Nr. 4/2005


Intervjuu
Maaülikool kogub rohelist värvi

Indrek Rohtmetsa intervjuu EPÜ rektori Alar Karisega

Tänase põllumajandusülikooli sünniaastaks peetakse aastat 1951. Millised kooli arenguetapid mahuvad selle sünge lõssenkismiajastu ja tänase päeva vahele?

Algatuseks tahan teha ühe täpsustuse, sest meie kooli ei pea tingimata vaatama kui mingi administratiivse otsuse läbi sündinud institutsiooni, kuigi Eesti entsüklopeedia annab meie kooli asutamisaastaks tõepoolest 1951. See on aasta, mil kutsuti ellu õppeasutus nimega Eesti Põllumajanduse Akadeemia. Kõrgema põllumajandusliku hariduse andmisega aga tehti minu ja mitte ainult minu hinnangul Eestis algust juba tunduvalt varem. Nimelt loodi Tartus 1848. aastal Vene tsaari ukaasiga kõrgem veterinaarkool, mis aastal 1873 muudeti veterinaariainstituudiks. Seega tegutses meil Eestis enne 1920. aastat kaks kõrgemat õppeasustust – Tartu ülikool ja veterinaariainstituut. Otsene side nende õppeasutuste vahel tekkis alles 1920. aastal, kui nad rahvusülikooli loomisega ühendati.

Ma arvan, et see tõsiasi on siiani liiga vähest rõhutamist leidnud. Mitmed Lääne-Euroopa ülikoolid peavad enda asutamisajaks arstiteadusliku õppeasutuse loomist, mille ümber koondusid hiljem ka teised erialad. Meil on siin näide, kuidas veterinaaria kujunes tuumaks, mille ümber liitusid hiljem juba metsandus ja agronoomia.

1951. aastal toimus hoopis see, et veterinaaria koos metsanduse ja agronoomiaga eraldati Tartu ülikoolist ning neile liideti juurde tolle aja nõuetele vastav põllumajanduse mehhaniseerimise eriala.

Nõukogude ajal teenis EPA tolleaegset sotsialistlikku tootmist. Omajagu aega kulus lõssenkismist toibumisele. Koolitati agronoome, veterinaare, metsandusspetsialiste, põllumajanduse ökonomiste, melioraatoreid jmt spetsialiste. Teaduslik uurimistöö oli eelkõige allutatud kõikvõimaliku toodangu suurendamisele, sest teatavasti oli pidevalt kõigest puudus.

Eesti vabariigi taastamine tõi algatuseks kaasa kõrgkoolide nimevahetuskampaania. Tekkis hulk uusi ülikoole, isegi kunstiinstituut ja muusikaakadeemia olid vahepeal ülikoolid, kuigi nüüd on taas akadeemiad nagu varem. Küllap oleks siis olnud mõistlik jätta ka meie kooli nimi vahetamata, aga aeg oli niisugune.

Meie uuemaid sihte väljendab siiski kõige paremini eesseisev (k.a sügisel – toim märkus) nimemuutus, sest põllumajandusülikool ei muutu maaülikooliks ainuüksi sel põhjusel, et uus nimi kõlab paremini. Sõna maa on eesti keeles tunduvalt laiema ja ka mitmetähenduslikuma sisuga kui põllumajandus. Me soovime oma tegevuses esikohale seada maa hoidmise ja väärtustamise üldisemalt. Meie kooli ajaleht kannabki juba Maaülikooli nime. Ja ei maksa ka unustada, et sõnal maa on eestlase jaoks ka omaette vägi sees. Uus nimetus defineerib seega ka meie ülikooli põhilise tegevussihi.

Ja milline see täpsemalt on?

Meie tegevuse põhisisuks on loodusressursside säästlik kasutamine ja meie lipulauseks on “Eestimaa – elamisväärne ja igikestev”. Kooli akadeemiliseks nimetuseks on välja pakutud alma mater viridis (roheline alma mater). Siit peaks välja kooruma meie tähtsaim põhimõtteline liin – põllumajandus olgu keskkonnasõbralik!

Et põllumajanduse osa ühiskondlikus koguproduktis on viimastel aegadel oluliselt kahanenud, siis oli juba õhus küsimus, et kas säärase kitsa tegevusvaldkonna jaoks on üldse oma kõrgkooli vaja. Meie aga läheneme põllupidamisele ja metsandusele läbi loodusvarade säästliku kasutamise prisma, sõltub ju suuresti põllumajandusest, kuidas loodusvarasid õnnestub hoidlikult kasutada.


