Nr. 6/2004


Artiklid
Mõisnikust talunikuks. Saksa põllumehed Eestis

Mis sai baltisaksa parunitest pärast 85 aastat tagasi – 1919. aastal – alanud maareformi? Kas mõisnikud kadusid Eestimaalt sootuks?

Noore Eesti Vabariigi poolt läbi viidud agraarreformi tulemusel lahkus pea kolmveerand saksa põllumeestest Eestist juba enne 1939. aasta ümberasustamist. Agraarreformi kiuste Eestisse pidama jäänud moodustasid aga elujõulise osa saksa vähemusrahvusest Eestis, mis oleks võinud edukalt ilmestada Eesti põllumeeste ridu, kui mitte 1939. aasta suurriikide poolt pealesunnitud ümberasustamine poleks neid kodumaast lahti rebinud.

Enamasti teab meie haritud lugeja, et esimesi asju, mida noor Eesti Vabariik oma püsimajäämiseks tegi, oli maareform, mis jagas mõisnike maa seda ammu igatsenud talurahvale, tehes lõpu aastasadu kestnud sõltuvusele saksa parunitest. Tavateadvuses, mis on enamasti kujunenud Eduard Vilde krestomaatilise “Mahtra sõja” ja muu koolikirjanduse mõjul, seostub mõisniku kuju parunitega, kes veel rahvusliku ärkamisaja aegu lasid tublidele eesti teopoistele mõisatallis peksa anda ja tarvitasid nende pruutide kallal esimese öö õigust. Maast ilma jäädes aga kolinud parunid tagasi oma esiisade riiki Saksamaale.

Suuremale kirjandussõbrale, kes ka Vilde “Kogutud teosed” läbi lugenud, on vahest tuntud ka asunik Woltershuseni kuju samanimelisest novellist (1925). Selles on seisuseuhkest parun Woltershusenist saanud pärast maareformi tavaline Kukevere asunik, kes 65-aastase leskmehena elab koos kolme tütrega vana aednikumaja kahes toaurkas ning müütab külainimestele oma kodusest komisjonilaost vankrimääret ja pastlanahka, sukavardaid ja püksinööpe. Tema tütred aga peavad kääbuslikuks jäänud majapidamist, lüpstes ise lehmi ja vedades piima pikkvankris alevi meiereisse. “Naerva filosoofi” maski ette mananud Alarich von Woltershusen, kes hellitab lootust, nagu võiks ajalugu veel taastada nende kaotatud privileegid, peab paraku leppima “Mardi- ja Matsipoegade” riigiga ning taluma alandust, et tema tütart tuleb kosima kohalik hallparun Lemsi Tõnu.

Viimaseil aastail on seda põhijoontes õiget, kuid üsna mustvalget ja karikatuurset pilti mõneti korrigeerinud ning palju inimlikumaks ja värvikamaks muutnud mitmed mälestused baltisaksa kaaskodanike elust Eesti Vabariigis, nagu Carl Mothanderi “Parunid, eestlased ja enamlased” (1997) ning Camilla von Stackelbergi “Tuulde lennanud lehed” (2003).

Olgu järgnevalt sellele pildile lisatud ka ajaloolase-poolsed piirjooned. Mis siis ikkagi sai parunitest ja kas mõisnikud kadusid maareformiga Eestimaalt sootuks?


Saksa maaelanikkond Eestis

Alates 13. sajandist Baltikumis poliitilise, kultuurilise ja majandusliku eliidi moodustanud saksa soost elanikkond, keda 19. sajandi keskpaigast seoses nendegi selgema rahvusliku ja regionaalse enesemääratlemisega hakati baltisakslasteks nimetama, moodustasid 1880. aastate algul üle viie protsendi tänase Eesti ala rahvastikust. Järgnenud venestuse ja 20. sajandi alguse konfliktide, nagu 1905. aasta revolutsiooni, Esimese maailmasõja ja järgnenud revolutsiooni survel kahanes nende arv 50 000-lt Eesti Vabariigi alguseks 19 000-le ja 16 000-le 1930. aastate keskpaigaks, mil nad moodustasid Eesti rahvastikust vaid poolteist protsenti. Ka oli endisest peamiselt ülemkihti kuulunud rahvusrühmast saanud üleöö marginaalne vähemusrahvus, keda pealegi ähvardas hääbumine ebasoodsa demograafilise ja sotsiaalse struktuuri tõttu.

