Nr. 4/2004


Intervjuu
Kas oleme tulevikuks valmis

Kunagi olid ajad, mil iga teadustöö puhul tuli ära näidata, kuidas see aitab rahvamajandust edendada: kas tõstab piimaandi, pikendab puuvillakiudu või paneb maisi vägevalt vohama. Mõni aeg hiljem tõusis kilbile teadusmahukas tootmine. Nüüd elame juba mõnda aega oludes, kus tavaarusaam peab teadlasi taas elukaugeiks ja kasutuiks omasoodu nikerdajaiks; õige mees on too, kes tulusat äri ajab. Tegelikult pole teadus rahvamajandusest ja ärist nii kaugel ühtigi, nagu näitab ka ajakirjanik TOOMAS JÜRIADO intervjuu uurimiskeskuse Arhipelaag tegevjuhi TOOMAS KOKOVKINIGA.

Äärmuslike ajaloojõnksude vahel leidub alati inimesi, kes oludele vaatamata kord omaks võetud ideid järgivad, olgu see siis vahel päri-, vahel risti- ja vahel ehk ka lausa vastuvoolu ujumine. Just sedasorti inimesed lõid 1997. aasta hilissügisel Kärdlas Saarte ja Ranniku Uurimiskeskuse Arhipelaag. Asjaosalisi osundades on see “valitsusväline mittetulunduslik ettevõtmine, mille eesmärk on saarte ja mereranniku looduskaitse ning säästva arengu alaste teadmiste suurendamine”. Arhipelaagi projektiloend on soliidselt pikk, aukohal muidugi programmid, milles kaasa on löödud või mida eest veetud, olgu siis keskkonnateadlikkuse programm Hiiumaal, üleeuroopaline rannikute korraldamise õppeprogramm iseõppijale internetis “CoastLearn” või palav soov biosfääri kaitseala talveunest äratamiseks, osaledes sihtasutuses Biosfääri Programm. Ja muidugi Väinamere projekt koostöös Rootsi ja teiste Eesti looduskaitsjatega.

Biosfääri kaitsealade ideestik on alati tähtsaks pidanud kohaliku kogukonna loodushoidlikku, aga samas ka hästi edenevat elu. Seepärast võib küsimust “Nii et kohaliku elu arendamine on igal juhul olulisel kohal?” pidada peaaegu et retooriliseks. Vastus oli ette aimata: “Meie jaoks on see oluline. Põhjus, miks Arhipelaag ökoturismi paketti üldse välja töötama asus, peitubki selles, et tahame edendada kohalikku elu.”

Tunnen geograafiateaduskraadiga Toomas Kokovkinit, meie tutvuse alul Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala Hiiumaa keskuse teadusdirektorit, nüüdset Arhipelaag tegevjuhti, üksteist aastat, ja veidi vähem kui üksteist aastat tagasi tegin temaga ka esimese raadiointervjuu. Aastate jooksul on neid intervjuusid kogunenud kümneid; enamasti on need ikka ühel või teisel moel puudutanud Hiiumaad, mis Kokovkinile ja ta perele juba mituteist aastat kodusaareks, aga ulatunud ka hoopis kaugemale – kuni globaalprobleemideni välja.

Umbes samalaadse temaatika olin kavandanud ka käesoleva intervjuu jaoks, valmis oli mõeldud isegi pealkiri, tuntud tiitleid parafraseeriv “Elu võimalikkusest Hiiumaal”. Aga paraku tõmbus vastaja sellest ideest kuuldes tõsiseks, et mitte öelda morniks. “Kümme aastat tagasi rääkisin ma sellest jah innukalt. Aga enam mitte. See, et Hiiumaa on hästi arvutisidega kaetud ja et me olime kiired internetistuma, pole enam uudis. Toonaseid eeliseid pole me suutnud ära kasutada.” Intervjuu sai siiski teoks – ja sedapuhku oli see seotud päris konkreetse pisikese saavutusega, millest taas andis arendada ka laiemaid ja kaugemaid vaateid.


Oleme aastaid rääkinud sellest, et turism, eriti ökoturism, võiks olla Eesti üks võimalusi edasi areneda. Iseäranis palju on seda kõneldud Hiiumaal, näiteks mõne aasta eest saare arengukava koostades. Otsese põhjuse teema taas üles võtta annab asjaolu, et Arhipelaagi osalusel sai tänavu kevadel käima üks samuti tükk aega hautud plaan.