Milline saab olema uuenevas ülikoolis teaduse ja praktika suhe? EPA ja ka põllumajandusülikool on olnud ikka eelkõige rakenduslik õppeasutus.

Defineerime alguses, mis on teadus. Kas peame teaduseks ainult alusteadust või ka rakendusteadusi? Minu arvates on aga tegelikult kõige tähtsam uuringute kvaliteet. Alusteaduse puhul rahvusvahelised artiklid, rakendusteaduste puhul näiteks patendid ja insenerilahendused. Nende järgi saab hinnata asjade seisu.

Meil on läbi aegade olnud raskuspunkt rakendusteaduste poolel ja seetõttu on mõnevõrra unarusse jäänud alusteadused. Praegu püüamegi olukorda muuta, kuna piirid alusteaduse ja rakendusteaduste vahel on hägustunud. Ka alusteaduslikke tulemusi ju ometigi rakendatakse. Püüame leida neid valdkondi, kus me oleme head alusteadustes, ja neid, kus rakendusteadustes. Praegu peame ennast ikka teadusülikooliks.

Kui võrdleme ennast näiteks Tartu ülikooliga ning võtame arvesse suuruste erinevusest tuleneva koefitsiendi, suuruse vahe on umbes 4–5 korda, siis ei paista meie teadusliku töö tulemuslikkus sugugi nii nukker välja.

Hetkel on pilt säärane, et alusteaduste osas on meie raskuspunkt koondunud rohkem bioloogia poolele, mõned tehnoloogilised erialad on aga kahjuks teadusest väga vähe mõjutatud. Noori tõmbab tehnoloogilistele erialadele väljavaade teha karjääri tootmises ja uurijaleiva maitsmisele mõtlevad vähesed.


Tänapäeval räägitakse palju ülikoolide juurde tekkivatest kõrgtehnoloogiafirmadest. Kui suur on EPÜ vastav potentsiaal?

Peab ütlema, et vastavat potentsiaali meil Eestis on, kuid firmasid millegipärast ei teki. Tartu ülikooli juurde on näiteks tekkinud ainult mõned korralikult toimivad spin-off firma. Teadlaste huviväljast on võimalikud tootmisprojektid enamasti väljas. Uurijalt nõutakse artikleid arvestatavates ajakirjades ja kogu tähelepanu koondub sinna.

Meie potentsiaal kõrgtehnoloogiafirmasid asutada on enam-vähem sama suur kui teistelgi ülikoolidel. Kõige suuremaid lootusi seome agrobiotehnoloogiaga, olgu selleks embrüosiirdamine või biopreparaatide tootmine. Oleme alustamas koostööd Tartu ülikooliga, et välja arendada erinevaid nüüdisaegseid vaktsiine. Hetkel on turul juba mõnda aega tagasi välja töötatud preparaadid, mis on ilmselt odavamad kui välismaised analoogid ja mida talupidajad vajavad. Tulevikus loodame tekkivat ka teatavat sünergiat meditsiiniga, loomade peal saab nimelt katsetada mitmeid vaktsiine ja nende toimemehhanisme, mis edaspidi võivad sattuda ka inimmeditsiini vaatevälja. Teisalt, seda teadmist, mis on Eestis olemas humaanmeditsiini valdkonnas, on mitmetel juhtudel võimalik rakendada veterinaarmeditsiinis.


Kui suur osa õppejõududest on otseselt uurimistööga seotud?

Meie kontseptsioon on lihtne ja õigupoolest üldlevinud. Professorikohale kandideerijal peab olema ette näidata ka teaduslikke uurimusi, artikleid. Me ei hinda õpetajat ainult selle järgi, kui palju ta auditooriumi ees seisab. Ülikoolis ei ole võimalik õpetada ilma, et endal puuduks rahvusvaheline teadustöö. See üpris üldkasutatav kontseptsioon tundub EPÜ kontekstis siiani mõnele õppejõule võõrastav.


Kust pärineb EPÜ õppejõudude juurdekasv?

Mõnes mõttes oleme me õnnetus seisukorras, sest peame endale õppejõudude kaadri suuresti ise kasvatama. See kehtib eriti kitsama põllumajandusliku ja metsandusliku spetsiifikaga erialade puhul. Et meil on aga bioloogilised erialad küllaltki kesksel positsioonil, siis loodame, et õige peatses tulevikus õpib tudeng näiteks kolm aastat Tartu ülikoolis ja tuleb siis meile magistriõppesse, näiteks keskkonnakaitse alal.


