Nr. 1/2006


Intervjuu
Teadus on olelusvõitlus

Tänapäeva teadlane ei saa olla nohik

Eesti Vabariigi presidendi kultuurirahastult 2005. aasta noore teadlase preemia saanud SULEV KÕKSi intervjueeris KAILI KASEORG.

We need very much a name to describe a cultivator of science in general. I should incline to call him a scientist.

Meil oleks väga vaja nimetust, kirjeldamaks kõige üldisemalt teadusega tegelejat. Ma kaldun sinnapoole, et nimetada teda teadlaseks.

William Whewell, oskussõna teadlane esmakasutus kirjasõnas, 1840




Tartus elades on mulle jäänud mulje, et umbes pooled silmapaistvad ja ülikooliga seotud inimesed ongi pärit siinsetest koolidest – kas Tamme gümnaasiumist või Miina Härmast või Treffnerist. Oled ehk Sinagi Tartu mailt pärit?

Ei ole. Mina olen pärit Pärnust. Ja mulle on jäänud mulje, et enamik andekaid inimesi tuleb just Pärnust (naerab). Aga ma ei tea, miks see nii on. Eks need, kes Tartus elavad, lõpetavad siin ka kooli. Ja Tartus on ju ka muid koole kui Tamme või Härma. Edasi ongi loomulik jätk Tartu ülikool. See on tartlastele mugav tee. Aga need, kes pärit Pärnust, nagu paljud minu klassikaaslased, läksid enamasti Tallinna, näiteks tehnikat õppima. Muidugi tulid ka minu klassikaaslastest paljud Tartusse arstiks või näiteks veterinaariat õppima. Mina ise käisin bioloogia eriklassis. Aga miks näiteks tammekaid tundub palju olevat? Tamme gümnaasiumis töötab minu teada keemia või bioloogia eriklass. Ja kui sina puutud siinkandis kokku enamasti arstiharidusega inimestega, siis ka suur hulk keemikuid on sellest koolist tulnud.

Aga üldiselt – andekaid inimesi on igal pool.


On palju hilisemas elus andekaid inimesi, kes väiksena jalgpalli taovad, ja teine hulk lapsi, kes on lootusetud nohikud. Sind vaadates ei arva küll, et Sa kunagi nohik oleksid olnud, pigem ikka seda jalgpalluri tüüpi. Räägi natuke oma kooliaegsest elust Pärnus.

Jah, mina ei olnud nohik, pigem selline kraade tüüpi, väga aktiivse loomuga. Eks see on minu ellu oma jäljedki jätnud – mul on nägu armiline (naerab). Juba enne kooli suutsin ennast igal pool puruks kukkuda, igale poole ronida, ning kooliajal mängisin üsna kõvasti ka jalgpalli. Olin tõsine spordimees. Mis mulle sealjuures ei meeldinud, oli see, et jalgpall polnud päris eestlaste spordiala, kuigi vähemalt Pärnus eestlased seda palju mängisid. Igatahes hakkas see lõpuks pinda käima (jälle naerab) ning ma loobusin jalgpallist. Üks põhjusi oli muidugi ka Vene-aegne elu, kus jalgpallil polnud suurt perspektiivi. Moskva Dünamo või Moskva Spartak või Kiievi Dünamo oleks ka muidugi hea tase olnud, aga keskkooli ajal hakkasid mulle juba rohkem bioloogia ja keemia meeldima.

Selles mõttes olin ma koolis küll nohik, et õppisin väga hästi ja mul olid väga head hinded. Kuid käitumisega oli probleeme ning ka suu ei seisnud vakka. Nagu see siiani on. Hiljem, kui hakkas kujunema bioloogiahuvi, kulus ka vaba aeg bioloogiateemaliste raamatute lugemisele. Nii tärkas huvi arstiteaduse vastu. Kusjuures see ala meeldib mulle siiamaani – arvan, et see on üldse kõige parem asi, mida õppida. Sealt alates pole mul ei vaba aega ega hobisid.


Kes suunas Sind tegema asju paremini ja süvenenumalt? Vanemad? Õpetaja?

Kõige otsesemalt ikkagi vanemad, ema ja isa, aga ka vanavanemad. Mu vanemad on olnud kogu elu hästi töökad ja usinad ning mulle oli maast madalast selge, et kui sa tööd ei tee, lähevad asjad untsu. Elu tuleb lihtsalt korras hoida – see on nagu kodu korrastamine, et kui sa sellega ei tegele, siis sigineb mustus ja kõnts. Nii on ka tööasjadega: kui sa neid ei tee, kasvavad nad üle pea.

