Eesti ajaloolased saavad tippu tõusta ikka Läänemere regiooni ja Baltimaade ajalugu uurides

Veebruaris kuulutati välja järjekordsed Eesti Vabariigi teaduspreemiad. Aasta tagasi sai Eesti Vabariigi teaduspreemia humanitaarteaduste alal ajaloolane MATI LAUR 18. sajandi ajalugu käsitlevate uurimuste eest. Ajaloo, ajalookirjutuse ning sellega kaasneva kuulsuse-tuntuse teemadel vestles professor Mati Lauriga toimetaja Kärt Jänes-Kapp.

Kõikvõimalike misside ja muude meediakangelaste käest küsitakse niisugusel puhul ikka, et kuidas aasta on möödunud, miks mitte küsida sedasama teadlase käest. On see preemia – lõppude lõpuks ju tähelepanuväärseim auhind, mida Eesti Vabariik oma teadlastele jagab – Teid näiteks tuntu(ma)ks teinud?
Arvan, et mitte. Teadus pole just meie ajalehtede esiteema. Mäletan, et Päevalehes avaldatud teaduspreemiaid puudutavas uudises jäid nimekirjas viimasena toodud autasustatud, sotsiaal- ja humanitaarteadlased, koguni välja. Ei mahtunud ära. Isegi Tartu ülikooli ajalehes, millele me koos elutöö preemia saanud Sulev Vahtrega intervjuu andsime, on see jäänud ja ilmselt jääbki avaldamata. Kogu aeg on olnud tähtsamaid asju ja nüüd on juba uus preemia peale tulnud. Ülikooli raamatukogus oli sügisel siiski väljas näitus viimastel aastatel premeeritud Tartu ülikooli teadlastest.

Mida siis tuleks Eestis teadlasel – ajaloolasel – teha, et kuulsaks saada? Et jõuda päevalehtede esikülgedele?

Üks on selge – teaduse poolelt ei anna vist küll midagi ära teha. Loodan siiski, et see pole hetkel nii tähtis küsimus. Tartu Ülikooli õppejõuna olen ma muidugi huvitatud, et tudengid tuleksid Tartusse õppima. Usun, et meie ülikooli hea nimi mõjutab praegu valikuid rohkem kui ühe või teise õppejõu meediatuntus. Aga ma pole siiski kindel, et see nii ka jääb. Ehk peaksime tõesti rohkem mõtlema sellele, kuidas end avalikkusele esitleda.

Pean tunnistama, et meile on mitmel korral ette heidetud, miks ülikooli ajaloolased ei paista avalikkuse ees nii silma nagu mõned teised. Samas peame me arvestama, et kandideerides õppejõu või teaduri kohale, nõutakse meilt eelkõige rahvusvahelisi publikatsioone ning rahvusvahelist tuntust. Nii et mõnes mõttes me peame töötama kahekordse koormusega – peame suutma olla rahvusvahelisel tasemel ning samas üleval hoidma ka rahvuslikku ajalookirjutust.

Ajaloolastel lisandub siin väga olulisena keeleküsimus, mis annab veel ühe lisakoormuse.

Keeleküsimusest rääkides ei pea Te ju silmas mitte seda, et teadlase väljunud peab olema tänapäeval sageli võõrkeelne – see on nüüdisteaduses üsna üldine nõue. Pigem ikka seda, et see on lausa teadustöö eeltingimus selles mõttes, et vastasel juhul oleksid meie ajaloo allikad uurijale lihtsalt kättesaamatud?

Jah, palju määrab juba see, et meie allikad on võõrkeelsed. Keeli oskamata ei saaks me oma ajalooallikatele ligi ja neist aru. Kui inglise, saksa või prantsuse ajaloolane saaks oma tööd väga hästi teha ka ainult emakeeles, olles minugipärast kas või umbkeelne, siis Eesti ajaloolase umbkeelsus on absoluutselt mõeldamatu. Ja see pole seotud ainult erinevates keeltes allikatega.

