Nr. 2/2004


Üksainus küsimus
Miks Eesti peaks korraldama iseseisva teadusekspeditsiooni ja rajama uurimisjaama Antarktikasse?

Vastavad TTÜ Geoloogia Instituudi vanemteadur, bioloogiakandidaat ja mitmes Antarktika-ekspeditsioonis osalenud Enn Kaup ning
Välisministeeriumi nõunik, projekti Eesti Antarktika Ekspeditsioon juht Mart Saarso.

Lühidalt vastates – meie arvates jagub Eestil selleks nii vajadusi, eeldusi kui ka võimalusi.

Ekspeditsioon oleks eelkõige meie rahvusliku loodusteaduse huvides, ent oluline on ka selle ettevõtmise poliitiline külg.

Tänapäeval otsustavad Lõunamandri kui inimkonna ühisvara asju konsensuse alusel Antarktika lepingu 27 hääleõiguslikku osalist, lähtudes seejuures põhimõttest “üks riik, üks hääl”. Hääleõiguslik ehk konsultatiivne staatus on riikidel, kes arendavad Antarktikas olulist teadustegevust – lähetavad ekspeditsioone ja omavad uurimisjaamu. Lõunamandri uurimise ja hõlvamise ajaloos ongi selgelt jälgitav tendents, et kui varem tähtsustasid riigid oma kohalolekut eeskätt seetõttu, et sellega loodeti endale tagada õigus teatud valdustele, siis nüüd on üha enam jõutud arusaamisele, et piirkonna suurim väärtus on võimalus saada infot Maa looduskeskkonna seisundist. Inimkonna tuleviku prognoosimisel on taoline info kriitilise tähtsusega. Hea näide aastakümnete kestel Antarktises tehtud uuringute praktilisest küljest on osooniaukude avastamisele järgnenud freoonide kasutuse piiramine kogu maailmas.


Nagu 10 000 aastat tagasi Eestis

Alates 1957. aastast on 49-s Antarktika-ekspeditsioonis, peamiselt endise N Liidu, aga ka Austraalia omades, tegutsenud 29 Eesti teadlast ja spetsialisti. Nad on saanud tähelepanuväärseid tulemusi geoloogia ja geofüüsika, meteoroloogia ja mesosfääri pilvede, botaanika, limnoloogia ja hüdroloogia, isotoopgeokeemia ja glatsioloogia, rahvusvahelise õiguse ja meditsiini alal. Ilmunud on üle saja teaduspublikatsiooni, eestlaste ettekujutust Antarktikast on avardanud mitukümmend populaarteaduslikku ja ilukirjanduslikku kirjutist ning kaks dokumentaalfilmi. Seda, et Eestis on tähelepanuväärne kompetents polaar- ja mereuuringutes, kinnitavad ka aastakümnete kestel tehtud teadusuuringud Teravmägedel ja mujal Arktikas ning uurimislaeva Arnold Veimer (hiljem Livonia) tulemuslikud ekspeditsioonid Atlandil ja edukas meresõit Antarktika poolsaare piirkonnas.

Hilisminevikus kogutud välimaterjali alusel jätkub isotoopgeokeemia- ja glatsioloogia- ning limnoloogiaalane uurimistöö ka praegu. Nimetatud uuringud on olnud ühed edukamad, need on olulised ka minevikus toimunud keskkonnamuutuste selgitamisel ja edasiste kliimamuutuste mõju prognoosimisel. Victoria maa rannikule kavandatava Eesti uurimisjaama piirkonnas on nende jätkamiseks head võimalused. Seos Eestiga on siin samuti selge: tänapäeva Antarktis on hea analoog meie ala looduslikele tingimustele ja protsessidele jääajal ning pärastjääaja alguses, 10 000 ja enam aastat tagasi. Valitud jaamapaigast paistab Mount Melbourne, Rossi mobiilse vööndi aktiivne vulkaan, mistõttu on kavas ka Rossi mere piirkonna maakoore geoloogilise ehituse, sealhulgas jääaluse ja merepõhja vulkanismi uurimine. Sellekohane pädevus on Eesti geoloogidel olemas. Merepõhja vulkanismi teema seostub plaanitavate, seni täielikult puuduvate Woodi lahe hüdrograafiliste uuringutega, milleks väikese süvisega Eesti uurimislaev väga hästi sobib. Laev võimaldab uurida Rossi mere jääkatte kujunemist, dünaamikat ja optilisi omadusi. Neis valdkondades on Eesti mereuurijate tase kõrge.