Õpetajatest meeldis mulle eriti matemaatikaõpetaja, tema oli minu varasema kooliaja üks positiivsetest mõjuritest. Heli Endrekson oli tema nimi. Ta oli selline sümpaatne ja kena naisterahvas, kes tundus tõsine ning kuidagi tugev nii vaimselt kui füüsiliselt. Aga kuna mulle meeldis koolis käia, mõjutas mind üks või teine õpetaja edaspidigi. Teiste hulgas bioloogiaõpetaja Aina Laagus, kes oli meeldiv ja suutis oma aine huvitavaks teha. Sealt see huvi kasvama hakkas.

Ülikoolis on suuremaid mõjutajaid olnud kaks: ülemus ja kolleeg füsioloogia instituudist Eero Vasar ning praegune Eesti Maaülikooli rektor Alar Karis. Tegelikult on ka kolmas õpetaja – doktorantuuri ajal oli selleks TÜ tehnoloogia instituudi direktor Mart Ustav. Tema on mulle õpetanud baasmolekulaarbioloogiat, Alar Karis transgeenset poolt ning Eero Vasar psühhofarmakoloogiat ja neuroteaduse poolt. Eero ja Alar on mu head sõbrad siiani.


Ja siis – lihtsalt hakkasid arstiks?

Keskkooli lõpus ma nii mõtlesin. Kui sa ei oska midagi erilist ja pole üliandekas, siis mida sa ikka teed – lähed arstiks õppima (naerab). Arstiks õppimiseks ei ole vaja olla eriliselt andekas, need on lihtsad inimesed. Samas on arstiharidus hea näide sellest, kuidas suure tööga on võimalik saada hea haridus, hea amet ning väga huvitav töö. Otseselt ei vaja arst tõesti mingeid andeid, kuigi kirurgil võiks ju osavad käed olla. Arsti puhul on oluline pragmaatiline ja talupoeglik suhtumine: alati tuleb lähtuda patsiendi seisukohast, ideoloogiast, et sa pead leevendama selle konkreetse persooni vaevusi, kellega sa parasjagu tegeled. Loogika, mis määrab, on teistsugune kui ehk muude elukutsete puhul. Arst arvestab alati mitte üldist, vaid konkreetse isiku heaolu. Arst on julgem tegema talupoeglikke otsuseid: sinu käes lihtsalt on nii palju, et sa pead suutma otsustada. See on arstihariduse suur pluss, et mul on julgus teha õigel hetkel otsuseid ning ma ei karda ka valesid lahendusi pakkuda. Minu arust on vale otsus ikka parem kui asjadest üldse mitte midagi arvata.

Jah, mulle meeldib arstitöö siiamaani, kuigi ma arstina ei tööta.


Sa said 2005. aastal noore teadlase preemia. Ehk on sel preemial mingi laiem tähendus? Ehk on nii, et Sa mõistsid sel hetkel, et see, mida Sa teed, on oluline paljudele, ning Sa oled sedakaudu saanud olulise tagasiside, nimetagem seda siis ühiskondlikuks tagasisideks?

Jah, loomulikult. Jätamegi selle rahalise poole kõrvale. Ma ütlesin ka presidendile, et see pole tunnustus minule, vaid ma võtan seda kui au meie grupile ja kogu sellele tegevusele, mida oleme viimased aastad viljelenud. Samas on seesugune ajakirjanduslik elevus tunnustuse ümber väga tervitatav. See annab hea võimaluse tutvustada, mis on teadus ja kes on teadlane, ning populariseerida seda kõike eeskätt Eesti noorte hulgas. Teadlased pole enam ammu toatuhvlites nohikud, kes nokivad nina ja kannavad pakse prille ning ei tea ilmaelust midagi.


On ka selliseid!

Noh, on ka, aga see on Vene-aegne mentaliteet. See on Nõukogude aeg, mis neis inimestes edasi elab. Läänemaailmas pole ükski teadlane nohik. Teadus on olelusvõitlus. Sisuliselt on teadlane füüsilisest isikust ettevõtja. Ta peab saama ise uurimisraha, see on igal pool nii. Ta peab ise granti kirjutama, ise meeskonna komplekteerima ja seda meeskonda edukalt juhtima, et see viiks mingisuguse tulemuseni. Mõnedes ülikoolides on nii, et ülikool lihtsalt hoiab inimest kohal, mängides n-ö puhvri rolli. Et kui sa kolm, neli või viis aastat granti ei saa, siis vähemalt sinu suund jääb elama, sinu meeskond jääb elama. Aga kui saad grante juurde, võid hakata meeskonda kasvatama. Konkurents – pean silmas just raha peale – valitseb teaduses kõige ehedamal kujul. Teadlane ei saa mingil juhul olla nohik. Ta peab aru saama, kuidas toimib poliitika, kuidas jagatakse raha, kuidas granti üldse kirjutatakse. Peab aru saama, mis toimub grandi retsensentide peas. Põhimõtteliselt peab teadlane suutma grandi niimoodi kokku kirjutada, et retsensent saaks sellest aru ja et see talle ka meeldiks. Ei tohi hakata targutama ja tühja juttu ajama. Kehtivad teatud reeglid ja kui sa neid ei valda, siis ei saa sa edukas olla – sa lihtsalt ei saa raha.

