Nr. 6/2004


Artiklid
Tõravere Eesti kultuuriloos

Hiljuti möödus Tartu Observatooriumi ametlikust avamisest Tõraveres 40 aastat. Nagu sellistel pidulikel puhkudel on kombeks saanud, tehakse alati tagasivaade läbikäidud teele. Nii teeme ka meie.


Rohkem kui 400-aastane küla 40 aastat maailmakaardil


Tõravere on vana küla. Esimesed kirjalikud teated Therrawera nimelisest asundusest pärinevad aastast 1582. Küllap oleks Tõravere tänapäeval üks suhteliselt tundmatu paik Tartumaal, kui mitte... Kui akadeemik Aksel Kipper oma kaastöötajatega poleks valinud Tõravere kõrgendikku Tartu astronoomide ja atmosfääri-uurijate uue observatooriumi asupaigaks. Aga tegelikult peaks vist alustama veel kaugemalt. Kui aastal 1808 poleks hakatud Toomemäele tähetorni ehitama, kui Tartusse poleks õppima tulnud Saksamaalt Altonast pärit noormees Friedrich Georg Wilhelm Struve, kui Struve poleks tähetorni muretsenud omaaegset maailma parimat teleskoopi... siis oleks kaheldav, kas saanuksime tänavu tähistada Tõraveres asuva observatooriumi 40. sünnipäeva.

Tänapäeva Tartu Observatoorium on Eesti peamine astronoomiliste ja atmosfäärialaste uurimiste keskus. Meie teadlaste töödest-tegemistest, nende seostest maailmateaduse ja Eestiga on Horisondis ikka aeg-ajalt kirjutatud. Seekord püüab Tõnu Viik valgustada Tõravere elu veidi teise kandi pealt. On vist üsna loomulik, et kui ühes alevikus on nii suur kõrgesti haritud ja andekate inimeste kontsentratsioon, siis tekib seal teadusliku mõtte kõrval ka igasuguseid muid “hulle” ideid. Järgnev lugu räägib, mida on Tõraveres 40 aasta jooksul tehtud selles vallas, mida võiks nimetada kultuuriks. Ise me arvame muidugi, et ka teadus on üks kultuuri osa, aga kuna paraku kõik inimesed nii ei arva, siis püüabki Tõnu Viik aimu anda sellest, mis jääb Tõraverest järele, kui sealt teadus maha lahutada.


Laurits Leedjärv,

Tartu Observatooriumi direktor







Täppisteadustes, mille esindajateks me siin end peame, tuleb alati defineerida mõisted, et kõik põhiasjadest ühtmoodi aru saaksid. Artikli pealkirja kõige keerulisem mõiste on kahtlemata “kultuur” ja et seda klaarida, vaatasin kuidas UNESCO seda defineerib. Selgub, et kultuur on ühiskonna või sotsiaalse rühma vaimsete, intellektuaalsete ja emotsionaalsete eristavate tunnuste kogum.

Teadus polegi kultuuri osa (?) Kahju!

UNESCO arvates kaasneb kultuuriga lisaks kunstile ja kirjandusele veel elustiil, kooselamise viisid, väärtuste süsteemid, traditsioonid ja uskumused.

Nagu näete, definitsiooni sirgjoonelise rakendamise tulemusena teadust kultuuri hulka ei loeta. Mis on väga imelik ja millest on natuke nagu kahjugi. Aga kui vaadata teadusele kui teadmiste kultiveerimisele ja nende kogumisele, laiendamisele ja levitamisele, siis oleme kogu Tõraverega kultuuris otsekohe sees. Siiski ma siinkohal teadust ei puuduta või kui, siis ainult mööda minnes.