Nimetasime siin vaid mõne uurimissuuna, neile tuleb kahtlemata lisa. Loodame eriti noorematele teaduritele. Võimalusi leidub Rossi mere rannalähedaste ökosüsteemide, maismaabioloogia, saaste globaalse levi ja paljudel muudel aladel. On ekslik arvata, et Antarktikas pole enam palju avastada jäänud. Näiteks Rossi mere piirkonna kohta 2001. aastal ilmunud ülevaade loetleb suuri lünki teadmistes, mis puudutavad kõiki sealseid keskkonnakomponente ja ökosüsteeme.

Viimasel ajal käsitletakse Antarktikat üha rohkem globaalse süsteemi olulise osana ning Antarktika-teadus pole enam ammu asi iseeneses, vaid paljude teadusharude vältimatu komponent. Kui Eesti Antarktika-uuringud kujunevad, nagu plaanitud, väikesemastaabilisteks (väike uurimislaev, väike sesoonijaam) ja efektiivseteks, annavad need suhteliselt väheste kulutustega olulise panuse nii lõunapolaarpiirkonna tundmaõppimisse kui ka Eesti teaduse arengusse. Antarktika väliuuringute omapära on, et paljude erialade teadlased tegutsevad ja elavad koos, jagades transpordivahendeid, eluaset ja vaba aega. On aega omavahel rääkida ja “võõrast” teadusest aru saada. See viib tihti kasulikule teadustevahelisele koostoimele, mida tänapäeva kitsa spetsialiseerumise ajastul napib.


Omaette ja koostöös

Iseseisev tegutsemine Antarktikas ei välista, vaid soodustab koostööd teiste riikide teadlastega, andes signaali, et soovime, mõistagi väikeriigi võimalusi arvestades, olla ka andja, mitte vaid saaja rollis. Arusaadav, et selline positsioon lõimiks Eesti teadlasi paremini Antarktika teadusüldsusesse ning tugevdaks Eesti kui riigi autoriteeti.

Väidetakse ka, et Eestil oleks õigem saata oma Antarktika-uurijad mõne teise riigi ekspeditsiooni koosseisu. Meie arvates raskendaks säärane suund jätkusuutlikul moel Antarktika uurimist ning hääleõigusliku staatuse saamist Antarktika lepingu raames. Pariteetsel alusel mõne välisriigi jaamas tegutsemine ei pruugi olulist kokkuhoidu andagi. Niisugune kogemus on näiteks Poola jaamas tegutsenud tšehhidel, kes peagi avavad oma baasi. Mõtlema paneb ka teise naabripaari, Soome ja Rootsi jaamade vahemaa, mis on vaid 150 meetrit. Mõistagi tehakse tihedat koostööd, kuid kahe jaama ühendamisest pole juttugi olnud.

Nagu mainitud, ei ole Eesti Antarktika Ekspeditsioonil ainult teaduslikud eesmärgid. Plaanitavat ettevõtmist tuleb vaadelda ka geopoliitilises kontekstis. Inimkonna jaoks primaarse tähtsusega loodusvarad on kliima ja keskkond. Kui kas või üks neist muutub inimeksistentsiks kõlbmatuks, kaotab igasuguse mõtte arutelu fossiilsete kütuste kestvusest või rahvastiku toitmise võimalustest. See küsimustering on võrdselt tähtis kõigi riikide ja rahvaste jaoks ning on endastmõistetav, et lahenduse leidmisesse annavad kõik proportsionaalse panuse.

