Nr. 5/2005


Olümpiaad
Matemaatikaolümpiaadi ootuses Mehhikosse

Eesti koolinoorte 52. matemaatikaolümpiaadi lõppvoor toimus kevade hakul, juulis korraldati Mehhikos 46 rahvusvaheline matemaatikaolümpiaad.

Eesti lõppvoorus osales 112 piirkondliku matemaatikaolümpiaadi parimat ning kaks Soome põhikooli õpilast.

Lõppvoorust võtsid osa 9.–12. klasside õpilased, 7.–8. klassi piirkondliku vooru parimad kutsuti huvipäevale. Vastavalt väljakujunenud traditsioonile osalesid 9. klasside arvestuses kaks Soome õpilast. Enne seda olid meie 9. klassi õpilased Viktor Nikonov (Tallinna Prantsuse Lütseum) ja Fjodor Gainullin (Tallinna Tõnismäe Reaalkool) osalenud Soome põhikoolide matemaatikavõistlusel.


OMAVAHELINE JÕUPROOV

Eesti matemaatikaolümpiaadi lõppvooruks koostas žürii igale klassile viis ülesannet, mille lahendamiseks oli aega viis tundi. Ülesannete kokkupanemisel oli arvestatud, et iga klassi jaoks leiduks ülesandeid, mis oleksid jõukohased enamikule osavõtjatele, kuid ka selliseid, mis selgitaksid välja auhinnalised kohad.

Seekord jäi 9. klassi arvestuses võit koju – meenutagem, et kahel eelmisel aastal läks see Soome. 9. klassi arvestuses võitis Fjodor Gainullin Tallinna Tõnismäe Reaalkoolist, 10. klassi arvestuses Rauni Lillemets Tallinna Reaalkoolist, 11. klassi arvestuses Pavel Plotnikov Tallinna Tõnismäe Reaalkoolist ja abiturientide hulgas Karel Aru Carl Robert Jakobsoni nimelisest Gümnaasiumist.

Kahekümne ühele õpilasele ei jäänud lõppvoor siiski viimaseks jõukatsumiseks matemaatikas – kogu õppeaasta jooksul toimunud võistluste põhjal kutsuti nad osalema rahvusvahelise matemaatikaolümpiaadi (IMO) valikvõistlusele, kus tuli kahe päeva jooksul lahendada kuus ülesannet. Iga ülesande eest oli võimalik saada kuni seitse punkti. IMO võistkonda valiti kuus õpilast, kelle hulgas oli IMO valikvõistluse võitja ja parim noorema klassi õpilane. Sellel aastal jagasid esimest-teist kohta Tallinna Tõnismäe Reaalkooli 11. klassi õpilased Aleksei Vlassov ja Igor Petshjonkin. Seega olid nad ka parimad noorema klassi õpilased. Teiste võistkonnaliikmete valimisel arvestati ka eelnevaid võistlusi.

Kaie Kubjas,

TÜ üliõpilane


NEMAD JÕUDSID MEHHIKOSSE

8.–19. juulini 2005 korraldatigi Mehhikos Méridas 46. rahvusvaheline matemaatikaolümpiaad. Kohal oli rekordiline arv osavõtjaid – 513 võistlejat 91 riigist, sealhulgas 14. korda ka Eesti esindajad. Võistkonda kuulusid Aleksei Vlassov ja Igor Petshjonkin (mõlemad Tallinna Tõnismäe Reaalkool, 11. klass), Juhan Aru (Tartu Hugo Treffneri Gümnaasium 12. klass), Karel Aru (Viljandi Carl Robert Jakobsoni Gümnaasium, 12. klass), Jaan Vajakas (Tallinna Reaalkool, 12. klass) ning Laur Tooming (Hugo Treffneri Gümnaasium, 11. klass). Võistkonna liidritena olid kaasas Tartu Ülikooli dotsent Jan Willemson ja magistrant Emilia Käsper.

