Nr. 6/2005


Sõjatehnika
Snaiprid

Alates Teisest maailmasõjast on snaiprite osatähtsus lahinguväljal pigem kasvanud kui kahanenud. Vastase täpsuslaskureid peetakse kõige vihatumateks inimesteks, sest õigesti tegutsedes võivad nad lahinguväljal üsna palju eluküünlaid kustutada.

Kes siis on snaiper? Vahel arvatakse, et snaiper on võitleja, kes tulistab vastast peidikust, nurga või koguni selja tagant, mistõttu selline tegevus üldse austust ei vääri. Õige võitleja peaks ikka otse ja rünnates vastasele vastu minema. Eriti ilmnes säärane seisukoht aastakümneid tagasi Ameerika Ühendriikides, kus kaaluti täpsusküttide kasutamist ning otsustati alustada nende koolitamist. Olles tollaste kauboifilmide mõju all, milles kangelane astus alati julgelt vaenlase vastu ja suutis võita, arvati, et varjatud ründamine ei ole aus ja nii lükkus snaiprite õpetamine edasi.

Ühe lasuga ots peale

Tegelikult on snaiper ekspertlaskur, kes on suuteline ühe lasuga tabama suurel kaugusel olevaid sihtmärke. Seejuures ei ole snaipri ülesandeks hävitada võimalikult palju vastase sõdureid, vaid võtmeisikuid, eriti ohvitsere ja teisi väejuhte. Nii näiteks muutub tank või mõni muu lahingumasin komandöri või relvuri hävitamise korral praktiliselt võitlusvõimetuks. Samuti on ka võtmeisikutega, kelle rivist välja viimine tekitab segadust ja vahel ka paanikat, sest kaugelt tulnud täpse lasu korral on raske öelda, kust see tuli, samuti ei teata, palju snaipreid läheduses on ja kas võidakse veel kusagilt kuul lendu lasta. Viimastel aastakümnetel on vastase võtmeisikute hävitamisele lisandunud tänu suurekaliibrilistele täpsuspüssidele ka kallite lahingumasinate, nagu helikopterite ja lennukite kahjutuks tegemine enne õhkutõusmist, samuti nende mõne olulise sõlme tabamine ja vigastamine. Muidugi on snaiprite sihtmärkideks ka kõik vastase täpsuslaskurid. Nii et üks ülitäpne lask võib otsustada palju ja säästa terve hulga omade elusid.


Edu tagab täpne relv

Nagu öeldud, peab snaiper olema väga hea laskur, aga tal peab olema ka töökindel ja täpne relv. Relva täpsust hinnatakse nurgaminutites ja täpsusrelval peaks see olema vähemalt üks nurgaminut. Teatavasti ei taba kuulid ka jäigalt kinnitatud relvast tulistades kogu aeg ühte ja sama punkti, vaid hajuvad. Tingitud on see nii relva kui ka laskemoona kvaliteedist. Üks nurgaminut tähendab seda, et saja meetri peal peaks kõik kuulid sattuma kolmesentimeetrise läbimõõduga ringi sisse, kilomeetri kaugusele lastes aga 30-sentimeetrise läbimõõduga ringi pihta. Kui arvestada, et lauatennise palli läbimõõt on neli sentimeetrit, siis ühe nurgaminuti täpsuse relvaga peaks palli tabama veel 133 meetri kauguselt. Snaiprilt eeldatakse, et tema enda laskmistäpsus ületab oluliselt relva oma ja seega peaks snaipri enda täpsus olema oluliselt alla ühe nurgaminuti. Kui laskevõistlustel rihitakse relv välja kindlal kaugusel olevasse märklehte laskmiseks, siis snaiper peab olema võimeline ühtviisi hästi tabama mitmesugusel kaugusel olevaid sihtmärke. Ta peab teadma täpselt kuuli lennutrajektoori ja oskama hinnata kaugust sihtmärgini. Tänapäeval aitab snaiprit laserkaugusmõõtja, aga ta peab olema suuteline ka optilist sihikut kasutades või muul viisil laskekaugust küllalt täpselt hindama, et kuuli trajektoori arvestades viia sihtimisel sisse vajalikud parandused. Suurematele kaugustele lastes mõjutab kuuli trajektoori tuul, selle kiirus ja suund. Sedagi on vaja arvestada samamoodi, nagu õhutemperatuuri ja -niiskust. Nii näiteks võib kuuli liikumisele ristsihiline tuul kiirusega 20 kilomeetrit tunnis kallutada kuuli 600-meetrisel teekonnal otsesihist kõrvale oma poolteist meetrit. Arvestada tuleb isegi seda, kas lask on tehtud “külmast” relvast (esimene lask) või on juba varem tulistatud.


