ilmne, et Lääs alahindas nii Saksamaa kui N Liidu sõjalist võimsust ega arvestanud ohte, mida nende kahe suurriigi ühine sõjategevus liitlaste vastu endaga kaasa oleks toonud.

Kõnesolev kava mõjutas siiski oluliselt Talvesõja käiku. Moskva oli sunnitud reaalset sekkumisohtu arvestama ja rahu sõlmimisega kiirustama.


HEINO ARUMÄE (1928) on ajaloodoktor.


LOE VEEL

Talvesõda. 1939/1940. 105 päeva Soome rahva kangelaslikku võitlust. Koostanud Jari Leskinen ja Antti Juutilainen. Varrak, Tallinn 2002.



Heino Arumäe