Iseasi on see, et konkurents on väga jube. Eestiski hakkab juba tekkima korralik võistlus, kuigi meil on teadusraha nii vähe, et konkurents on tappev. Välismaal on mõnede grantide puhul konkurents lausa niisugune, et raha eraldatakse kümnendikule taotlustest. Samas on grandid suured ja need, kes raha saavad, elavad hästi. See on tihti elu ja surma küsimus. Mitte küll otseselt, sest nagu öeldud, ülikoolid n-ö puhverdavad. See on põhjus, miks võetakse overheadi – et pidada samal ajal ülal teisi, vähem edukaid.


Noore teadlase preemia laureaadina oled ehk märganud, et selle tunnustuse on leidnud vaid reaal- ja loodusteadlased. Miks see sinu arvates nii on?

Ma ei ole humanitaarteadlane, ma ei oska seda ehk niimoodi kõrvalt vaadates kommenteerida. Teisalt on mul doktorikraad, ning ehkki mitte pikk, siis ometigi täiesti piisav teadlase staaž ja kriitikameel, et väita: Eesti humanitaarteadus kiratseb igast otsast.

Ma ei tahaks nimesid välja tuua, sest leidub ka gruppe, kes tegelevad vahvate asjadega. Mulle meeldivad näiteks Enn Veldi sõnaraamatud. Tema on asjalik filoloog, selline, nagu üks humanitaarteadlane olema peab, tegeleb oma asjaga ja on professionaal. Aga üldiselt ma pigem leian, et meil ei ole humanitaarteadlasi. Arvan, et Eesti üks suuremaid mõtlejaid, või siis vähemalt inimene, kes üldse mõtleb, miks me oleme ja mida me teeme, on Peeter Olesk. Või Enn Soosaar. Nemad on esseistid ning kirjutavad asjadest huvitavalt. Kuid üldiselt tundub, et meie humanitaarteadlased ajavad seda sama kommunistlikku propagandat, mida Vene ajal. Kui kirjutatakse, et Eero Loone on eesti filosoofia isa ja õpetaja, siis ma ütlen, et Eesti filosoofiaga on midagi väga mäda. No kuulge, kui üks paadunud kommunist on nende kõigi õpetaja! Asi on täiesti käest ära. Ja probleem pole üldse mitte rahapuuduses, neil pole vähem ressursse, eriti kui vaadata sihtfinantseerimise teemasid ja rahasid. Ja mis on nende kuluvahendid ja mis on meie kuluvahendid! Võib-olla ei paista humanitaarid väga silma, ei tea, aga olukord tundub nutune.


Hetkel töötad füsioloogia instituudis vanemteadurina, juhendad uurimistöö kõrvalt seitset doktoranti ja viit magistranti. Kas raske pole või võib siin paralleeli tõmmata näiteks suure perega, kus elu toimib hästi siis, kui kohustusi osatakse delegeerida ja usaldatakse üksteist?

Põhimõtteliselt ainult nii see saabki toimida. Meil on iga nädal aruandekoosolek, kus räägime oma tööst. Kõik peavad kohal olema ja andma selgitust, kui ei ole. See on distsipliini pool. Aga muidu on igaühel oma selge ülesanne ning selle töö tegemise tagajärjel on neil võimalik tulemus publitseerida ja oma doktorikraad kaitsta. Ollakse seotud mitme projektiga, nagu ikka. Aga kõige olulisem on see, et inimestega peab suhtlema, kogu aeg peab käsi olema pulsil, et ei kaoks ettekujutus, kus maal asjad on. Kui on probleeme, tuleb neist rääkida ja kitsaskohad lahendada. Üldiselt peab igaüks mõistma, miks ta oma tööd teeb. Samas peab ka juhendaja alati seletama, miks miski asi vajalik on. Inimesel peab olema terviklik nägemus igast projektist ja igast töölõigust. Aga ega ma neid inimesi üksi juhenda, Eero Vasar teeb samamoodi seda tööd, temata poleks juhendamine võimalik. Ta näeb asju teistmoodi kui mina ning see on hea ja tervistav. Kui me mõtleksime ühtemoodi, oleks asi varsti kraavis. Aga ega see ühtne pere ei tööta ka nii, et muudkui laulame üksteisele, kui tublid me oleme, seal lendab vahetevahel ka verd ja pisaraid, vallanduvad kõige teravamad emotsioonid, sõnavara läheb karmiks. Osalt on nende koosolekute mõte selles, et üks või teine asi üksteisele ära põhjendada. Asi pole ju enese maksmapanekus, sisuline arutelu on alati kõige olulisem. Iga päev ma igaühega tegeleda ei jõua, aga nädalaga suudan ringi peale teha küll.


