Selgitavad aastarõngad

Aastarõngasdateerimine ehk dendrokronoloogia võib heita valgust asjadele, mida puude aastarõngastega esmapilgul kuidagi seostada ei oskaks. Nii ka Ruhnu puukiriku puhul. Selle unikaalse puitehitise dendrokronoloogiline uurimine aitas muu hulgas avada ka ruhnlaste kirikuskäimise kombeid.

Kaugele meresaarele Ruhnule lendasin EELK Konsistooriumi töötaja, kunstiajaloolase Sirje Simsoni kutsel, et uurida sealset puukirikut. Eesmärgiks oli veenduda, kas Ruhnu vana puukirik on tõesti ehitatud aastail 1643–1644, nagu on kirjas ajalooürikuis, ning täpsustada ehitise osade vanuseid. Sirje Simsoni ja Ruhnu kirikuõpetaja Harri Reinu näitamise järgi võtsin vajalikest kohtadest puuriga puiduproovid. Pliiatsi mõõtu puupulgakesed reisikotis, lendasin tagasi mandrile. Proovide lähem uurimine dendrokronoloogialaboris – mõõtmine, graafikute joonistamine ja dateerimine võrdluskronoloogiate abil – järgnes talvel Tartus.

Kirjalikud allikad räägivad õiget juttu

Ruhnu puukiriku dendrokronoloogilise dateerimise tulemused osutusid osalt ettearvatuiks, osalt aga üllatavaks. Nagu oligi arvata, kinnitasid kiriku seinapalkide aastarõngad hoone teadaolevat ehitamisaega. Võttes proove altariruumi põhjaseinast, mis asub praeguses käärkambris, tahtsime selgitada, kas ehk altariruum on ehitatud varem, enne aastaid 1643–1644. See oletus ei leidnud kinnitust. Nii altariruumi kui ka pikihoone idaseina palgid on langetatud 1640. aastate algul: altariruumi seinapalkide viimane kasvuaasta on olnud 1641, pikihoone idaseina palgimändidel aga 1643. Palgipuude langetamise kaheaastane vahe on seletatav palkide aegsa varumisega kavandatavaks suureks ehitustööks. Jääb küsimus, kas kiriku pühitsemise ajal – 22. aprillil 1644 – oli hoone juba katuse all. Kui jah, siis pidid seinad ja katus olema ehitatud 1643/44. aasta talvel või kevadtalvel.

Meestepool ja naistepool

Pea samal ajal, kui kerkisid seinad, võidi alustada ka mõnede sisetöödega. Viimaseid oli siiski mugavam teha oludes, kus kirik juba katuse all.

Kui kirik 1644. aasta varakevadel pühitseti, pidi seal olema altar. Ent dendrodateerimisel saime altari alusraami palkide viimaseks kasvuaastaks 1645. Järelikult peab see alusraam olema ehitatud alles pärast nimetatud suve. Oletatavasti asetses altar esialgu ajutisel alusel, mis paari või enama aasta pärast püsivaga asendati.

Vastses kirikus oli tarvis ka istepinke. Ruhnu kiriku pingid on omaette vaatamisväärsus. Pinkide otsalaudadesse on lõigatud peremärgid. Alustala, millele otsalauad kinnituvad, on pealt laineliseks lõigatud. Alustalade pinkide-poolsel küljel leidsin siiski puurproovi võtmiseks tarvilikku koorealust puidupinda. Kiriku parempoolse pingistiku keskvahekäigu-poolse alustala dendrodateeringuks osutus aasta 1642. See tähendab, et pingistiku otsa alustala langetati 1642. aasta kasvuperioodi järel, nii et see oleks saadud panna paika juba 1642/43. aasta talvel. Tõenäoliselt ehitasid puusepad pingistiku katuse alla saanud kirikus, seega 1643/44. aasta talvel. Igatahes lubab dendrodateering väita, et kiriku praegune parempoolne pingistik on ehitatud üheaegselt kirikuga.

