Nr. 2/2005


Artiklid
Aceh – maa surmalaine varjus

Et Acehi loodus vaid väliselt paradiisi meenutab, teadsid atjeed juba enne 2004. aasta lõpul toimunud looduskatastroofi. Teadsid ka, et poliitiliselt on asi paradiisist sama kaugel.

2004. aasta 26. detsembril toimunud maavärinast ja järgnenud tsunamist India ookeani idaosas on nii rahvusvahelised kui ka meie meediakanalid rääkinud ja kirjutanud mitu kuud. Hukkunute ja vigastatute hiigelsuur arv, tohutu kahju piirkonna majandusele ning meeldetuletus, et inimene on loodusjõudude ees üpris abitu ka 21. sajandi algul, õigustab jätkuvat meediatähelepanu igati. Vähem kajastatakse aga asjaolu, et üks väike rahvas kannatas selles õnnetuses teistest märkimisväärselt rohkem. Rahvas, kes on enam kui poolteist sajandit pidanud võitlust iseseisvuse eest, kelle kodumaal käib juba peaaegu kaks aastat täiemõõtmeline sõda, oli 2004. aasta lõpul justkui ka emakese looduse põhjalikult välja vihastanud.

Maavärina epitsenter asus 30–100 kilomeetri kaugusel Indoneesia saarestikku kuuluva Sumatra saare loodeosast – piirkonnast, mis on 3,6 miljoni inimese suuruse rahva atjeede kodumaa ning mida atjeed ise nimetavad Aceh (ka Acheh, taotletava riigi nimeks on Neugara Acheh – Acehi Riik). Maavärina tagajärjel tekkinud tsunamis hukkunud inimeste arv maailmas on enam kui 280 000. Valdav enamik hukkunutest, vähemalt 210 000, väidetakse olevat surma saanud just Acehis. Arvestades, et Acehis elab kokku 4,5 miljonit inimest, hukkus ühekorraga üle 4,5 protsendi sealsetest elanikest. Kohati on aga väidetud, et hukkunuid võib Acehis olla isegi mitu korda rohkem.

Mõned atjeede rahvuslikud organisatsioonid kahtlevad, kas tsunami Acehis tõepoolest 200 000 inimest tappis. Kahtluseks on põhjust enam kui küll – Indoneesia keskvõim on alates 2003. aasta maist pidanud atjeede vastu täiemõõtmelist sõda, mistõttu on võimalik, et Indoneesia ajab osa sõjaväe poolt tapetutest nüüd tsunami kaela. Veelgi enam, näiteks atjeede rahvusliku vastupanuliikumise GAM-i liikmed on väitnud, et mõnes Acehi asulas tappis kannatanutele “appi” rutanud Indoneesia sõjavägi massiliselt inimesi. Pärast tapatalguid aga väideti, et asula ja selle elanikud hävitas tsunami. Sõltumatud eksperdid pole küll esialgu suutnud neid kahtlusi ei kinnitada ega ümber lükata. Asjaolu, et 2005. aasta jaanuari keskel piiras Indoneesia keskvõim rahvusvaheliste abiorganisatsioonide liikumist Acehis märkimisväärselt – ilma eriloata võivad nad tegutseda vaid Acehi kahes suuremas linnas –, siiski üksnes suurendab kartust, et looduskatastroofi varjus on pandud toime koletu roim. Arvestades muude tõsiste konfliktikollete kogemusi viimastel aastatel, ei selgu aga täielik tõde ja võimaliku kuriteo ulatus ilmselt mitte kunagi.


Vaene rikas maa

Aceh paikneb Sumatra saare äärmises loodeosas. Maismaapiir ühendab teda Sumatera Utara ehk Põhja-Sumatra provintsiga, mere taga, 150 kilomeetri kaugusel kirdes ja idas, asub Malaka poolsaar. 250 kilomeetri kaugusele itta jääb Malaisia pealinn Kuala Lumpur ja 380 kilomeetri kaugusele Singapur. Indoneesia pealinn Jakarta asub Acehist 800 kilomeetrit kagus.

