Nr. 4/2004


Lugesin üht raamatut
Marsha aila – elage vabana

Alla Dudajeva
“Miljoni esimene”
Ilmamaa, 2004

Alla Dudajeva “Miljoni esimene” kuulub vaieldamatult minu lemmikraamatute hulka. Olin selle tõlget ammu oodanud – alates ajast, kui sain teada, et raamat kavatsetakse eesti keeles välja anda. Pean tunnistama, et vahepeal hakkasin juba kartma, kas raamat eesti keeles üldse ilmubki – arvestades maailma üldisi arenguid viimastel aastatel, eeskätt “valgete inimeste“ poolset valimatut siltide külgekleepimist kõikidele islamiusulistele.

Alla Dudajeva on oma raamatu kirjutanud kunstniku ja armastava naise pilgu läbi – seetõttu on see üpris emotsionaalne ja sisaldab rohkesti taolisi kategoorilisi väiteid nagu “kõik”, “alati”, “otsekohe” jne. Selline väike kunstiline liialdamine ei muuda siiski raamatut raskemini loetavamaks, vaid lisab pigem võlu.

Eessõna ja Tshetsheeniaga seotud sündmuste kronoloogia autoriks on valitud ilmselt parim võimalik tegija Eestis – Andres Herkel pole mitte üksnes autoriteetne, vaid ka tuntud oma laialdaste teadmistega Tshetsheenia küsimuses ja tegevusega tshetsheenide vastase genotsiidi teadvustamisel. Seetõttu on eessõna ja kronoloogia julge ning otsekohene, nimetades ka kohutavaid asju nende õigete nimedega.

“Miljoni esimene” ei ole Dzhohhar Dudajevi elulugu ja ei ole ka tshetsheenide ajalugu. See raamat on sümbioos, kus tshetsheenide esimese presidendi elu valgustatakse läbi tema rahva traagilise saatuse ja kus tshetsheenide ajalugu avaneb läbi Dzhohhar Dudajevi raske, kuid kindlasti huvitava eluloo.

“Miljoni esimene” on põhiosas nukker raamat, kuid seal on ka hulgaliselt humoorikaid seiku, olgu need siis seotud Dzhohhar Dudajevi eluga või laiemalt tshetsheenide kultuuri ja traditsioonidega. Sealt leiab ka mitmeid huvitavaid seiku Dudajevi lennukatest ja võib-olla kohati utopistlikest ideedest Tshetsheenia tuleviku osas. Üks huvitavamaid nendest on seotud Dudajevi unistusega rajada Tshetsheeniale uus ja puhas pealinn, eemal naftatöötlemistehastest. Selleks olevat isegi lauskmaapiirkond mägede läheduses välja valitud. Linn kavatseti jaotada keskväljakult kiirtena hargnevate tänavatega üheksaks sektoriks, kusjuures linna iga sektori oleks lepingute alusel rajanud mõni riik oma kordumatus rahvuslikus stiilis. Dudajev ei tahtnud sellest linnast teha mitte ainult pealinna oma riigile, vaid n-ö rahvusvahelist linna, mis oleks olnud avatud kogu maailma rahvaste vahelisele aktiivsele suhtlusele. Kahjuks jäi uue pealinna idee, nagu ka Dudajevi teised unistused oma kodumaa tuleviku suhtes, tshetsheenidele järjekordselt osaks saanud metsikute kannatuste tõttu, ellu viimata.


Äraspidine ajalugu

Tshetsheenia viimase pooleteise sajandi ajalugu on viimastel aastatel Eesti meedias suhteliselt palju kajastatud. Ka Horisondis on ilmunud artikkel, kus Tshetsheenia ajaloost juttu. Siiski leiab raamatust “Miljoni esimene“ mitmeid ajalooseiku, mis seni laiemalt teadvustamata. Kas või sündmus, mille tagurpidi tõlgendamise alusel Venemaa peab Tshetsheeniat vabatahtlikult endaga ühinenuks.

Laiemalt on teada, et Vene-Kaukaasia sõdades 19. sajandil oli Vene armeel komme pärast

külade vallutamist need maani maha põletada, sageli koos külaelanikega. Ellujäänuid aga sunniti kirjutama alla lepingule enese Venemaa alamateks tunnistamise kohta. 1781. aastal põletati maha Tshetshen-Aul (koht, millest tulenebki Tshetsheenia venekeelne nimetus) ning selle elanikud pidid andma pantvange ja sõlmima ülalmainitud lepingu. Hoopis vähem teadvustatakse, et just seesama Tshetshen-Auli kapituleerumisdokument kuulutati Nõukogude võimude poolt 1981. aastal lepinguks, mille järgi tshetsheenid astusid “vabatahtlikult” Venemaa koosseisu. Nõukogude äraspidist ajalookäsitlust nimetatud küsimuses tunnistab ka praegune ametlik Venemaa.

