Nr. 2/2004


Essee
Leedu – kolm õppetundi

Viimasel ajal on avalikkuse huviorbiiti tavapärasest enam tõusnud Leedu, seda seoses president Rolandas Paksase vastu esitatud süüdistustega ning tema suhtes algatatud tagandamisprotseduuriga.

Võimalikud sidemed vene allilmaga on muidugi küsimus, mis sarnase lähimineviku tõttu ühtviisi valuline nii leedulastele kui ka eestlastele. Kui aga vaadata ajalugu laiemalt, pole eestlastel ja leedulastel peale äsjase Vene okupatsiooni just eriti palju ühist.

Esimene õppetund – kuidas olla suur

Eesti ajaloolastel, kultuuriloolastel – eesti rahval üldse – on sageli kalduvus olla väike takukoonal kulunud pasteldes ja teha end veelgi väiksemaks. Miks ma seda väidan? Meile ei kõlba väejuhiks Jõgevestesse maetud marssal Barclay de Tolly – pole eesti soost. Kõnnu mõisas Harjumaal sündinud Hermann von Keyserling, krahv Keyserling ka ei kõlba meie filosoofiks samal põhjusel. Nobeli laureaat, Tartu ülikooli kasvandik ja õppejõud Wilhelm Ostwald samuti mitte. Eesti Entsüklopeediakirjastuse väljaanne nimetab esimest vene väejuhiks, teist baltisaksa filosoofiks ja kolmandat saksa keemikuks, füüsikuks ja filosoofiks.

Viibides möödunud aasta sügisel koos kolleegidega Leedus, tegime Leedu sõjamuuseumi teaduri saatel ringkäiku vanas Kaunases. Saime teada, et säilinud ja tähistatud on maja, kus mõnda aega elas “suur leedu kirjanik Adamas Mickiewičus”. Sõjamuuseumis saime muu hulgas teada, et 1683. aastal Viini all purustas türklased ja päästis Euroopa “silmapaistev leedu väejuht Ionas Sobieskas”. Ja nii edasi.

Tõepoolest, Leedu ja Poola moodustasid samasuguse sümbioosi nagu Soome ja Rootsi, või nagu eestlased-lätlased Vana-Liivimaa ühisriigis. Soomlased arvavad silma pilgutamata oma ajalukku rootsi aadlimehed, kes sõnagi soome keelt ei mõistnud. Leedulased löövad üle kõik poolakad, kes vähegi Leedust mööda käinud. Ainult meie, eestlased, kükitame suitsutares ja ei lase oma tahmasesse sauna kedagi, kes pole eesti soost. Ehk on aeg endale aru anda, et inimesed, kes on Eestis sündinud, õppinud, töötanud ja isegi siia mulda maetud, on meie, mitte võõrad. Ordumeister Wolter von Plettenberg on meie, Eesti väejuht. Vähemalt sama hea ja tulemusrikas väejuht kui Laidoner, ja väärib kindlasti, et meie, eestlased, teda meeles peaksime.


Teine õppetund – Balti riike pole olemas

1940. aastal okupeerisid venelased Eesti, Läti ja Leedu. 1991. aastal kukkus N Liit kokku ja nimetatud kolme riigi iseseisvus taastati ka de facto – juriidiliselt olid nad kogu aeg olemas kui okupeeritud maad. Need 50 aastat eestlaste, lätlaste ja leedulaste mitme tuhande aastases ajaloos on esimene ja ilmselt ka viimane kord, kus Eesti, Läti ja Leedu mahtusid ühise nimetaja “Balti riigid” alla. Et me elame sellele marginaalsele episoodile ajaliselt lähedal, deformeerib see meie, veel enam aga teiste rahvaste arusaama Läänemere ruumi ajaloost. Vähem kui kümme aastat tagasi küsis minult üks soome kolleeg tõsimeeli, miks eestlased oskavad nii hästi soome keelt ja peaaegu üldse ei mõista läti ega leedu keelt. Me olevat ju “balti rahvad”. Kui mängu tulevad lääneeurooplased, rääkimata ameeriklastest, on ka tänapäeval üpris lootusetu selgitada neile meie jaoks ilmselgeid tõsiasju. Ometi pole eestlastel ja leedulastel peale äsjase Vene okupatsiooni suurt midagi ühist.