Näitekunst ja koreograafia

Juba ammusest ajast on aastavahetuse peo näitemäng olnud väga tähtsal kohal meie elus. Kui akadeemik Arved Sapar oli veel aspirant ja kogu tolleaegne instituut mahtus Tartusse tähetorni, siis oli tema see ülemnaljameister, kes pidi näitemänge kirjutama ja ka neid ette kandma. Arvedi mälestuste kohaselt oli ka praegune tuntud näitekirjanik Madis Kõiv tugevasti nende naljanduse asjadega seotud ja mine sa tea, võib-olla Madise armastus dramaturgia vastu saigi alguse siit.

Paljudest Tõravere aastavahetuse pidudel ettekantud näitemängudest on mul vaid mõned osaliselt meeles. Mäletan, et 1965. aastal oli populaarne pilada Veljo Käsperi filmi “Supernoova” ja kohe pärast selle filmi näitamist peahoone saalis linastus aastavahetusel ka pommnäidend “Superpriima”. Vaatajatele jättis unustamatu mulje Väikeste Doktorite Tants, mille esitasid Ain Ainsaar, Uno Veismann, Mihkel Jõeveer ja mina, saateks Pjotr Tshaikovski kuulus meloodia “Luikede järvest”. Pikad möödaläinud aastad ei ole suutnud tollaste pealtvaatajate mälust kustutada naudingut, mida nad said vaadates Ain Ainsaare karvaseid ja selle loo autori kõveravõitu jalgu.

1960. aastate lõpus muutus aktuaalseks Füüsika ja Astronoomia Instituudi lahutamine kaheks iseseisvaks instituudiks, mis, nagu me teame, 1973. aastal ka juhtus. Loomulikult ei jätnud meie naljameistrid seda suurepärast võimalust kasutamata, seda enam, et see sündmus, nagu pooleteisemeetrise teleskoobi saabumine, oli kogu aeg N aastat tulevikus (teleskoobi puhul oli N = 3). Ka selles näidendis oli mingi koreograafiline puntratants sisse planeeritud seoses massiivse osakese lagunemisega.

Veel vähemalt ühel korral sai Madis Kõiv oma näitejuhi annet arendada – see oli inglise keele päevade jaoks õpitud näidend “Kõmisev kelluke”, kus peategelastena astusid üles Sirje Keevallik, tol ajal veel Kerese nime all, ja Väino Unt. Kahjuks tuli see ettekandmisele vaid ühe korra Käärikul, kus teenisime tugeva aplausi. Igatahes on mul meeles, et lillede asemel toodi meile märtsikuiseid lepaoksi.

Üks Tõravere tähtsündmusi – Rahvusvahelise Astronoomiauniooni 1977. aasta sümpoosion “Universumi suuremastaabiline struktuur” ei jäänud ära märkimata uue aasta näidendis pealkirjaga “Draama sellest, kuidas sümpoosioni tehti ehk igaüks on oma õnne lukksepp”. Näidend algas sõnadega “Alguses lõi Jumal taeva, maa ja galaktikate füüsika sektori koos juhatajaga”.

Kahtlemata tuleb kõige edukamaks lugeda paljudele tuntud ilmateadlase Ain Kallise näidendit “Ühe kaitsmise lugu”, mis ilmselt kannatab välja võrdluse professionaalse kunstiilma loominguga. Ega siis asjata Eesti Televisioon seda lindistanud.

Tõsi, paljud Aini naljad ei leidnud tsensori heakskiitu. Nende hulgas ka nali selle kohta, et kui meil siin olid väitekirja konfidentsiaalsed arvustajad tuntud mustade oponentide nime all, siis Aafrikas on vastavad tegelased lihtsalt valged oponendid! See näidend kannatas välja neli etendust: esimene kord siinsamas Tõraveres oma rahvale, teine kord juba televisioonis, kolmas kord 1982. aasta varakevadisel ballil lausa Vanemuise kontserdisaalis ja neljas kord, tõlgituna vene keelde, meil külas olnud kosmonautidele.