Kui suur on konkurents heade õppejõudude pärast? Kas Tartu ülikool on EPÜ kõige tõsisem konkurent?

Tegelikult konkureeritakse hoopis heade tudengite pärast ja selles osas on Tartu ülikool kahtlemata meie tõsine konkurent. Kuid mitte ainult, sest ülikoole on Eestis teatavasti ju kümnete kaupa. Potentsiaalsete tudengite arv samal ajal väheneb ja ülikoolidesse on praktiliselt vaba pääs. Kahjuks puudub meil Eestis ülikoolidele korralik alternatiivi kutseõppeasutuste näol. Siinmail valitseb siiani 19. sajandi ideaal saada haritud rahvaks. Hea hariduse all mõeldakse aga tingimata just ainult ülikooli. Seda nägemust on kantud ühest põlvkonnast teise ja see on väga visa kaduma.


Kas see nägemus siis peaks kaduma?

Võib-olla mitte, aga kohe tekib küsimus, et kust me leiame erineva ala ametimehi, kui kõik õpivad ülikoolides n-ö pehmeid humanitaarseid erialasid. Lääne-Euroopa hariduspilt on palju terviklikum. Seal on näiteks vägagi populaarsed tehnilised erialad, mis pakuvad lõpetajatele kindlamini tööd ja enamasti ka korraliku sissetuleku. Tehnoloogiaõpingud eeldavad aga korralikku matemaatikat, matemaatikaga on meie üldhariduskoolides enamasti kehvad lood – seda on kas halvasti õpitud või õpetatud ning tehnilised erialad ja tihti ka bioteadused jäävad valiku tegemisel kohe kõrvale, sest pehmemad erialad, nagu filoloogia, psühholoogia jne, ei nõua kompetentsi matemaatikas, füüsikas ega ka bioloogias.

Inseneriamet ei ole meil prestiiþikas, aga mujal kasutatakse tippasjatundjatest rääkides ikka väljendit teadlased ja insenerid. Meil on selles osas asjad paigast ära. Tehnoloogiaspetsialistide järele valitsevat nõudlust kirjeldab küllaltki hästi tõsiasi, et meiegi koolis pakutakse tudengitele tööd juba pärast teist kursust, neid tõmmatakse ära firmadesse enne, kui nad jõuavad magistriõppe peale mõteldagi.


Ometigi on EPÜ kool, mis pakub oma lõpetajatele võimaluse omandada konkreetne elukutse, mida ei saa omandada üheski teises Eesti kõrgkoolis?

Tõepoolest, meile tuleb õppima ikka rohkem neid, kes loodavad saada konkreetse ameti. Seetõttu ongi meil ka raskem saada täiendust oma õppejõududele. Mina olen siiski propageerinud seda, et tudengid juba kooliajal saaksid lõhna ninna, mida tähendab teaduslik uurimistöö. Et parimate järgi käib jaht, siis püüame võimekamad juba varakult üles otsida ja nad teadustöö juurde suunata.


Kas võib ütelda, et bioteadused on tänase EPÜ firmamärk?

Bioteadused on üks osa meie tegevusväljast. Lõppude lõpuks kuulub ju ka taime- ja loomakasvatus laias mõistes bioteaduste valda, sest nende uurimisobjektiks on ilma mingi kahtluseta elusolevused – taimed ja loomad. Omal ajal ühines meie ülikooliga laia haardega loodust uuriv zooloogia ja botaanika instituut ning limnoloogiajaam. Tartu ülikoolile jääb suuresti nn valge kitli bioloogia, mille all mõtleme siis kogu moodsat bioloogiat, mida enamasti laboratooriumites tehakse, ja ökoloogia. Meie oleme seadnud enda üheks oluliseks eesmärgiks bioloogilise mitmekesisuse uurimise. Kui Tartu ülikool keskendub rohkem keskkonnatehnoloogiale, siis meie n-ö klassikalisele rohelisele bioloogiale ja keskkonnakaitselistele küsimustele.

Kattumisi meil omavahel muidugi on ja ega õigupoolest ilma nendeta ka hakkama ei saa.


Kas see tähendab, et sellesse valdkonda on suunatud ka rohkem energiat?