Eriti märgatavalt kahanes saksa rahvastik maal – kui linnas vähenes see ajavahemikus 1881–1934 ligi 2,5 korda, siis maal oli langus pea viiekordne. Saksluse raskuspunkt kandus järjest enam linna – neist 60 protsenti olid koondunud Tallinna ja Tartusse. Selle põhjuseks olid maareformist tingitud muutused maasuhetes ja elukorralduses. Maareformi otseseks tulemuseks peale mõisnikekihi kahanemise ja kadumise oli ju ka nn väikeste sakslaste ehk maasakslaste keskkihi (eeskätt mõisaametnike) kokkusulamine. Kui veel 1881. aastal elas maal üle 13 000 sakslase, kes moodustasid 1,7 protsenti maarahvastikust, siis 1922. aastaks oli maale ja alevitesse elama jäänud 3762 (0,5 protsenti) ja 1934. aastaks 2702 sakslast (0,4 protsenti). Maakonniti kõige enam, 500 ringis, leidus maasakslasi Viru-, Harju-, Tartu- ja Võrumaal.


1919. aasta maareform

Kõige põhjalikumalt kujundas saksa maarahvastiku elu Eesti Vabariigi kiire ja radikaalne maareform. Asutava Kogu poolt 10. oktoobril 1919 vastu võetud maaseadusega riigistati kõik mõisamaad, välja arvatud linnade, heategevus- ja teadusasutuste ning maakondade ja valdade päralt olevad mõisad ja maad. Võõrandamisele ei kuulunud ka poolmõis ehk maakoht (sks Landstelle) juhul, kui selle omanik polnud samaaegselt rüütlimõisa (sks Rittergüter) omanik – oli ju palju maakohti läinud eestlaste omandusse.

Rüütlimõisaid oli Eestis 822, neist 716 kuulus sakslastele, 18 venelastele ja 66 eestlastele, kuna 22 mõisa omanikud, enamasti samuti sakslased, omasid mõne välisriigi kodakondsust. Nii näiteks oli Sangaste mõisa omanik krahv Friedrich von Berg Soome, Kolga mõisa omanik krahv von Stenbock Rootsi ja Pada mõisa omanik parun Stackelberg Saksa kodanik. Nemad tekitasid Eesti Vabariigile maareformi elluviimisel mitmeid probleeme.

Riiklikku maatagavarasse arvatud mõisamaa oli ette nähtud:

- jagada väikemajapidamisteks ja anda uusmaasaajaile põliseks tarvitamiseks (otsustati hiljem päriseks müüa);

- anda eriotstarbelise maana haridus-, omavalitsus-, ühistegevusasutustele ja kaubandus- või tööstusettevõtetele pikaajaliseks kasutamiseks või ka põllumajanduslikele artellidele ühiseks harimiseks – nii tekkisid põllutöö- ja kodumajanduskoolide majapidamised;

- jätta riigimõisatena riigi pidada või anda eraisikutele lühiajalisele rendile.

Koos maaga võõrandati mõisate tööstusettevõtted, millest hiljem väike osa tagastati, ning tasu eest ka elus ja eluta inventar.

Maareformi elluviimine käis kärmesti – 1922. aasta kevadeks oli väikekohtadeks tükeldatud ja maasaajatele välja antud juba üle kahe kolmandiku võõrandatud põllumajanduslikust maast. Vahepõikena olgu siinkohal lisatud, et metsamaa jäi riigile. Mõisad, mida polnud jõutud veel tükeldada, jäid seniks suurmaapidamistena aastakaupa sõlmitud rendilepingute alusel planeerimisjärge ootama. 1924. aastaks jõutigi suurem osa mõisatest tükeldada.