Hiiliv tegevus

Lisaks sellele peab ekspertlaskur oskama varjatult liikuda, kandes kaasas kogu oma varustust; olema võimeline veetma mitu päeva varitsuses, sest snaiprid täidavad reeglina eriülesandeid ja ei liigu tavaliselt oma väeosaga koos. Tihti tegutsevad nad vastase hõivatud territooriumil. Pärast sihtmärgi tulistamist tuleb snaipril kiiresti varjuda ja asukohta vahetada, sest lasuga kaasnenud pauk, püssirohugaaside põlemisel eraldunud suits ja pimedal ajal ka rohkem silma hakkav ere sähvatus, võivad reeta snaipri asukoha. Seetõttu oleks juba eluliselt vajalik tabada esimese lasuga. Snaipri deviisiks on: üks lask, üks surm (ingl – one shot, one kill). Paraku alati see nii ei ole ja mõnikord läheb vaja veel teist lasku. Statistika näitab, et üheks tabamuseks kulub keskmiselt 1,3 padrunit. Et olla raskesti avastatav, teevad snaiprid endale sobiva moondamisülikonna ja kasutavad kõiki muid võimalusi, et mitte oma asukohta reeta, sest avastamise korral ei kaitse snaiprit peale tema enda keegi. Tänapäeva snaiprid ei tegutse kunagi üksi, vaid lahingpaarina, kusjuures partner on sama hea väljaõppega täpsuslaskur ja võimeline kaaslast vajadusel välja vahetama. Paarilise peamiseks ülesandeks on aga lahinguvälja jälgimine, sihtmärkide otsimine ja nende kauguse määramine. Tavaliselt kaardistatakse kõigepealt lahinguväli, mõõdetakse olulisemad kaugused ja leitakse erinevate punktide jaoks tulistamisel vajalikud parandused, et hiljem oleks kergem sihtmärke tabada.




Täpsusrelvad

Esimese, samuti Teise maailmasõja ajal olid täpsusrelvadeks peamiselt armeevintpüssid, nagu tavalise poltlukuga ja väga töökindlad sakslaste Mauser, inglaste Lee-Enfield või venelaste Mosin-Naganati. Püsse modifitseeriti ja toodeti kuni Teise maailmasõjani, kus vintpüss oli algul samuti peamine jalaväelase relvaks. Vintpüssikuul lendas kuni viie kilomeetri kaugusele, tappes pihtasaanu veel kolme kilomeetri peal. Parimad ja täpsemad neist valiti välja ning kohandati snaipripüssideks, ning varustati nelja- või kuuekordse suurendusega optilise sihikuga. Konstrueeriti ka spetsiaalseid snaiprirelvi, aga need jäid siiski headele vintpüssidele alla. Snaipri peamiseks “töövahemikuks” oli 400 kuni 600 meetrit. Hea snaiper pidi tabama esimese lasuga otse pähe kuni 400 meetri kauguselt, rinnakuju kuni 600 meetri ja täispikkuses inimkuju kuni 800 meetri pealt. Parimad snaiprid suutsid vaenlase sõduri maha kõmmutada isegi kilomeetri kauguselt. Tänapäeval on põhinõuded umbes samad, kui relvas kasutatakse standardpadruneid. Peamiseks snaipripüssiks on praegu spetsiaalselt valmistatud ülitäpne vintpüss, enamasti poltlukuga, kuid tehakse ka ülitäpseid poolautomaatseid vintpüsse. Parimate snaipripüsside täpsus võib küündida veerandi nurgaminutini. Muide, omal ajal tegi ka meie Arsenali tehas ülitäpseid vintpüsse, millest parimate täpsus oli umbes kolmandik nurgaminutit.


