Nr. 2/2005


Aeg annab arutust
Aja tõeline ilu

Aeg – sünnitaja-looja, samas hävitaja ja purustaja. Oma ala meistrid, laulikud, hiljem kirjamehed on pühendanud ajale lausa surematuid sõnaseadeid, millest järgnevas väike valik. Kommentaarid oleksid ilmselt abitud ja kohatud. Nautigem siis nägijate nägemust, tunnete tundjaid, Aega – olemise olemust, mineviku meenutust, tuleviku unistust.

Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all; aeg sündida ja aeg surra, aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda; aeg tappa ja aeg terveks teha, aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada; aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida; aeg kive pilduda ja aeg kive koguda, aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda; aeg otsida ja aeg kaotada, aeg hoida ja aeg ära visata; aeg rebida ja aeg õmmelda, aeg vaikida ja aeg rääkida; aeg armastada ja aeg vihata, aeg sõjal ja aeg rahul!

Vana Testament, Koguja 3:1–8

Aeg ei möödu asjatult ega veere meie tundeid mõjutamata, ta teeb hinges imelisi tegusid.

Aurelius Augustinus (354–430), Rooma teoloog ja filosoof


Aeg on püha, voolates Taevast, saades alguse igaviku allikast, meile heidetud saladuse võtmeks, ühte sulanud jumalikkusega.

Juan Nirenberg, 17. sajandi Hispaania jesuiit


Vaikimine on sügav nagu Igavik, jutud tühised nagu Aeg.

Thomas Carlyle (1795–1881), Šoti-Inglise kirjanik, ajaloolane ja filosoof


Mis on aeg? Saladus – kehatu ja kõikvõimas. Nähtuste maailma tingimus, liikumine, mis on seotud ja ühendatud kehade olemasoluga ruumis ja nende liikumisega. Kas aga oleks aega, kui poleks liikumist? Kas poleks liikumist, kui poleks aega? Küsi aga!

Thomas Mann (1875–1955), Saksa kirjanik


Aeg on olematusest eraldunud kõiksuse tuum. Murda pead kõiksuse üle tähendab murda pead aja üle. Aeg on meie kõigi kodumaa, meie kõigi hüve, meie uurimisobjekt ja meie hing. Ta on meile sama lähedane nagu igavik on kauge. Raske on rääkida igavikust, sest ta on meile liiga võõras. Raske on rääkida ajast, sest ta on meile liiga omane. Kõiksus kuulub olelusele, kes laskis tal tekkida olematusest. Ja ta kuulub ajale, kelle hoolde olelus ta usaldas.

Jean d’Ormesson (1925), Prantsuse kirjanik ja filosoof


Aeg libiseb käest. Tunnen, kuidas ta läheb sahinal läbi minu. Aga usun, et ta saab igavikku kadudes sellest natuke soojemaks ja õdusamaks, et riivas mu tundeid, mu lõhnu, sellest, et ma mõtlesin temale.


Et vallutada ruumi, vajavad pealikud sõdureid, et vallutada aega, vajavad nad laulikuid.

Arvo Valton (1935)


Aeg tuleb ja aeg vaatab, kuidas aeg tuleb ja iialgi ei jõua aeg kohale. Aga aeg on meie, ja meie tuleme, ja me vaatame, kuidas me tuleme, ja me tuleme mööda merd, ja me tuleme lainete lehvides meile, meile peale, kes me seisame pimedas, meil-aiaääres-tänavas, kuid õnneks ei jõua me kunagi, meile otsa, meie, kes me õnnetuseks iialgi ei jõua pärale, tuleme ja seletame, kuidas me tuleme, st kuidas me iialgi tulla ei saa.

Madis Kõiv (1929)

Aeg Tammsaare loomingus


Aeg – sünnitajate sünnitaja, Aeg – loojate looja.


Aga kui ruttu läheb aeg. Päevad, nädalid, kuud – ka aastad lendavad nii imeväärt kiirusega mööda. Ja isega silmapilk, mis möödas, see on ka meile kadunud. Ehk kui kange, kui südameta, sootuks armuheitmata on see kiiresti lenduv aeg! Kui Sul kõige magusamad tunnid on, siis tormab ta kõige kiiremini, ta ei püsi siis mitte sugugi peatada, nuta ehk naera, sõima ehk palu – ta ei pane seda nagu tähelegi, vaid ruttab edasi, nagu jumal teab, kes teda ootab ehk kes teda taga kiusab. Või ehk on ka temal tundmused, on ehk ka temal vaenlased, kes temale iialgi rahu ei anna.


Aeg näib oma koju poole tõttama, ehk ta küll teab, et oma kodus, seal igavese aja meres igavest und saab magama.


Oo, andke aega, andke päevi, andke ilusaid kullakirges õhtuid, andke ööhämaruses tulevaid nurmi, andke kauguses sinetavaid metsi, andke lõhnavaid lillesid, andke kõike, mis tekitab aja, selle suure lepitaja.


Aeg on viirastunud, elatud päevad unenäoks saanud, aga unistused kõnnivad reaalsetena päise päeva ajal.


Ei tuleta ükski möödaläinud aegu meelde, vaid ta tuletab seda meelde, mis temale möödunud aja sees armas oli. Ta ääritab oma mõtteid mööda läinud ning igaveste kadunud õnnega, ta tahab neid tagasi kutsuda sügavuse merest, et veel ükskord nende magusust maitseda.


Neil on õigus, kes räägivad kahesugusest ajast: üht näitab kell, öö ja päev, aastaajad, teist ei saa millegagi mõõta, see on määramata. Mõned tunnid, isegi silmapilgud võivad igavikuna tunduda ja aastakümned kaovad lühikese uinakuna. Aga mis elades näib lõpmata pikk, paistab tagasi vaadates kauge unenäona, peaaegu ei tahaks uskuda, et ta kunagi on olnud.


Hoidke endid, püramiidid, värisege kivised jumalad kaljustes templites, kõikuge graniitsed mäed, sest aeg astub vääramatul sammul! Mina aga, inimene, kui ma enam kuskilt pidet ei leia, kui saab pilkeks igasugune trööstisõna, kui vintsutab mind tundmata jõud, nagu oleksin laastuke voogaval veel või kaeralibleke tuulisel rehealusel, tõttan sinult abi otsima, sa kaastundeta, tüütav, nukker aeg!


JAAK LÕHMUS (1937) on teaduse populariseerija ning mitmete aimeraamatute ja õpikute autor. Füüsika-matemaatikadoktor.



Jaak Lõhmus