Võõrandatud mõisa konkreetne saatus, st maade planeerimise järjekord ja ulatus, samuti sellest endisele omanikule jäetava maalapi suurus ning asukoht, sõltusid osalt ka endise omaniku vahekorrast riigi- ja kohalike võimudega. Sisepoliitilise olukorra stabiliseerudes maareformi hiljem siiski pehmendati ja endistele omanikele, kellest suurem osa polnud seejuures mitte mõisnikud(!), tagastati 71 875 ha maad. Sealhulgas vabastati võõrandamisest 149 kirikumõisasüdant, 90 maakohta (poolmõisat), 43 tööstusettevõtet ja 415 endistele mõisaomanikele antud asunduskohta. Nimelt lubati 1925. aasta 26. mai seadusega endistele rüütlimõisate ja maakohtade omanikele või nende pärijatele anda endisest valdusest tagasi kuni 50 ha suurune koht koos uuele majapidamisele tarvilike hoonetega. Kui see polnud enam võimalik, tuli riiklikust maatagavarast pakkuda neile koht kusagilt mujalt või tasuda hiljemalt kolme aasta jooksul tagasiandmisele kuulunud koha väärtus vastavalt riigimaa müügihinnale. Tagasi polnud õigust saada hooneid ja kohti, kus olid koolid, arstipunktid, tööstus- ja äriettevõtete või elumajade krundid ning kus olid juba loodud iseseisvad väikemajapidamised.

Oluliseks sammuks baltisakslaste lojaalsuse tagamisel oli 5. märtsil 1926 vastu võetud seadus võõrandatud maade eest tasumaksmise kohta. Teiste maade eeskujul – ainsana hoidus võõrandatu eest hüvitise maksmisest Läti – otsustati maksta mitte maa turuhinna, vaid võimaluste kohaselt ja põhimõttel, et hüvituse maksmine pole kõigi maksumaksjate, vaid maasaajate kohustus. Hüvitist oli sel hetkel nõudmas 429 perekonda, maad oli jagatud aga 40 221-le maapidajale. Tasuta võõrandatuks jäid siiski kõik endistel mõisamaadel varem eksisteerinud rendikohad. Endised omanikud pidid hüvitist saama ainult mõisamajapidamise moodustanud maade eest ja spetsiaalsete pantkirjade näol, mille riik pidi 60 aasta jooksul välja lunastama. Et paljud rahahädas olevad eksmõisnikud olid sunnitud hüvituspantkirjad kohe realiseerima, langes nende kursihind nominaalväärtusest kõvasti allapoole, olles hüvitusseaduse vastuvõtmise järel vaid 30–35 protsenti, ning tõusis alles sakslaste ümberasustamise ajaks 85 protsendini nominaalist. Kõiki kaotusi arvestades maksti hüvitist keskmiselt 2–3 protsenti võõrandatud vara tegelikust väärtusest ehk keskmiselt 8000 krooni mõisa kohta, mille eest ei saanud tegelikkuses enam ei talu ega keskmist linnakruntigi osta.

Et osa endistest mõisnikest oli vahepeal Saksa kodanikuks saanud, siis hakkas Saksa valitsus 1930. aastal taotlema neile tasu maksmist erikorras ja ruttu, mida Eesti Vabariik ka tegi. Nn uussakslaste võõrandamishüvitis – umbes kolm miljonit krooni – õiendati juba 1935. aasta jaanuariks. Osa sellest maksti metsalankidega. Eesti sakslased pidid muidugi mõista ootama ning suures osa ei jõudnudki nad ettenähtud hüvitist saada.


Mõisapärade aeg

Nagu eespool toodust ilmneb, jäi endistele mõisnikele – enne mõisate võõrandamist oli Eestis umbes 550 mõisnikuperekonda – Eesti Vabariigis teatud, ehkki piiratud võimalus jätkata põllumeheelu. Nende hulgas oli terve hulk tõelise põllumehekutsumusega töömehi, kes maasse juurdununa püüdsid oma saatusest suuremad olla ja kõigi raskuste kiuste oma tööd jätkata. Neile kui lojaalsetele riigikodanikele ja teenekatele viljasordi- ja karjaaretajaile tagas riik võimaluse jätkata soodsatel tingimustel riigirentnike rollis. Samuti oli neil õigus rendimajapidamistele maad juurde taotleda. Nii võisid maaseaduse põhjal ka varasemad mõisaomanikud ja nende pojad, eriti kui nad olid osalenud Vabadussõjas, taotleda endisest mõisast nn normaalkohta – kuni 50 hektarit harimiskõlbulikku maad – koos vajaliku inventari ja majapidamishoonetega. Suurem osa mõisnikest oli aga “kartulivabariigi“ peale üdini solvunud. Maaseadust nimetati üldiselt röövimiseks, seisuslikust uhkusest ei paindutud “almust paluma” ning väga paljud jätsid võimaluse maast kinni hoida esialgu kasutamata. Seepärast oli 1923. aasta lõpuks neile eraldatud vaid 105 normaalkohta üldpindalaga 3600 hektarit.

