Vastab Tallinna Linnamuuseumi teadusdirektor SULEV MÄEVÄLI

Nagu nimetusegi järgi võib oletada, saab Jaani seegi ekspositsioonis näha ühte osa Tartu maantee läbimurde rajamise käigus päevavalgele tulnud vanadest müüridest ja samast piirkonnast järgnenud arheoloogiliste kaevamiste käigus avastatud esemeist.

Pean siiski lisama, et Tallinna Linnamuuseum pole olnud seotud ei selle piirkonna läbiuurimise ega tegelikult ka väljapaneku ettevalmistamisega, kui ehk ainult niipalju, et mina olin näituse korraldamise teaduslik kuraator. Ka välja pandud esemed ei kuulu Linnamuuseumile, vaid kaevamisi korraldanud asutustele, kelleks olid Ajaloo Instituut ja firma Agu. Linnamuuseumile anti ekspositsioon üle juba valmis kujul. Tuleb ka tõdeda, et kogu väljapanek on surutud kokku nii väikesele pinnale, kui veel andis, nii jäid näitusepaviljoni piiridest välja näiteks ka leitud vanad käimlamüürid.

Eksponeeritud müürijäänused moodustavad osa omaaegsest seegihoonest, mis kivihoonena on ehitatud arvatavasti 14. sajandil, kuigi päris kindel selles muidugi olla ei saa. Täpset infot meieni neist aegadest jõudnud pole, sest kes tol ajal oleks osanud arvata, et keegi 21. sajandil neid müürijuppe nii hoolikalt uurima hakkab. Üht-teist võib lihtsalt oletada nende teadmiste põhjal, mis meil on Tallinna üldisemast arhitektuurilisest arengust.

Täpsemalt peaks tegu olema seegi saali vundamendi osaga. Nii et kui keegi väidab, et näitust külastama tulnud huviline seisab seegi saalis, siis pole see täpne. Mina väidan, et ta asub seegi saali keldris või õigemini soklikorrusel. Tallinna arhitektuuriajaloost on nimelt teada, et kõigil seekidel olid keldrid, võtame näiteks kas või Pühavaimu seegi hoone, kus praegu tegutseb Usuteaduse Instituut. Ainult et see kelder aeti 19. sajandil täis. Ja ega eluruume üleüldiseltki ei ehitatud keskajal otse maa peale, see oleks olnud liiga niiske. Enamikul Tallinna majadel oli soklikorrus, mis praeguseks on muutunud keldriks, aga mis omal ajal oli umbes meetri võrra maa sisse süvendatud. Sellist asja saab praegugi veel näha näiteks tsistertslaste kloostri ida- ja põhjatiivas (praegune Gustav Adolfi gümnaasium). Seal on soklikorruse ruumid kõrged ja need on kasutusele võetud. Eluruumid ehk dormitooriumid paiknesid soklikorruse peal.

Ja et tegu on keldriga, siis peegeldavad näha olevad müürijupid tegelikkust õigesti ka selles mõttes, et keldriruumid olidki väikesed, kogu kelder oli liigendatud vastavalt otstarbele. Millised olid selle soklikorruse kohal asunud saali mõõtmed, seda ei oska aga keegi kindlalt öelda. See saal ei pruukinud olla sugugi niisugune üks, pikk ja ebaproportsionaalselt kitsas ruum. On ka oletatud, et tegu võis olla hoopiski kolmelöövilise saaliga ja praegu eksponeeritud osa moodustas ainult ühe löövi. Siis omandab asi kohe teise ilme. Aga kas see ka tõsi on, see selgub ehk kunagi edaspidiste tööde käigus, sest müürid jätkuvad ilmselt veel ka praegu olemasolevate majade all.

Löövide kasuks räägib ka asjaolu, et vanemates seekides elasid mõlemad sugupooled üldiselt koos, üks ühes löövis, teine teises. Lääne-Euroopast on veel näiteks teada, et voodid olid ümbritsetud vähemalt eesriietega, mis tagasid privaatsuse, ning suuremates seekides kulges ülal galerii, kust põetajad haigeid jälgisid. Küllap nad Tallinnas oma hoolealustel siiski kardinate vahelt kiigates silma peal hoidsid.

Tallinna arhitektuuri tundes võib oletada, et keldri lagi, st saali põrand, oli puust, saali lagi aga omakorda võlvitud, peamiselt kaitseks tule eest, sest kui katus juhtus süttima, siis võlvid pidasid vastu. Samal põhimõttel oli rajatud ka uus seek – Rootsi-Mihkli kirik – ja juba mainitud Pühavaimu seek.

Koostajad üritasid ekspositsioonis kajastada ka Tallinna eeslinnade ajalugu üldisemalt, aga häda on selles, et need on süstemaatiliselt, sealhulgas ka arheoloogiliselt uurimata. Enamik esemeid, mida ekspositsioonis näha saab, on leitud viimaste kaevamiste käigus, veidi maad eemalt ja teisest ajast pärinevad küll näiteks rahakast ja mündid, mis tulid välja praegusest seegiväravast.

Seegiga seoses kerkib tavaliselt üles ka leepra küsimus ja on ka imestust avaldatud, miks seegi kalmistult ei ole leitud moondunud luid. Et polekski nagu viiteid leeprahaigetele. Aga pidalitõve jälgedega 13., 14., 15. sajandi luid on üsna ebatõenäoline leida, sest selle tõve tulemusel luud pigem hõrenevad ja on seetõttu tänaseks kindlasti lagunenud.