Seda on vahest palju öelda, et programm käib, pigem on käimas esimesed katsed. Ja käima lükkaja pole otseselt Arhipelaag, vaid ökoturismi firma, meie osaleme logistika ja teadmiste poole pealt. Oleme ökoturismipaketi välja töötanud ja ehk see tõesti käivitub. Lootust on, aga teema ise on niivõrd lai, et omaette arutamist vajavad juba küsimused, mis on ökoturism ja kuhu ta ulatub. Ökoturism pole lihtsalt linnu- või taimeliikide vaatlemine.

Midagi erilist meie paketis pole, selliseid on paljudel ökoturismi firmadel. Põhiliselt on see suunatud loodushuvilistele, tugeva linnuhuvi kallakuga üle keskea lääne inimestele, väikestele gruppidele. Ja meie nišš, kus püüame läbi lüüa, on kvaliteetturism.

Loodusinimesi on väga erinevaid. Mõni on nõus telgis ööbima, mõni on nõus päev otsa sumpama märjas rabas. Aga on ka selliseid, kes tahavad loodusega tutvuda natuke mugavamates oludes, eelkõige vanemad inimesed. Nii me pakumegi sakslastele, inglastele jt väga kvaliteetset transporditeenust, väga head majutust, loodetavasti ka rahuldavat toitlustamist ning ühtlasi rahuldame nende loodushuvi, eelkõige linnustiku vastu. Lisaks Hiiumaale oleme kaasanud ka Läänemaa, põhiliselt Matsalu piirkonna, ja Saaremaa. Linnustiku kõrval püüame kasutada Kuressaare linna suurepäraseid vaatamisväärsusi.


Sa mainisid, et esmalt tuleks selgitada, mis on üldse ökoturism. Igaüks määratleb seda veidi isemoodi. Milline on Arhipelaagi seisukoht?

Arhipelaag lähtub biosfääri kaitsealade ideoloogiast – oleme biosfääri kaitsealal ju aastaid tegutsenud – ja UNESCO vastavast maailmavaatest: inimese ja kultuuri kesksusest. Nii et ökoturism on meie mõistes hoopis laiem kui lihtsalt looduse vaatlemine. See on turism, mis suhtub vastutustundega piirkonda, kus loodust vaatamas käiakse. Lisaks loodusele huvitutakse ka kultuuripärandist ja sellest, kuidas elu täna kohapeal käib, milline on kohalike inimeste käekäik.

Õige ökoturist peab aru saama, et oma visiitidega toetab ta kohalikku majandust.


Objektiivse tausta poolest on Eestil minu meelest selle tegevuse jaoks kõik olemas: hästi säilinud mitmekesine loodus, ning kultuur, mida näidata. Millised on siis probleemid, mis seda tegevust siiani on takistanud? Ma tean, et ka huvilisi on piisavalt palju, ometi pole asi käivitunud, või kui on, siis on raha tilkunud enamasti Soome, Inglise või mõne muu maa firmadele, mitte aga eestlastele.

Probleeme on palju, ma ei oskagi neid kuidagi süstematiseerida. Paraku on nii, et kui hakkad millegagi tegelema, siis selguvad uued asjaolud. Eks seda teadsid juba vanakreeklased, kes hüdraga võitlesid. Hakkad midagi otsast harutama ja kohe selgub, et siin on väikene mure ja seal probleem. Areng toimubki nende murede likvideerimise kaudu.

Meie jaoks oli ja on jätkuvalt tõsine probleem see, et Eestimaal ei ole universaalseid grupisaatjaid. On inimesed, kes tunnevad väga hästi linde. Aga nemad ei oska piisavalt hästi võõrkeeli. Kui me ka leiame hea giidi ja hea tõlgi, siis oleks ühtaegu vaja ka inimest, kes suudab nädal aega veeta koos väikese rühmaga küllaltki stressitekitavas olukorras, sest kõigil on oma soovid. Selleks on vaja inimest, kes on võimeline hästi rühmaga töötama, on tugev psühholoog ja oskab olukordadest välja tulla ka siis, kui juhtub midagi plaanivälist. Nii et oleks vaja kolme töötajat, mitte üht...

