Nr. 6/2005


Nobeli teadusauhinnad 2005
Füsioloogia ja meditsiin

Helikobakteri seljatasid tavalised arstid

Tänavune füsioloogia ja meditsiini Nobeli preemia omistati Austraalia arstidele Barry J. Marshallile ja Robin Warrenile maolimaskestapõletiku ehk gastriidi, mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandi ning maovähi tekitaja Helicobacter pylori avastamise eest 1982. aastal.

Avastuse-eelne periood

Mao limaskestas leiduvaid baktereid on paljud uurijad kirjeldanud juba sajandeid tagasi. Neid nähti tavalise mikroskoobi, hiljem elektronmikroskoobi ja 1970. aastate lõpul skaneeriva elektronmikroskoobi all. Hoolimata sellest, et mao limaskestas leiti ka bakterite elutegevuses tekkivat produkti ureaasi, ei omistatud neile bakteritele haigusi tekitavat rolli ja baktereid maos peeti juhuslikeks. Kuna ka mikrobioloogidel ei õnnestunud neid baktereid nende omaduste uurimiseks maost võetud proovidest välja kasvatada, näis see kinnitavat, et maolimaskestapõletik ei saa olla tingitud bakteritest. Nii jäidki viited bakteritele maos pikka aega tähelepanuta, peamiseks põhjuseks levinud arusaam, et maos on happeline keskkond ning see on bakteritele sobimatu. Samas oli maolimaskestapõletik levinud haigus, mis esines alati koos mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandiga.

Eestis uuriti maolimaskestapõletiku esinemist elanikkonnas 1970. aastatel Kaljo Villako juhtimisel. Leiti, et 78 protsendil uuritutest esineb maos põletik, mis on kroonilise kuluga ja areneb aastate jooksul raskemaks. Kui tänane Nobeli preemia laureaat Barry Marshall hakkas 1981. aastal tegelema mao limaskestas leiduvate bakteritega, leidis ta artiklid Eestis tehtud uuringute kohta, saades neist kinnitust, et maolimaskestapõletik on sagedane probleem, mille põhjused vajavad uurimist. Oma uurimistee algusest kirjutab Barry Marshall üksikasjaliselt 2002. aastal, Helicobacter pylori avastamise 20. aastapäeval välja antud raamatus “Helikobakteri pioneerid”, kus ta räägib ka sellest, kuidas Eestis tehtud gastriidiuuringud on toetanud tema Nobeli preemia väärilise avastuse sündimist.


Avastuse-järgne periood 1982–-2005


Helicobacter pylori infektsioon – kroonilise gastriidi, kaksteistsõrmiku- ja maohaavandi ning maovähi tekitaja

Esimene publikatsioon Helicobacter pylori (tol ajal kasutati nimetust Campylobacter pylorum, Helicobacter pylori nime sai bakter hiljem – 1989) kohta ilmus 1982 ajakirjas Lancet. Algul oli avastajatel raske võita poolehoidjaid, sest senine arusaamine maohaiguste põhjustest oli bakteriaalset põhjust välistav. Magu toodab soolhapet, mille sisaldus maos on haavandite korral tõusnud, ja happelises keskkonnas ei suuda mikroobid püsida. Barry Marshalli ja Robin Warreni avastuseni olid maohaiguste tekkepõhjused üles ehitatud happe mao limaskesta seedivale teooriale, soodsa foonina käsitleti seejuures stressi ja väära toitumist. Samas aga saadi siiski aru, et ülaltoodud põhjustega on raske seletada, miks klassikaliste bakteriaalse põletiku tunnustega maolimaskestapõletik peaks tekkima happe toimel. Hakates uurima bakteri osalust maolimaskestapõletiku tekkes, mao happetootmises ja haavandite tekkes, leiti, et just bakter täidab senistes arusaamistes oleva lünga. Teisisõnu – annab seletuse, miks maohape tekitab haavandi ning miks haavanditele alati eelneb maolimaskestapõletik. Nimelt tekitab mao limaskesta limakihis soodsas keskkonnas paiknev helikobakter toksiinidega maolimaskestapõletikku, see omakorda vähendab mao limaskesta kaitsevõimet happe toimele ning nii luuakse soodsad tingimused haavandi tekkeks. Veelgi enam: maolimaskestapõletik on krooniline protsess, sest bakter püsib mao limaskestas aastaid. Ajaga põletik süveneb, kuni mao limaskesta näärmed kaovad, ning tekivad nn mao vähieelsed limaskestamuutused. Need loovad omakorda eeldused maovähi tekkeks.

