Nr. 4/2004


Kerge küsida
Kas kunst saab olla fraktaalne ehk kuidas on seotud stohhatüüpia, monotüüpia ja fraktalid?

Fraktalite isa Benoit Mandelbrot on öelnud, et fraktalid kui teaduse tööriistad on kasulikud, ent idee tasandil on fraktalid olemas olnud kogu aeg. Ta on ka märkinud, et paljudel kunstnikel on olnud silma fraktalite tabamiseks, nimetades seejuures Leonardo da Vincit, Eugene Delacroix’d ja eriti Katsushika Hokusaid, aga ka näiteks muistsete keltide ehtekunstnikke.

1983. aastal toimus Kohtla-Järvel Põlevkivimuuseumi Valges saalis kunstnik Lea Livshitsi (vt Virumaa elektrooniline entsüklopeedia ) personaalnäitus, kus eksponeeriti esmakordselt tema stohhatüüpia tehnikas valminud töid.

Kunstnik ise määratles stohhatüüpia kui tehnika olemust järgmiselt: “Stohhatüüpia tähendab jäljendit või kujutist, mis tekib enam-vähem juhuslikult ja on seepärast ainulaadne.” Olgu lisatud, et stohhastiline tähendab “Võõrsõnade leksikoni” andmetel juhuslikku, juhusest sõltuvat.

Kunstniku suure stohhatüüpiate kollektsiooni lähem uurimine lubab väita, et tegu on fraktaalkunsti teostega, mis on valminud mitte arvutigraafika kaasabil, vaid tõmmiste võtmise teel mingilt aluselt – paberilt, klaasilt. Seepärast kandis Tartu ülikooli raamatukogus 2001. aastal toimunud Lea Livshitsi näitus juba ka otseselt pealkirja “Fraktaalne kunst”. Sellise nimetuse kasutamine kunstiteoste kohta, mis olid teostatud traditsiooniliselt, arvutigraafika abita, oli tookord ebaharilik ning ei leidnud arusaamist ei kunstnike ega digitaaltehnika spetsialistide poolt. Kulus veel mitu aastat, enne kui teadvustati, et stohhatüüpia kuulub monotüüpia, täpsemalt fraktaalse monotüüpia valdkonda.

Monotüüpia nime all tuntud graafika eriliik tekkis 17. sajandil. Nimetatud tehnika alusepanijaks peetakse Itaalia kunstnikku Giovanni B. Castiglionet. Monotüüpiale on iseloomulik kujutise filigraansus, keerukas muster ja akvarellile omane tonaalsus. Monotüüpiad on unikaalsed, kuna kunstnik ei saa juhuslikult tekkinud kujutist korrata. Monotüüpiat käsitleva erialakirjanduse uurimine ja tutvumine monotüüpiate virtuaalsete näitustega ei jäta mingit kahtlust, et monotüüpiad, eriti nende dendriitsed struktuurid, sisaldavad fraktaleid. Fraktaleid võib kohata mitte ainult fraktaalsetes monotüüpiates, vaid ka traditsioonilise kujutava kunsti teostes. Näiteks Mandelbrot demonstreerib oma manifestis fraktalite kohta üht Leonardo da Vinci maali fragmenti, kus on näha mõningatele fraktalitele iseloomulikke keerisstruktuure.

Fraktaalkunst ei ole niisiis ainult arvutiajastu sünnitis, vaid tema juured ulatuvad sajandite taha.


LOE VEEL

Benoit Mandelbrot, The Fractal Geometry of Nature, 1983; Clifford Ed. Pickover, Fractal Horizons, 1996: Julia Ayers, Monotype: Mediums and Methods for Paintery Printmaking, 1991.


Trükinumbrist leiab huviline mõned näited Lea Livshitsi stohhatüüpiatest.


VLADLEN LIVSHITS on insener-keemik, psühholoogiakandidaat.




Vladlen Livshits