Eks energiat tuleb jagada ikka nii, et ülikooli areng oleks harmooniline, aga tegelik elu teeb muidugi oma korrektiivid. Kui mingi valdkond on kehvemal järjel, siinkohal jään muidugi üldsõnaliseks, siis tuleb loomulikult pingutada selle edendamise nimel. Eriti kui on kõne all mõni suund, mis Eestis ainsana on meil esindatud. Bioteadused on õnneks heal järjel: meil on käsil küllaltki häid rahvusvahelisi projekte ja asjad edenevad.

Olen teinud ka Tartu ülikoolile ettepaneku tuua kogu roheline bioloogia Tähtverre ühtse katuse alla. See tähendaks ühist bioloogia ja keskkonnateaduste hoonet. Olen käinud seda ettepanekut ka mõnel pool tutvustamas. Kui inimesed töötavad koos, ei pea nad enam omavahel konkureerima, neil on ühine eesmärk ja teaduslik keel.

Loomulikult peab olema ka konkurents, kuid meie vähesed jõud on minu meelest liiga killustatud. Konkurents on arengumootoriks siis, kui võistleja töötab kahe tuhande, mitte kahe kilomeetri kaugusel.

Minu jaoks on jõudude ühendamine loomulik, kuid kolleegid on siiani väga ettevaatlikud.


Tartu ülikoolil on ju väga pikaajalised traditsioonid looduse uurimise alal. Küllap takistab ka see neid uuenduste keerisesse viskumast.

Tartu ülikool on EPÜ-ga võrreldes väga suur. Suurtes süsteemides on uuendusi teha alati raskem kui väikestes, mis on teatavasti mobiilsemad.

Koos töötav ühise suunitlusega keskus saab aga tunduvalt paremini jõude jagada ja sobivat abijõudu otsida. Uppsalas on näiteks sealne põllumajandusliku kallakuga ülikool SLU ja vana traditsiooniderohke Uppsala ülikool asutanud ühise biotehnoloogiakeskuse. Teadlased töötavad ühe katuse all ja kumbki kool ei pelga oma identiteedi kaotamise pärast. Seesama SLU on tänapäeval näiteks juba 100 parima Euroopa ülikooli registrisse tõusnud.

Ma loodan, et minu ettepanek võetakse ikkagi päevakorda.

Tegelikult elame ajastul, mil on toimumas väga suured muutused. Õige pea teiseneb kõrgkool, olen selles kindel. Säilib muidugi üliõpilase ja õppejõu suhe, nad ei pea aga tingimata päevast päeva ühes ruumis koos istuma. Õppejõu roll muutub. Me saame arvuti kaudu kõik vajalikud loengumaterjalid ja võime valida, kelle kursust kuulame. Õppejõu ülesandeks on materjali vahendada, korraldada seminare jne. Miks ma peaks võtma näiteks Alar Karise loenguid, kui näiteks John Smith California ülikoolist annab sama ainet palju paremini.


Aga kes seda süsteemi korrastab, jagab kraade ja diplomeid?

Praegu töötatakse Euroopa ülikoolide vahel välja nn joint degree süsteemi – ühist kraadide jagamise korda. Ma ei taha olla mingi futuroloog, aga edaspidi võibki asi nõnda käia, et sa võtad ainekese Saksamaalt, teise Rootsist, kolmanda EPMÜ-st ja kogud oma vajalikud ainepunktid. See eeldab muidugi ühiseid kvaliteedinõudeid ning arusaamu õppe- ja teadustegevusest.


Te ise olete ju läbi ja lõhki valge kitli bioloog, aga kaitsete puhtrohelist lähenemist. Kas hinges konflikti ei tekki?

Ei, kindlasti mitte. Kui ma aastate eest Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudist zooloogia ja botaanika instituuti professoriks läksin, siis arvati, et nüüd tuleb molekulaargeneetik ja surub maha klassikalised uurimissuunad. Tegelikult ehitasime seal koos Urmas Saarma ja teistega üles hoopis uudsed ja põnevad uurimissuunad, milles olid kenasti ühendatud roheline ja valge kitli bioloogia. Mina olen alati valmis igasuguseks koostööks ja mulle on eriti südamelähedased kõikvõimalikud eri teaduste piirialad.


Kas Te jõuate üldse praegu teadust teha?

Tegelikult on teaduse tegemine selle sõna otseses mõttes minu jaoks ammu olnud raskendatud. Näiteks juba professorina leidsin harva aega laboris ise pipeteerida.

