Nr. 2/2005


Lugesin üht raamatut
Vabaduse retsept

Hellar Grabbi
“Eestlaste maa”
Ilmamaa, 2004

Paljud on tänulikult vastu võtnud Hellar Grabbi kolmanda artiklitekogumiku “Eestlaste maa”. Meenutagem, et selle autor sündis Tallinnas 22. septembril 1929 eesti ohvitseri pojana, lõpetas USA-s Columbia ülikooli, töötas Kongressi Raamatukogus, oli raadiote “Vabadus” ja “Vaba Euroopa” kaastööline ning ajakirja Mana toimetaja.

Kõnesolev kogumik on nii mitmekülgne, et kõiki käsitletud probleeme pole siinkohal võimalik refereerida. Vaadelgem neist paari olulisemat, ja kõigepealt seda, mida Hellar Grabbi on aastakümnete vältel öelnud rahvaste vabadusliikumise ning antikommunistliku võitluse strateegia ja taktika kohta.


Mingit vabastamist Läänest ei tule

Autori tõekspidamiste mõistmiseks sobib lähtekohaks tookordsete sündmuste värsketel jälgedel kirjutatud pikem artikkel: “Poola – poeem täiskasvanutele, Ungari – ood Euroopale!” See on tänaseni jäänud kõige põhjalikumaks käsitluseks, mis 1956. aasta sügise dramaatilistest sündmustest eesti keeles ilmunud. On tunda, et Poolast ja Ungarist kõneldes mõeldakse ka eestlaste vabanemise võimalikele teedele. Samas on Grabbi sügavasti pettunud Lääne suurriikide hoiakutes ja poliitikas Ungari kriisi ajal ning teeb sellest olulise järelduse: “Ma ei usu, et Ida-Euroopa vabadusvõitlust alates oktoobrist 1956 juhitakse või et seda üldse enam saabki juhtida Läänest. Meie liitlased on Ida-Euroopa ikestatud rahvad…” (lk 51).

Edaspidigi oli autor Lääneriikide suhtes kriitiline. Artiklis “Vaba maailma müüt” kinnitab ta sõnaselgelt, et “vaba maailm” on sõnakõlks, ja on seega võlts. Mõistagi ei tähenda sellised ägedusehoos kirja pandud laused Lääne demokraatia alahindamist. Hiljem on ta vääriliselt esile tõstnud Läänemaailma rolli ikestatud rahvaste vabanemisel.

1960. aasta maikuuga dateeritud ringkirjas “Mõtteid Eesti rahva vabadusvõitluse strateegiast” esitab Grabbi eestlaste vabastusvõitluse reaalse programmi, mis mõistagi sobis ka teistele N Liidu ikestatud rahvastele. Selle esimene lause – “Mingit vabastamist Läänest väga tõenäoliselt ei tule, ei sõjaga ega sõjata” – kinnitab veendumust, milleni autor oli jõudnud juba 1956. aasta sügisel.

Teatavasti usuti pärast suure sõja lõppu, eriti külma sõja tingimustes arendatud antikommunistliku propaganda mõjul Eestis ja mujalgi, et ikestatud rahvaste vabanemine võib toimuda üksnes väliste tegurite mõjul. Seevastu Grabbi leidis, et kõigepealt tuleb arvestada reaalolusid ja vastavalt ka käituda. Ta rõhutas: “Kodumaa eestlastele tuleb ütelda, et lootmine Läänele on mõttetu, kuid seejuures pakkuda neile mingit teist lootusperspektiivi. Selleks on olukorra muutus Nõukogude Liidus. Ja see ei ole nii petlik lootus kui see teine.”

Kõnesolevaid seisukohti arendatakse edasi 1962. ja 1963. aastal ilmunud pikemas artiklis “Eesti rahva väljavaadetest maailmapoliitilise olukorra taustal”, mis analüüsib uuemaid tendentse rahvusvahelises poliitikas ja nende mõju Balti küsimuse arengule. Tõdetakse, et USA ja teised Lääneriigid pole tunnustanud Eesti vägivaldset liitmist N Liiduga, kuid sellel on moraalne ja ehk ka juriidiline tähtsus ainult siis, “kui olukord võiks muutuda”. Tookordsetes oludes lasti kogu küsimus siiski vaikselt unustusehõlma vajuda. Siit järeldus: “Tõenäoline on see, et muudatused Eesti rahva elus võivad toimuda ainult seoses Nõukogude Liidu sisemise elu edaspidise kujunemisega.”


Vastuolus üldise arvamusega

Grabbi seisukoht oli vastuolus enamiku kodu- ja väliseestlaste tõekspidamistega ning ka Lääne avalikkuses domineeriva arvamusega. Enamasti arvestati, et repressiivne režiim on N Liidus ja kõigis idabloki riikides nii tugev, et seda seestpoolt kõigutada ei õnnestu. Seevastu Grabbi kinnitas korduvalt, et kommunistlik süsteem ei ole nii raudne, nagu paistab, ja kommunistlikud parteid nii ühtsed, nagu seda väidetakse. Ta tõdes, et režiim ise produtseerib enesele “hävingulist vastumürki”. Artikkel “Milovan Djilas ja tema “Uus klass”” iseloomustab tolle silmapaistva Jugoslaavia poliitiku analüüsi kommunistliku režiimi toimimismehhanismi kohta ja tsiteerib ühe Itaalia kirjaniku sõnu: “Lõppvõitlus peetakse kommunistide ja endiste kommunistide vahel.”