Aceh on suhteliselt elava ja hästiarenenud majandusega piirkond. Seetõttu oli Aceh vähemalt enne 2003. aasta mais alanud sõda üsna rikas maa, eriti valdava enamiku Indoneesiaga võrreldes. Acehi idaosas asuvad suured ja perspektiivsed maagaasi varud, olulisel määral leidub naftat ning kaevandatakse kivisütt, kulda, hõbedat, vaske ja boksiiti. Arenenud on toiduained, tekstiili, metalli, nafta, kuldehete, puunikerduste ja metallgravüüride tootmine. Tähtsaim sadam on Sabangi vabasadam, nüüdisaegsed on ka Uleelheue, Sigli, Lhokseumawe ja Idi sadam. Peamised ekspordiartiklid peale nafta ja maagaasi on pipar, kookospähkel, puit, vask ja kautshuk.

Acehi rikkusest ei saa tavaline atjee aga kahjuks kuigivõrd kasu, sest Indoneesia keskvõimu koloniaalpoliitika on üsna röövellik ja täitmatu: isegi ametlikult elab üle 30 protsendi piirkonna elanikest vaesuses.

Just Acehi rikkalikud maavarad ning hea asukoht on põhjus, miks Indoneesia keskvõim suhtub atjeede iseseisvuspüüdlustesse eriti valuliselt. Acehi kaotus jätaks Indoneesia ilma riigi ühest kõige rikkamast provintsist ja seega ka olulistest tuludest. Lisaks kardetakse Jakartas ka seda, et Acehi iseseisvumisega hoogustuvad eraldumispüüded mitmel pool mujal Indoneesias ning nüüdisaja üks suuremaid koloniaalriike, mida Indoneesia oma olemuselt kahtlemata on, võib lihtsalt lakata olemast.


Nagu paradiisiaed

Aceh on väga mitmekesise ja huvitava loodusega maa. Piirkond on tuntud oma järsult kerkivate mägede poolest. Vaatamata sellele, et mereni on edelas vähem kui 15 ja kirdes 75 kilomeetrit, ulatub kõrgeim mäetipp Leuser 3466 (teistel andmetel 3455) meetrini. Kõikjal peale Acehi põhjaosa on rannaäärne ala väga kitsas ja mägedest laskuvad jõed lühikesed. Edelarannikul on palju väikeseid, kuid sügavaid soid, sisemaised vulkaanilised mäestikualad on aga troopiliste vihmametsade päralt, sisaldades seejuures ka tamme, loorberipuud ja okaspuid. Metsaalune maapind ning puutüved on kaetud lopsakate taimede ja mitmekesiste samblikega.

Acehi kliima on vaatamata territooriumi väiksusele väga vaheldusrikas. Saare lääne- ja lõunaosas sajab 2500–3000 mm, põhja- ja idaosas on aga sademeid keskmiselt 1200–1800 mm aastas. Ka keskmised temperatuurid on lauskmaal ja kõrgmäestikus märkimisväärselt erinevad.

Seda, et Acehi loodus vaid väliselt paradiisi meenutab, ei saanud atjeed esmakordselt teada mitte 2004. aasta lõpul. Kuna piirkond on seismiliselt väga aktiivne – mõned peavad seda koguni kõige aktiivsemaks alaks maailmas – on maavärinad ja nende tagajärjel tekkivad hiidlained Acehis üpris sagedased.


Indoneesia tshetsheenid

Acehi elanikest on 80 protsenti atjeed. Kõrgmägedes elab 200 000 gajot, Simeulue saarel 100 000 simeuluet. Rannikuäärsetes tööstuspiirkondades on palju Jaava saarelt pärit migrante, kelle osatähtsus Acehis kasvab Indoneesia keskvõimu ja Maailmapanga ühisprojekti tõttu pidevalt – nimelt aitab Maailmapank Indoneesia keskvõimul ülerahvastatud Jaava saare elanikke ümber asustada muudele Indoneesia aladele.

Nii nagu valdav osa Indoneesia elanikest, on ka atjeed, gajod ja simeulued islami usku. Atjeesid peetakse Indoneesia kõige usklikumaks rahvaks. Seetõttu on Aceh käesoleval ajal ainus Indoneesia provints, kus kehtivad – alates 2002. aasta kevadest – suhteliselt ranged islamiseadused, näiteks on keelatud tarvitada alkoholi, naistel on teatud riietumiskohustus jne.

