Nr. 3/2004


Toimetaja veerg
Marsile veel ei pääse, Hiiumaale küll

Eelmine Horisondi number oli just ilmunud, kui Loodusajakirjade kirjastus 24. märtsil oma teist aastaraamatut “Lehed ja tähed” esitles ning tänavu teist korda Eesti looduse ja teaduse parimatele tutvustajatele oma aastapreemiad “Seest suurem Eesti” üle andis.

Auhinnaks oli sedapuhku Ingmar Muusikuse Eesti Looduse loomafotovõistlusel preemia saanud foto õhus kaklevatest valge-toonekurgedest. Olgu siinkohal üles loetletud ka 2004. aasta laureaadid. Kõige teadussõbralikuma meediaväljaande auhinna võitis Vikerraadio otsuse eest loobuda horoskoopide ettelugemisest oma hommikuprogrammis “Vikerhommik”. Aasta üllataja preemia võitis astronoom ja filosoof Enn Kasak populaarteadusliku raamatu eest “Iidne täheteadus”, milles on selgelt ja värvikalt esitatud astronoomia ja astroloogia ajalugu ning nende distsipliinide lahknemine läbi sumerite, babüloonlaste ja teiste iidsete rahvaste kuni eestlasteni välja. Kirjastuse üksikajakirjade autoritest pälvisid seekord auhinna geoloog Kaarel Orviku ajakirjas Eesti Loodus (12/2003) avaldatud randade kujunemise artikli eest, kus lahendati nii mõnigi süvasadama ja madalsadama mõistatus; helilooja Urmas Sisask ja literaat Anne Kahro ajakirjas Loodus (3/2003) avaldatud astroloogiat lahkava artikli eest, kus tuletati meelde, et tegelikult ennustab astroloogia minevikku; metsamehed Märt Riistop ja Rainer Kuuba Eesti Metsas (1/2003) avaldatud omavahelise metsapoleemika eest, kus püüti lahendada mõistatus, kuidas puude tagant ikka metsa näha. Aasta fotopreemia võitis Malev Toom Eesti Looduses avaldatud fotode eest. Toimetuse enda töötajaist määrati auhind Eesti Looduse toimetajale Helen Alumäele Setumaa erinumbri ja Horisondi vastutavale toimetajale Kärt Jänes-Kapile ajaloolase Jaak Valge intervjueerimise eest.

Horisondi autoritest pälvis tänavu auhinna astronoom Mihkel Jõeveer – seda oma pikema Marsi-teemaliste artiklite sarja, kaasa arvatud Marsi suure vastasseisu lahtikirjutamise eest meie ajakirja veergudel. Ja kõike seda otsekui ennetades USA uusimate kosmosesaadikute töid-tegemisi Marsil ning kõmu Marsi ümber.

Marss erutab jätkuvalt inimeste meeli ning Horisontki hoiab Maa punasel naabril astronoomide abiga ikka silma peal, aga kuidas on aasta möödunud Hiiumaa vanal, 1510. aastast pärineval lüpsikul, mille kuulsaks kirjutamise eest sai 2003. aasta “Seest suurem Eesti” auhinna Hiiumaa muuseumi peavarahoidja Helgi Põllo (vt Horisont 6/2002)? “Meie lüpsik on siiani dateerimata, sest ma ei ole leidnud sellist kindlat laborit, kuhu oma puunõukilluke saata. Mõnel on justkui suuremat tükki vaja, teisega pole saanud otsest kontakti… Küllap selle lõpuks ikka leian. Aastaringe analüüsides ei ole ka sarnasust välja tulnud, ent pole ka ühtegi tulemust, mis lüpsiku vanust eitaks. Vahepeal on aga avastatud veel üks meie meelest n-ö vanim puuasi – toidukarp ehk rasi, millel aastaarv 1682 ja peremärk. Saadud on see, erinevalt lüpsikust, just Põhja-Hiiumaalt. Meie andmetel on tegu vanima kindlalt dateeritud ja peremärgiga tähistatud puuesemega Eesti talupojakultuuris. Eelmine on aasta noorem. Igal juhul kinnitab see üsnagi massilist puuesemete dateerimist ja tähistamist meie jaoks suhteliselt varajasel perioodil. Paneme need esemed suveks välja kui meie muuseumi rariteedid. Lisaks muidugi teisi ka.”

Ilus suvi seisab ees ja kui hetkel ei saa asjahuvilistele veel soovitada sõitu Marsile, siis Hiiumaale Eesti vanimaid puunõusid kaema minna on täiesti võimalik.



Kärt Jänes-Kapp