Grabbi ennustas, et edaspidi tugevnevad paratamatult vastuolud valitsevas kommunistlikus parteis: “Rahva survel ja partei uuendusmeelsete liikmete nõudmisel peab toimuma pööre partei poliitikas. /…/ Partei pöördub radikaalselt “vabameelsele suunale”.” Kinnitades, et pööret saavad läbi viia vaid tippjuhid, pidas Grabbi võimalikuks “Nõukogude Liidu Gomulka” tõusu partei etteotsa. Samas juhiti tähelepanu vene rahva revolutsioonilistele traditsioonidele ja N Liidus tugevnevale intellektuaalsele opositsioonile ning ennustati muudatusi venelaste tõekspidamistes. Ühe tulevikuvariandina nägi Grabbi, et tsentralistlik kord laguneb ja Eestil avaneb võimalus ise oma tee valida.

Niisiis oli Grabbi strateegiline põhimõte: peamine lootus kommunistlikust režiimist vabanemiseks on tolle korra seesmine lagunemine. Sellest tõdemusest johtuvalt esitas ta ka mõned taktikalised põhimõtted. Ta väitis 1961. aastal, et vabanemine ei saa toimuda niipea. Eeldused muudatusteks kommunistlikes riikides vajavad küpsemisaega ning ümberkujunemine toimub järk-järgult. Eestlaste ja teistegi rahvaste lõppeesmärgiks peab teadagi olema täielik iseseisvus, kuid tuleb arvestada, et igasugune olukorra paranemine on “väärtus iseeneses”.

Grabbi pidas rahvuskommunistide esiletõusu oluliseks ja juhtis tähelepanu nende rollile režiimi õõnestamisel. Küsimusele, kas eestlased peaksid astuma parteisse ja ennast võimuaparatuuris üles töötama või jätkama passiivset vastupanu, vastas Grabbi: “Minu arvates nüüd ei saa siin kahelda: omad mehed parteisse ja töötada end nii kõrgele üles kui saab. Samuti ajakirjanduses ja mujal (kuigi tuleb soppa süüa ja teha). Partei on ju ainuke koht, kus veidikenegi midagi ära teha saab.”

Mõistagi käsitles Grabbi ka väliseestlaste rolli üldises vabastusvõitluses. Olles sageli kriitiline, tunnustas ta nende tähtsust Eesti nime ja eestluse probleemide teadvustajana maailmas. Samas pidas ta oluliseks “eesti loova vaimu ja kultuurisaavutuste selle osa esiletõstmist ja edasiarendamist, mida praegu kodumaal on võimatu teha.”


Eesti ja eesti kultuur

Vabadusvõitluse temaatika kõrval pühendas Grabbi oma artiklites ja raadioesinemistes palju tähelepanu eesti kultuuri olukorrale okupeeritud Eestis. Kogumikus on avaldatud kunagi Mana veergudel ilmunud kaks pikemat artiklit “Jooni eesti palgeis”, mis kajastavad autori muljeid 1968. ja 1969. ning 1972. ja 1977/78. aastal toimunud külaskäikudest Eestisse. Aktiivse ja kergesti kontakti leidva isikuna jõudis Grabbi näha Eestit mitmest aspektist ning tutvuda paljude elualade esindajatega. Ta lähtub oma hinnanguis vanast tõdemusest – tempora mutantur, et nos mutamur in illis – ja rõhutab: “Maailm, ühiskond ja inimene on mitmepalgelisemad, kui seda tavaliselt arvatakse ja jooned palges muutuvad. Nõukogude korra ajal Eestis toimunu ja sellega ühenduses olnud isikute suhtes ei saa ega tohi teha tänapäeval lihtsustatud järeldusi.” (Lk 147.)

Grabbi hinnanguil oli Eesti kultuurielu hoogne ning teadus, kirjandus, muusika, teatrikunst ja ka kujutav kunst “on oma paremates saavutustes küllaltki kõrgel intellektuaalsel ja kunstilisel nivool”. Ta leidis, et 1950. aastate lõpul ja 1960. aastatel esile kerkinud noored talendid on teadus- ja kultuurielus jõudnud juhtpositsioonile ning kinnitas: “Kuna see vaimne põlvkond ei ole veel kaugeltki jõudnud oma kulminatsiooni ning kuna nad omavad tugevat mõju pealekasvavale noorusele, siis hindaksin Eesti kultuurilist ja vaimset potentsiaali vitaalseks.”