1924. aastaks oli saksa põllumehi ühendanud Eestimaa Põllumajanduse Seltsi (asutati 1839) juhi Walter von Harpe (1877–1953) poolt kogutud andmetel saksa põllumeeste kätte jäänud maareformieelsest enam kui kahest miljonist hektarist maast vaid 18 000 hektarit, mis jagunes 178 majapidamise vahel. Nende hulgas oli

- 7 mõisat (5500 ha), mis olid tõukarjalava või sordiaretusmajandina jäetud pidada endistele omanikele;

- 45 majapidamist (1800 ha), mille valitsus oli jätnud endistele omanikele nende mõisast eraldatud nn eriotstarbelise talundina, eeskujuks ümbruskonna talupidajate jaoks, algul rendile, pärast 1927. aastat aga andnud maaseaduse täiendusseaduste kohaselt neile omandiks;

- 38 talundit ehk nn normaalkohta (1000 ha), mis olid autasumaana antud Vabadussõjas võidelnud baltisakslastele;

- 20 poolmõisat (7700 ha), mis maaseaduse järgi polnud võõrandamisele kuulunudki;

- 48 talu (1300 ha), mis kuulusid saksa talupoegadele-kolonistidele Heimtali ja Visusti asunduses;

- 20 talundit (800 ha), mis kuulusid saksa talupoegadele laialipillatult üle Eesti.

Esialgse šoki järel ja ilmselt ka vähemusrahvustele 1925. aastal antud kultuurautonoomia mõjul kujunenud soodsama psühholoogilise kliima tõttu hakkas saksa majapidamiste arv ja suurus kasvama. Saksa põllumeeste maalejäämist, nn Bodenständigkeit’i õhutas ka saksa kultuuromavalitsuse juhtkond. Rahvusrühma jaoks oluliseks asjaoluks oli ka 1925. aastal vallakogukondadele antud õigus eraldada riiklikust maafondist normaalkoht kõigile endistele omanikele. Seega olenes Eestis nn mõisapära ehk jäänukmõisa (sks Restgut) saamine ja sellega sugukonnavaldusest (sks Stammgut) osakesegi säilitamine suuresti endise omaniku inimlikest omadustest, eeskätt aga ametialasest tublidusest ning läbisaamisoskusest kohalike elanike ja ametivõimudega. Nii moodustus mitmel pool Eestis rida suuremaid mõisapärasid, mille pidajad olid oma ümbruskonnas ka eestlastest kutsekaaslaste seas väga lugupeetud ja kelle elu kulges pea samal moel kui enne mõisate võõrandamist – juhtides majapidamist, mida muidugi oli märgatavalt redutseeritud. Kõige soodsamates tingimustes olid need mõisapärad, millel oli kasutada ka mõni põllumajanduslik kõrvalettevõte, näiteks viinavabrik. Nendes majapidamistes aga, mis koosnesid ainult normaalkohast, tuli pidada rasket heitlust igapäevase leiva ja sotsiaalse allakäigu peatamise nimel.

1930. aastate alguseks oli saksa majapidamiste kokkusulamine ja väljauhtumine peatunud – nende hulk stabiliseerus või hakkas koguni tasapisi jälle kasvama. Saksa majapidamiste tihedus ja olukord erinesid piirkonniti üsna suuresti. Nii olid Põhja-Eestis, kus mõisate võrk oli juba algselt tihedam ja kus mõisnikud olid ka 1918/19. aasta otsustavate sündmuste aegu ulatuslikumalt oma mõisatesse paigale jäänud, saksa maaomand ja majapidamised märksa paremas olukorras kui Lõuna-Eestis. 1934. aastal oli Eestis juba 360 saksa põllumeeste majapidamist: 116 nn talundit 9 409 hektari maaga – talud ja poolmõisad, mida maareform ei olnud puudutanud; 217 majapidamist tagasiantud maadel (Restgut) 8 218 hektari maaga; 73 rendikohta (sh riigimõisad) 12 077 hektari maaga.