Kuidas Su päev on jaotatud? Kas doktorant, kes soovib midagi küsida, võib kohe tulla, või peab ta näiteks mingit kellaaega ootama? Pean silmas just seda, et pagana raske on vist millessegi süveneda, kui kogu päev on hakitud.

Mul on tegelikult hakitud päevarežiim. See on natuke väheefektiivne, aga toimib, kuna inimesed on nii erinevad. Mõni tuleb laborisse kell kaheksa, mõni kell üksteist, ja küsimused tekivad erineval ajal. Üldiselt on meil kokkulepe, et mulle võib helistada ööpäev läbi. Ja kui mõni küsimus ikka lahenduseni ei jõua või pole julgust rääkida, siis tuleb minna välja õlut jooma. Klaasi taga küsitakse ikka ära.


Sa oled lõpetanud Tartu ülikooli arstina, samas omad doktorikraadi molekulaarses biomeditsiinis. Ma saan aru, et sel ajal, kui Sina hakkasid liikuma molekulaarse teaduse suunas, hakkas see teadusvaldkond Eestis alles populaarsust koguma. Miks Sinust siiski arsti ei saanud?

Molekulaarbioloogia on Eestis kogu aeg populaarne olnud. Arstiteaduskonnas oli ta muidugi nõrk, aga bioloogia- ja geograafiateaduskonnas väga hea. Doktorantuuris ma olingi biogeos.

Miks minust arsti ei saanud? See on hea küsimus. Mul on nimelt üks kaasasündinud häire (naerab) – mind segab minu empaatiavõime. Niipalju kui ma arstina praktiseerisin ja haigetega kokku puutusin, hakkas mind lõpuks häirima töö koju kaasa võtmine. Erinevad elusaatused hakkasid kogu aeg kaasa tiksuma ja see ikka häiris küll.

Teine moment kogu asja juures on see, et teadus on mittekonventsionaalne, ta ei ole nii konservatiivne. Arstina töötades ei saa päris kõike teha, näiteks katseid patsientidega. Seal on kindlad ravistrateegiad ja nende muutmiseks on oma reglement. Ühesõnaga, mind hakkas huvitama, mis on haiguste taga, ja ainus tee selle selgitamiseks on molekulaarbioloogia.

Muidugi ei tegele me ainult molekulaarbioloogiaga, see on pigem sümbioos molekulaarbioloogiast, psühhofarmakoloogiast ja füsioloogiast. Katsume säilitada terviklikkust. Arstiks õppimine aitas saada üldpilti, molekulaarne tase sinna juurde võimaldab asju süvitsi uurida ja detailideni lahti harutada. See pakub intellektuaalset lõbu. Teaduse juures meeldibki mulle intellektuaalne vabadus, millega kaasneb loomulikult ka vastutus – seda ei tohi kuritarvitada. Viimane tähendaks lihtsalt logelemist ja lõpuks rajalt maha võtmist. Teaduses saab üsna suuresti oma käekäiku mõjutada.


Eriti kui olla vanemteadur, nagu Sina?

Eriti kui olla vanemteadur. Aga ka varem, näiteks doktorantuuris, kui kõvasti tööd teed ja huvitavaid tulemusi saad. Vaja on olla enam-vähem edukas, mingit hullu teadust ei peagi kokku keerama – kui oled tubli, jääd igal juhul silma, saad järgmise koha, võimaluse edasi areneda.

Vanemteaduri koht on muidugi väga hea. See on parimaid akadeemilisi töökohti. Administratiivne vastutus on olematu, kuid juhid siiski meeskonda.


Kuidas on Sinu suhe õppetööga?

Õppetööd teen hästi vähe. Mul on üks loengukursus, nüüd lisandub teine: hakkan farmaatsiaüliõpilastele lugema kursust biotehnoloogiast farmaatsias. Aga eks doktorantide juhendamine on ka õppetöö. Veel teeme tudengitele teadusseminare, tutvustame neile teaduse võimalusi – uusi arutelusid ja artikleid. Arstiüliõpilased ning mõned psühholoogiatudengid saavad meie juures ka katseid teha. Seegi on puhtalt õppetöö.