Ent vasakpoolse pingistiku vanuse uurimisel ootas meid üllatus. Selle vahekäigu-poolse alustala dendrodateeringuks tuli aasta 1772 – too pingistik osutus parempoolsest ligi 130 aastat hilisemaks! Tõtt-öelda erineb ka vasakpoolse pingistiku stiil parempoolse omast, mis võiks viidata asjaolule, et need pärinevad erinevast ajast. Loomulikult ehitati pingid algul kogu kirikusse, mõlemale poole vahekäiku. Miks aga on esialgne alustala kiriku vasakul poolel välja vahetatud, kui paremal poolel on sarnane tala püsinud meie päevadeni? Võib-olla oli vasakpoolseks alustalaks kasutatud mänd langetatud valel ajal ja seetõttu pehkis või koitas ära? Või mädandas alustala katusest läbi jooksev vesi? Ent katkine katus oleks kirikus muudeski kohtades talasid mädandanud. Miks pidi just vasakpoolne alustala läbi mädanema, kui pingid ja läheduses paiknev alustala üle saja aasta edukalt oma otstarvet täitsid? Pealegi on teada, et järskude temperatuurimuutuste ja niiskuse koostoimel kipub hoonetel kergemini pehkima just katuse lõunapoolne osa. Seega olnuksid meestepoole kui kiriku lõunapoolse osa talad ilmakaare järgi suuremas pehkimisohus. Ent pehkimistunnuseid meestepoolse pingistiku alustalal ei leidu.

Pingiridade otsi ühendav alustala on ühtlasi otsekui lävepakk, millest pingiridade vahele minejal tuleb üle astuda. Kõrge lävepaku ületamise hõlbustamiseks on puusepad talale pinkide vahekohtades lainekujulised lohud sisse lõiganud, ent sellest hoolimata on kirikuliste jalad alustalasid aegade jooksul tublisti kulutanud. Eriti läbi pidi olema vasakpoolse pingistiku lävepakk, nii et see tuli 1773. aastal uuega asendada. Tollal olid Ruhnu elanikud rootslased, kel oma keel ja kombed: Ruhnu kiriku vasem pool oli naistepool, mehed istusid paremal. Kas ruhnurootsi naised olid 17.–18. sajandil nõnda usinad kirikuskäijad, et nad kiriku pingialuse oma pühapäevakingadega 129 aasta jooksul sootuks ära kulutasid? Kas ruhnurootsi mehed käisid siis vähem kirikus?

Arvatavasti pole põhjus siiski asjaolus, nagu olnuksid ruhnurootsi mehed kehvemad kirikuskäijad, sest pühapäeva pidasid nii naised kui mehed. Kui pere pühapäeviti kirikusse läks, jäi koduhoidjaks pigem keegi naisperest. Aga meri oli tollal karm toiduseandja ning sageli juhtus, et kalapüügile läinud mehed jäid tormiselt merelt naasmata. On teada, et saartel pidasid paljusid talusid naised, kuna meest majapidamises lihtsalt polnud. Lapsed käisid kirikus koos naistega ja istusid naistepoolel. Niisiis oli naisi ja lapsi kokku rohkem kui mehi. Seepärast on täiesti võimalik, et naised-lapsed koos kulutasid oma pingistiku lävepakku mitu korda rohkem kui mehed meestepoole oma.

1851. aasta omandab tähenduse

Kiriku pingistike juures avastasin veel ühe kõneka üksikasja. Nimelt on kiriku sissepääsu ehk läänepoolne naiste pingistiku alustala ots jätkatud. Jätkatud on ka meestepoole alustala. Puuriga võtsin proovi naistepoole pingistiku alustala jätkust, kus oli samuti säilinud veidi puutüve koorealust pinda. Jätkutala aastarõngad andsid selle dendrodateeringuks aasta 1850.

Ahvatlev oleks ju kujutleda, et kauneis rahvarõivais Ruhnu naised-neiud olid ülimalt tagasihoidlikud ja välisuksest kirikusse sisenedes poetasid end üle kõrge lävepaku kohe tagumiste pingiridade vahele; nende kirikukingad võisid aja jooksul lävepakku märgatavalt kulutada. Nii saaks seletada, miks tagumiste pinkide alustala taas kord ära oli kulunud ja välja vahetati. Ent pühapäeviti oli kirikus enamik saare paari-kolmesajast elanikust, seega olid kõik pingid inimesi täis. Ning oletus, et tagasihoidlikud Ruhnu naised hõivasid põhiliselt tagumised pingiread, tuleb paraku vääraks tunnistada. Selle seletuse vastu kõneleb ka meestepoole pingistiku samamoodi jätkatud alustala.