Atjeed räägivad Astroneesia hõimkonna Malai-Polüneesia keelkonna Sunda harusse kuuluvat acehi ehk atshini keelt. Gajode keel kuulub samasse rühma, kuid on lähedasem Sumatera Utara provintsis räägitavale bataki keelele. Simeulue keel on lähedane atshini keelele. Tuntumatest keeltest on atshini, gajo ja simeulue keel lähedases suguluses malai keelega.

Atjeed on äärmiselt ühtehoidev ja julge rahvas. Vabadus on atjeede jaoks oluline ja selle ideaali nimel ei kardeta ka surra. Vastupidiselt paljudele teistele islamiusulistele ühiskondadele, on naistel atjeede seas kõrge ja austusväärne positsioon. Isegi pärandamine toimub lisaks meesliinile ka naisliinis. Vabaduse rõhutatud tähtsustamise, naiste austamise, osaliselt jätkuvalt kehtiva klannisüsteemi ja väga mägise elupaiga tõttu võib atjeesid mõnes mõttes võrrelda teise paljukannatanud rahva, tshetsheenidega.


Võitlus algab

Just Acehist algas 13. sajandil islami levik Indoneesia saarestikus. 1591. aastal külastasid Acehi inglise meremehed ja 1599 hollandlased. Samal ajal algasid ka eurooplaste katsed Acehis kanda kinnitada, kuid esialgu suutsid atjeed oma maa eurooplastest vaba hoida. Sultan Iskandar Muda ajal (1607–1636) elas Aceh läbi oma suurima õitsengu, olles kogu piirkonna võimsaim riik. Samasse aega (1614) jääb ka suure Portugali laevastiku hävitamine Bintanis.

17. sajandi teisest poolest alates kohalike sultanite mõjuvõim siiski järk-järgult vähenes ja eurooplaste oma kasvas. Osalist vabadust aitas atjeedel säilitada inglaste ja hollandlaste omavaheline konkureerimine ülemvõimu pärast. 1824 kirjutati alla lepingule, mis keelas Acehis igasuguse vaenutegevuse. 1873. aastal leping tühistati ja kohe alustasid hollandlased Acehi vallutamist. Sõda hollandlaste ja atjeede vahel kestis üle 25 aasta, kuni sultan Tuanku Danel Syah 1903. aastal alla andis. Atjeede hajus vastupanu jätkus kogu Hollandi koloniaalvõimu aja.

Hollandlaste jaoks olid inimkaotused Acehis tolle perioodi suurimad kogu Kagu-Aasias – koloniaalsõjas atjeede vastu hukkus üle 10 000 Madalmaade püssimehe.

1949. aastal, kui Indoneesia iseseisvus föderaalse riigina, sai Aceh autonoomse provintsi staatuse. 1950 muudeti Indoneesia unitaarriigiks ja Aceh ühendati 1953. aastal Sumatera Utara provintsiga. Indoneesia võimu all atjeede vastupanu jätkus ja kasvas 1953. aastal üldrahvalikuks ülestõusuks. Ülestõusu surusid Indoneesia väed küll julmalt maha, kuid 1957 taastati Acehi provints tema ajaloolistes piirides ja 1959 muudeti Aceh eristaatusega provintsiks, millel olid mõnevõrra suuremad õigused kui teistel Indoneesia provintsidel. Atjeede iseseisvumissoovist tingituna polnud see siiski lahendus ning juba mõne aasta pärast algas vastupanuliikumine uue hooga.

1976. aastal loodi atjeede vastupanu koordineerimiseks Gerakin Aceh Merdeka (GAM) ehk Vaba Acehi Liikumine. Sama aasta 4. detsembril deklareeris Indoneesias ja USA-s kõrgkooli lõpetanud atjee haritlane Hasan Tiro, kes elab juba aastaid Rootsis ja kelle väljaandmist Indoneesia nõuab, Acehi sõltumatust. Käesolevaks ajaks on vähemalt üks maailma riik Acehi iseseisvust omal moel ka tunnustanud. Selleks riigiks on Vaikses ookeanis asuv Vanuatu, mille pealinnas Port Vilas avati 17. augustil 2003 ametlikult Acehi saatkond. Samal tseremoonial avati ka kahe teise Indoneesia võimu alla kuuluva territooriumi – Lääne-Paapua ja Maluku saatkond.