Raamatust leiab ka väite, nagu oleks 1944. aasta suurküüditamise suhtes olnud algselt plaan, et tshetsheenid ja ingushid veetakse kaubavagunites Bakuusse, laaditakse seal vanadele praamidele ja toimetatakse üle Kaspia mere Krasnovodskisse (nüüdne Turkmenbashi). Üleveo ajal pidid ilma tunnusmärkideta Nõukogude lennukid praame pommitama ja suurema osa küüditatutest uputama. Kuritöö oleks aga aetud Saksa lennuväe kaela. Pommirünnakutest pääsenud praamid kavatseti Krasnovodskis kai äärde jätta, kus karmid ilmastikutingimused (poolkõrb 40. laiuskraadil), epideemiad ja nälg oleksid tshetsheenid ja ingushid täielikult hävitanud. Teades laiemalt Nõukogude võimude tegelikke kuritegusid, on täiesti võimalik, et kirjeldatud plaan tõepoolest eksisteeris.

Tegelikult aset leidnud kogu tshetsheeni ja ingushi rahva küüditamine 23. veebruaril 1944 ei olnud tollest plaanist oluliselt vähem elajalik – asumisele saatmise käigus või asumisel hukkus mõningatel andmetel peaaegu 60 protsenti väljasaadetutest. Raamatus leiab muu hulgas kajastamist kurikuulsa Haibahi mägiküla juhtum, kus 700 inimest mitte ei küüditatud, vaid põletati elusalt. Sharoi külas aga visati tshetsheenid küüditamise asemel järsaku servalt mägijõkke. Nii tehti üksnes seetõttu, et Nõukogude veoautod ei suutnud talvel kõrgmägedesse sõita ja küüditamisülesannet ei saadud seepärast täita. Inimeste elusalt matmine, elusalt põletamine ja muu piinamine oli küüditamise ajal tavaline ka paljudes teistes Tshetsheenia külades.

Vene (nõukogude) imperialismi võigast palet näitab seegi, et pärast 1944. aasta massiküüditamist hävitati Tshetsheenias tshetsheenide ja ingushshide hauad – rüvetatud hauakivid maeti teesillutisse või kasutati hoonete ehitusmaterjaliks. Mõned aastad pärast küüditamist aga rajati Tshetsheenia pealinna mälestussammas kuulsale timukale Jermolovile – tollele samale Vene kindralile, kes juhtis 19. sajandi esimesel poolel Vene-Kaukaasia sõda ja kes väitis, et ta ei puhka enne, kui tapetud on viimne kui tshetsheen. Too kurjuse ja alatuse monument, mida tshetsheenid on hiljem korduvalt õhku lasknud ja mida Nõukogude/Vene võimud on jälle ja jälle taastanud, on muide ka viimastel aastatel olnud föderaalvägede erilise armastuse objektiks. Iga kord peale Sölzh-Ghala vallutamist on see rajatis olnud esimestena taastatavate seas ja hiljem erilise agarusega valvatav.

Mõningatel andmetel kavatseti osa tshetsheene küüditada ära ka 1991. aasta suvel, mil Tshetsheeniasse saadeti suurel hulgal sõjaväelasi ja rohkelt pika kastiga veoautosid. Sõjaväelaste ja veokite kohaletoimetamise ametliku põhjenduse kohaselt tulnud sõjaväelased tshetsheene “aitama”, sedapuhku siis viljakoristamisel.

“Miljoni esimene” räägib valust, kohutavast ebaõiglusest, inimsoo ääretust julmusest. Ja seda vaatamata tõsiasjale, et paljud võikad seigad, mida tshetsheenid on pidanud taluma, jätab raamat kirjeldamata. Nii ei leia me sealt dokumentaalselt tõestatud kirjeldusi sellest, kuidas föderaalväed esimeses Tshetsheenia sõjas otse punase risti töötajate silme all tshetsheene elusalt põletasid, kuidas tshetsheenidel jäsemeid otsast lõigati, silmi peast välja torgati ja muud moodi kõige ebainimlikumalt piinati.

Nagu kunagi kirjutas tuntud tshetsheeni politoloog Abdurahman Avtorhanov kirjas Dzhohhar Dudajevile: “Esimesest Rjurikute ja Romanovite impeeriumist kuni bolshevike Nõukogude impeeriumini, Leninist Gorbatshovini ei ole veel sündinud sellist vene poliitilist mõtlejat, kes poleks seadnud suure Vene impeeriumi ülevust ja võimsust kõrgemale mitte üksnes alistatud mittevene rahvaste, vaid koguni vene rahva enda elulistest huvidest.” Nimetatud seisukohaga jääb üle vaid nõustuda. Ka praegune, jätkuv genotsiid Tshetsheenias näitab, et kõik, kes ei ole nõus olema Vene imperialismi orjad, kuuluvad hävitamisele. Aga hävitustööd tehes ei saa suurriiklike ambitsioonide elluviijad aru tõsiasjast, et tshetsheenidelt võib võtta peavarju või kodumaa, aga ei ole kedagi, kes suudaks tshetsheenidelt võtta õiguse kaitsta oma au.



Andrus Mölder