Keeleküsimus on ajaloos üldse natuke spetsiifilisem. Eks selles avaldu omal moel jälle kord see humanitaaride ja loodusteadlaste konflikt, milles igaüks peab oma ala natuke paremaks või alahindab teisi, aga mingi erinevus siin minu arvates ikkagi on. Eriti tänapäeval, mil vahe ajaloo- ja ilukirjanduse vahel üha väheneb, täpsemalt – hakkab kaduma selge piir fakti ja fiktsiooni vahel. Ajalookirjutus on läbi aegade käinud ikka ühest äärmusest teise. On olnud perioode, kus ajalugu püüab olla äärmiselt teaduslik. Viimane selline aeg oli 1960.–1970. aastatel. Tänapäevalgi leidub mõningaid sotsiaalajaloo ajakirju, mille artiklid koosnevad põhiliselt valemitest. Aga praegune põhitrend on ikka suurema loetavuse suunas ning väga teaduslik ajalugu ei ole hetkel moes. Seega ei piisa Eesti ajaloolasel ka ainult heast võõrkeelte oskusest, vaid ta peab suutma end ühtlasi avaldada ladusas ja loetavas eesti keeles.

Olukord on igal juhul keeruline, aga suur osa meie ajaloolasi on sellega hakkama saanud: nad on rahvusvaheliselt tunnustatud ning tegusad ka Eesti tasandil. On ju enamiku koolides käibivaid ajalooõpikuidki koostanud-kirjutanud ülikoolides töötavad ajaloolased.

Aga seda ei saa küll nõuda, et professionaalne ajaloolane Eestis tingimata ka meediakangelane oleks. Odava populaarsuse tagaajamine ja teadus ei käi kuidagi kokku.

Nii et teatakse ikka pigem poliitikasse läinud ajaloolasi?

Jah, täpselt. Käsitlesime seda hiljuti ühes seminaris magistrantidega. Palusin neil küsida oma mitteajaloolastelt sugulastelt ja tuttavatelt, kes ajaloolastest on meil kõige tuntumad. Minu pakutud hüpotees, et need võiksid olla meedias populaarseks saanud Hillar Palamets, David Vseviov või Jüri Kuuskemaa, osutus valeks. Tuntuimad olid hoopiski Mart Laar, Lauri Vahtre ja Tõnis Lukas. Selles osas ma eksisin.

Tuntud on niisiis puhtalt poliitikud, kelle vastu ei saa isegi mitte väga head ajaloo populariseerijad, rääkimata teadusele keskendunud tegijaist?

Kuidas muidugi võtta. Nimetatud kolmel poliitikust ajaloolasel on siiski ka väga kindel koht ajalooteaduses. Mart Laar on kohe-kohe doktoritööd kaitsmas, Lauri Vahtre on teaduste kandidaat, Tõnis Lukas aga kaitsnud tugeva magistritöö.

Olulisem on hoopis see, mida ehk tavaliselt ei mõisteta: Hillar Palametsal poleks varsti enam midagi rääkida – ehk ainult ajalehti ette lugeda – kui keegi ajalugu ei uuriks. Just seda kiputakse sageli unustama. Ja seepärast mõnikord ka kripeldab, kui Palametsa ajalooguruks nimetatakse. Populariseerijana on ta kaheldamatult väga hea, aga temalt ei ole ilmunud ühtegi tõsiseltvõetavat teaduslikku artiklit.

Oleme nüüd rääkinud pikalt-laialt kodumaisest kuulsusest. Aga kuidas on rahvusvahelise tuntusega? Ajaloolase materjal on ju suhteliselt kultuurikeskne, eriti kui võrrelda näiteks elektroni või neutroniga, mis ju on ühetaoline CERN-is, Lundis ja Tallinnas. Kuidas oleks Eesti ajaloolasel Eesti ajalugu uurides võimalik saavutada rahvusvahelist tuntust? Millega Eesti ajaloolane peaks sellisel juhul välja minema?

Kahtlen väga, kas Eesti ajaloolasel on võimalust Euroopa ajalooteaduse tippu tõusta. Loen praegu kursust modernse ajalookirjutuse kujunemisest. Alustan Wilhelm von Humboldti ja Leopold von Rankega ning lõpetan postmodernistidega. Paraku mahuvad sinna ainult inglise, prantsuse ja saksa nimed. Üksikuid itaallasi, nagu näiteks Carlo Ginzburg, nimetan seoses mikroajalooga. Mõnikord olen toonud sisse mõne venelase ja idaeurooplase (poolaka), keda aga minu kolleeg, kes loeks seda kursust kusagil kaugemal Lääne pool, ei vaevuks enam nimetama.