Muusika

Musitseerimine Tõraveres on oma pikaealisuselt täiesti võrreldav näitekunstiga, sest kunagi seitsmekümnendatel tähistas tolleaegne naisansambel juba oma 10. aastapäeva. Minu isikliku arhiivi üks säilitusühik, mis sisaldab andmeid tollest ajast, annab ka üheksa vapra naise nimed: Koidu Eerme, Heli Joamets, Anne Jõeveer, Rutt Koppel, Anne Krass, Maire Maasik, Maie Nilson, Aino Sorgsepp ja Reet Öpik. Naisansamblist sai vahepeal segakoor “Vega”, kus visade meeslauljatena on kaasa löönud mitmed, aga eriti Toivo Kuusk ja Eino Kivi. Koor on käinud mitmel laulupeol. Ka praegu võib kuulata kolmapäeva õhtuti peahoone auditooriumist koorilaulu.

Samuti meenuvad mulle kenad flöödiviisid, mida puhus Teo Tõnnisson. Ka imporditud muusikat on meil palju olnud. Mõnevõrra vastalisena tuntud ansambel

“Peoleo” andis siin kaks kontserti järjest, sest kuulata tahtjaid oli rohkesti, paljud olid küllalt kaugelt kohale tulnud. Umbes samal ajal oli siin Baltimaade klaveriduode konkurss, kus olid kohal Arbo Valdma ja Bruno Lukk. Viimane nägi siin vist esimest korda elus lehma, kes oma ebaesteetilise välimusega temas suurt tülgastust tekitas. Meil on siin laulnud Ivo Linna, Tõnis Mägi, Taisto Noor, Jassi Zahharov, ansambel “Kupong” jpt. Akordioni on mänginud Henn Rebane ja klaverit Olev Ehala.

Ka astronoomilist muusikat oleme siin kuulanud, sest kui maailmakuulus astronoom Ernst J. Öpik sai 75, mängis meile klaveril tema teoseid Mall Sarv. Ja muidugi on siin külas käinud Urmas Sisask, kelle teos “Lõunataevas” kõlas siin siis, kui see oli veel üsna värske.


Kunstinäitused

Charles Villmann oli see mees, kes kombinaathoone sööklas kunstinäitused käima pani. Varem Tallinnas elanud suure kunstihuvilisena oli see talle suhteliselt lihtne. Ise ma mäletan tolleaegse Tartu sõjalennuväljal paikneva kaugpommitajate diviisi komandöri Dudajevi abikaasa Alla kunstinäitust ja veel kellegi Viljandi kandi mehe tervistavate kunstitööde näitust. Meeles on Ain Kallise esinemine ühel paljudest uue aasta pidudest, kus ta muuhulgas analüüsis kuulsa Prantsuse maalikunstniku Lontruus-Tulukki (vabandust, Toulouse-Lautrec’i) loomingut. Siinkohal meenub Aini arvamus ühest tema maalist: “Teos on nii täiuslik, et kui sellele midagi juurde lisada, siis on tulemus jube!”

Üsna Tõravere alguspäevadel, vist 1965. aastal oli peahoones noorte kunstnike näitus. Tegu oli tolle aja kohta kaunis abstraktsete teostega, kohal viibis ka noor Jüri Arrak. Järgnes suur arutelu, kus mina kunstivõhikuna arvasin, et eks see abstraktne kunst üks jama ole ja kohe sain väärika vastulöögi Charles Villmannilt, kes teatas, et sellisest kunstist arusaamiseks tuleb palju õppida. Õige kah.

Ka 1980. aastatel olid meil külas abstraktsionistid, Tõraveres korraldati Miljard Kilki slaidimaalide näitus ja Mati Milius näitas meile oma kunstikogu. Kuidagi ei saa märkamata jääda, et siinses peahoones on mitmeid kunstiteoseid: Lagle Israeli kuulus mosaiikpannoo, Maie-Ann Rauni klaasvitraazh, Mati Karmini skulptuur jpm.