Riikliku terrorismi ohvrid

1970. aastate teisel poolel arreteeris ja tappis Indoneesia keskvõim atjeesid massiliselt. Aastatel 1989–1998 viidi Acehis läbi totaalne sõjaväeoperatsioon, mille nimeks oli Punane Võrk. See kujutas endast selget genotsiidi. Vastukaaluks võimude vägivallatsemisele loodi 1989. aastal Aceh-Sumatra Rahvuslik Vabastusrinne (ASNLF – Acheh/Sumatra National Liberation Front), mis seadis eesmärgiks kogu Sumatra saare puhastamise Indoneesia keskvõimust.

Mais 1998 oli Indoneesia verine diktaator Hadji Mohamed Suharto sunnitud peale 31-aastast võimuperioodi erru minema. Riigipeaks tõusis Suharto lähedane kaastöötaja Jusuf Habibe. Kogu Indoneesia rahvas ootas demokraatlikke muudatusi, mis aga esialgu jäid tulemata. Võimuvahetuse järel siiski lõpetati näiteks atjeede vastane sõjaline operatsioon. Esimest korda üle paljude aastate ei tapetud ega vangistatud atjeesid ka rahvuslipu heiskamise eest.

Kuivõrd atjeed tundsid, et tekkinud on nende võimalus, korraldati 8. novembril 1999 Acehis massimiiting, kus nõuti iseseisvusreferendumit. Üritusel osales kaks miljonit inimest, seega peaaegu pool Acehi elanikest. Indoneesia tollane president Abdurrahman Wahid lubaski Acehile referendumit, ent ainult valikuks kahe arenguvõimaluse vahel – olemasoleva olukorra säilitamine või suurem autonoomia. Iseseisvumine oli välistatud. Indoneesia keskvõimu olemus ei olnud Suharto-järgsel ajal kuigivõrd muutunud. Seda näitas kas või 1999. aastal jätkunud massimõrv iseseisvust ihkaval Ida-Timoril – alates 1975. aastast tapsid Indoneesia armee, politseijõud ja keskvõimule lojaalsed paramilitaarsed jõugud seal 200 000 – 280 000 inimest, suurim tapatöö toimus 1976. ja 1999. aastal.

2000. aasta kevadel alustasid GAM ja Indoneesia keskvõim Shveitsis läbirääkimisi Acehi tuleviku osas. 12. mail sõlmitigi “Humanitaarse üksteisemõistmise memorandum”, aga nimetatud dokument oli mõeldud vaid järjest ärevamaks muutuva rahvusvahelise üldsuse ärapetmiseks, sest Indoneesia ei võtnud endale tegelikult ühtegi tõsiseltvõetavat kohustust vägivald Acehis peatada ja Acehi elanike soove arvestada.

23. juulil 2001 vahetus Indoneesias taas president – riigipeaks sai Indoneesia Suharto-eelse aja presidendi Sukarno tütar Megawati Sukarnoputri. Sellega olid atjeede lootused vägivalla peatamiseks luhtunud, sest Sukarnoputri ajas algusest peale märksa jäigemat ja vägivaldsemat poliitikat.

Mais 2003 alustas Indoneesia Acehis täieulatuslikku sõjategevust. Selleks ajaks oli piirkonda saadetud täiendavalt vähemalt 30 000 jõustruktuuride esindajat, nende seas 17 000 sõdurit. Käesoleval ajal on Acehis vähemalt 55 000 Indoneesia sõdurit, atjeede iseseisvusliikumistel on alla 5000 võitleja, neist vähem kui 2000 relvastatud.

Muu hulgas keelustati mais 2003 välismaalaste viibimine Acehis. Ametlikult oli keelu põhjuseks välismaalaste kaitsmine Vaba Acehi Liikumise võimaliku rünnaku eest, aga oli selge, et tegelikult taheti takistada Acehi sündmuste erapooletut kajastamist rahvusvahelisel areenil.