Mida siis üks Eesti ajaloolane ikkagi peaks tegema, et sellesse seltskonda saada?

Kardan, et see on võimatu, ja selline olukord ise ilmselt ka paratamatu. Meid on ainult miljon ja meist märksa suuremadki rahvad pole suutnud kedagi päris tippu lähetada. Meie pärusmaaks jääb ikkagi Läänemere regiooni ja täpsemalt Baltimaade ajalugu. See on valdkond, kus Eesti ajaloolased saavad sõna sekka öelda. Muidugi, ka Läänemeremaade ajalugu on kogu Euroopa mastaabis veidi teisejärguline, kuid kindlasti mitte lootusetu kolgas ega perifeeria. Arvan, et ka Vene ajaloo uurimisse võiksime senisest veelgi rohkem panustada. Nii kummaline kui see ka pole, aga kõik tuntumad nii baltisaksa kui ka Eesti ajaloolased on rohkemal või vähemal määral tegelnud just Vene ajalooga. Ja see trend jätkub ka täna.

Sellest tõdemusest kooruks nagu välja ka ajaloolase töö eriline väärtus – niivõrd kui meie ei suuda teha tipptasemel Saksamaa või Prantsusmaa ajalugu, sedavõrd ei suuda nemad teha meie ajalugu. Et kui meie siin oma ajalugu ei uuri, siis tipptasemel ei suuda seda iialgi uurida ei prantslane, sakslane ega inglane?

Päris nii vist siiski öelda ei saa. Siis jõuaksime tõdemuseni, et Eesti ajalugu kuulub vaid eestlastele, Rootsi ajalugu rootslastele jne. Küsimus taandub jällegi meie professionaalsete ajaloolaste nappusele. Meil on umbes poolsada aktiivselt tegutsevat promoveeritud ajaloolast, st teadlast, kel vähemalt doktorikraad või Nõukogude-aegne kandidaadikraad. Seda on väga vähe. Isegi kui me kõik oma ajaloolased suunaksime vaid Eesti ajaloo uurimisse, neist ei piisaks. Seega on hädavajalik koostöö kõigi teiste meie regiooni ajaloost huvituvate ajaloolastega, ning suurrahvastest on esimesel kohal mõistagi sakslased. Saksakeelsete allikate puhul on nad isegi meist eelistatumas olukorras.

Aga rõhutaksin jällegi üht teist nüanssi. Baltimaade ajaloos – mõtlen nende all ajaloolises tähenduses Eestit ja Lätit, Leedut kaasamata – on täiesti eristatavad saksa-, eesti- ja lätikeelne ajalookirjutus. Paraku on nendevahelised kontaktid häbematult nõrgad. Sakslased eelistavad saksakeelseid tekste, lätlased ei oska reeglina eesti keelt ja eestlased läti keelt. Muidugi, me teame üksteise töid, sest ühendus on loodud saksa, inglise, varem ka vene keele kaudu, aga kommunikatsiooniprobleem on tõsine. Me uurime üht ja sama asja, aga keelest lähtuvalt on töö killustatud. On ikka häiriv küll, kui kusagil kirjutatakse asjadest, mis Eestis läbi uuritud, aga selle töö tulemus ei ulatu väliskolleegideni. Seetõttu on ülimalt vajalik, et eestikeelne ajalookirjutus jõuaks ka rahvusvahelisse käibesse. Seepärast üritamegi rahvusvaheliselt enam tuntud Eesti ja Läti ajaloolaste seltskonnaga käivitada uut saksakeelset ajalooajakirja, milles tahaksime hakata avaldama mitte ainult originaalartikleid, aga ka juba eesti või läti keeles avaldatud, kuid suurematesse keeltesse veel tõlkimata uurimusi. Meie mõte pole publitsistlik, siis oleks ehk õigem ilmutada ajakiri inglise keeles, meie tahame ikkagi välja anda teadusväärtusega materjale.