Filmikunst

Kõigepealt muidugi “Supernoova” filmimine siinsamas Tõraveres. Et astronoomia jääks ikka filmis ka äratuntavaks teaduseks, olid filmijad palganud Charles Villmanni ja Lauri Luua konsultantideks. See oli aidanud ära hoida suurema osa kõigist apsakatest, mida filmiloojad kavatsesid teha, kuid kahjuks mitte kõiki. Kui rezhissöör Veljo Käsper oma filmi meile tutvustama tuli, siis oli peahoone saal puupüsti vaatajaid täis ja tuli avada uksed, et ka saali eesruumis olijad kunstiteost näha saaksid. Pärast filmi demonstreerimist toimus arutelu, kus Käsperile kaunis piinlikke küsimusi esitati, millele vastates näitas meister lausa diplomaatlikku osavust. Ka Charles toetas teda, arusaadavatel põhjustel.

Kalju Annuki ja Ain Kallise täismetraazhiline kurttumm-kitsasfilm nimega “Nõukogude Tõravere” nr 1 on tõelise aardena hoiul Eesti Kirjandusmuuseumis.

Kunagi tegeldi Tõraveres ka fotosünteesi uurimisega. See sündis Agu Laisa töörühmas, kelle töötulemused olid pälvinud nii laia tähelepanu, et “Belarusnautshfilm” sõitis Tõraverre Agut filmima. Mul on see hästi meeles, sest perekond Viikide aiatool leidis seal tugevat eksponeerimist. Muidugi on tehtud filme Jaan Einastost, viimane neist valmis alles hiljuti. Ka Kalju Annuki muusikalised slaidishõud Tõravere ajaloost on leidnud vaatajate hulgas elavat tunnustust.

Tõravere filmiklubi loomisel oli kõvasti tunda tolleaegse direktori Väino Undi kätt, kes ise oli ja on suur filmifänn. Võiks isegi öelda, et filmiklubi muutus Untide perekondlikuks ettevõtmiseks, sest filme muretses ja sageli tõi kohale Väino poeg Anto.

Meil käis külas ka tolleaegse Tallinna Polütehnilise Instituudi filmiklubi esindus.

Igal juhul arendasime end kultuuriliselt tublisti, nähes mitme aasta jooksul palju suurepäraseid filme.


Ekskursioonid, loengud, raadio- ning TV-esinemised

Algselt mõnevõrra stiihiliselt toimunud ekskursioonid (ja neid oli palju, sest Tõravere oli veel uus!) said range rüü 1997. aastal, kui teadussekretär Mare Ruusalepa terav silm tabas suure teleskoobi tornis kasutamatuna seisnud terve teise korruse. Ning nüüd on seal ilus Stellaarium, kus inimestele astronoomiast rääkida. Selle aasta augustiks oli seda paika külastanud 44 756 inimest ehk rohkem kui 3,4 protsenti Eesti rahvast. Eriti populaarne on Tõravere kooliõpetajate hulgas, sest siin kohal käimine ja asjatundjate seletuste kuulamine asendab tõhusalt koolitunde loodusloo alal.

Varem, veel nõukogude ajal olid meist mitmed ühingu “Teadus” liikmed, kes käisid misjonäridena mööda Eestit ning pidades loenguid astronoomiast ja kosmonautikast. Eriti just USA astronautika saavutustest, sest teatavasti olid N Liidu teabekanalid kaunis kitsid sedasorti infot jagama.

See pole veel kõik. Me õpetame Nõo lapsi ja Tartu Ülikooli tudengeid, räägime pea kõikides Eestimaa raadiotes ja kommenteerime tähtsamaid astronoomilisi sündmusi televisioonis. Kunagi ammu – umbes 30 aastat tagasi – esinesime koguni omaaegses väga populaarses ETV saatesarjas “Lugedes looduse raamatut”. ETV-ga koostöös sündisid mitmed “Telekooli” saated.