Amnesty International USA andmetel on Indoneesia keskvõim alates maist 2003 tegelenud ka Acehi rahva arvamust maailmale valesti näitavate pettuste organiseerimisega. Nii on sunniviisiliselt ja relva ähvardusel organiseeritud kümneid suurmeeleavaldusi Indoneesia keskvõimu, sealhulgas sõjaseaduse kehtestamise toetuseks. Asi on läinud isegi nii absurdseks, et inimestelt on nõutud keskvõimu toetavate T-särkide kandmist ja transparentide ülesriputamist. Peaaegu 100 000 riigiteenistujalt, sealhulgas õpetajatelt, on aga nõutud töökohal jätkamise eeltingimusena truudusevannet Indoneesia keskvõimule.

Aastatel 1976–2002 oli Indoneesia keskvõimu Acehi-operatsioonide käigus tapetud vähemalt 10 000 inimest. Vallapäästetud sõda kasvatas hukkunute arvu kiiresti. Käesoleval ajal ei oska rahvusvahelised organisatsioonid seda arvu isegi ligilähedaselt öelda. Räägitud on 5000–50 000 täiendavalt tapetust. Läbiviidavad karistusoperatsioonid sarnanevad väga Venemaa keskvõimu poolt organiseeritud operatsioonidele Tshetsheenias – sõdurid piiravad küla sisse, panevad majad põlema ja tulistavad igaüht, kes liigub või täielikult ei allu. Mehed tapetakse ja naised vägistatakse, nagu riikliku terrorismi puhul pea kõikjal maailmas toimub.

2003. aasta alguseks oli oma kodu sunnitud maha jätma üle veerand miljoni Acehi elaniku. Käesolevaks ajaks on sõjategevuse tõttu tekkinud sundpõgenikke ilmselt märksa rohkem. Arvestades, et lisandunud on ka kuni pool miljonit tsunami tagajärjel kodu kaotanut või kodu maha jätnut, võib Acehis põgenikke olla juba enam kui viiendik elanikkonnast.

Lootus, et Acehi olukord lähiajal mõnevõrra paraneb, suurenes 2005. aasta jaanuari lõpus, mil Vaba Acehi Liikumine tegi ettepaneku, et juhul kui Indoneesia keskvõim peatab omapoolse vägivalla ja on nõus alustama otseseid läbirääkimisi Acehi tuleviku üle, on atjeede rahvuslikud vastupanuliikumised nõus lõpetama omapoolse vastupanu ja nõustuvad ka tingimusega, et Aceh ei iseseisvu lähiajal, vaid 5–10 aasta pärast.


Jälle nafta

Nagu näitab viimase 70 aasta ajalugu, on maailmas eriti raske saatus tabanud rahvaid, kelle asualal leidub naftat. Erandiks ei ole siinkohal ka atjeed kitsamalt ja Indoneesia elanikud laiemalt võttes.

Enne Suhartot oli Indoneesia presidendiks Ahmed Sukarno. Saades aru Indoneesia maapõue rikkusest, püüdis ta säilitada Indoneesia kontrolli oma maavarade üle ega lasknud riigis tegutseda välismaistel naftakompaniidel. Tagajärjeks oli USA-poolne hukkamõist ja süüdistused vasakpoolsuses. Kui see ei aidanud, aitas USA hilisemal diktaatoril kindral Suhartol 1965. aastal võimu haarata. Võimuvõitluses tapeti aastatel 1965–1966 üle poole miljoni indoneeslase, räägitud on isegi kuni miljonist hukkunust, kelle vaateid peeti vasakpoolseks. Võimule saades avas Suharto kiiresti kohalikud naftaväljad USA naftafirmadele. 1969. aastal said 19 USA naftakompaniid enda käsutusse suurema osa Indoneesia tol ajal teada olevatest naftaväljadest.

Ka Acehi konfliktis mängivad olulist rolli USA naftakompaniid, eeskätt endine Mobil Oil, nüüdne ExxonMobil. Arvestades, et 1990. aastatel sai Mobil Oil peaaegu veerandi oma naftatoodangust Põhja-Acehi naftaleiukohast, pole kuigivõrd imekspandav, et naftakompanii toetab Acehis paiknevat Indoneesia sõjaväge rahaliselt ja varustusega.

