15.–23. juulil 2003 toimus Pohangis (Korea) 35. rahvusvaheline füüsikaolümpiaad (RFO), millest võttis osa 332 võistlejat 71 riigist.

NB!

Horisondi trükinumbrisse on sattunud eksitavad vead, 35. rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil osalenud õpilaste kohad ja punktid olid järgmised.

Fjodor Novozhilov (Narva Humanitaargümnaasium, 12. klass) – 27,8 punkti ja pronks

Siim Ainsaar (Tallinna Reaalkool, 11. klass) – 26,0 punkti ja pronks

Aleksandr Morozenko (Narva Humanitaargümnaasium, 11. klass) – 24,5 punkti ja aukiri

Dmitri Derkatsh (Tallinna Läänemere Gümnaasium, 11. klass) – 22,3 punkti ja aukiri

Riho Taba (Hugo Treffneri Gümnaasium, 12. klass) – 22,0 punkti ja aukiri

RFO osavõtjate arv on aasta-aastalt pidevalt kasvanud (v.a mullu Taipeis, SARS-i ohu tõttu) ning tänavu võis rõõmustada selle üle, et peale Jaapani ja Prantsusmaa lisandumist on nüüdsest esindatud kõik suuremad ja eeldatavalt hea üldharidustasemega riigid, edasine laienemine saab toimuda juba peamiselt Aafrika riikide arvel.

Viimased kolm aastat on RFO-d toimunud Kaug-Idas: Indoneesias, Taiwanil ja sedapuhku Koreas. Korralduslikust küljest on see andnud tugevasti tunda: rahvusvaheline olümpiaad on olnud riiklikult prioriteetne asi, mille korraldus peab olema laitmatu (viietärnihotellid, presidendi osavõtt avatseremooniast, ajagraafikust range kinnipidamine jms), igal juhul mitte kehvem kui naaberriigis tehtu. Ülesanded on olnud küll väga hästi ette valmistatud, kuid “kuivavõitu” –lahendajatelt ei nõuta mitte niivõrd loomingulist taibukust, kuivõrd tehnilise teostuse oskust ja kiirust (selgituseks: RFO-del on ülesannete komplekti esitamine korraldajate tööks, osalevate riikide juhendajad saavad teha vaid muudatusettepanekuid). Lootkem, et hispaanlased pakuvad meile tuleval aastal Salamancas vaheldust!

Et seekordne olümpiaad oli ilmselt eelarvelistel kaalutlustel ühe päeva võrra lühem kui tavaliselt, siis said nii võistlejad kui juhendajad tugevasti vatti. Eriti viimased, sest saabumise, lahkumise, ava- ja lõputseremoonia päevadest järele jäänud viie tööpäeva sisse pidid mahtuma nii teoreetilise kui eksperimentaalvooru ülesannete arutelu ja tõlkimine, tööde hindamine ning apellatsioonid (st oma ja korraldajate poolt antud hindepallide kooskõlastamine), lisaks veel mitmesugused ekskursioonid. Hindamine ja apellatsioonid olnuksid lihtsad siis, kui võistlejad poleks teinud kas mitte midagi või oleks teinud kõike sajaprotsendiliselt; Eesti juhendajad on aga harilikult saanud täiskoormuse, sest meie tublid ja hakkajad poisid on lahendanud kõiki ülesandeid, paraku mitte veatult... Tänavu oli see töö mulluse võistleja ja hõbemedalimehe, Tartu Ülikooli üliõpilase Mihkel Kree ning Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudi vanemteaduri Jaan Kalda õlul.

Eesti võistkond oli sedapuhku väga ühtlase tugevusega, see kajastus ka tulemustes. Hõbe ja kuld jäi küll nägemata, kuid esmakordselt 13 aasta jooksul mahtusid kõik viis võistlejat edetabeli esimese poole sisse. Enamiku rahvusvaheliste olümpiaadide puhul tähendanuks esimese poole sisse mahtumine vähemasti pronksmedalit – paraku mitte füüsikas! Ilmselt oleks mõistlik RFO medalijagamissüsteem muuta sarnasemaks nt rahvusvahelise matemaatikaolümpiaadi süsteemiga, kuid nn rahvusvaheliselt kogult, mis hõlmab osalevate riikide juhendajaid, 2/3 poolthäälte kättesaamine on väga raske.

Tulemuste protokoll

Fjodor Novozhilov, Narva Humanitaargümnaasium, 12. klass, pronks, 27,8 punkti.

Siim Ainsaar, Tallinna Reaalkool, 11. klass, pronks, 26,0 punkti.

Aleksandr Morozenko, Narva Humanitaargümnaasium, 11. klass, aukiri, 24,5 punkti.

Dmitri Derkatsh, Tallinna Läänemere Gümnaasium, 11. klass, aukiri, 22,3 punkti.

Riho Taba, Hugo Treffneri Gümnaasium, 12. klass, aukiri, 22,0 punkti.

Punktide kogusummalt oli Eesti (71 riigi seas) 25. kohal, Euroopa osas 10. ning põhjamaade arvestuses esimene.

Medalite piirid olid järgmised: kuld 39, hõbe 34, pronks 25 ja aukiri 18 punkti. Absoluutseks võitjaks tuli Valgevene poiss, kes kogus 47,7 punkti 50 võimalikust. Järgnesid võistlejad Hiinast, Iraanist, Kanadast ja Indoneesiast.

Füüsikaolümpiaadide jaoks iseloomulikul moel oli võitjate hulgas väga vähe tüdrukuid, saja parima hulgas vaid üks – Elena Udovina USA-st, 26. kohal.

