Salamanca on iidne Hispaania linn, mille ülikool, väidetavalt vanima ülikooli-raamatukoguga, asutati juba 1218. aastal. Just sinna kogunesid südasuvel 36. rahvusvahelisest füüsikaolümpiaadist (RFO) osavõtjad – 340 võistlejat 72 riigist. Võistlus oli üle hulga aja jõudnud jälle Euroopa pinnale.

Korraldusliku külje pealt jätkus aasialikult luksuslik joon, mille juurde kuulus näiteks priiskav majutus, nii nagu see oli Lõuna-Koreas 2004, Taiwanil 2003, Indoneesias 2002, Türgis 2001 ja Hiinas 1994. Võistlejatele pakutavate ülesannete valikult paigututi aga selgelt oma lähinaabri Itaalia (1999) kõrvale. Teisisõnu, ülesanded olid oma loomult lihtsad, nõuded iseseisva mõtlemise ja loomingulisuse osas viidud miinimumini – muu hulgas olid paljud lihtsad valemid ülesande tekstis tarbetult ette öeldud – ning kus määravaks sai veatu ja kiire kirjutamine. Ära kulus ka sorav lugemisoskus, sest ülesanded olid enneolematult pikad (antud asjaolu üritati varjata tavatult väikese kirjafondi kasutamise abil). Suundumus ülesannete tekstide pikenemisele on läbi aastate olnud selgelt jälgitav, näiteks olid 1980. aastate alguse tekstid viimase kümne aasta omadest 4–5 korda lühemad. Ometigi näis, et kasvutrend oli peatunud seitse aastat tagasi mõistliku ülempiiri saavutamisel. Sedapuhku aga olid autorid üritanud muuta oma ülesandeid huvitavamaks ajalooliste seikade ning filosoofilist laadi heietuste sisse põimimisega – paraku arvestamata, et võistlejate aeg on piiratud viie tunniga.

Kümne päeva sisse mahtus üsnagi tavapärane programm: ülesannete arutelu, viimistlemine ja tõlkimine (juhendajate poolt; kahes osas, eksperiment ja teooria eraldi) ning nende lahendamine (võistlejate poolt; kaks korda viis tundi), tööde hindamine, organisaatorite ja juhendajate “vaidlused” (hinnete kooskõlastamine), ekskursioonid ja kultuuriüritused (vaadati flamenko etendust, kuulati loengut don Quijotest, kus loeti ette ka peatükk hispaaniakeelset Cervantese teksti). Väikese pettumuse valmistas see, et üks päev kulutati puhtalt puhkamisele linnalähedase hotelli basseiniga aias. Õpilaste, juhendajate ja korraldajate sõbrunemisüritusena oli see muidugi tore, kuid sama päev oleks hädasti ära kulunud võistlustööde õiglasema hindamise tagamiseks. Harilikult on organiseerijad hinnanud töid kahes voorus; teine ring on selleks, et keskenduda kohtadele, kus on suured lahknevused nende ja juhendajate antud hindepunktides. Tänavu piirduti ühe vooruga; selle tulemusena polnud kõiki hindamise ebatäpsusi lihtsalt võimalik “vaidlusteks” ette nähtud aja jooksul ära klaarida.

Eesti võistkond Tartu Ülikooli materjaliteaduse instituudi professori Jaak Kikase ja Tallinna Tehnikaülikooli küberneetika instituudi vanemteaduri Jaan Kalda juhendamisel läks võistlustulle mõnevõrra optimistlikumalt kui harilikult, sest Siim Ainsaarel oli taskus mullune pronksmedal Lõuna-Koreast ning neljast ülejäänud võistlejast kolmel oli ette näidata aukiri. Paraku ei soosinud meie võistlejaid ei ülesannete iseloom (tahtnuksime raskemaid) ega ka õnn (Aleksandr jäi napilt medalita).

Milliseid ülesandeid siis lahendada tuli? Näiteks esimene teooriaülesanne, õnnetus tehiskaaslasega, vaatles geostatsionaarse tehiskaaslase orbiidi muutmist talle orbiidiga ristsuunalise impulsi andmise teel. Teises ülesandes uuriti elektromotoorjõu tekkimist liikuvates juhtides; ülesande algusosa on toodud allpool. Kolmas ülesanne oli pühendatud pilus gravitatsioonivälja mõjul liikuvate neutronite liikumisele, kusjuures tuli võrrelda klassikalise ja kvantmehaanika järeldusi. Eksperimentaaltöös määrati Plancki konstanti, uurides hõõglambi kiirgusvõimsuse sõltuvust temperatuurist. Selleks mõõdeti hõõglambi ja valgustundliku takisti takistust.

Kuldmedali saamiseks oli vaja koguda 45 punkti, hõbe maksis 41, pronks 32 ja aukiri 21 punkti. Absoluutseks võitjaks tuli Ungari noormees, kes kogus 47,7 punkti 50-st võimalikust. Nii kõrget summat pole viimase kümmekonna aasta jooksul saavutatud (lihtsad ülesanded!). Mitteametlik riikide pingerida algas Hiina, Iraani, Lõuna-Korea, Valgevene, Ukraina ja Ameerikaga. Eesti oli 25. kohal. See tähendas, et Euroopas olime üheteistkümnendad ja Põhja-Balti piirkonnas esimesed. Teist aastat järjest ei jäänud ükski Eesti võistkonna liige tühjade kätega.

Tulemuste protokoll:

Siim Ainsaar, Tallinna Reaalkool, 12. klass, pronks, 33,9 punkti

Aleksandr Morozenko, Narva Humanitaargümnaasium, 12. klass, aukiri, 30,4 punkti

Holger Haas, Pärnu Koidula Gümnaasium, 11. klass, aukiri, 25,1 punkti

Mattias Linnap, Tallinna 21. Kool, 12. klass, aukiri, 24,9 punkti

Dmitri Derkatsh, Tallinna Läänemere Gümnaasium, 12. klass, aukiri, 21,3 punkti

Et füüsikute seltskond hästi esines ja sõiduga rahule jäi, selle eest võlgneme tänu Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumile.

Katkendi ülesandest “Elektriliste suuruste absoluutmõõtmised” leiab huviline trükinumbrist.

JAAN KALDA on TTÜ Küberneetika Instituudi vanemteadur, oli võistkonna üks juhendajaid.