Rahvusvaheline Tööjõu Õiguste Fond (International Labor Rights Fund) on väitnud, et ExxonMobili palgal olevad turvamehed (sisuliselt Indoneesia sõjaväe üksus) on Acehis korduvalt inimesi vägistanud, vigastanud ja tapnud. Üks 2000. aasta juhtum 11 kannatanuga jõudis muu hulgas ka USA kohtusse, kus aga asitõendite vähesuse tõttu tuli hagejatel leppida kaotusega. Indoneesias toimunud kohtuvaidlustes Acehi elanike ja naftagigandi vahel on Indoneesia kohtuvõim alati võitjaks tunnistanud naftakompanii.


*

Kõrvutades oma saatust atjeede, tshetsheenide, tiibetlaste, kurdide või mitmete teiste paljukannatanud rahvastega, peame meie, eestlased, olema saatusele küll ülitänulikud. Esiteks seetõttu, et meiesugusel imepisikesel rahvakillul on üldse õnnestunud iseseisvuda. Teiseks seetõttu, et me oleme saanud iseseisvuda, ilma et meie maa oleks sõna otseses mõttes maatasa tehtud.


LOE VEEL

Acehi iseseisvusdeklaratsiooni inglisekeelset versiooni on internetis võimalik lugeda aadressil

http://www.unpo.org/news_detail.php?arg=05&par=744



TERROR KAALUKAUSIL


Horisont on aastate jooksul avaldanud mitmeid ANDRUS MÖLDERi lugusid, mis kõik on rääkinud kas siis väikerahvaste, riigita rahvaste või ülekohtu alla kannatavate rahvaste saatusest.


OLETE NENDE AASTATE JOOKSUL SELLES KÜSIMUSES MUUTUNUD JÄRJEST KOMPROMISSITUMAKS?


See tähelepanek on ilmselt õige. Ise näen siin nelja konkreetsemat põhjust.


Esiteks asjaolu, et viimastel aastatel on ülekohus riikide- ja rahvastevahelises suhtlemises jälle kasvama hakanud.

1980. aastate lõpus ja 1990. aastate esimesel poolel tundus, et inimkond on liikumas väiksema ülekohtu poole. Seda nihet tõendas näiteks Nõukogude koloniaalimpeeriumi kokkuvarisemine, Eritrea iseseisvumine pärast pikaajalist ja ränka iseseisvussõda, indiaanlastevastase otsese genotsiidi lõpetamine Guatemalas, apartheidisüsteemi lammutamine Lõuna-Aafrika Vabariigis, inuittide õigusi laiendava protsessi kiirenemine Kanadas jne.

Viimastel aastatel, eeskätt alates 2001. aasta sügisest, on ebaõiglus rahvastevahelises suhtlemises aga hoogsalt kasvama hakanud. Kusjuures maailm vaatab seda kõike ükskõikselt pealt. Näiteid võib siinkohal tuua palju – Tshetsheenia (Venemaa võimu all), Uiguuristan (Hiina võimu all), Iraak (sisuliselt USA võimu all), Tiibet (Hiina võimu all), Aceh (Indoneesia võimu all), Türgi võimu all olev Kurdistani osa jne. Just viimastel aastatel on olukord järsult halvenenud näiteks Darfuris (Sudaani võimu all), Acehis, Uiguuristanis, Filipiinidel, Baskimaal (Hispaania võimu all).


Teine põhjus on seotud poliitikute ja massimeedia valikulise suhtumisega erinevatesse õudustesse. Näiteks Indoneesiale kuuluval Bali saarel 2002. aastal toimunud pommiplahvatustes hukkunud 202 inimese pärast maailma massimeedia lausa kisendas, samal ajal kui Indoneesia riiklike kõrilõikajate poolt Ida-Timoris enam kui 1000 korda rohkem tapetut või Acehis ja Lääne-Paapuas jätkuvalt tapetavad tuhanded ohvrid jäävad praktiliselt tähelepanuta.

Sarnane on maailma suhtumine olnud ka Tshetsheeniaga seonduvasse. Äärmiselt segastel asjaoludel toimunud pantvangidraama Põhja-Osseetias Beslanis (üle 300 hukkunu) leidis tohutut kajastamist massimeedias; ohvritele ja nende lähedastele saadeti annetusi, kaastundeavaldusi jne. 250 000 Tshetsheenia elaniku, sealhulgas enam kui 40 000 lapse tapmine Venemaa riiklike terroristide poolt on jäänud praktiliselt tähelepanuta. Kas Eesti president on tshetsheeni rahvale kaastunnet avaldanud? Kas Eestis on ametlikult korraldatud annetuskampaaniaid tshetsheeni laste toetamiseks? Või on osseedi kui Venemaa keskvõimu poolt soositud rahva lapsed kuidagi paremad tshetsheeni lastest?