Raamatud, ajakirjad ja ajalehed

Ka raamatud pole vaateväljast eemale jäänud. Selles osas olid kõige nobedamad atmosfäärifüüsikud, sest juba 1970. aastal ilmus Heino Toominga juhtimisel kopsakas raamat pealkirja all “Inimene ja ilm”. Astronoomid võtsid kauem hoogu, kuid siis panid meie hea sõbra, Horisondi toimetaja Rein Veskimäe õhutusel ja tugeval juhatusel kokku raamatu “Universum”. Nüüdseks on see saanud veel kaks järgegi. “Universum II” räägib osakestest ja sinna andis oma panuse meie hulgast eelmisel aastal lahkunud Leo Sorgsepp. Planeedist Maa kõnelev “Universum III” on esindatud Tõravere mehe Arved Sapari artikliga.

Jõuludeks loodab kirjastus “Ilmamaa” anda välja raamatu Ernst Öpikust, millesse on sisse pandud suur hulk meie inimeste tööd.

Lisaks veel lugematu arv populaarteaduslikke artikleid kõikvõimalikes ajakirjades, eriti muidugi “Horisondis”, ja ajalehtedes. Viimasel ajal teeb sel alal Tõraverele kõige rohkem nime vahest Ain Kallis oma ilmajuttudega.


Filosoofiaseminarid ja konverentsid

Sügaval nõukogude ajal oli Tõravere nagu mingiks vabamõtlemise kantsiks, ja ma ei usu, et ainult mina nii arvan. Suurt osa mängis selles Gustav Naan, kes enne Eesti rahva põlu alla langemist pikka aega vedas kuulsat Tõravere filosoofiaseminari. Siin esineti ja arutleti kõikvõimalikel teemadel, nii et lõpuks Brezhnevi vaikelu süvenedes andis EKP Tartu Linnakomitee tungiva soovituse säärane tegevus lõpetada.

Minule on kustumatu mulje jätnud Madis Kõivu ettekanne naturaalarvudest, kus ta rõhutas vanade kreeklaste taipu lahutada naturaalarvud objektidest – ei pea tingimata ütlema üks preester, kaks härga ja kolm jumalat, vaid üks, kaks ja kolm võivad olla ka ise objektid, millele inimese tegevus on suunatud.

Meil on käinud esinemas sellised inimesed nagu Tunne Kelam, Vaino Vahing, Kalle Kasemaa, Lennart Meri, Elmar Salumaa, Uku Masing, Arnold Rüütel, Johannes Käbin, Edgar Tõnurist, Anti Talur, Igor Mang (Smirnov), Indrek Toome, Tõnu Laak, Henn Saari ja paljud-paljud teised. Tõraveres meeldis kolleegidega kohtuda, konverentse korraldada ja puhata ka N Liidu akadeemikul ja aatompommi isal Jakov Zeldovitshil. Samuti viibisid siin meie atmosfääriuurijatega head koostööd teinud kosmonaudid, kes üheskoos said Eesti teaduspreemia.

Ja veel. Tõraveres tegutses poolkinnine klubi “Must auk”, kus omade kõrval esinesid ka külalised. Mul on põhjendatult alust arvata, et selles klubis pandi idanema need ideed, mis iseseisvuse alguses said vundamendiks erastamisele – see on ju väga tõsine panus Eesti Vabariigi käimaminekuks.

Siinkohal ei saa ma kuidagi mööda kadunud kolleeg Heino Eelsalust. Tema osa astronoomia sidumises Eesti kultuuriga, ennekõike ajakirjades “Keel ja Kirjandus” ning “Looming” on olnud muljetavaldav. Heino Eelsalu õhutusel läksid käima mitmed multidistsiplinaarsed konverentsid muinasajast, kus said kokku mitmete teadusharude esindajad, tema seisis ka kaljujooniste uurimise alustamise taga. Heino Eelsalu oli üks Akadeemilise Baltisaksa Kultuuri Seltsi asutajatest 1989. aastal. Selts töötab elujõuliselt ka praegu, 15 aastat hiljem.