Lisaks põhivõistlusele korraldati nn loomingulisuse võistlus, kus tuli etteantud vahenditest, milleks olid piklikud ja ümmargused õhupallid, teip, niit, liim jms, koostada seadeldis, mis kukuks võimalikult suure massi juures 15 meetri kõrguselt võimalikult kaua alla. Meie võistkond sai väga tubli 5. koha. Kui neil poleks kaks õhupalli kogemata katki läinud, olnuks esikoht ja digikaamerad auhindadeks üsna reaalne. Meie poiste seadeldis tekitas üldist elevust, sest ei mahtunud kaalu peale ära, kaalumiseks tuli see lahti lammutada.

Eksperimentaalülesandeks oli mehaanikalise “musta kasti” uurimine. Kast ei olnud siiski päris “must”: oli teada, et seal sees on kahe vedru vahele paigutatud kuulike. Kasti avamata tuli leida vedrude jäikused, kuuli mass ja asukoht. Elektrilise musta kastiga ei üllata ammu enam kedagi, optilist musta kasti nägime kaks aastat tagasi Indoneesias, nüüd on jäänud veel termodünaamiline must kast!

Esimene teooriülesanne kandis pealkirja “pingpongiv takisti”. Tuli uurida, kuidas juhtivast materjalist ketas saab kondensaatori plaatide vahel üles-alla hüpelda. Teine ülesanne oli pühendatud elastsete seintega heeliumit täis õhupalli kerkimisele atmosfääris. Kolmas ülesanne oli seotud atomaarsete teravikmikroskoopide (ATM-id) kui võimsate vahenditega nanoteaduses.

Lõpetuseks tuleb tänada haridusministeeriumi Eesti võistkonna jätkuva toetamise eest ja lubaduse eest korraldada 2012. aasta rahvusvaheline füüsikaolümpiaad Eestis!

Korea tema ehedal kujul

Milliseid elamusi pakkus reis Koreas käinud osavõtjetele, sellest pajatab Riho Taba, kes füüsikute hulgas sai aukirja, rahvusvahelisel geograafiaolümpiaadil võitis aga kuldmedali.

Tänavune võistluskoht Pohang on suurlinnaks arenenud alles viimase paarikümne aastaga. Selle taga on suuresti kohalik terasetööstus Posco, millest on tänaseks saanud maailma juhtiv terasetootja. Tänu sellisele tormilisele arengule on linna elanikkond väga lühikese ajaga kümnekordistunud. Taoline plahvatuslik kasv avaldus kõige paremini linna südames, kus meie mõistes kesklinn tegelikult puudus. Oli vaid üks väike tänav, millel oli veidi rohkem poode, kui mujal. Suuri supermarketeid ja turistidele mõeldud kauplusi polnud aga kusagil näha. Tänu sellele, et turism on seal alles lapsekingades, saime näha Koread tema ehedamal kujul. Kõrvuti mitmekümnekordsete elamutega, mis ehitati sisserännanud töölistele, olid vanad madalad majad, mille vahel olevad kitsad tänavad tekitasid oma tänavakauplejate ja kirjude tuledega õhtuti kordumatu elamuse.

Peale elamute ja nendevaheliste kontrastide oli harjumatu ka kohalik ilm. Algul tervitas meid troopiline vihm, tänu millele saime nautida bussisõitu läbi terve Lõuna-Korea, sest Soul-Pohang lennud jäeti ära. Kuigi kaardilt vaadates tundub see maa päris väike, siis tegelikult see nii ei ole. Meil kulus bussisõidule Soulist sihtkohta ligi kuus tundi. Selle ajaga andis vihm järele ning asendus meeletu palavuse ja õhuniiskusega, mida saime tunda kõigi järelejäänud päevade jooksul. Tuli välja, et Pohang asub Eestist niipalju lõuna pool, et kesksuvel pole lootustki majast väljas olles mitte higistada.

Meie elamiskohaks sai kohalik tehnikaülikool, mis suuresti kujutas endast asutust, mis Posco’le töötajaid koolitab. Tänu nendepoolsele finantseerimisele on selle ülikooli alluvuses ka üks kaheteistkümnest maailma elektronkiirendist.

Et me paremini kohalikust igapäevaelust aimu saaksime, organiseerisid korraldajad igale võistkonnale ühe Korea perekonna külastamise. Seal sai kinnitust eelarvamus, et korealased armastavad tehnikat, neil pidavat täiesti tavaline olema poole seina suuruse teleka ja kodukino omamine. Ühtlasi saime tunda ka nende erilist maitset toidu koha pealt, meile pakuti söögiks eriti vürtsikat kaheksajalga veelgi vürtsikama kapsaga.

Korraldajad paistsid silma ülipüüdlikkusega: kõigile võistkondadele oli määratud oma giid, kes neid juhatas ja mõnedel puhkudel ka valvas, et keegi ekskursioonidel kaduma ei läheks. Kuigi võistlus ise kestis sellel aastal ühe päeva vähem, tahtsid külalislahked kostitajad näidata oma maad vähemasti sama palju, kui seda eelmistel kordadel on tehtud. Selle tulemusena oli meie päevaplaan ülitihe, kuid kohalikud vaatamisväärsused tegid kogu varajase ärkamisega kaasneva ebameeldivuse kuhjaga tasa. Peale paljude templite külastamise kujunes üheks mälestusväärsemaks ürituseks Nobeli füüsikapreemia laureaadi USA professori Robert Laughlin’i loeng, mille peale tekkis tunne, et juba ainuüksi tema loengute pärast tasuks minna Stanfordi ülikooli.

Aga esialgu tuleb kas või sääraste unistuste täitumise nimel lõpetada edukalt abituurium või näidata end parimast küljest koduülikoolis.

JAAN KALDA (1963) on Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudi vanemteadur, füüsika-matemaatikakandidaat. Füüsikavõistkonna juhendaja.