Aastaks 2005 on selge, et mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandit, mis varasema raviga küll paranes, kuid ei õnnestunud kunagi vältida haavandi uut ägenemist, saab terveks ravida antibakteriaalsete vahenditega kombineerituna hapet pärssivate vahenditega. Uue kompleksraviga saadakse jagu haavandist kui seni kroonilisest, korduvalt ägenevast haigusest. Kasutusel on kaksteistsõrmiku- ja maohaavandi seda avastust silmas pidavad ravijuhised, mida patsientide ravimisel arvestatakse kogu maailmas ja ka Eestis. Muidugi eelnesid neile ravijuhistele hulgalised uuringud, konsensuskokkulepped, avaldatud on sadu artikleid jne. Paljud teadlased kogu maailmas on teinud intensiivseid uuringuid, on arenenud koostöö baasteadlaste – immunoloogide, mikrobioloogide, geneetikute jt – ning praktiseerivate arstide – gastroenteroloogide, kirurgide, perearstide, lastearstide – vahel. Nobeli preemia omistamine on kinnituseks, et helikobakteri osa haavandite patogeneesis ja ravis on tõestatud.

Helicobacter pylori leviku teed, nakatumine lapseeas ja haiguste ennetamine

Teades helikobakteri infektsiooni leviku teid, saab nakkust vältida. On leitud, et nakkus on klassikaline nn mustade käte nakkus, selle levik sõltub hügieeniharjumustest, vee kvaliteedist, kuid ka toidust – rohke soola ja vähene C-vitamiini sisaldus soodustab nakatumist. Nakatutakse lapseeas ning nakkus kestab kogu elu. Kui lapseeas õnnestub infektsiooni vältida, tekib seda hiljem harva. Kõrge arengutasemega riikides on helikobakteri infektsioon vähenemas. Paljudes maades, näiteks bakteri avastamise maal Austraalias, lastel seda enam ei leita ning täiskasvanuil on mao- ja kaksteistsõrmikuhaavand ning maovähk saanud haruldaseks haiguseks.


Helicobacter pylori uuringud Eestis

Eestis alustati helikobakteri uuringuid kohe pärast esimese bakteri kohta käiva informatsiooni ilmumist, ning Eesti meditsiiniajakirjas ilmus esimene artikkel 1986. aastal. Selgus, et Eestis elanikkonna uuringutega kogutud mao limaskesta proovitükkides leidus helikobakterit 78 protsendil täiskasvanuist ning neil oli alati gastriit. Vereseerumi antikehade esinemissagedus oli veelgi kõrgem, keskmiselt 90 protsenti. Esimene selleteemaline meditsiinidoktori väitekiri Eestis – H.-I. Maaroosi “Maohaavandi loomulik kulg ja seos kroonilise gastriidi ning Helicobacter pyloriga” – valmis 1991. Järgnevate aastate jooksul on Eestis kaitstud 15 doktoriväitekirja helikobakteriga seotud mikrobioloogilistest, immunoloogilistest ja kliinilistest probleemidest.

Erilist tähelepanu väärivad laste helikobakteriuuringud. Eestis on lastel selle esinemissagedus vereseerumi antikehade järgi üle 50 protsendi ning see on palju suurem kui naaberriikides Rootsis ja Soomes. On teada, et Helicobacter pylori nakatumises toimib nn kohordifenomen – varem sündinud inimestel on infektsiooni sagedamini kui hilisemates sünnigruppides. Viimane Eestis läbi viidud uurimus selgitas laste nakatumise dünaamikat 1991. ja 2002. aastal. Eesti laste nakatumine on kümne aastaga vähenenud 42 protsendilt 28 protsendile. Seega on loota, et Eestis hakkab vähenema tulevikus ka mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandi ning maovähi sagedus esmalt seoses otstarbeka raviga ja samas ka vähema nakatumisega lapseeas.