Asjaolu, et selliseid spetsialiste ei ole, üllatas. Me arvasime, et neid on kohe Hiiumaaltki võtta, aga ei ole. Siis mõtlesime, et mujalt Eestist leiame ikka. Aga ka seal on suuri raskusi. Loomulikult neid on, ja väga häid. Aga nad on kõik juba hõivatud nondes välisfirmades.


See on siis üks teie probleemidest. Kas muresid on ka kvaliteetse majutuse ja transpordiga?

Ei tahaks selles intervjuus reklaamiga tegelda, seetõttu ei hakka ma seda poolt nii väga lahkama. Püüaksin olla filosoofilisem ning küsimusest hoopis sõna “kvaliteet” ära kasutada. Elu on näidanud, et praegu on just kvaliteet see, mis müüb. Hind pole probleem; takistuseks pole see, et asjad on liiga kallid ja me ei saa seepärast klienti. Küsimus on selles, et me ei paku kvaliteeti – ükskõik milles.

Mulle tundub, et majutuse osas on Eesti kvaliteedi saavutanud. Aga näiteks toitlustamisega on raskusi. Sest ökoturismi ja kohaliku elu arendamise puhul ei saa mööda kohalikust traditsioonilisest toidust. Aga kas kohalik traditsiooniline toit on tänapäeva mõttes kvaliteettoit? Kas ja kuidas ikkagi siduda nõudliku kliendi erinevate maitsete otsimise huvi meie, natuke lihtsustatult öeldes, verivorsti ja hapukapsaga? Ei tea, aga tahaks siduda. Vaja on väga head ja tarka kokka, kes oskab need eesmärgid kokku panna.

Siit jõuame toiduainete, näiteks liha turule. Oleme Väinamere-projekti käigus soodustanud lihaveiste kasvatust, mis ongi kenasti arenenud. Aga samas tekib küsimus: kui kvaliteetne see liha lõppkokkuvõttes ikkagi on, kui loom kasvatatakse küll looduslikul karjamaal, kuid tapetakse näiteks suures Rakvere lihatööstuses ja rümp tuuakse Hiiumaale tagasi. Kas me saame rääkida kvaliteedist ja mahelihast pärast seda, kui looma on kõigepealt loksutatud mitusada kilomeetrit ja pärast ka rümpa edasi-tagasi; kas see on veel kvaliteetne ja mahe? Mina arvan, et ei ole.


Siinkohal meenub äsjane vaidlus maheliha nimetuse üle. Ühe esialgse variandina taheti kasutada terminit “roheline liha”. Olnuks õige kahemõtteline... Nüüd siis võikski natuke liialdades öelda, et nende vintsutustega saab mahelihast tõepoolest sõna otseses mõttes roheline liha...

Jah, me oleme sellest terminist praegu loobumas, kuigi reklaamina olnuks see väga hea. Kui öeldakse “roheline liha”, jääb see kohe meelde ja inimene hakkab mõtlema, et mis mõttes roheline. Siis saab aru ja jätab meelde. Kui öelda näiteks “roosa liha”, siis ei jääks see kellelegi meelde.


Nii et liha kvaliteedi säilimiseks oleks vaja pisikest tapamaja, mis selle töö ära teeks?

Tapamaja on Hiiumaale tõesti vaja, et juba praegu kvaliteetselt kasvatatud liha oleks ka letil või väikerestorani laual kvaliteetne. Selle küsimusega praegu ka tegeldakse, aga üle kivide ja kändude, jagub nii investeerimisprobleeme kui ka muresid keskkonna- ja sanitaarnõuetega. On ju selge, et ka kohalik tapamaja peab vastama kõigile keskkonnanõuetele. Sest kui ideaalide juurest tegelikkusse jõuda, siis selgub, et loomal on luustik ja siseelundid, mis on samuti vaja kuhugi panna. See on kompleksne küsimus.


Kas takistusi on toonud ka meie sattumine Euroopa Liitu?

Kas see on takistus, et Euroopa Liidu nõuded tähendavad korralikke keskkonnakaitsenõudeid? Me ei saa seda takistust halvustada, sest see takistus on seatud meie endi tuleviku nimel. Kuid väiketapamajade teele on tõesti seatud palju tõkkeid ning ma kardan, et selle taga on ka suurtööstuste lobi, mis tahab arenguvõimalused monopoliseerida.