Aga mis siis, kui naistepoole pingistiku läänepoolne jätkutala ei olegi asendustala, vaid pikendustala? Kirjutasin eespool nimelt välisuksest, sest võimalik, et tornialust eeskoda tollal veel ei olnud ja välisuksest pääses otse kirikusse.

Läänetorni vanuse määramiseks võtsin õõnespuuriga puiduproovid ka mitmest seinapalgist torni teisel korrusel: kaks proovi lõunaseinast, ühe lääne- ja ühe põhjaseinast; lisaks kahest rõhtsast raamtalast torni sees. Nii nagu kõigi Ruhnu kiriku puiduproovide puhul, oli ka nende võtmise kohtades säilinud koorealune puidupind, mis on tähtis, kui tahame määrata puu täpset langetamisaega.

Kõik kirikutorni kuus puiduproovi andsid sarnased aastarõngalaiuste read, mis ühendasin 172 aasta pikkuseks keskmiseks reaks. Viimase dateerisin ligi 900 aasta pikkuse Gotlandi männikronoloogia (koostanud Thomas Bartholin) ja minu koostatud ligi 500 aasta pikkuse Eesti männikronoloogia abil aastaga 1850. Arvutiprogramm CATRAS nihutas uuritavat aastarõngalaiuste rida mööda võrdluskronoloogiat ja otsis ridade sarnast kohta. Programm arvutas iga leitud sarnasuse kohta kaks statistilist sarnasusnäitajat – Studenti t-kriteeriumi ja märgitesti W. Studenti t-kriteerium leitakse lineaarse korrelatsiooni kordaja alusel, kuid arvestab lisaks ka võrreldavate ridade kattuva osa pikkust. Märgitest W on samaaegsete samasuunaliste muutuste protsent kahes võrreldavas aastarõngalaiuste reas. Sarnasusnäitaja Studenti t osutus võrdluskronoloogiatega piisavalt kõrgeks (vastavalt 8,41 ja 6,38), mis ei jäta kahtlust, et võrreldud aastarõngaread on samaaegsed. Olgu märgitud, et Studenti t-kriteeriumi usaldatavuse läviväärtuseks peetakse t = 4. Aastarõngaridade sarnasust näitas veenvalt ka tornipalkide aastarõngalaiuste ridade graafikute võrdlus teiste Eesti ehitiste männi-keskmistega.

Torni teiselt korruselt võetud nummerdatud puiduproovid on järgmised.

13 – torni lõunaseina palgist, koorealune pind olemas, ent proovi putukakäikudest pude välisots pudenes umbes 1 cm ulatuses; mõõdetud 145 aastarõngast, viimase säilinud aastarõnga kasvamise aasta on 1837.

14 – torni lõunaseina palgist, koorealune pind olemas, ent putukakäikudest pude välisots pudenes ca 1 cm ulatuses; mõõdetud 165 aastarõngast, viimase säilinud aastarõnga kasvamise aasta on 1843.

15 – torni põhjaseina palgist, koorealune puidupind olemas, puit putukakäikudega; mõõdetud 159 aastarõngast, viimane mõõdetud aastarõngas kasvanud aastal 1849 (välimine aastarõngas ilmselt ära kulunud).

16 – torni lääneseina palgist, koorealune puidupind olemas, kuid ca 0,5 cm putukakäikudest pudedat puitu pudenes proovi pinnalt; mõõdetud 128 aastarõngast, neist viimane kasvanud aastal 1841.

17 – torni sisemisest põhjapoolsest rõhtsast raamtalast, koorealune puidupind olemas; mõõdetud 131 aastarõngast, viimane aastarõngas kasvanud 1850. aastal.

18 – torni sisemisest lõunapoolsest rõhtsast raamtalast, koorealune puidupind säilinud; mõõdetud 145 aastarõngast, neist viimane aastarõngas kasvanud 1850. aastal.

Seega on kõik torni teiselt korruselt võetud ja dateeritud puiduproovid osutunud üheaegseks, viimase kasvuaastaga ehk dendrodateeringuga AD 1850. Puuritud palgid saadi panna torni teise korruse seintesse ja sisemisse tugiraami alles pärast langetamist 1850. aasta kasvuperioodi järel. Dateeringutest järeldub, et vähemalt läänetorni teine korrus on ehitatud pärast 1850. aastat, tõenäoliselt toorestest palkidest 1851. aastal.