Muidugi – ajalugu on vaja ka populariseerida, aga nagu eespool juba märgitud, raske on teha kahte asja korraga ja hästi. Ma ei kujuta ette, et ooperilaulja käest nõutakse, et ta ka eurolaule laulaks! Ja kui ta pole eelvooru kümne hulgas, heidetaks ette, et hääl on sul küll kandev, aga ikkagi… Selleks et ajaloost populaarselt kirjutada-rääkida, ei pea ju üldse olema professionaalne ajaloolane.

Te ei karda mitteprofessionaalidest ajaloopopulariseerijaid?

Ei karda.

Kuidas suhtute ajaloo objektiivsusesse ja subjektiivsusesse? Ajaloo ja poliitika vahekorda?

Kui me soovime, et ajalugu poleks pelgalt kirjanduslik konstruktsioon, vaid säiliks ka teadusdistsipliinina, siis peab see rajanema faktidele. Tartu rahu kirjutati alla 2. veebruaril 1920, milline poleks ka meie maailmavaade. See oli rahuleping Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel, mis tagas meie riikliku iseseisvuse, ja selles kahelda pole eriti arukas.

Teisalt – professor Helmut Piirimäe on meenutanud, kuidas tema purupunane kolleeg Liidia Roots olla kunagi hurjutanud: “Seltsimees Piirimäe! Miks te neid üliõpilasi kogu aeg hullutate? Et asi võis olla niimoodi või et asi võis olla ka naamoodi. Öelge otse välja, kuidas asi tegelikult oli!” See oleks teine äärmus. Me ei saa eitada, et ajaloos on alati ka teatud annus relatiivsust.

Ajaloos on nii, et ühest küljest me ei saa fakti eitada ega minna liigsesse relativismi, teisest küljest ei saa me ka öelda, et kõik asjad on väga üheselt paika pandud.

Seoses tänavuse füüsika aastaga on Horisondis palju juttu välismaal õppinud noortest füüsikutest. Kuidas on noorte ajaloolastega? Mida oleks neil meie eelneva jutu valguses välismaal õppida?

Kindlasti on välismaal palju, mida õppida. Tartu ülikooli ajaloo-osakonnas on olukord hetkel isegi selline, et pakkumine ületab nõudmist, st võimalusi välismaal õppida pakutakse rohkem, kui tudengid on valmis vastu võtma. Välisülikooli võib minna näiteks üheks semestriks, tavaliselt bakalaureuseõppes, aga ka täisdoktorantuuri või postdoktorantuuri. Meie doktorant Eva Piirimäe õpib hetkel Cambridge’is, ja teema, millega ta tegeleb, on “19. sajandi saksa poliitiline mõte”.

Me ei saa kuidagi pahaks panna, kui keegi tahab ja suudab välismaale minna, ning on hea, et meil tegeldakse ka näiteks antiikajalooga, mis ei ole Eestiga ju otseselt seotud, aga kindlasti ei saa me seda väga tagant õhutada. Isegi üldajaloo professorina ei saa ma olla vastu sellele, et Eesti ajaloolaste põhijõud peavad ikkagi tegelema Eesti ajaloo uurimisega. Ka laiem süvenemine üldajaloosse eeldab teatavat teaduslikku taset, mis Eestis on saavutatav ikkagi Eesti ajalooga tegeldes.

Maailmas tehtuga tuleb muidugi kursis olla. Siit jõuame rahvuslikkuse ja rahvusvahelistumise vahekorrani. Kindlasti ei tähenda rahvusteadus kapseldumist vaid oma rahva uurimisse. Ei ole võimalik teha rahvusteadust, olemata rahvusvahelises teadusintegratsioonis.

Rahvusvahelises integratsioonis olemine ajaloolase jaoks ei tähenda, et ta peab ilmtingimata töötama kusagil n-ö ajaloolaste CERN-is?

Teadlase liikumisvajadus on seotud eelkõige teadusinfo liikumise võimalustega. Ajaloolaste jaoks on väga oluline allikpublikatsioonide kättesaadavus. Internetist kättesaadavate allikmaterjalide arv kasvab iga päevaga – seda ka Eesti ajaloo osas. Meie raamatukogude olukord on täna samuti võrreldamatult parem kui veel kümmekond aastat tagasi. Teisalt ma ei kujuta ikkagi ette olukorda, kui ma kordki aastas ei satuks vähemalt Helsingisse, et uudiskirjandusega kursis olla. Konverentsidel käimine annab ideid. Muidugi ei tähenda rahvusvaheline integratsioon, et Eesti ajaloolane peab tingimata tegelema Prantsusmaa või Inglismaa ajalooga, aga teada, mida ajaloolased Inglismaal või Prantsusmaal teevad, võiks Eesti ajaloolane küll.