Tegelikult tahaksin tegelda nii teadusega kui juhendamise ja teaduskorraldusega. Rektori kohale asudes leidsin õnneks oma doktorantidele väga head kaasjuhendajad Soomest. Niigi palju on süda kergem, aga kindlasti tahaksid nad rohkem tähelepanu.


Millised probleemid on Teile teaduses praegu kõige lähedasemad?

Paraku just sellised probleemid, millega tegelda ei saa. Mind köidab järjest rohkem evolutsiooniline arengubioloogia. See on valdkond, kus ühenduvad roheline ja valge kitli bioloogia, millest äsja rääkisime. Kui ma rektoriametiga lõpetan, siis tõenäoselt ei lähe ma enam tagasi meditsiinilise molekulaarbioloogia alale, vaid asun organismi arengu evolutsioonilisi aspekte uurima. Loen praegu ka vastavat kirjandust ja üritan olla asjaga kursis. Püüan oma laborisse koondada ka uurimistööks vajalikke loomseid mudeleid – hiiri, linde ja nematoode, millega töötamist tuleb õppida.


Kõlab nii, et Teid huvitavad eelkõige ikka väga üldised probleemid?

Tõepoolest, kuigi meetodid, mida me kasutame, on väga spetsiifilised, molekulaarbioloogia varasalvest pärinevad. Tulemus on aga väga suure üldistusega. Saab võrrelda erinevaid organismirühmasid, vaadata, kuidas elundid kujunevad.

Olen ilmselt rahutu hing, tahan tegelda väga paljude probleemidega. Kahjuks ei jõua sugugi neid kõiki ammendada. Ikka tuleb midagi uut ja huvitavat peale.


Kui hästi me tunneme neid protsesse, mis praegu Eestimaad muudavad ja kujundavad?

Meil on kahjuks liiga vähe aega nendele mõelda, oleme pidevalt leilis, meil on kiire. Pole inimesi, kes annaksid teaduslikult põhjendatud objektiivse pildi. Selle asemel on hulga huvigruppe, kes esitavad oma kitsast nägemust üldise tõe pähe. Näiteks kui palju meil peaks olema põllumaad ja kui palju loodusmaastikku? Riigikontroll leidis hiljuti, et maaparandusega tegeldakse meil liiga vähe, Eestimaa võsastub ja rahva vara läheb raisku. Samas arvan mina, ja ka paljud teised, et Eesti väärtus ongi puutumatu loodus. Tuleb leida mõistlik tasakaal. Me aga kipume ahvima arenenud Lääne-Euroopat.

Vaevalt me ikka tegelikult tahaksime jõuda järele näiteks Hollandile, kus ma mõne aasta töötasin. Sealne mets on meie mõttes park ja kui tuua tavalised hollandlased Eesti metsa, siis haarab neid siin kabuhirm. Nii suur on Lääne-Euroopast pärit tavakodaniku võõrandumine loodusest. Kas soovime sellist võõrandumist kultiveerida ka siin ja metsad parkidega asendada? Inimesed kardavad järjest rohkem loodust. Me ehitame Euroopa rahadega asfaltteid, mida mööda saab sõita jalgrattaga päikeseloojangut vaatama, ja rajame laudteesid siiani puutumatutele soosaartele. Loodust peab tundma õpetama, kuid see ei saa toimuda pelgalt turisminduse kaudu. Laudtee võib küll teha, aga ega see ei tõsta veel looduses käitumise kultuuri. Kui iga kultuuritu pääseb loodusesse, siis toob see tegelikult kaasa pigem lagastamist.

Samal ajal ei tea keegi lahendust, kuidas päästa meie maaelu. Poliitikute lubadused pole midagi muutnud. Mingist talude taastamisest ei saa tegelikult juttu olla, sest ellujäämiseks on vaja kümneid kordi suuremaid majandeid kui oli ennesõjaaegne Eesti talu. Nüüdisaegsel farmil on aga tööd pakkuda vaid paarile-kolmele inimesele. Ülejäänutel ei jää suurt muud üle kui aga linna tööd otsima minna. Keegi ei paku neile mingit alternatiivi. Ka massiline turismitööstus pole mingi alternatiiv, sest selle tulu ja käive sõltub ilmast. Meie Eestimaa suved aga on teadagi heitlikud! Ja palju neid turismitalusidki meile mahub.