Kas “ilgagrūdžiai” meenutab kuidagi sõna “pikateraline”, või assotsieerub “kiirkaerahelbed” sõnadega “avižiniai dribsniai”? Nii palju leedu ja eesti keelest.

Keele kõrval on teiseks tähtsaks identiteedi kujundajaks religioon. See, et leedulased on marukatoliiklased ja eestlased leiged luterlased, on üldiselt teada. Mõtiskleda võiks aga vanemate aegade üle. Meie praegune ettekujutus Eesti nn maausundist on puhas umbluu, sest nagu ütles juba teoloog ja rahvaluule professor Matthias Johann Eisen, on Läti Henrik ainus, kes sellest “pisut kõneleb”, nii et miski meie muinasusundist enam “täielikku täädust ei anna” (M. J. Eisen, Eesti, Liivi ja Kuura maa ajalugu, Tartu 1877). Leedulased, erinevalt eestlastest, võtsid kristluse vastu omal algatusel, organiseeritult ja poolteist sajandit hiljem. Jättes kõrvale mõned etnilised riismed Euroopa ääre peal, olid leedulased Vana Mandri viimsed paganad. See paganlus oli aga süsteemne ja kristlusele üleminek ei hävitanud teavet minevikust. Lihtsalt viimane paganlik ülempreester Hintautas, pärimuse järgi viiekümnes mees selles ametis, kustutas 1386. aastal peaaltaril püha tule ja elas surmani 1413. aastal auväärse isikuna kristlikus õukonnas.

Võttes vastu ristiusu, sai Leedu suurvürst Jagailo Poola kuningaks kui Władysław II Jagiełło. 14. augustil 1385 Krevos sõlmitud personaaluniooni lepe tähendas aga enamat kui leedulaste ühinemist kristlike rahvastega. Leedu suurvürstiriigis moodustasid leedulased etniliselt vähemuse. Enamuses olid idaslaavlased. Riigiaparaadi keeleks oli valgevene keel. Leedu vürstid olid risti-rästi abielus Vene vürstikodadega. Leedulased valitsesid mitte üksi Volõõnias ja Polotskis, vaid ka Pihkvas ja Novgorodis. Vene tsaaririigi vürstisuguvõsadest on leedu juured teiste hulgas Golitsõnitel, Trubetskoidel, Kurakinitel, Menshikovidel, Hovanskitel.

Krevo unioon pani seisma Leedu venestumise. Kokkulepe sätestas, et poolakatega võrdsed õigused on vaid roomakatoliiklikel leedulastel. 1387 keelati katoliiklastest leedulaste abielud teiseusuliste, s.t õigeusuliste venelaste, valgevenelaste ja ukrainlastega. Idaslaavlased puhastati Leedu eliidi hulgast välja. Asemele tuli katoliiklik poola mõju.