Konverentside organiseerimine

Moskva teadlastele meeldis korraldada konverentse – nii üleliidulisi kui ka rahvusvahelisi (tolleaegse terminoloogia kohaselt) just Eestis, sest nagu nad ise ütlesid, oli Eesti “Nõukogude välismaa”. Kuid Eestis sai niisuguseid suuri konverentse pidada vaid Tallinnas, sest suure sõjalennuvälja pärast välismaalased Tartus ööbida ei tohtinud.

Vist üleüldse kõige esimene Tõravere korraldatud rahvusvaheline konverents toimus 1966. aastal Tallinnas ja see oli pühendatud helkivate ööpilvede uurimisele. Selle teadussuuna oli Charles Villmann endaga Tõraverre kaasa toonud ja asi edenes nii hästi, et vahepeal oli Tõravere koguni üheks neljast ülemaailmsest keskusest sel alal. Mäletan, et hilisem Tartu Ülikooli professor Olev Avaste oli mees, kes organiseerimisraskusi enda naha peal koges.

Üks suuremaid rahvusvahelisi konverentse peeti 1977. aastal Tallinnas nime all “Universumi makrostruktuur”. Kuna akadeemik Jaan Einasto oma töörühmaga oli just välja pakkunud idee Universumi rakustruktuurist, siis Rahvusvaheline Astronoomia Unioon ei pidanudki paljuks korraldada oma sümpoosion Eestis. Kokku tuli suur hulk astronoome nii idast kui läänest – kokku üheksateistkümnest riigist. Puutusime siis tõsiselt kokku ka KGB esindajatega, kellel oli kummalisi soove seoses mõningate külaliste hotellitubadega. Eriti tähtis oli, et tuntud Vene astrofüüsik Samuil Kaplan sattuks elama teatud kindlasse tuppa. Alles hiljem saime teada, et selle mehe lähisugulane oli tollal Iisraeli rahandusminister.

Probleeme oli samuti N Liidu ja Prantsusmaa kosmoseuuringute nõupidamisel “Interkosmose” liinis 1978. aastal, sest Prantsusmaa ei tunnistanud Eesti okupeerimist. Lõpuks olid prantslased nõus tulema Tallinna, kuid nõupidamise toimumise kohaks jäi ametlikes dokumentides Moskva.

Eriti suurt huvi tekitas aga SETI – ehk siis “Search for Extraterrestrial Intelligence” – N Liidu-USA konverents 1981. aastal Pirita olümpiakeskuses. Keerulise nime tegime aga kohe suupärasemaks – “Kas välismaal on elu?” Konverentsi tõmbas meile kaela Gustav Naan, kes oli Moskvas kergekäeliselt lubaduse välja käinud. Metsikud ajakirjanike hordid tunglesid konverentsisaali ukse taga, nende taltsutamine oli usaldatud eriti tugevate meeste kätte. Ent kõik laabus hästi ja praegugi kaunistab Stellaariumi Tõraveres Maa lipp, mille tänulikud ameeriklased meile kinkisid. Selle lipu originaal kihutab aga juba pikki aastaid lähimate tähtede poole.

Tõraveres ei tegelda ainult astronoomiaga. Juhan Ross, Heino Tooming, Agu Laisk, Olev Avaste, Tiit Nilson ja paljud teised olid oma töödega Tõravere nii tuntuks teinud, et 1984. aastal korraldati Tallinnas 9. rahvusvaheline pilvede füüsika konverents. Organiseerijad olid enamuses ikka ei kuskilt mujalt kui Tõraverest. Igaveseks jääb organiseerijate mällu pilt sellest, kuidas üks hull lõhkus kirvega Natalia Tshaikovskaja tshello Raekojas toimunud kontserdil. Hoolimata jubedast vahejuhtumist täitis konverents oma ülesande ja Eesti oli jälle kindlamalt maailmakaardil.