Maaoludega hästi kursis olnud Eestimaa Põllumajandusliku Seltsi sekretäri Adolf von Mickwitzi (1891–1955) meenutuste kohaselt kasvas seltsi liikmete arv 1930. aasta 150-lt 1939. aastaks ligi 500-le. Umbes sama palju olnud ka saksa põllumajapidamisi, kuhu oli koondunud põhiosa maal elanud 2500 sakslasest, kes agraarreformi kiuste olid siia pidama jäänud, kuna 75 protsenti saksa põllumeestest olid kodumaa maha jätnud juba enne 1939. aasta ümberasustamist.

1934. aasta rahvaloenduse andmeil oli saksa rahvusrühma liikmeist põllumajanduses tegev ligi kümnendik ehk 818 inimest (600 meest ja 218 naist). Neist 367 olid iseseisvad ettevõtjad (neist naisi 63), kellest 220 kasutasid oma majapidamistes alaliste palgaliste tööjõudu, kuna ülejäänud ajasid läbi ainult oma pere tööjõuga (119) või töötasid üksinda (28). Peale selle leidus sakslaste hulgas 79 põllutööametnikku, sealhulgas kolm naist, ja 372 põllutöölist – viimastest (220 meest ja 152 naist) moodustasid ilmselt lõviosa peremajapidamistes hõivatud naised-lapsed.

Maareform ei kaotanud niisiis sugugi täielikult vana, baltisaksa aadlist mõisnikkonda, kes kõvasti redutseeritud kohtadel, peamiselt riigimõisate rentnikena, suutsid säilitada mõisa tüüpi suurmaapidamised, mis nn mustermajanditena kuulusid Eesti parimate majapidamiste hulka. Nende kõrvale oli tekkinud ka paarsada saksa talumajapidamist. Osalt endiste mõisaomanike või nende noorema põlvkonna hulgast, osalt endistest mõisaametnikest või teistest põllumajandusliku kogemusega saksa rahvusrühma liikmeist moodustus põhiline osa saksa põllumeestest, kes võtsid üle talupoegliku elu- ja majapidamisviisi. See oli üsna elujõuline ning edasipürgiv, oma majapidamisi laiendada püüdev osa saksa vähemusrahvusest Eestis, kes oleks võinud edukalt ilmestada Eesti põllumeeste ridu, kui mitte suurriikide poolt pealesunnitud ümberasustamine poleks neid 1939. aastal kodumaast lahti rebinud.


PUIATU KRÜDENERID

Puiatu mõis Viljandi-Kõpu kihelkonnas kuulus 1816. aastast kuni mõisate võõrandamiseni parun von Krüdeneride perekonnale. Viimane Puiatu omanik oli alates 1904. aastast Siegfried Joseph von Krüdener (1865–1946), kes ka pärast mõisate võõrandamist tahtis põllumehena Puiatusse kohale jääda ja pidas visalt läbirääkimisi reformi elluviijatega, leidmaks kompromissi maade saatuse osas. Mõisa planeerimisel pidi Siegfried Joseph von Krüdener loobuma mõisamajast koos pargiga, tallist 50 tööhobuse tarvis ning sõidu- ja ratsahobustele mõeldud hoonest. Talle jäeti aga karjalaut teisel pool järve, lambalaut, mis peatselt veiselaudaks ümber ehitati, veski, sepikoda ja üks nelja korteriga töölistemaja, igal korteril üks tuba köögi ja sahvriga, kus elasid Krüdeneri teenistusse edasi jäänud eestööline Albert Saarepera, Venemaa sakslasest söödameister Fetter, tõllassepa lesk Thoma Anna, kes käis Krüdeneridele majapidamises abiks, ning kaks poissi – Heinz von Bock ja Wilhelm Strömberg, kes olid Krüdeneri juurde tulnud põllumajandust õppima. Kuna Krüdeneride jaoks eluhoonet polnud jäetud ja senisesse mõisamajja asus lastekodu, siis lubati endisel omanikul kuni elumaja valmimiseni elada mõisamaja parema tiiva ruumides. Uus elumaja, mis valmis 1928, oli avar ärklikorrusega hoone, mille lõunapoolsesse külge rajati suur juur- ja puuviljaaed.

Pärast maareformi otsustas Siegfried Joseph von Krüdener jätkata põllupidamist alles jäetud mõisamaadel, mida oli kokku 53 hektarit, sellest 24 hektarit aia- ja põllumaad, 20 kultuurheinamaid ja karjamaid ning 5 hektarit metsa.