Räägime nüüd sellest, millega tegeled. Uurid oma töögrupiga molekulaarsel tasemel seda, kuidas teatud geen arvatavasti vastutab ühe bioaktiivse aine saamise eest. Kui see geen ei toimi, võib see viia ärevus- ja meeleoluhäirete tekkeni. Esitan nüüd urmasotiliku küsimuse, et kuulge, doktor Kõks, mida te räägite – depressiooni ja ärevushäireid on uuritud tõenäoliselt aastakümneid ja pehmelt öeldes essugi ei saada aru. Põhjuseid leitakse nii geenidest, keskkonnast kui neist mõlemast koos. Ja teie ütlete, et leidsite geeni? Kas nii lihtne see ongi?

Alustame siis päris algusest. Meeleoluhäireid on uuritud juba sadakond aastat. Nende bioloogilise tausta uurimine on kestnud kindlasti üle saja aasta ja selle juured ulatuvad Tartu ülikooli. Uues anatoomikumis, kus asus füsioloogia instituut, töötas 19. sajandil selline mees nagu Emil Kraepelin, kellele pühendatakse muide lähiajal – kas veebruaris või märtsis – ka üks konverents. Belletristilises keeles kutsutakse teda moodsa psühhiaatria isaks. Kraepelin hakkas tegema Tartus uuringuid vabatahtlikega ja see oli oluline edasiminek psühhiaatria valdkonnas. Kraepelini teine oluline panus oli see, et ta hakkas eristama psühhoose muudest haigustest, defineeris ära skisofreenia. Ta pani sellele nimeks dementia praecox ehk siis varajane dementsus. Varem olid kõik olnud lihtsalt vaimuhaiged, vahet polnud, kas tegu oli depressiooni või skisofreeniaga. Kraepelin suutis skisofreeniat ka natuke tüpiseerida, kirjeldades ära teatud kohustuslikud sümptomid, mille puhul saab öelda, et tegu on ikka tõepoolest selle haigusega.

Aga meeleoluhäirete geneetilist tausta on samuti pikalt uuritud. Seesama asutus, kuhu ma kümne päeva pärast pooleks aastaks lähen – King’s Kolledži psühhiaatriainstituut Londoni ülikoolis – on koht, kus on tehtud palju olulisi avastusi. Need uurimused on baseerunud geneetikal ja nad on uurinud, kuidas perekondades avalduvad teatud psühhiaatrilised haigused. See on seal siiamaani nii. Aga nad teevad kõrvale ka palju psühhofarmakoloogiat ja hiirekatseid. Nende uuringud on andnud palju avastusi teatud geenide pärandumise kohta, mis mõningail inimestel võib viia näiteks meeleoluhäireteni. Viimaste puhul teeb aga asja keeruliseks nende suur heterogeensus. Skisofreeniast rääkides on tegelikult tegu 9–10 erineva haigusega. Alagruppe on kusagil 2–3. Need eristuvad üksteisest ning on erineva bioloogilise taustaga. Põhiküsimus on muidugi alati see, et kui palju sellest psühhiaatrilisest taustast on bioloogiline? Pole mõõdikut, mis näitaks, et kui su meeleolu on nullis, siis oled haige, ja kui mõõdik on +5, siis oled terve.

Depressiooni nurgakiviks peetakse nüüdisajal muutusi monoamiinide serotoniini ja noradrenaliini süsteemides. Seda teooriat toetab asjaolu, et kõik tänapäevased antidepressandid töötavad monoamiinide ainevahetust mõjutades. Nad suurendavad teatavate monoamiinide – serotoniini või noradrenaliini – kontsentratsiooni sünapsis, mis omakorda viib negatiivse tagasiside kaudu vastavate neuronite aktiivsuse vähenemisele (vaigistamisele). Arvatakse, et selline tagasisidega toimuv kindlate neuronite aktivatsiooni langus ongi antidepressantide toimemehhanismiks ning viib meeleolu stabiliseerumisele.

See nurgakivi on olnud ühtlasi nii hea kui halb. Halb on see olnud selles mõttes, et suur osa teadusmaailmast elab selles intoksikatsioonis edasi rahulikult, teadmisega, et depressioon on serotoniini või noradrenaliini taseme muutusest tulenev haigus.

Minu enda arvamus on, et see asi pole üldse nii lihtne – et meeleoluhäireid põhjustavad monoamiinide häired. Monoamiinsete ainete muutused tunduvad olevat pigem

sekundaarsed, primaarsed muutused toimuvad hoopis mujal. Ma ei tea veel täpselt kus, aga pigem teatavate peptiidide töötluses – näiteks kas või pro-opiomelanokortiin (POMC, üks endogeensete opioidide eellane) on hea kandidaat. POMC-i süsteem kontrollib ka organismi vastust stressiga kohanemisele. Sest grupil depressioonihaigetel on üks kindel füsioloogiline muutus, mida on väga hea mõõta. On nimelt üks test, mis näitab, et nende patsientide stressihormoonide tase on suurenenud, st patsient ei reageeri enam korralikult teatava hormooni manustamisele, sest stressihormoonide endogeenne aktivatsioon on nii kõrge ja ka püsiv. Ning see fenotüüp on päritav. See näitab, et depressioon on tunduvalt keerulisem ja seda ei saa selgitada asjaoluga, et inimesel on mingis aju piirkonnas serotoniini vähe või palju. Serotoniini jt ainete rohkus või vähesus on pinnavirvendus.