Üks lihtne teadlase taseme määratlemise viis on vaadelda, mis jääb tast alles, kui ta on ületanud Valgas Eestit ja Lätit eraldava Konnaoja. Teaduses ei tohiks olla inimest, kelle kogu hiilgus on Eesti piiridest väljudes sama hästi kui haihtunud. Võib juhtuda ka vastupidist – sinu tööd väärtustatakse välismaal, kui aga tuled Eestisse, oled ootamatult mitte keegi. Praegu tuleb seda siiski märksa harvem ette kui veel mõni aeg tagasi.

Kuidas Teist siis ikkagi ajaloolane sai, aga mitte näiteks geenitehnoloog või füüsik?

Kusagil 5.–7. klassis tahtsin ma saada astronoomiks. 8. klassis osalesin nii Viljandi rajooni ajaloo- kui füüsikaolümpiaadil. Füüsikaolümpiaadil tulin kümne parema hulka, ajaloo-olümpiaadil olin esimene. Siis hakkaski tunduma, et ajalugu läheb paremini. Kuigi jah, tollel 1970. aastal tähistati Lenini 100. sünniaastapäeva ja ajaloo-olümpiaadi võitjana olin ma tegelikult vaid Viljandi rajooni kaheksandate klasside parim Lenini tundja.

Ülikooli tulles huvitas mind eeskätt 20. sajandi ajalugu, mõtlesin, et minust võiks saada näiteks väliskommentaator.

Kuidas siis nii, et huvitas 20. sajand, aga teaduspreemia anti Teile hoopis 18. sajandi ajaloo uurimise eest?

Ülikoolis juhtus nii, et see 20. sajand kadus ära. Väga suured teened selles, et minust n-ö pärisajaloolane sai, on professor Sulev Vahtrel, kes oli juba minu esimese kursuse kursusetöö juhendaja ja ühtlasi meie kursusejuhendaja. Ja kes mõjutas kõige paremas mõttes mitte ainult mind, vaid paljusid mu kursusevendi ja -õdesid.

Teema, millega ma ülikooli lõpetasin, oli talude päriseksostmine. Abjast pärit mulgina tahtsin uurida midagi oma kodukoha kohta – kapitalismi tärkamist ja sellega seotud mentaliteete. Sulev Vahtre omalt poolt pakkus mõisate ajalugu. See ei olnud jälle päris see, mida mina tahtsin. Lõpuks tunnetas professor Vahtre ära, mis see kapitalismi tärkamine peaks olema ja sealt see talude päriseksostmine tuli. Diplomitöö eest sain juba preemia ja selle alusel astusin aspirantuuri. Jällegi paljuski tänu professor Vahtrele. Siin mängisid oma osa poliitilised asjaolud. Selle nimel, et ma, kuulumata komparteisse ja olemata punane, aspirantuuri saaksin, nägi Sulev Vahtre tõsist vaeva.

Kandidaaditööks pakkus professor Vahtre välja hoopiski 18. sajandi. Talude päriseksostmise teemaga olen hiljemgi tegelnud ning koos Priit Pirsko ja Kersti Lustiga on meil kohe-kohe sellest ka raamat valmimas.

Aga 18. sajand oli hea ajajärk selles mõttes, et seda ei olnud keegi eriti uurinud. Ükskõik, mida tollest sajandist ka kirjutatakse – peaaegu kõik on uus. Kui ajaloolase töö tulemuslikkust näitab see, kui palju ta suudab pakkuda uut üldkäsitlusse, siis mina olen küll väga tänuväärses olukorras. Kogu minu doktoritöö 18. sajandi Eesti ala valitsemisest läks peaaegu tervikuna Eesti ajaloo IV köitesse sisse.

Miks see 18. sajand siis sellisesse vaeslapse olukorda oli jäänud?