Helicobacter pylori uuringute tulevikusuunad

Helikobakteri uuringud jätkuvad. Seda kinnitas Euroopa Helicobacter pylori 18. konverens Kopenhaagenis, mis toimus oktoobris 2005 – vahetult pärast Nobeli preemia väljakuulutamist. Kliinilistest probleemidest on tähelepanu all maovähi tekkemehhanism ja ravi seoses Helicobacter pyloriga. Maovähi teket on uuritud helikobakteriga nakatunud kõrbehiirtel. Neil tekkis maovähk, mille arengut õnnestus antibakteriaalse raviga pidurdada. Intensiivselt tegeletakse Helicobacter pylori infektsiooni vastase vaktsineerimise väljatöötamisega, sest maailmas on see infektsioon veel paljudes paikades väga sagedane, sellesse on nakatunud kaks miljardit inimest. Ning endiselt on sage haigestumine maohaigustesse ning nende eluohtlikesse tüsistustesse.

Tegeletakse ka helikobakteri erinevate tüvedega, uuritakse nende osa mitmete muude haiguste, nagu ateroskleroos, aneemia, Parkinsoni tõbi, maksahaigused ja kõhunäärmehaigused, tekkes. Helikobakteri infektsioon on krooniline organismi kurnav haigusseisund ning seepärast on põhjust seostada seda mitmete organsüsteemide haiguste tekkega.

Helicobacter pylori on mikroob, mille geneetiliste omaduste järgi saab projitseerida inimkonna arengut tuhandeid aastaid tagasi ning jälgida rahvaste migratsiooni üle kogu maailma. On avastatud Aafrika tüved, Euroopa tüved ning Ida-Aasia tüved, mille omavahelised kombinatsioonid tänapäeval annavad informatsiooni mineviku kohta.


Nobeli meditsiinipreemia 2005 sõnum

Kindlasti peaks kõiki arste julgustama astuma teadusteele fakt, et Nobeli preemia said päris tavalised, avastuse momendil oma kliinilist tööd tegevad arstid, kes analüüsisid kliinilist probleemi teadusmeetoditega, oskasid leida asjakohast kirjandust ning analüüsida ja järeldusi teha varasematest uuringutest. Barry Marshall oli avastuse hetkel meie Eesti mõistes resident, Robin Warren kliiniku patoloog.

See avastus õpetab, et meditsiiniline mõtlemine peab olema paindlik, arvestama uuega ning liigne jäikus võib aastateks arengut peatada. Kuigi bakterit nähti juba ammu, ei suudetud olla üle uskumusest, et bakteri olemasolu maos on võimatu. Niisiis – selleks, et uut leidu hinnata, peab ka uskuma, et probleemide erinevad lahendused on võimalikud.

Antud avastus tõestab, et teadustöö võlu ongi selles, et mingil momendil tehtud uurimus, nagu antud juhul Eestis Helicobacter pylori eelsel ajastul tehtud maolimaskestapõletiku uuringud, võib osutuda väärtuslikuks andmebaasiks uuele suunale ning värskeid avastusi toetada.

Helicobacter pylori uuringud on ühendanud erinevate valdkondade uurijaid, tekkinud on uurijaterühmad, sealhulgas ka Eestis, kuhu kuuluvad kõrvuti erinevate erialade arstid, mikrobioloogid, immunoloogid, molekulaarbioloogid ja geneetikud. See avastus on stimuleerinud kõikide nende valdkondade arengut.

Ja lõppkokkuvõtteks võitis sellest avastusest kõige rohkem patsient – talle anti võimalus tervistuda kroonilisest elukestvast ja ohtlikust haigusest.


HEIDI-INGRID MAAROOS (1942) on meditsiiniteaduste doktor, Tartu Ülikooli arstiteaduskonna professor.



Heidi-Ingrid Maaroos