Väitekirjade kaitsmine

1976. aastal tekkis võimalus luua Tõraveresse füüsika-matemaatikakandidaadi väitekirja kaitsmise nõukogu, mille me direktor Väino Undi tugeval pealekäimisel ka moodustasime. Ajavahemikul kuni 1990. aasta lõpuni (siis läks väitekirjade kaitsmise õigus vaid ülikoolile) kaitsti Tõraveres 103 kandidaadiväitekirja. Neist omainimesi oli 23, ülejäänud tulid Venemaalt, Ukrainast, Armeeniast, Lätist, Leedust, Aserbaidzhanist, Kasahstanist, Tadzhikistanist, Tatarstanist ja Bulgaariast. Äärepealt oleksime ka Musta Mandri esindaja nimistusse saanud, kuid nõukogu esimees Aksel Kipper arvas, et vaeva selle väitekirja kallal tuleks veel kõvasti näha. Hiljem oli kuulda, et mees sai kraadi kusagil mujal.


Meie riiginaised ja -mehed

Eespool oli juttu sellest, et klubi “Must auk” tegeles filosoofiliste probleemidega juba Vene ajal. Kui hakkas lähenema iseseisvus, siis see tegevus hoogustus ning mitmed Tõravere inimesed võtsid aktiivselt osa Eesti poliitikaelust, algul Rahvarindes, hiljem mitmetes erakondades. Üks esimesi tuule tiibadesse saanuid oli Liia Hänni, kes valiti alguses ülemnõukogusse ja hiljem riigikogu mitmesse koosseisu. Ka sai ta ministrina ellu viia neid erastamisideid, mis olid juba varem siinses vestlusringis arutlusel olnud. Ka akadeemik Ene Ergma võiksime oma kontosse lisada. Kuigi ta eriti kaua Tõraveres ei töötanud, on ta ometi meie inimene – niisiis on ka praegune riigi teine inimene teatud mõttes Tõravere oma. Kalle Jürgenson lahkus samuti teadusest, kui noor põlvkond asjade üle otsustamise enda kätte võttis. Alguses vallavanemana, siis juba Riigikogus, on ta aktiivselt kaasa löönud Eesti elu paremaks muutmisele.

Nimetatud teadlased võiks lugeda esimese esheloni hulka, kuid on olemas ka teine eshelon – inimesed, kes pole küll otse riigivalitsemise hoobade juures, kuid kes siiski on Eesti riigile väga olulised. Margit Kipper sotsiaalministeeriumis, Aavo Heinlo statistikaametis, Uku Hänni rahandusministeeriumis, Riho Ühtegi riigikaitses, Jaak Anton haridus- ja teadusministeeriumis, Jaan Ojaste pikka aega Eesti Postis, Jaak Sitska Riigikohtus – kõik nad on meie inimesed.


Meie ärimehed

Mulle meeldib mõelda, et võib-olla aitas eespoolnimetatud konverentside organiseerimine saada kogemusi hilisemaks ärieluks, sest paljud orgkomitee liikmed on nüüd tunnustatud ärimehed. Kõige tuntum on vahest Arvo Kivikas, omaaegne meistersportlane orienteerumises, kes orienteerus kiiresti matemaatikust spordirõivaste tootjaks ja teeb seda erakordselt hästi. Tema juhitav “Ilves” on kindlalt kvaliteetse kauba tähis. Jaak Anton, üks kunagisele kuulsale arvutifirmale “Astrodata”nurgakivi panijaid, oli orgkomiteedes külaliste majutaja, sest siis tuli ka niisugused tööd meil endil ära teha. Arvutifirma “Urania” pani püsti Kaitti Kattai, kes kosmoseuuringute sektoris omal ajal orbiidile lennutatavate kiirgusvastuvõtjatega tegeles. Aparaadiehitaja Teo Tõnnisson jätkab samasugust tegevust omaloodud Fourier’ spektromeetreid tootva firma “Interspectrum” eesotsas. Tõravere trükikoja lükkas käima varjatud massi üks avastajaid Ants Kaasik. Laborimööblit toodab Tõraveres “Retent” Koit Pindmaa juhtimisel. “Enno Motors” Tartu ringteel on Enno Sinipalu loodud, ja töökoda edeneb. Nemadki on Tõravere mehed.