Eduka majapidamise eeltingimuseks oli moderniseerimine ning pearõhu panek loomakasvatusele ja piimatootmisele, mis tagas kindla sissetuleku isegi siis, kui hind madal oli. Teiseks sissetulekuallikaks oli loomade müük. Puiatus oli aastaid olnud üks Eestimaa parimaid tõukarju. Põllumajanduslike saavutuste eest oli parun Krüdener saanud hulga aukirju, medaleid ja hõbeauhindu. Söödabaasi tagamiseks seadis Krüdener sisse koplimajanduse – olemasolevad või rajatavad rohumaad jagati nii, et ühelt poolt võis talveks heina teha ja teisel pool olid karjamaa tükid nii mõõdetud, et pärast paljaks söömist võis uude koplisse minna. Ka põlluharimises viis ta sisse moodsa 7-aastase külvikorra. Selle puhul vaheldusid kuue aasta jooksul teraviljad, liblikõielised ja rühvelkultuurid, aga seitsmendal aastal ei kasvatatud midagi, tehti kesa.

Majand arenes näidismajandiks ja leidis üldise tunnustuse. Puiatusse sõitsid asjaga tutvuma ka teised talunikud ja põllumajanduskoolid.

Nagu on meenutanud Siegfried Joseph von Krüdeneri poeg, veterinaararst Rolf von Krüdener (sünd 1923), pidid vanemate kõrval ka lapsed majapidamises kaasa lööma: suviti tuli aidata heinatöödel ja saagikoristusel. Sai istuda loorehal ja vankrile heinu hanguda. Sõnnikuveo ajal tõsteti koormad vankritele, millega poisid põllule sõitsid, kus sõnnik maha laaditi, et siis talli uue koorma järele minna. Aidata tuli ka viljakoristusel. Kuna vili peksti kohe, tuli ümbruskonnast alati palju inimesi kokku. Söömaaeg oli väljas pika laua ääres. Õled pandi talli juures kuhjadesse, vili viidi vanas veskis olevasse kuivatisse (veskit peetigi ainult kuivati ja viljaaidana, kus kett-tõstukiga sai kotte üles tõmmata). Algul masindati taliteravili, natuke hiljem suvivili. Peksumasin ja aurukatel kuulusid ühistule ja sõitsid viljalõikuse ajal talust talusse. Reisimiseks polnud vanematel aega, isa pühendus põllumajanduse kõrval mesindusele. Mesipuud seisid suurte pärnade all, kus asus ka “meemaja”, kus mett vurritati. Sellegi töö juures pidid poisid isale abiks olema.

Jõukuse kohta kirjutab Rolf Krüdener: “Lastena märkasime, et raha oli vähe. Toit ei olnud iial probleemiks, kuna peaaegu kõik toodeti ise. Piim viidi meiereisse. Margariini, mis tol korral oli väga madala kvaliteediga, ei ostetud. Kallis oli ka suhkur, mida pidi sisse vedama. Ma mäletan, et üks talumees ütles teise kohta: “Mis tal viga, ta sööb võid ja suhkrut.” Töölised said oma “disputat”, see oli korter, küte (puud ja turvas), valgustuspetrooleum ja põhitoiduained (teravili, kartul, piim) ning aiamaa. Mõned pidasid kanu või ka siga. Sularaha said nad mäletamist mööda 200 krooni aastas. Selle eest võis tookord kaks jalgratast osta, kuna sisseveetud kaubad olid kallid. Pudel “Riigi valget”, suur “Peremees” maksis 1.40 kr., “Asunik” pool sellest. 1 kilogramm suhkrut maksis 45 senti, see oli rohkem kui söökla toidukord, mille eest tuli maksta 35 senti. Paar nöörsaapaid maksis 10–15 krooni vahel. Suvel käisid inimesed paljajalu või kandsid pastlaid. Viimaseid kanti talvelgi, suurte külmadega kanti muidugi vilte. Jõuludeks ja lihavõttepühadeks said töölised kingitusi, enamasti rõivaid või riiet.”



TIIT ROSENBERG (1946) on Tartu Ülikooli õppejõud, professor, Õpetatud Eesti Seltsi esimees.



Tiit Rosenberg