Nr. 4/2005


Toimetaja veerg
Liialt populaarne populaarteadus

Tänapäeva teadus sammub edasi otsekui seitsmepenikoormasaabastega. See, mida Juku täna koolis õpib, on homme Juhani jaoks suure tõenäosusega kõigest lehekülg teaduse ajaloost. Aga üks parasjagu uudishimulik kodanik tahaks ju ikkagi mingil määral kursis olla sellega, mida teaduses tehakse ning mida teadus ühest või teisest asjast arvab. Ja vähem uudishimulikku kodanikku huvitab tõenäoliselt igal juhul asjaolu, et teadus haukab üha suuremaid tükke ühiskonna rahakotist. Oli ju juuni keskpaigas poliitilisi kirgi õhutanud Euroopa Ülemkogu istungi raameski juttu sellest, et mitu riiki, teiste hulgas Eesti, on arvamusel, et EL-i konkurentsivõime nimel tuleb veelgi suurendada toetusi teadusele, haridusele ja innovatsioonile.

Kuidas siis ikkagi seletada kodanikule, olgu siis rohkem või vähem uudishimulikule, miks tänapäeva teadus nii palju raha vajab või millega ta õieti tegeleb? Oleme meiegi Horisondis ikka ja jälle arutanud, et kuidas oleks õige teadusest kirjutada ja kui lihtsalt seda peaks tegema. Ja kui üks asi liiga ära lihtsustada, kas me siis äkki ei viska last koos pesuveega välja, või mis veel hullem – ei juhi lugejaid eksiteele?

Veebruaris kogunes Washingtoni oma traditsioonilisele aastakongressile maailma suurim üldteaduslik ühing The American Association for the Advancement of Science – Teaduse Edendamise Ameerika Ühing. Muu hulgas annab see ühing välja ajakirja Science, kõnealune kongress on aga üks maailma suuremaid teadussündmusi, mida tuntakse ka USA teadusnädalana. Ja mis eriti huvitav – seekordsel kongressil oli kõige muu kõrval luubi all meelelahutuslik TV-sari CSI, mille kaks varianti, CSI: Kriminalistid ja CSI: Miami, on TV 3 ekraanilt tuttavad ka eesti televaatajale. Vähe sellest – alates jaanuarist toimib eestikeelne CSI kodulehekülg (www.zone.ee/csi_kriminalistid/), mis väidab: “Sarja tegelikuks kangelaseks peetakse aga teadust, mille abil ... kriminalistid kurjategijaid trellide taha panevad.... CSI-s seotakse vana hea Sherlock Holmes 21. sajandi tehnoloogiaga. ... CSI erineb teiste sarnaste seast sellega, et erinevate teooriate ja motiivide väljatöötamise asemel keskendutakse teadusele ...” Kõlab ilusti! Ja on ilus ja efektne vaadata. Ometigi näib, et niisugusest teaduse populariseerimisest on vähemasti Ameerikas, kus linastub veel ka kolmas variant CSI: New York, ka palju tüli tõusnud. Suisa nii palju, et teadusnädalal räägiti SCI-efektist. Ja põhjanaabrite seas teadust populariseeriv ajakiri Tiede, kelle esindajad ise teadusnädalal kohal käisid, võttis arutelu kokku isegi nii karmilt: “Teadlaskond ponnistab, et tõsta ühiskonna arusaamist uurimistööst, aga teadlikkus tundub kasvavat väga aeglaselt. Ka see, mis õnnestub ära teha, võib saada silmapilguga hävitatud, kui asjasse sekkuvad TV sarjad. Seda on saanud omal nahal tunda USA kriminalistid.”

Milles see SCI-efekt siis ikkagi seisneb? Termin ise tuli kasutusele 2003. aasta paiku, mil sarja populaarsus tõusma hakkas. Lääne-Virginia ülikooli kriminalistika instituudi direktori Max Houcki sõnul panevad selliste, lõppkokkuvõttes ju ikkagi väljamõeldud sarjade loojad tahtmatult surve alla tegeliku elu tegijad. CSI-d vaadanud ohvrite lähedased pole sageli rahul uurimise käiguga, sest laborianalüüsid ei valmi mõne tunniga ja ei anna alati üheseid tulemusi. Advokaadid ja vandemehed nõuavad DNA-proove juhtumite puhul, mil neid üldse tarvis pole. Ei mõisteta, et absoluutselt kõigist asitõenditest maailmas ei tehta kõiki võimalikke analüüse. Vanglates suhtutakse CSI-sse kui peaaegu et õppefilmi, mille abil püütaks edaspidi vältida teatud vigu, ent tehakse uusi ja hullemaid. Veel üks CSI-efekt avaldub USA-s selles, et suurenenud on kohtuekspertiisile spetsialiseerunud tudengite arv. Samas väidab Houck, et kuigi tegijad rõhutavad teaduse rolli, kasutavad tema TV-kolleegid ka niisuguseid analüüsivahendeid, mida tegelikult ei eksisteeri. Ja veel paneb Houcki-taolise tõelise kriminalisti pead raputama asjaolu, et filmis tuleb pimedas ruumis alati mängu taskulamp, kui tegelikkuses paneks uurija lihtsalt tule põlema.

Nii ei jää muud üle kui tõdeda, et teaduse populariseerimine segus millegi muuga ei too kaasa soovitud tulemust – vähemasti teaduse jaoks. Kuidas siis ikkagi populariseerida teadust nii, et see oleks ühtaegu huvitav ja köitev ning samas ei eksitaks? Sellele küsimusele püüab Horisont omalt poolt vastust otsida kas või käesoleva numbrigagi.




Kärt Jänes-Kapp