Geenist, mille meie leidsime, väga pikalt ei räägiks, aga see geen vastutab peptiidsete hormoonide töötluse eest: et nad saaks korralikult pakitud ja et neid oleks rakkudel alati võtta. Kui neid võtta pole, lähevad rakud hulluks ja hakkavad hävima.

Üldiselt teatakse depressioonist tegelikult päris palju ja nüüdisaegne geneetika on aidanud seda asja edasi viia. Täiesti kindel on see, et ei ole ühte lookust, mis oleks seotud meeleoluhäiretega. See, mis meie oleme leidnud, seletab ära ainult osa haigusi. Arvan, et leidub veel geene, mis depressiooniga seotud. Juba geneetiline analüüs näitab, et mõnes populatsioonis on need ühed geenid ja mõnes teises teised, samuti on kromosoomidega. Raskeks teeb asja see, et erinevad häired geenides võivad viia samasuguse haiguspildini. Joobe võib saada nii viinast kui ka eetrist (naerab). Parkinsonism näiteks on küll lihtne haigus, konkreetne ja hästi diagnoositav, aga samas ei saa öelda, et Parkinsoni tõve saladus on lahendatud. Sama kehtib meeleoluhäirete puhul. On veel geene, mida meil on õnnestunud tuvastada, ent nendega me töötame esialgu edasi.


Kas saab olla ka vastupidi, et üks defekt, aga mitu haiguspilti?

Saab ikka, miks ei saa. See pole haruldane ja ka seda tuleb geneetilistes uuringutes arvestada. Kõigi selliste probleemide puhul on küsimus, et kui paljude sümptomitega see haiguspilt inimesel avaldub. Mõnikord on inimesel üks sümptom, vahel viis.


Aga Sinu töögrupi poolt avastatud geen, missuguseid häireid see inimesel põhjustab?

See tekitab üht kindlat sündroomi – Wolframi sündroomi. See sündroom võib mõnel inimesel olla väga äge ja teisega pole üldse nii. Ühesõnaga, see haigus pole ühtse kliinilise pildiga. Kindel on see, et Wolframi sündroomi tekkes osalevad ka teised valgud ja teised geenid, mis võivad seda süsteemi kompenseerida, kuid hetkel ei ole teisi kandidaatgeene leitud.

Ma rõhutan veel, et psühhiaatriliste haiguste puhul ei kujune häda ühtemoodi. Mõnel tekib see 20-aastaselt, mõnel 30-aastaselt. Omaette küsimus on, miks algab kriitiline periood 20. eluaastast. Üks hüpotees kõlab, et skisofreenia on üldse arenguhäire, et hüpokampus on valesti kokku pakitud ning tekkinud on mingi kihistumishäire. Jah, juba varases lapsepõlves on inimese riski võimalik hinnata, näiteks toetudes kognitiivsele mahajäämusele või muule säärasele. Aga põhiküsimuseks jääb, miks on nii, et 20. eluaastani elavad nad hästi ja alles siis haigestuvad. Ehk eksisteerib mingi kompensatoorne mehhanism, mis hoiab süsteemi üleval ja siis äkki väsib?

Parkinsonism tekib klassikaliselt nii, et üks valk sadeneb rakus välja – tekib n-ö prügi – ning rakk ei saa selle hävitamisega hakkama ja kooleb maha. Mõnel inimesel võtab see rohkem aega, mõnel vähem, aga arvan, et pärilikkuse komponent on siingi oluline. Parkinsoni tõve puhul on ka keskkonnal oluline, st soodustav roll. Üldse on minu mulje selline, et ka mitmete teiste haiguste puhul keskkond mitte ei põhjusta haigusi, vaid kiirendab nende kulgu.


Jutt pärilikkusest hirmutab üksjagu. Tavainimene paraku ei mõtle ju nii nagu meedik või teadlane, et teadmised haigusest teevad elu kuidagi lihtsamaks. Pigem teevad need elu keerulisemaks. Olgem ausad – kellel on vaja hüpohondrikke?