Krevo leppe kõrval oli põhjapaneva tähtsusega tseremoonia Horodlos 1413. aastal. Poola aadel ja aadliseisuse väljendus – heraldika – omas nimelt täiesti erilaadset korraldust germaani ja romaani maadega võrreldes. Vanimatel poola suguvõsade vappidel on tunnuseks geomeetrilised kujundid – staniitsad, mis meenutavad eesti peremärke või muinasgermaani ruunimärke. Staniitsasid omasid algul, esimese Poola vürsti- ja kuningadünastia Piastide ajal, vaid poolsada suguvõsa. Kui uus suguvõsa aadeldati, võttis mõni vana sugu selle oma patronaazhi alla ja andis kasutada oma staniitsa. Taolisi vapiseltsilisi oli vanadel suguvõsadel kuni pool tuhat ja sõjas võitlesid nad kõik oma patrooni lipu all, kandes sarnaseid kilpe, kuid erinevaid kiivriehiseid. Horodlos kogunesid umbes 50 väärikaimat leedu bojaari ja igaüks neist sai ühelt poola aadlisuguvõsalt vapi ja nime ning samad eesõigused. Nii algas valitseva eliidi perekondlik kokkusulamine, mida tsementeeris religioon. 28. juunil 1569 ehk vähem kui kaks sajandit pärast Krevo lepet olid mõlemad maad niikaugel, et sõlmisid reaaluniooni Lublinis. Sündis ühisriik Rzeczpospolita.

Rzeczpospolita oli piisavalt tugev, et sajandeid hoida venelased eemal Euroopast, virgutada ukrainlasi ja valgevenelasi iseseisvat kultuuri looma, okupeerida Moskva ja peksta venelased välja Läänemere äärest. Just seepärast kirjutas leedu aadlikust renegaat Dostojevski vihast nõretavaid pamflette Poola vastu, mis tema sõnul “pürgib slaavi maailmas kohale, mis loomulikult kuulub Venemaale”.

Kokkuvõtvalt – leedulased poolastusid, et mitte uppuda venelikkusesse, just nii nagu meie põhjasaksastusime, et pääseda slaavi soost. Suure ajaloolise arengutrendi raames on eestlastel ja leedulastel küll ühisjoon olemas. Kuid prantsuse elegantsiga poola bravuur ja hansalik ihnuskoilisus on nii erinevad mentaliteedid, et võimaldavad meile leedulastega ehk põgusat armuseiklust, kuid muutuvad talumatuks abielu korral.

Ja muide, ei maksa unustada, et nimelt leedulased põletasid 1263. aastal maani maha Vana-Pärnu, mida enam ei taastatudki. See polnud muidugi ainus röövretk. Leedulased märatsesid 1213 Sakalas; 1270 Lääne- ja Saaremaal; 1328–1330 kogu Lõuna-Eestis jne. Nimelt ristiusu vastuvõtmine ja Poola mõju talitsesid leedulaste röövliinstinkti naabrite, sh eestlaste suhtes. Mingist liidust rääkimine muistse vabadusvõitluse perioodil on lihtsalt kohatu väljamõeldis. Leedulased olid kardetud ja metsikud vaenlased, kes 13.–14. sajandil tõid eestlastele ilmselt suuremat kahju kui ristirüütlid. Viimaste sihiks oli ju see maa koos inimeste ja varadega enesele saada. Leedulaste mentaliteet oli take your money and run.

Veel 20. sajandi alguskümnendil polnud mingist liidust juttugi. Eesti suurim sõber Inglismaa järel oli Poola. Leedulastele oli Poola aga nüüd surmavaenlane, sest kunagise ühisriigi pärandust pidasid mõlemad enda omaks. Jutt on Vilniusest. Leedul polnud N Liiduga üldse piiri ja Kaunas mehkeldas päris avalikult Moskvaga. Meile tähendas baaside lepe moraalset katastroofi, kuid leedulased said koos baasidega tagasi Vilniuse, mille punavägi oli Poolalt vallutanud.