Torni dateeringus kahtlemiseks võiks nimetada veel teoreetilist võimalust, et juhtusin puiduproovid valima asenduspalkidest, millega varasemat torni oli 1851. aastal parandatud. Torni palkseinte silmitsemisel puuritud palgid teistest hilisemad välja ei näinud. Proovipalkide valimise kriteeriumiks oli mulle lisaks palkide eeldatavale ehitamisaegsele päritolule ka säilinud koorealune puidupind, st viimase langetamiseelse aastarõnga olemasolu. Ei oska arvata, miks oleksid 1851. aasta oletatavad torniparandajad pidanud torni teisel korrusel nii lõuna-, lääne- kui põhjaseinas palke uutega vahetama. Tavaliselt mädanevad kõigepealt ja vahetatakse välja hoone alumised, maapinnalähedased palgid. Veel uskumatum tundub, et oleks tarvis olnud vahetada läänetorni kandva massiivse raamtalastiku kaks rõhtsat aluspalki teisel korrusel. Pigem tuleks kogu raamtalastikku pidada samaaegseks. Ehk ei ole tähenduseta ka tõsiasi, et kiriku peaportaali kohal oleval laudtahvlile on lõigatud aastaarvu 1644 kõrvale aastaarv 1851. Kui 1851. aastal oleks vaid torni teisel korrusel seina- ja raamistikupalke vahetatud, siis oleks ehk fassaadi laudtahvlil kõrvuti kiriku ehitamise ajaga pidanud seisma olulisem aastaarv – torni ehitamise aasta. Ka praeguse tornikiivri asendamise aastat 1994 ei ole laudtahvlile lisatud.

Liiga palju juhuseid?

Dendrokronoloogiline uuring ei anna alust pidada õigeks senist arvamust Ruhnu puukiriku läänetorni vanusest. Tänini on arhitektuuriajaloolased olnud seisukohal, et Ruhnu puukiriku torniga eeskoda ehitati arvatavasti 1755. aastal (EE 8, 1995, lk 231; Eesti arhitektuur 2, 1996, lk 80). Tegelikult kasvasid torni palgid sel ajal alles mändidena metsas. Praeguse torni püstitamiseks kasutatud männid langetati pärast 1850. aasta kasvuperioodi ning pandi tooreste palkidena ehitisse tõenäoselt 1851. aastal. See on ligi sada aastat hiljem, kui seni arvatud.

Muidugi ei saa välistada ka võimalust, et juba 1755. aastal lisati Ruhnu kirikule torn, mis 1851. aastal lammutati ja asendati praegusega. Torni teiselt korruselt võetud dendroproovide dateeringud ei anna otseselt ka tornialuse lääne-eeskoja vanust. Ent siinkohal on asjakohane meenutada kiriku naistepoole pingistiku alustala jätku dendrodateeringut AD 1850. Pole ilmselt juhus, et see jätkukoht asub pikihoone ja tornialuse eeskoja piiril ning jätkutala dateering ühtib tornipalkide dateeringuga. Nüüd saab selgeks, miks oli vaja pingistike alustalasid jätkata: eeskoja ja torni ehitamisel 1851. aastal pikendati kiriku siseruumi ja lisati uusi pingiridu. Kui eeskoda oleks varasem, siis oleks tõenäoselt ka pingistikku varem pikendatud.

Ka see on avastus, mis selgus alles Ruhnu puukiriku dendrokronoloogilisel uuringul.

Puude aastarõngad on ennegi toonud päevavalgele ootamatuid tõsiasju hoonete vanusest. Euroopas on aastarõngaridade järgi tehtud kindlaks kuulsate viiulite võltsinguid ja isegi kohtuasjades õigust mõistetud. Eestis seisab palju tööd ja avastusi veel ees.

LOE VEEL

Aastarõngasdateerimise põhimõtteist on kirjutanud Eesti Loodus 1/1999 ja Horisont 1/2002.

ALAR LÄÄNELAID (1951) on Tartu ülikooli geograafia instituudi loodusgeograafia ja maastikuökoloogia õppetooli loodusgeograafia lektor, kaitsnud doktorikraadi geoloogias ja paleontoloogias.