Kui läheneda klassikalise geneetika seisukohalt, et ühele geenimutatsioonile vastab kindel haigus, siis seal kehtib, jah, pärilikkuse risk. Moodne geneetika tähendab multifaktoraalseid haigusi, mis on tingitud nii geenidest kui ka, n-ö lisana, keskkonnast. Me ei saa öelda inimesele näiteks skisofreenia puhul, et tal see haigus tekib. Me saame öelda, et tal on mingil määral suurem risk haigestuda. Aga see, rõhutan, ei tähenda, et ta ilmtingimata haigestub. Pigem saab riskialuseid inimesi hoiatada puutumast kokku stressi tekitavate faktoritega või teatud keskkonnamõjude eest.

Meie uuringute põhiidee on haiguste biokeemiliste radade kaardistamine ja tulevikus selle pealt ravimite väljatöötamine. Seevastu liigne jutt terviseriskidest ei vii üldiselt kuhugi. Minu isiklik seisukoht on see, et tervist peab nagunii hoidma, on sul risk haigestuda või mitte (naerab).


Oled maininud varasemates intervjuudes uute ravimite väljatöötamise võimalikkust ka oma töögrupi avastusest lähtudes. Samas oled väga kriitiline praeguste ravimite suhtes. Kas siin pole oht komistada?

Ma ei ole väga kriitiline, tänased ravimid on paremad kui 20 aastat tagasi. Aga ravimitööstuse põhiprobleem on see, et uusi ravimeid ei ole, vähemalt minu erialal, 1980. aastatest alates eriti tulnudki. Elatakse n-ö vanast rasvast, modifitseeritakse vanu molekule, uusi ravimeid ei ole välja töötatud väga pikka aega. Sama asi on näiteks antibiootikumidega, mis on ennast ammendanud. Põhimõtteliselt nad enam ei toimi, sest bakterid on muutunud neile resistentseiks.

Aga ma pole ka väga kriitiline, sest näiteks Parkinsoni tõve raviks on ilmunud uue printsiibiga ravimeid, mida patsiendid ka taluvad paremini.

Ravimite tegemine on biomeditsiinis asi, mis ainsana toob raha tagasi ja kus on võimalik kasumit teenida. Intellektuaalne nauding oma saavutustest on ainult üks osa tööst. Üle kogu maailma on nõudlus uute ravimite järele suur ning oleks väga tobe, kui me seda ära ei kasutaks. Oskusteave nende väljatöötamiseks on meil ju olemas.


Rääkides üldisemalt vaimsetest häiretest, siis missuguseid edusamme on viimase viie aasta jooksul selles vallas tehtud ja mida Sina näed järgmise viie aasta võtmeküsimustena?

Kui rääkida psühhiaatria poolelt, siis ühtki läbimurdelist avastust ma ei oskagi nimetada. Huvitav on asjaolu, et meeleoluhäirete puhul on peale selle serotonergilise süsteemi leitud terve hulk teisi geene ja enam ei räägita depressioonist kui serotoniini või üldse monoamiinide tasemega seotud haigusest.

Teine asi on see, et kuna tehnoloogia on arenenud, on hakatud tegema rohkesti genoomiuuringuid, kasutades selleks väga vahvaid hiiremudeleid. Ma arvan, et osa inimesi on siiani veendunud, et hiirtel ei olegi depressiooni ega üldse emotsioone. Aga tegelikult saab hiiremudelitel neid asju hästi modelleerida ja neil on väga kindlad käitumuslikud mustrid, mis peegeldavad seda, et midagi võib korrast ära olla. Hiiri kasutatakse järjest rohkem mudelorganismina ja tihtipeale ei peagi ise katseid läbi viima, vaid piisab andmebaaside külastamisest. Neis oleva teabe saab viia kokku oma infoga ja teha hiljem üksnes katse, et hüpoteesi kontrollida. See andmebaaside tugi on väga oluline ja prognoosin, et tulevikus sõltub neist palju.


Kas katsed hiirtega ja üldse loomkatsed on lubatud igal pool?

Jah. Ei ole probleemi. Eks mõnel pool on loomakaitsjad aktiivsemad, panevad isegi pomme, aga see on iseküsimus. Põhiprobleem peitub selles, et loomkatsed on kallid. Hiired maksavad ja turvanõuded on karmid, et näiteks keegi ei saaks neid hiiri füüsiliselt hävitada. Muide – mina isiklikult muutusin loomkatseid tegema hakates märksa suuremaks loomasõbraks. Selleks, et neid katseid üldse teha, tuleb läbida teatud kursused – peab õppima loomafüsioloogiat, -haigusi, seda, kuidas neid üldse pidada jne. Kui paljud loomapidajad on sellistest asjadest teadlikud?