Kolmas õppetund – Balti riigid pole Balkan

Sellise loosungiga müüdi Balti brändi 1920. aastatel. Ja kui meenutada, mis on toimunud Jugoslaavia varemetel, on selge, et see mõte pole kaotanud aktuaalsust. Meid ühendas häda ja viletsus Vene okupatsiooni näol. Selle vastu võis olla liidus ju ükskõik kellega, dalai-laamast Pinochetini. Nüüd on häda, vähemalt ajutiselt, kadunud, ja Balti kett roostetab kusagil keldrinurgas. Leedulastel on kardinal ja nad on selle üle õigusega uhked. Meil on Lübecki õigus ja meie oleme ka uhked. Aga meie nende kardinali ei taha ja Lübecki õigust neile ei anna. Me oleme rohkem erinevad kui sarnased. Ja tõepoolest, majanduslikult oleme me praegu ka ehk edukamad – tavavaatleja pilgule vähemalt. Meil enam massiliselt hobustega maal tööd ei tehta. Meil ei paista auto aknast väikesed maalapid, nii et üks hektar ja üks lehm, teine hektar – teine lehm. Meil ei pea külmetama suuruselt teise linna parimas hotellis, sest kütta tohib enne X-päeva vaid laste- ja raviasutusi. Kütust nimelt säästetakse.

Ometi – olgem viisakad teineteise vastu. Pole vaja deklareerida, et meie oleme Põhjala riik, lihtsalt oleme (kui rahvas tõesti tahab Rootsi-tüüpi hooldekodus elada). Ärme keksi, et oleme jõukamad, oleme. Muide, rikkus ja suurejoonelisus ei ole võrdsed mõisted. Oma mätta otsast võin öelda, et kui Leedu sõjamuuseumis, mis on alati olemas olnud, töötab 100 inimest, siis meie omariikluse kümnendal aastal läbi häda loodud analoogilises asutuses tervelt kümme. Neil on juba sõjaeelsest ajast kasutada spetsiaalselt ehitatud palee, kus peasaali lae all ripuvad lennukid. Meil toksib käputäis töölisi episoodiliselt juba aastaid ühe pisukese vana mõisa kallal, kus kogud ja uurijad on pead-jalad koos ekspositsioonisaalides … ajutiselt muidugi. Kus see rikkus ja üleolek siin välja paistab?

*

Ja ring ongi täis. Hansaihnuritena imetleme oma rahakirste, itsitame vaesemate üle ja noogutame Brüsseli ees. Leedulased on kindlasti vahel naljakad oma “Vaat, meie!” mentaliteediga. Aga meie jällegi oma “Ah, mis nüüd meie!” suhtumisega. Õppigem leedulastelt olema suured.


HANNES WALTER (1952) on sõjaajaloolane, ajaloodoktor, Laidoneri Muuseumi direktor.



LEEDU SAI KAKS VABADUSRISTI

Aumärgid, need väikesed metallitükikesed lindi otsas, väljendavad tihti väga olulisi nähtusi. Meie tähtsaim teenetemärk on kõigile tuntud-teada Vabadusrist. Seda anti ka sõbralike naabermaade kodanikele abi eest meie vabariigi loomisel. Soome läks seejuures 678, Lätisse 50 ja Poolasse 44 risti. Leedu pidi leppima kahe ristikesega, mis anti pealegi viimsel hetkel enne autasustamise sulgemist, nimelt 29. aprillil 1925, ja üksnes diplomaatiliste teenete eest.

Vabadusristi III liigi 1. järgu tsiviilteenete eest sai Leedu president Aleksandras Stulginskis (1885–1969). Hariduselt oli ta agronoom, toimis Vabadussõja perioodil ministrina ja seejärel Seimi esimehena ning 1922–1926 Leedu presidendina.

Kraad madalama aumärgi – Vabadusristi III liigi 2. järgu sai Leedu diplomaat Jonas Aukshtuolis (1886–1941?). Jonas Aukshtuolis oli pärast mõningaid lühiajaliselt Tallinnas viibinud esindajaid Leedu asjur 1922–1924 ning nimetati 13. jaanuaril 1925 korraliseks saadikuks ja ministriks.

Leedulaste auks peab ütlema, et nemad ei andnud kunagi Eesti Vabariigile tunnustust, vaid deklareerisid, et on tunnustanud kogu aeg Eesti õigust omariiklusele.




Hannes Walter