Edu alus – padrun

Snaipri tegevus sõltub paljuski kasutatavast padrunist, eriti tänapäeval. NATO standardiks on 7,62 mm NATO padrun, millest snaipripadrun on eraldi standardiseeritud ja kvaliteetsem. Kuna selle kuuli energia ei ole eriti suur (veidi üle 3000 džauli, varem kasutusel olnud vintpüssipadrunitel ligi 4000 džauli), siis on kaugele laskmisel trajektoor üsna “kõver”, näiteks 600 meetri peale laskmisel võib kuul oma kõrgeimas punktis tõusta kuni kaks meetrit sihtimisjoonest kõrgemale, 600 meetrist kaugemal aga langeb üsna kiiresti. Seetõttu on kasutusele võetud ka võimsamad padrunid, nagu .300 Winchester Magnum ja soomlaste .338 Lapua Magnum (kaliiber 8,6 mm). Viimasel on kuuli energia standardpadruni energiast üle kahe korra suurem. Hoopis uue suuna avas pooletollise kaliibriga kuulipildujapadruni .50 BMG kasutuselevõtt mõnikümmend aastat tagasi. Selle jaoks loodi poolautomaatne vintpüss Barrett M82A1. Selle täpsus ületab küll üsna tublisti ühe nurgaminuti piiri, mis snaipripüssi standarditele hästi ei vasta, kuid võimaldab “tööpiirkonda” oluliselt suurendada ja anda segavat tuld kuni pooleteise kilomeetri kaugusele, samuti viia rivist välja vastase lennukeid, helikoptereid, radareid ja muud sõjatehnikat. Kui rääkida rekorditest, siis suurim kinnitust leidnud tabamiskaugus on 2430 meetrit. Säärase vahemaa tagant tabas üks Kanada snaiper Afganistanis Al Quaeda võitlejat, seda küll teise, mitte esimese lasuga. Selliste ülisuurte kauguste korral on tabamiseks vaja nii oskust kui ka õnne. Viimase näite korral hinnati nii, et 60 protsenti langes oskuste, ülejäänu õnne arvele.


Kuidas hinnata

Teise maailmasõja ajal peeti tippsnaiprite arvestust sõltumatut kinnitust leidnud tabamuste arvu järgi, kusjuures parimatel küündis see üle 500. Omal ajal saime lugeda legende Vene täpsetest kaugtulistajatest sõja päevil. Nüüd on aga selgunud, et paljud neist ei vasta tõele. Märkimist väärivad aga Soome snaiprid Simo Häyhä ja Sulo Kolkka, kes suhteliselt lühikese Talvesõja jooksul suutsid hävitada üle 400 vastase, ja seda ilma optilise sihikuta vintpüssiga. Snaiprioskuste kogu arsenali valdamise üheks paremaks näiteks loetakse aga USA snaipri Carlos N. Hathcock II saavutust Vietnami sõjas, kus ta nelja päevaga roomas märkamatult umbes 900 meetrit üle lageda lahinguvälja, kõrvaldas ligi 600 meetri kauguselt tabava lasuga vastaste kindrali ja jõudis elusalt omade juurde tagasi.

Lisaks äsja kirjeldatud sõduritele nimetatakse snaipriteks ka laskureid, kes täpsusrelvaga, nii poolautomaatse vintpüssi kui ka automaadiga, annavad oma lahingüksuses täpset tuletoetust. Nende relvad ei ole küll nii täpsed kui päris snaipritel, samuti pole nad üldiselt ka nii head laskurid.

Enamikus riikides kasutatakse snaipreid veel politsei eriüksustes, et võidelda pantvange võtnud terroristidega. Siingi on vajalik suurepärane laskeoskus, laskekaugused on aga enamasti varem kirjeldatuist mõnevõrra väiksemad.


REIN-KARL LOIDE (1942) on Tallinna Tehnikaülikooli professor, füüsika-matemaatikadoktor.



Rein-Karl Loide