Keegi lihtsalt polnud sellest huvitatud. Tundus, et tollal midagi eriti ei toimunudki. Nüüd, kui teame rohkem, on pilt muutunud ja ka otsekui teised värvid omandanud. Varem käsitleti 18. sajandit üksnes mustades või vähemasti hallides värvides: Eesti läks Vene võimu alla, talurahva olukord oli kõige kehvem jne. Lähemalt uurides hakkab selguma ka muud. Jah, muidugi oli see halb sajand, võib-olla isegi üks kehvemaid meie ajaloos, aga elu läks ka siis omasoodu edasi. Ja üldpilt polegi ehk nii hull, nagu kaua aega on arvatud.

Mis Teid ennast selle sajandi juures kõige enam üllatas?

Tooksin ühe näite, mis käib ehk tavaarusaamale vastu. 18. sajandit on ju peetud täieliku õigusetuse sajandiks, mil talurahvas oli täiesti alla surutud. Tegelikult ei takistanud pärisorjus tollaseid talupoegi näiteks tegelemast mõisamaade müügi ja vahetusega, mille tulemuseks olid tõsised probleemid mõisapiiride määratlemisel.

Müüsid mõisahärra maa maha? Tegutsesid nagu Rehepapid?

Jah, täpselt nii. Omavahel aeti mingeid asju, mis tekitasid loendamatult mõisnike omavahelisi kohtuasju valduspiiride määratlemisel. Analoogseid asju leiab teistestki eluvaldkondadest. 18. sajandil valitses tohutu rehepaplus, mõisnikke veeti alt, kuidas vähegi osati. Ja pole õige, et talupojal ei oleks olnud mingit initsiatiivi. Eestlasele omaselt osati ka halvast olukorrast enamasti hästi välja tulla. Mis puudutab mõisatallis peksa saamist, siis tuli sedagi ette, aga mina ütleksin, et eks ka siis eksisteerisid n-ö esimene ja teine Eesti. Kui teine Eesti sai mõisatallis peksa, siis esimene toimetas omasoodu – Rehepapi moodi.

Millest huvi läti keele vastu? Läti ajaloo vastu?

Läti keelt peab natukenegi oskama, et aru saada, mis teemadel kolleegid kirjutavad. Kui tegeled 18. ja 19. sajandi Eesti ajalooga, teisiti ei saa, sest Liivimaa on meil ju üks.

Ja letofiil olen ma ka. See on ilmselt elukutsest tingitud, sest ajalugu on meil nii sarnane. Seetõttu on väga huvitav jälgida, kuidas me erinevates situatsioonides siiski mõnikord erinevalt reageerime. Siit võiks teha üsna arukaid järeldusi selle kohta, mismoodi oleks võinud Eesti ajaloos olla. See on if-history või kontrafaktiline ajalugu, mis tänapäeval on populaarne ja kus on palju juttu oleks’itest. Lätlaste näitel võib mõnestki alternatiivist Eesti ajaloos rääkida kindlamas kõneviisis. Teisalt aga tõendab see ajalugude sarnasus ka seda, et paljudel juhtudel asjad pididki just nii minema, nagu nad läksid, et eriti palju muid võimalusi polnudki.

Või siis olukorrad, kus oleme erinevalt reageerinud, ja näeme, et meil läks hästi või isegi paremini. Näiteks Vabadussõda.

Arvan, et me võiksime Läti ajaloost rohkem teada. Mulle meeldis omal ajal väga lugeda Läti ajaloo loenguid. Muidugi sai seal naabrite kallal ka natuke aasitud – arvan, et mina võin seda endale lubada, kuna ma pursin natuke läti keelt, tunnen Läti ajalugu ning suhtun sellesse rahvasse suure sümpaatiaga. Aga seda aasimist olen pidanud rangelt oma privileegiks, tudengitele ma seda ei luba.

Siinkohal oleks paras aeg küsida, milline on parim anekdoot lätlastest, mida teate?

Ma tean rohkem, mida lätlased eestlaste kohta räägivad. Aga eestlasi lätlaste kohta anekdoote rääkimas polegi nagu eriti kuulnud. Hetkel meenub ainult see, kuidas lätlane räägib: “Meil on ikka kõik parem! Meil on kõik parem!” Ja eestlane vastab: “Ja-jaaa, ja naabrid veel eriti!”