Kui Te oma tudengitele pidulikul aktusel kõnet peate, siis mida Te neile rõhutate?

Viimati tsiteerisin vabas vormis Tammsaaret ja ütlesin, et kõige hullem on mittetegemine. Tee midagi, tee kas või halvasti, aga tee! Halvasti tehtut saab parandada, saab korrigeerida, saab isegi ümber teha. Mitte-midagi-tegemist ei korva aga miski. Sellega kaasneb vaid mõttelaiskus ja uimane vaim.

Tegelikult jääb järjest vähemaks inimesi, kes teevad tegemisrõõmust, ikka küsitakse enne, mis ma sell eest saan ja alles siis hakatakse tööga pihta. Meie tänased tudengid on osa põlvkonnast, kes on oma nahal tajunud edukultuse jõhkrat pealetükkivust ning kelle ideaale-mõõdupuid kinnistavad jõud, mis on loonud tänapäeva tsivilisatsiooni oma tehnoloogia, tarbimisbuumi ja meelelahutustööstusega.

Siiski usun, et ka sellises taustsüsteemis nihkuvad meie tudengite väärtushinnangud paika ning lisaks muule saab selgeks, milline väärtus on mets, milline hingestatus ja tasakaal peitub puutumatus looduses.




ALAR KARIS ON SÜNDINUD 26. märtsil 1958. aastal Tartus. Tulevane rektor lõpetas seal 1976. aastal Miina Härma gümnaasiumi, kus oli käinud juba ka tema vanaema. Seejärel pidi ta enda sõnul valima bioloogia ja veterinaarmeditsiini vahel. Kuna ta elas tollal loomakliiniku õuel, siis langeski valik viimase kasuks. Teadust tegi Alar Karis juba ülikooliajal ÜTÜ-s, uurides ainurakseid Eimeria perekonnast, nende etioloogiat ja mõju peremeesorganismile. Hiljem, 1987. aastal, kaitses Alar Karis nende elukate peale ka kandidaadikraadi.

Pärast kaitsmist tegi Alar Karis teaduses kannapöörde ning asus teadurina tööle Eesti biokeskusesse. Molekulaarbioloogia oli arenev valdkond, sealsete kolleegide abiga täitis ta lüngad oma molekulihariduses. Alar Karis tegeles alguses inimese ribosoomi geenide uurimisega. Olles mõnda aega Hamburgi ülikoolis külalisteaduriks, leidis ta, et geenide uurimine katseklaasis on end tema jaoks ammendunud ning huvitav oleks teada saada, kuidas need geenid reaalselt organismis töötavad. Hamburgis kohtus Alar Karis ka Frank Grosveldiga, kes oli tol ajal selle valdkonna pioneere Euroopas. Saanud Inglise Kuningliku Seltsi stipendiumi, asus ta tööle Frank Grosveldi laborisse Londoni Rahvuslikku Meditsiiniinstituuti. Seal tehti Alar Karisele ettepanek minna koos laboriga Hollandisse, Erasmuse ülikooli, kuhu ta jäi kuni 1998. aastani. Paar aastat varem oli teda kutsutud tagasi Eestisse – Tartu ülikooli, et panna seal püsti transgeensete loomade tehnoloogia ning molekulaarse arengubioloogia valdkond. Aastail 1996–1998 töötaski Alar Karis paralleelselt Tartus ja Hollandis vanemteadurina. 1999. aastal kuulutati Tartu ülikoolis välja erizooloogia professori koht, kuhu Alar Karis valiti kolme kandidaadi seast. Selles ametis püüdis ta ühendada valget ja rohelist bioloogiat, kuni tuli ootamatu pakkumine kandideerida Eesti Põllumajandusülikooli rektoriks. “Uudishimu oli nii suur, et andsin nõusoleku ning osutusin valituks, jälle kolme kandidaadi hulgast,” kirjutab ta ise. Rektoriamet on viieks aastaks, hetkel jätkab professor Karis ka minimaalse koormusega õppe- ja teadustööd Tartu ülikoolis, olles arengubioloogia professor.

Vabariigi presidendi akadeemilise nõukogu, rektorite nõukogu juhatuse, Eesti biokeskuse nõukogu, TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudi nõukogu, geenivaramu eetikakomitee, rahvusvahelise arengubioloogia seltsi ning paljude muude nii rahvusvaheliste kui kodumaiste organisatsioonide liige Alar Karis on abielus ja kolme lapse isa.