Kolmas põhjus on musta valgeks võõpava propaganda ehk otsemalt öeldes ajupesu pealetung rahvusvahelises massimeedias, kus see on tegelikult kogu aeg eksisteerinud, eeskätt aga meil Eestis, kus 1990. aastate esimesel poolel oli ajupesu üpris vähe. Sõjaline agressioon on nüüd terrorismivastane operatsioon või rahutagamise missioon; püssitorude all võimule upitatud Vares-Barbarused on nüüd demokraatlikult valitud riigipead, oma kodumaa kaitsjad aga bandiidid või terroristid. Sellist kõverpeeglitõde lugedes ja kuuldes tekib mul vägisi tunne, et omaaegne kuulus propagandameister Paul Joseph Göbbels oli lausa poisike tänaste propagandajuhtide kõrval.


Neljandaks põhjuseks on ka 21. sajandil jätkuv kõrgete riigipeade-kurjategijate karistamatus. Näiteks Indoneesia sõjakurjategijatest presidente ja teisi juhtivaid võimukandjaid ei võta toimepandud kuritegude eest keegi vastutusele. Mais 2000 pandi endine diktaator Suharto küll ajutiselt koduaresti, kuid seda mitte massimõrvade organiseerimise, vaid korruptsioonisüüdistuste tõttu. Aga eks karistuseta on paljud teisedki massimõrvarid. Pole ju ka Boriss Jeltsinit või Vladimir Putinit Tshetsheenias valla päästetud tragöödia eest vastutusele võetud.

Veelgi enam – eeskätt majanduslikest, aga ka poliitilistest huvidest lähtuvalt püüavad isegi igati demokraatlikud riigid võimsate kurjategijatega flirtida. Siinkohal meenutagem, et Soome president Martti Oiva Kalevi Ahtisaari andis omal ajal diktaator Suharto reþiimi kõrgele ametnikule Soome kõrge aumärgi. Viimane oli tasuks selle eest, et Indoneesia isevalitseja laskis Soome puidutööstuskontsernidel Indoneesia vihmametsades majandada, tegelikult neid hävitada.

Just karistamatus ja nõrgemate riikide pugemine on peamisteks põhjusteks, miks terveid rahvaid hukatusse saatvad riigipead oma kuritegusid ikka ja jälle korda saadavad. Niikaua, kuni ei lakka eksisteerimast erinevate riikide riigivõimuaparaatide ringkaitse toimepandud massikuritegude õigustamiseks, ei muutu maailm väikerahvastele karvavõrdki turvalisemaks.


Viimastel aastatel on rahvusvahelisel tasandil, mitte ainult USA praeguse presidendi George W. Bushi administratsiooni, aga ka näiteks mõnede ÜRO organite jms poolt, järjest sagedamini väidetud, et nüüdismaailma üheks suurimaks probleemiks on terrorism, täpsemalt eraalgatuslik terrorism. Tegelikkuses, kui võrrelda tapetute statistikat, on maailma suurimaks probleemiks hoopis riiklik terrorism. Kui eraorganisatsioonide poolt toime pandud terroritegudes on kogu maailmas viimase kümne aasta jooksul hukkunud alla 50 000 inimese, siis ainuüksi Venemaa, Indoneesia, Hiina, India, Myanmari ja Türgi poolt on sama aja jooksul riiklikes terroriaktides tapetud vähemalt 550 000 inimest. Suurim on ohvrite arv olnud Tshetsheenias ja Ida-Timoril. Arvestades juurde ka teiste riikide (Sudaan, Alþeeria jt) terroristlikud aktid, ületab viimase kümne aasta ohvrite arv juba 800 000 piiri. Kaalukauss vajub selgelt riikliku terrori poole.


Nii et kokkuvõttes võib minu kohati üpris teravaks muutunud kirjutisi riigita rahvastest ja rõhutud rahvastest võtta kui peegeldust maailmas toimuvast.



Andrus Mölder