Võistlus ise peeti 13. ja 14. juulil. Mõlemal päeval anti õpilastele 4,5 tunni jooksul lahendamiseks kolm ülesannet. Igaühe lahendamise eest võis teenida seitse punkti, seega saada kokku kõige enam 42 punkti. Sellele eesmärgile jõudsid koguni 16 õpilast, mis ilmselt näitab, et käesoleva aasta ülesanded olid üldiselt lihtsamad kui nii mõnelgi eelmisel korral.

Eesti poiste laeks jäi seekord 21 punkti, millega Juhan Aru ja Laur Tooming võitsid ülekaalukalt pronksmedali, sest 23 punkti andnuks juba hõbeda. Kolmanda pronksmedali tõi võiskonnale Jaan Vajakas 15 punktiga. Mitteametlikus riikidevahelises arvestuses sai Eesti kokku 68 punkti ja tuli 91 riigi seas meie jaoks korralikule 45. kohale. Lähematest naabritest edestati nii Lätit, Leedut, Soomet, Rootsit kui Norrat, suurematest riikidest veel ka Hispaaniat, Kreekat ja Portugali.


Igipõliste kultuurikolletega võrratus looduses

Võistlusevälisel ajal pakkusid korraldajad osavõtjatele võimaluse näha Mehhiko tuhandete aastate vanuseid kultuuripärle ning nautida võrratut loodust. Sellal kui võistkonna liidrid töid parandasid, tutvusid õpilased maajade muuseumiga Dzibilchaltun’is, Progreso rannaga ning S. Alvarado looduspargiga. Pärast kahepäevase parandamismaratoni lõppu viidi aga nii liidrid kui võistlejad ühisele ekskursioonile maajade muistsesse linna Chichén-Itzá’sse, kus tänase päevani on säilinud püramiidtempel ning suur palliväljak, millel kord nelja aasta tagant mängiti rituaalset pallimängu. Eriti huvitavaks teeb rituaali asjaolu, et võitnud võistkonna kapten ohverdati jumalatele ning ohverdatud saada oli iga kapteni unistus.


Sinasõpradeks orkaani ootuses

Oma korrektiivid kogu olümpiaadi kulgu ja korraldusse tegi orkaan Emily, mis 15. juulil hakkas jõudu koguma Jamaica lähedalt. Yucatáni poolsaarele jõudes hinnati tema tugevuseks 4 palli 5-st võimalikust ning Mérida jäi täpselt tema teele ette. Orkaani kohalejõudmist Méridasse ennustati ööseks vastu 18. juulit. 17. juulile oli aga korraldajatel planeeritud terve õhtupooliku kestev Chichén-Itzá ekskursioon, kuid selle päeva õhtuks oli karta juba päris halba ilma. Niisiis mängiti tööplaanid kiiresti ümber, žürii lõppkoosolek viidi läbi ööl vastu 17. kuupäeva ning kohe varahommikul asuti teele maajade pealinna poole. Pärast ekskursioonilt naasmist evakueeriti mõnedes hotellides ööbinud inimesed akendeta siseruumidesse. Hotellis, kuhu oli majutatud Eesti võistkond, sai selleks ruumiks suur söögisaal. Vaatamata hirmutavale teadmatusele saabuva orkaani ees tundsid õpilased end ühes suures summas põrandal ööbides väga hästi, ning seal sõlmiti tol ööl üsna palju uusi tutvusi, mida muidu poleks ehk juhtunudki.

Seega pakkus väga hästi korraldatud Mehhiko olümpiaad ka palju meeldejäävaid mälestusi. Kuigi kaks meie kolmest medalimehest lõpetasid möödunud kevadel keskkooli ega saa järgmisel aastal enam osaleda, tulevad lõpetanute asemele kindlasti uued noored talendid ja nii jääme huviga ootama, mida pakub järgmisel aastal Sloveenias Ljubljanas toimuv rahvusvaheline matemaatikaolümpiaad.


Jan Willemson,

Eesti võistkonna liider