Tuleks nimetada veel edukaid Tartu tarkvarafirmasid “Aprote” ja “Astronoomilised Kassasüsteemid”, aga need asutasid on juba siinsete töötajate lapsed.


Meie sportlased

Spordiala, millega Tõravere kindlasti ajalukku jääb, on orienteerumine. Eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel Eestis plahvatuslikult populaarseks saanud spordiala harrastajaid on Tõraveres palju. Alguses olid nendeks Rutt Koppel, Ira ja Enn Saar, veidi hiljem Riina ja Arvo Kivikas, Külli ja Olavi Kärner ning veel hiljem juba Tõraveres üleskasvanud järeltulev põlv, kelle edukamad esindajad on Tarvo Avaste ja Olle Kärner.

Seitsmekümnendatel oli väga osavõturohke igamehe jooksumäng “Trimm”. Ira ja Enn Saar olid selleks mootoriks, mis jooksu mitme aasta jooksul käimas hoidsid.


Meie obrok

N Liidu hiilgeaegadel oli Tõravere Tartu Observatooriumis üle 200 töökoha. Praeguseks on sellest järel veidi üle viiekümne. Kõik, kes lahkusid, ei lahkunud mitte teadusest. Sellest Juhan Rossi rühmast, kes tegeles kiirgusleviga taimkattes, kasvas välja fotosünteesi uurimine Agu Laisaga eesotsas. Ühel hetkel osutus mõistlikumaks nende lahkumine alguses Zooloogia ja Botaanika Instituudi majja, kus oli rohkem ruumi. Ja kui 1990. aastate keskel Teaduste Akadeemia süsteem lahutati, läks Agu oma rühmaga Tartu Ülikooli.

Ülikooli läks ka Olev Avaste, kes taastas seal geofüüsika kateedri, millest praegu on saanud keskkonnafüüsika instituut. Ja selle eesotsas seisab jälle Tõravere mees Rein Rõõm.

Kui Tartu ülikoolis varises manalasse põline astronoom Märt Liigant, siis andis Tõravere uueks noorte astronoomide kasvatajaks Peeter Tenjesi.

Võru Instituut sai meilt direktoriks Enn Kasaku, kes nüüd töötab Mauritiuse Instituudis, ja Mereakadeemia sai meilt Sirje Keevalliku.

Obrokist riigivalitsemisse juba rääkisime.



Oleks tahtnud kirjutada veel paljudest muudest kultuuriilmingutest Tõraveres, kas või meie aiamaapidamisest, pargi- või saunakultuurist, sest vähemalt meestesaun on üleüldise lõõgastumise kõrval olnud ka oluline klubiline ettevõtmine, kus paljud probleemid saanud ja saavad kapitaalse analüüsi. Kuna aga igasuguse kultuuri kõige tähtsam “point” on õigel ajal lõpetamine, siis seda nüüd teengi, öeldes, et Tõravere, kui omal ajal tühjale põllule loodud teaduskeskus, on olnud ja on jätkuvalt Eesti kultuuripildis tugevasti esindatud.



TÕNU VIIK (1932) oli aastail 1985–1999 Tartu Observatooriumi direktor, praegu sama asutuse teadusdirektor, astronoomiadoktor.



Tõnu Viik