Maailm areneb praegu ikka veel kontsentreerumise ja gigantiseerumise suunas. Oleme kuulnud oma Rootsi kolleegidelt, et sealsed vajadused tahetakse rahuldada ühe või kahe tapamajaga. Aga mõelge, kui suur on Rootsi põhjast lõunasse. Nii et Eestigi kuuluks põhimõtteliselt Rootsi lihatööstuse sfääri, Rootsil endal ei jätku loomi. Võib-olla hakkamegi varsti vedama loomi praamidega Rootsi, sest seal on nii suured võimsused.

Arvan siiski, et suund peab varsti tagasi pöörama, muidu pole lihtsalt võimalik. Ja olemegi jälle globaalprobleemide juures – ükskord hakkavad nafta ja transpordi hind kasvama, nii et kohalikustumine peab tagasi tulema.


Te olete lihaveise programmi raames rääkinud ju ka seda, et heas restoranis peaksid olema menüüs mahelihast tooted. Kui tapamaja probleem kõrvale jätta, siis kui kerge või raske on Eestis seda ideed ellu viia?

Probleemiga on viimasel aastal meiega koostöös tegelnud Eestimaa Looduse Fondi projektijuht Kaia Lepik. Mina kogesin selles küsimuses – ikka minu teadmatuse tõttu! – jälle suuri üllatusi. Ma tõepoolest arvasin, et kui pakume restoranidele kvaliteetset veiseliha, võtavad nad selle rõõmuga vastu. Ent neid huvitab sellest kvaliteetsest see kõige-kõige kvaliteetsem ehk sisefilee, mida nad tahaksid oma klientidele pakkuda. Ja kogu ülejäänud mitusada kilo jääb restorani huvi alt välja. Nii et kindlasti oleks kõrvale vaja väikest lihatööstust, mis suudaks toota vorsti ja sinki.

Me räägime kogu aeg ettevõtlusest, turismist, põllumajandusest. Mis on meie jaoks aga tegelikult oluline? Lõppkokkuvõttes oleme huvitatud kohalikust arengust ja looduskaitsest. Ja oleme veendunud, et looduskaitse käib käsikäes kõigi nende majanduslike ettevõtmistega. Me oleme huvitatud, et kui inimene ostab maheliha, siis saab ta ühtlasi teada, et loom on näiteks Matsalus looduslikult puhtal karjamaal kasvanud, ja tänu sellele, et ta on ühe hektari karjamaa peal rohtu söönud, on loodud tingimused teatud linnuliikide pesitsemiseks. Et ta näeks seoseid: ostes kilo liha, avab ta selle ostuga, ütleme, sada ruutmeetrit rannaniitu. Niisugune mõistmine on meile oluline. Kui me aga viime oma saaduse kusagil masstootmisse, müüme seda näiteks Stockmanni letis nime all “roheline liha” ja kui inimene neid seoseid ei näe – aga seda on suurtootmises tõesti raske tagada –, siis ei ole me oma eesmärki täitnud. Me tahame, et toodang oleks konkreetne, nimeline.

Viimasel ajal tundub, et selline arusaamine Eestis kasvab ja kvaliteetse liha tarbijad on tekkimas.


Kvaliteediteemat edasi arutades ja turismi juurde tagasi pöördudes meenub, et üks palju räägitud maaelu edasikestmise võimalusi on see, et kui turistid meile välismaalt tulevad, siis hakkavad nad ostma neid toredaid tooteid, mida meie osavate näppudega eided-taadid on teinud. Tean, et Arhipelaag on sellegi valdkonnaga palju tegelnud.

See pool on päris hästi käima läinud. Rootsi WWF-i ja arenguabiprogrammi SIDA rahastatud Väinamere-projekti suurim saavutus ei olnud see, et lõime uusi puisniite, karjamaid ja õpperadasid, vaid et kujunes umbes sadakonnast inimesest koosnev seltskond, kes mõtleb ühes suunas, kes saab asjadest ühtmoodi aru, ning kes on hakanud veenduma, et rannikul on võimalik edasi elada ja otsib huvitavaid nišše kohalikus majanduses. Aga need nišid hakkavad tööle vaid siis, kui pakutakse kvaliteeti, olgu see kvaliteetne majutus, kvaliteetne põllumajandustoodang või käsitöö.

