Nr. 5/2005


Filosoofiline vaatenurk
Oma silm on kuningas

Öeldakse, et oma silm on kuningas. See tähendab, et kui oled ise näinud, siis on asi kindel. Paljudel juhtudel see nii ongi. Kuid kas alati?

Kui näiteks tekitab kahtlusi kellegi jutt seitsme maa ja mere taga asuvatest pudrumägedest ja piimajõgedest, siis võib ju ise kohale minna ning kontrollida. Kuid oma silmi (avaramalt võttes: oma kogemust) ei saa alati usaldada – järgnevalt tõstatatud neli küsimust peaksid meid selles osas ettevaatlikumaks muutma.

Kas näen õigesti?

Mida arvata kõrvalolevast (vt trükinumbrist) joonisest? Kas need kaks kujundit on ühesuurused või mitte? Tundub, et ülemine on suurem. Mõõtes selgub siiski, et mõlemad on ühesuurused. Ühesuurusteks osutuksid nad ka siis, kui ühe paberist välja lõikaksime ning teise peale paneksime. Näib, et tegemist on optilise illusiooniga, kui näeme ülemist kujundit suuremana. Tõsi, ka mõõtmistulemust hindame ju nägemise abil, ent illusiooni võimalus näib seejuures olevat väike.

Kas nähtu on ka tegelikult olemas?

Tavapäraselt eeldatakse, et on olemas reaalsed asjad, mis meid mõjutavad ning tekitavad tajumusi. Üksühest seost siiski pole, sest esiteks – on võimalik olukord, kus reaalne (nn väline) objekt on küll olemas, kuid tajumust pole. Näiteks piisab pea pööramisest, et mitte näha teatud objekti. Teiseks on võimalik olukord, kus on tajumus, kuid pole reaalset objekti. Näiteks näeme unes igasuguseid asju, kuid arvata võib, et neid reaalselt kuskil meie läheduses pole. Vanasti seletati unenägusid küll nii, et hing lihtsalt lahkub ajutiselt kehast ning unenäo tajumusi tekitavad ikkagi reaalsed objektid, kuid tänapäeval on see ehk väheusutav.

Lisaks unenägudele võiks näiteks tuua veel spetsiifilised illusioonid, näiteks miraa˛i ja hallutsinatsiooni. Taolise illusiooni kütkes olijale tundub kõik täiesti reaalne, kuid kõrvaltvaataja jaoks on siiski selge, et tegemist on illusiooniga – täpsemalt öeldes aistingute eksliku tõlgendamisega. Veidi avaramalt tõlgendades võiks siia kategooriasse sobitada ka olukorra, kus n-ö tehakse sääsest elevant või nähakse tonte. Näiteks oli nõiajahi tippaja, 16.–17. sajandi inimeste jaoks nõidus täiesti reaalne, nemad nägidki teatud inimese tegudes nõidust. Tänapäeva inimese jaoks oli see pigem nähtu ekslik tõlgendamine. Analoogselt luuakse ka tänapäeva poliitikas müüte mõnest inimesest kui kõige kurja juurest ning mõnest inimesest kui kehastunud headusest ning müüdi ohvrid hakkavadki neid sellises valguses nägema.

Vaidlused selle üle, kas tegemist on illusiooniga või mitte, puudutavad ka õpetlasi. Kui Galileo Galilei 1610. aastal teatas, et on Jupiteri lähedal avastanud veel neli taevakeha (tema arvates Jupiteri kaaslast), siis pidasid paljud tolleaegsed õpetlased seda optiliseks illusiooniks, pikksilma läätsede tekitatud moonutuseks. Tollal tunnustatud arusaama kohaselt oli Maa universumi keskel ning ümber Maa tiirles seitse n-ö rändavat tähte (kaasa arvatud Kuu ja Päike) ning kinnistähtede sfäär. Neli uut taevakeha lihtsalt ei sobinud süsteemi. Tagantjärele võime öelda, et õigus oli siiski Galileil – tegemist oli tõesti Jupiteri kaaslastega.

Eeldades, et valguse kiirus on lõplik, on võimalik olukord, kus kauge objekt on hävinud, kuid Maa peal nähakse seda veel aastaid. Oletame näiteks, et viie valgusaasta kaugusel oleva tähe evolutsioon jõudis lõpule üks aasta tagasi (ta muutus näiteks valgeks kääbuseks). Maa peal nähtaks seda tähte veel nelja aasta jooksul. Jällegi on võimalikud tajumused, ilma et oleks vastavat reaalset objekti.

Kas tõlgendan nähtut õigesti?

Tihti me ehk ei märkagi, et midagi vaadates me automaatselt juba tõlgendame nähtut. Ja võimalik, et valesti. Me ei märka seda, sest tegemist on tüüpilise olukorraga. Näiteks ei imesta me eemalt lähenevat rongi jälgides, et kuidas ta siis niimoodi järjest suuremaks läheb? Me ei arva, et rong läheb järjest suuremaks – ta jõuab lihtsalt lähemale ning me vaid näeme seda suuremana. Raudteerööbaste kohta ei arva ehk samuti keegi enam, et nad kauguses ka tegelikult üheks rööpaks koonduvad. Kuid meenutagem üht juhtumit ajaloos. 28. detsembril 1895 näitasid vennad Lumičre’id ühes Pariisi kohvikus niinimetatud liikuvaid pilte, muu hulgas rongi saabumist jaama. Väidetavalt olevat publikut haaranud hirm rongi alla jääda. Nende jaoks oli see uudne kogemus ning nad tõlgendasid seda (tagantjärele öeldes) valesti. Kino püüab ka tänapäeval sellist ekslikku tõlgendust taasluua, et vaataja tõesti tunneks end n-ö filmi sees olevat ning seeläbi ka suurema filmielamuse saaks. Kuid vaataja ei torma enam kinosaalist välja.

Kas oskan näha?

Mõnes olukorras ei oska me nähtut tõlgendada. Siis tekib küsimus Mis see on? Kui ma ei tunne näiteks tingmärke, siis ei oska ma midagi öelda teatavate skeemide (nt vooluringi skeem) kohta. Kui ma ei ole asjatundja füüsika vallas, siis võidakse mind ju saata füüsika laboratooriumisse, kuid ma ei oska seal midagi märgata. Vaatan neid seadeldisi nagu vasikas uut aiaväravat, kuid targemaks suurt ei saa. Sellisel juhul oleks küll arukam usaldada asjatundjate kogemust, mitte isiklikku kogemust ehk oma silmi.

INDREK MEOS (1969) on filosoofiamagister, õpetab loogikat, filosoofiat ja retoorikat Tallinna Tehnikaülikoolis, Kunstiülikoolis, IT Kolledzhis.



Indrek Meos