Antarktika lepingu süsteemi, kus ühe maailmajao haldamist teostavad tänase seisuga 27 riiki, tuleb vaadelda kui rahvusvahelise kliima- ja keskkonnapoliitika taimelava. Selles süsteemis edukalt juurutatud konsensusel põhinev otsuste langetamise praktika on end õigustanud enam kui neljakümne aasta vältel ning on tõenäoline, et see võetakse jätkuvalt teravnevate keskkonnaküsimuste lahendamisel maailmas laiemalt kasutusele.

Eesti jaoks oleks äärmiselt ettenägelik saavutada Antarktika lepingus hääleõiguslik staatus. Kuigi oleme lepinguga liitunud riikidest väikseim, suhtutakse meie plaanidesse tõsiselt, meis nähakse peagi otsustajate ringi kuuluvat partnerit. Sellest annab tunnistust tähelepanu, mis sai Eesti plaanidele osaks Antarktika lepingu Madridi konsultatiivkohtumisel 2003. aastal. See huvi ei seisnenud pelgalt diplomaatilistes komplimentides, vaid konstruktiivses rahvusvahelises arutelus. Tulemuseks saavutati üksmeel meie tulevase jaama asukoha suhtes.

Lõpetuseks toonitame veel kord, et meie väiksusele vaatamata annab Antarktika-ekspeditsiooni edukas elluviimine Eestile võimaluse olla maailmas mitte ainult saaja, vaid ka andja rollis. See on aga nüüdismaailmas arenenud riigi üks esimesi tunnuseid. Eesti ekspeditsiooni võtmesõnadeks oleks väike, efektiivne ja elegantne. Viimasega peame silmas äärmist keskkonnasäästlikkust, mis on inimkonna jätkusuutliku tuleviku peamine võti.


LOE VEEL

http://www.gi.ee/isopal/antarktika



BELLINGSHAUSENIST MADRIDINI

Antarktise avastas 28. jaanuaril 1820 meie kaasmaalase, Fabian Gottlieb von Bellingshauseni juhitud Vene ekspeditsioon, kuhu tõenäoliselt kuulus ka eestlasi.

Järgnevalt, kuni 20. sajandi keskpaigani, püüdsid riigid Antarktikas kanda kinnitada peamiselt ekspansionistlikest huvidest lähtudes. Silmas peeti koha potentsiaali loodusrikkuste allikana ning sõjalise platsdarmina. Lõunamanner oli muutumas riikidevaheliste tülide objektiks. Tõsiseim vahejuhtum pärineb aastast 1952, mil Ühendkuningriik ja Argentina vaidlesid Hope Bay ehk Baya Esperanza nimelise paiga asustusõiguse üle. Argentiinlased tulistasid maabuda üritanud inglasi kergerelvadest, õnneks kedagi tabamata.

Rahvusvahelisel geofüüsika-aastal 1957–1958 kaheteistkümne riigi koostöös tehtud edukad teadusuuringud viisid siiski 1961. aastal jõustunud Antarktika lepinguni. Eesti liitus selle lepinguga 45. riigina 2001. aastal. Lepingu raames süvenev koostöö on kujundanud Antarktikast rahu ja teaduse maailmajao, mis külma sõja tingimustes oli ainulaadne saavutus. Tollal oli Antarktika ainuke paik, kus totaalsed vastased N Liit ja USA efektiivselt koos tegutsesid.

Tohutu ürglooduslik ja teaduslik väärtus on Antarktikal Maa inimtegevusest kõige vähem mõjutatud piirkonnana, mille kaitseks kehtestati 1998. aastal ülirange Madridi keskkonnaprotokoll. Viimane keelab vähemalt 50 aastaks ka igasuguse geoloogilise luure ja maavarade kaevandamise Antarktikas.