Grabbi jõudis tutvuda paljude kultuuritegelastega, käia teatrites, kunstnike ateljeedes, viibis 1969. aasta juubelilaulupeol jne. Ta hindas kõrgelt Tallinna teatreid, oli vaimustatud “Vanemuise” etendustest ning väitis: “Vaadeldes väljastpoolt, n-ö rahvusvahelisest perspektiivist, kultuurielu tänapäeva Eestis, jääb mulje, et kõikidest kunstiliikidest ja kultuuriavaldustest on eesti teater (kaasa arvatud ooper ja ballett) kõige kõrgemal tasemel.” Grabbile jäid unustamatud muljed 1969. aasta juubelilaulupeol valitsenud rahvuslikust meeleolust ja sellest, kuidas rahva nõudel tuli kordamisele Koidula-Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”.

Muide, Grabbi tutvus ka restoranide ja kohvikutega ning tõdes, et “Ararat” oli ainus koht maailmas, kus hommikust alates sai nii odava hinna eest (70 kopikat) teeklaaside kaupa päris heamaitselist shampust.


Vajalikud on nii pragmaatikud kui aatemehed

Kogumiku teises pooles avaldatud artiklid ja sõnavõtud kajastavad enamasti vastupanuliikumist ja Eesti taasvabanemisprotsessi, lisaks muidki küsimusi, nagu näiteks Molotovi-Ribbentropi pakt. Meenutatakse president Kennedyt ja iseloomustatakse nii Ronald Reaganit kui Mihhail Gorbatshovi tähelendu.

1989. aasta septembris võis Grabbi fikseerida, et vaikuse vandenõu Eesti, Läti ja Leedu ümber on murtud. Kuigi Lääne poliitilised ringkonnad polnud veel Baltikumi rahvaste taotlustele reageerinud, oli ajakirjandus ja televisioon seda juba teinud ja see asjaolu mõjutas kindlasti ka poliitikuid. Alates 1988. aasta sügisest võis Grabbi oma mõtteid avaldada ka Eestis. 12. septembri Edasis ilmunud artiklis “Keset ajaloo hingust” tõdes autor, et vabastusliikumine areneb hämmastava kiiruse ja teovõimega. Vajalikud on kõik lõppeesmärgini viivad suundumused: ühelt poolt poliitikute osav pragmaatika koosolekutel ja võimukoridorides Moskvani välja, teiselt poolt aatemeeste selge pürgimine paleuste poole. Samas juhiti tähelepanu interliikumise shovinistlikule demagoogiale ja üleliidulise alluvusega tehaste vandenõule.

Hiljem võis Grabbi tõdeda: “1988–1992 liiguti edasi samm-sammult, võttes reaalpoliitilisest olukorrast välja maksimumi ja vältides ülepingutamisest tulla võivaid ohtlikke tagasilööke.”

Pealkirjad “Rahvusriigist ja eestlaste maast”, “Ohustatud rahvad ja Eesti”, “Eestlaste kui põlisrahva kaitse vajadus ja võimalikkus” räägivad ise enda eest. Autor tunneb muret eestlaste saatuse pärast oma kodumaal ja nõuab ranget kodakondsuseseadust.





Mõistagi ilmnes äsja taasiseseisvunud Eestis ka neid nähtusi, millega Grabbi rahul ei olnud. Nii ei rahuldanud teda ei uue põhiseaduse projekt ega ka põhiseadus ise. Kurtes, et riigipea ei ole rahva poolt valitav ja enamik tema õigustest on kas puhtformaalsed või näilised, rõhutas Grabbi: “Nõrga riigipeaga süsteem koos proportsionaalsete parteivalimistega oleks suur eksitus. See kätkeb endas ebastabiilsust. Ülivõimas Riigikogu kujuneb rivaalitsevate ja tülitsevate erakondade tallermaaks ja kõikvõimalike koalitsioonide sobitusturuks parteiliidrite vahel.” Grabbi vihjab Eestis valitsenud moraalsele ja poliitilisele segadusele, valitsuse puudulikule teovõimele, kuritegevusele ja korruptsioonile, aga ka põllumajanduse huve eiravale poliitikale ning sellele, et liigselt kuulatakse Lääne esindajate sageli ebakompetentseid nõuandeid.

Kogumikus on avaldatud artikleid ka üliõpilasorganisatsioonide ajaloost ja tegevusest nii Eestis kui välismaal, kusjuures erilist tähelepanu on pühendatud korporatsioonile “Rotalia”. Viimastel lehekülgedel vaetakse kriitiliselt mõnda Eestis ilmunud ajalooalast teost.

Mõnedki Grabbi, nagu ka tema mõttekaaslase professor Rein Taagepera hinnangud olid konservatiivsematele pagulasringkondadele vastuvõtmatud ning seetõttu tuli neil taluda teenimatut kriitikat. Kuid ega ta isegi olnud suu peale kukkunud, tähendades näiteks, et välismaal elavad kroonilised kahtlejad on paguluses pahatihti kaotanud ka oma mõistuse. Hiljem on Grabbi võinud rahuldustundega tõdeda, et tema seisukohad olid põhimõtteliselt õiged.


Heino Arumäe, ajaloolane



Heino Arumäe