Meie projektijuht Lia Rosenberg on käsitöömeistritega põhjalikult tegelnud. Hiljuti käis ta Väinamere-projekti toodetega käsitöö näitusmüügil Rootsis. Kui toode on kvaliteetne, nägus, originaalne ja hästi disainitud, siis saab seda müüa väga kallilt. Aga kui see on niisama traditsiooniline talutöö, sokid või labakindad, võivad need olla väga odavad, ent ega neid keegi ei osta. Tänapäeva inimesel pole neid lihtsalt vaja; inimene ostab asja, mis on kvaliteetne või millel on kunstiline väärtus. Niiviisi on ka kohalikul käsitööl arenguvõimalusi juhul, kui suudetakse integreerida kohalik traditsioon – mustrid, töövõtted, disainiideed minevikust – tänapäeva nõuete, kunstitaseme ja töö kõrge kvaliteediga.


On Hiiumaal selle kohta ka positiivseid näiteid?

Jah, neid on mitmeid. Ma arvan, et kuulsaim näide on Norra disaineri Anne Helene Gjelstadi käima pandud väikefirma, mis toodab kudumeid ainult Ameerika poodidesse, kus neid müüakse väga kallilt ja väga nõudlikule kliendile. Neid kudumeid teevad Hiiumaa naised, kes on norralannalt ta mudelid ja töövõtted selgeks õppinud. Gjelstad pani oma firma siin käima mõni aasta tagasi. See oli kuuldavasti päris keeruline, aga Gjelstad on ennast Hiiumaaga tugevalt sidunud ja tunnetanud, et see on koht, kus ta peab olema. Teda seob Hiiumaaga ka traagiline sündmus: ta oli reisija tolles lennukis, mis Hiiumaal alla kukkus.

Aga ta ei kasuta Hiiumaa toorainet, vaid Lõuna-Ameerika alpakat. See on ühelt poolt muidugi probleem, ent me saame aru ka Ameerika ostja nõuetest.


Hiiumaal on ka kuulus Vaemla villavabrik. Kuidas neil läheb?

Vaemla villavabrikul läheb samuti päris hästi, seal avaldub-keskendub kõik see, millest me räägime. Nad on ettevõtte targalt käima pannud, neil on andekas disainer Tiiu Valdmaa, kelle kujundatud esemeid tehakse põhiliselt kohalikust villast. Ja teiselt poolt on seal museaalne atraktsioon kogu vastava masinavärgiga, mida tema abikaasa Jüri korras hoiab. Vähetähtis pole ka hästi disainitud kohvik. See kõik on üks ilus ja targasti mõeldud kompleks, mis töötab päris kenasti. Loeb ka isiklik sarm, mis aitab kõigele kaasa. Ja ikka kvaliteet – järgmine viisaastak peaks olema kvaliteedi viisaastak.


Kuidas nüüd räägitu kokku võtta: kas tasub olla optimist või pigem skeptik, kas suudame kõigist omaette olla tahtmistest ja ainult iseendaga arvestamistest üle olla ning tõesti üritada teha tõsist läbimurret – kas või “kvaliteedi viisaastaku” näol?

Tahaksin ennast sundida olema optimist. Siiski olen viimasel ajal natuke kurb sellepärast, et kümmekond aastat tagasi oli Hiiumaa väga tugeval sisulise arengu lainel: tehti arengukontseptsioone ja suurem seltskond mõtles ühes suunas. Saart nähti erilise piirkonnana, siin olid esimesed sisemiselt seostatud turismiprogrammid, esimese internetiseerumise lainega mindi kiiresti kaasa. See kõik on hakanud hajuma. Põhjusi on arvatavasti palju, üks oluline on aga kindlasti see, et kauge terviklik siht on kadunud, eesmärgid on muutunud madalatasemelisemaks nende inimeste jaoks, kes peavad asju otsustama. Ma ei heida seda kellelegi ette, ka minul endal hakkab idealism reaalsusesse uppuma.


Ju see on üldine Eesti probleem.

Olen nõus. Ja kui otsida põhjusi, siis tõesti – reaalsuses on Eestimaa pisike, kolmsada korda kolmsada kilomeetrit maatükikene, kus elab natuke üle miljoni inimese. Ülimalt raske on mobiliseerida seda seltskonda nii vaimselt kui ka finantsiliselt täitma kõiki neid ülesandeid, mida suur ühendus nimega Euroopa Liit meilt ootab. See tõmbab meie potentsiaali tühjaks ja meil vist peaaegu ei jäägi ei aega ega ressurssi, et ennast sisemiselt edasi arendada.