Tulles tagasi Läti ajaloo juurde, rõhutan veel kord, et Tartu ülikoolis tuleb seda kindlasti õpetada. Lisaks kõigele muule on Tartu ülikool olnud ajalooliselt ka lätlaste ülikool. Olen ise näinud, millist muljet võib ülikooli peahoone avaldada lätlastele, kes seda esimest korda näevad. Kui Tartu ülikool 1802 taasavati, siis tervituskõne kohaliku rahva nimel pidas just lätlane ja läti keeles. Läti ülikool Riias asutati alles pärast Esimest maailmasõda. Küll oli Riias juba varem tugev tehnikaülikool, kus õppisid ka tulevased Eesti tehnikateadlased. Universitas asus aga Tartus, kust tulid paljud läti haritlased, sealjuures koos Läti lipuga.

Nii et ka lipu on lätlased Eestist saanud?

Jah, lätlaste rahvuslipp tuli Tartu ülikoolist – läti tudengite kaudu. Eks nemadki otsisid sobivaid värve ja sattusid lugema Liivimaa vanemat riimkroonikat, kus on juttu sellest, kuidas Liivimaa lätlased läksid 13. sajandil semgalite vastu võitlema – muide koos sakslastega – puna-valge lipu all. Nii et lisaks taanlastele on ka lätlased Eestist oma lipu saanud.

Kuidas meelitaksite tudengikandidaate, et mõned neist ka tänavusel füüsika aastal ikka ajalugu õppima tuleksid?

Arvan, et ega kedagi nii väga meelitada ei ole vajagi. See, kuidas elukutset valitakse, on minu jaoks üks müstiline asi, mida hakkad taipama eriti siis, kui su oma lapsed selle otsuse peavad langetama. Ja elu näitab, et ükskõik, mis alusel keegi oma isikliku valiku teeb – lõpuks jätkub inimesi ikkagi igale elualale. Nii on alati jätkunud ka neid, kes tahavad ajalugu õppida. Seetõttu ma ei karda väga ka Tallinna ülikooli loomist. Loodan, et ajaloohuvilisi üliõpilasi jagub nii Tallinnasse kui Tartusse. Ajalooga on ka selles mõttes asi lihtne, et see on koolis õpitav aine ning kõigil on sellest oma ettekujutus olemas.

Tõenäoliselt kehtib kõik eelöeldu ka näiteks füüsika puhul. Sest alati on neid, kes on huvitatud sellest, mismoodi asjad looduses käivad, samamoodi kui jätkub inimesi, keda huvitab, mismoodi asjad on käinud ühiskonnas.

Mati Laur on sündinud 17. juunil 1955 Abja-Paluojal, lõpetanud Abja Keskkooli ja 1978. aastal Tartu ülikooli ajaloo erialal. Pärast ülikooli lõpetamist oli ta ajalooõpetaja Põltsamaal, aastail 1980–1983 aga aspirantuuris Tartu ülikoolis. Järgnesid mitmed ametikohad alma mater’is, alates 2003. aastast üldajaloo korralise professori oma. Aastail 1994–1995 oli Mati Laur külalisõppejõud Greifswaldi ülikoolis. Professor Laur on Akadeemilise Ajalooseltsi esimees ja Õpetatud Eesti Seltsi liige, Tartu Ülikooli ajaloo eriala doktoritööde kaitsmise nõukogu esimees. 1987 anti Mati Laurile ajalookandidaadi kraad väitekirja eest teemal “Balti kubermangude valitsemine valgustatud absolutismi perioodil (1762–1769)” ja 2000 filosoofiadoktori kraad väitekirja eest, mille teemaks oli “Eesti ala valitsemine 18. sajandil (1710–1783)”. Mati Lauri peamised uurimisvaldkonnad ongi olnud valgustatud absolutism, Baltikum Vene impeeriumi koosseisus 18. sajandil, talurahva emantsipatsioon ning väikemaaomanduse genees Baltikumis, samuti modernse ajalookirjutuse kujunemine. Peale selle, et Mati Laurile omistati 2004. aastal Eesti Vabariigi teaduspreemia humanitaarteaduste valdkonnas, on ta saanud 2002. aastal Arthur Puksowi fondi (Kanada) väliseesti ajalookirjanduse suure auhinna ning samal aastal Valgetähe ordeni IV järgu.