Tean, et lääne ühiskond on asunud intensiivselt tegelema vaimsete häirete põhjuste väljaselgitamisega ja seda just ühiskonnalt endalt tuleva tugeva surve tõttu. Rohkem ja avameelsemalt on hakatud rääkima vaimsetest häiretest kui haigusest. Kui läänes on lisaks probleemide uurimisele tegeldud aktiivselt ka patsientidega, siis kas Eestis ka midagi sellist on arenemas või tembeldatakse meil iga ärev inimene ikka veel hulluks?

Seda peaks küsima mõnelt psühhiaatrilt. Kui vaadelda ühiskonna suhtumist, siis arvan, et olud on oluliselt paranenud. Tartu psühhiaatriakliinik on kindlasti väga heal tasemel.


Olen leidnud ajakirjandusest Sinu kriitilisi seisukohavõtte sääraste väljaütlemiste osas, et mõne elukutse esindaja ei vaja kindlasti psühholoogi/psühhiaatri abi ja kui vajab, siis on tegu nõrga inimesega.

Ja-jaa, mind ajas närvi tookord läbi kumanud mõte, nagu arst peakski stressi taluma. Loomulikult, arst peab stressi taluma, aga ta ei tohi stressist tulenevaid probleeme häbeneda. Ka arst võib vajada psühholoogilist abi. Asjad pole mitte nii, et inimene peab kaua põdema ja kui põleb läbi, siis hakkab lihtsalt jooma. Mulle meenuvad mingid Ameerika statistikanäitajad, et alkoholismiriski poolest on arsti töö üks esikohal olevaid. See ajaski mind tagajalgadele. Kui me ei hoolitse oma arstide eest, siis kuidas saab arst inimest ravida, olles ise närvipundar? Mina käsitlen seda kui vanaaja kivinenud arusaamist asjadest, et arst on jumal, kellel ei tohi olla tundeid. Kõige tugevamaid ja osavamaid pole olemas, igaüks on täpselt nii tugev ja osav, kui ta on. Ma loodan muidugi, et selline suhtumine hakkab muutuma, sest ka meie juures töötab noori arste ja nemad küll ei karda tunnistada, et neil on kehv tuju või stress.


Sa teed teadust koos suure hulga doktorantidega ja mulle tundub, et hetkel valitseb meil teaduses inimressursi seisukohalt n-ö massifikatsiooni efekt, kus doktoreid tuleb nagu Vändrast saelaudu. Kas biomeedikum kitsaks ei jää? Seda kohe igas mõttes – infrastruktuuri, teadusraha, väljundite poolest?

Ei jää. Viimase aja tendentsid on olnud väga positiivsed, eriti mis puudutab inimesi, kes tahavad tulla teadust tegema. Kindlasti ei jää maja kitsaks. Minu arust mahuks biomeedikumi umbes neli korda rohkem doktorante kui praegu. Minu ja Eero Vasara instituuti mahuks neid kindlasti kaks korda rohkem. Ruumi on piisavalt, infrastruktuur on väga hea. Doktorantide tekkele on kindlasti kaasa aidanud biomeedikumi valmimine ja ka tippkeskus, mis on toetanud doktorante kursustel käimise ja ka kursuste organiseerimise osas. Aga kahjuks jääb ikka vahendeid väheseks, et haarata kõiki inimesi tegevusse.


Doktorant doktorandiks, aga edasi?

Edasi peab ta saama teaduriks, milleks on juba raha vaja. Meil on teaduses nii vähe raha, et me ei saa neid kõiki teadlaseks palgata. Mitte selles pole probleem, et poleks küsimusi, mida uurida, või kohta, kuhu inimesi panna, vaid raha pole lihtsalt palgaks ega kuluvahenditeks. Kui see niimoodi jätkub, kujunebki nii, et inimesed, kes doktori ära kaitsevad, lähevad edaspidi Soome, Rootsi, Taani, Saksamaale või Inglismaale. Täpselt nagu arstid.

Muidugi, meil on positiivseid näiteid tagasitulijate osas, aga tagasi tullakse välisrahaga, Eesti riik annab neile väga vähe. Tulevad näiteks erakapitalil baseeruvate Howard Hughes’i või Wellcome Trusti rahadega. See on välismaine eraraha, mis toetab Eesti teadust. Huvitav, miks nad seda küll teevad? Mitte ühtki meie otsustajat ei vaeva küsimus, miks erakapital Eesti teadust toetab. Samas jätkub Eesti poliitikutel tarkust öelda, et teadus on mitteefektiivne ja mittekasumlik tegevus, et sinna peabki nii vähe raha panema, kui pannakse. Ameerika Ühendriikides, mis on n-ö kõige kapitalistlikum riik, kus erakapital on püha ja väga utreeritult öeldes määrab inimese staatuse raha, ei olda pragmaatiline teaduse finantseerimise suhtes. Nemad finantseerivad teadust kõige rohkem. Nad paigutavad suure osa teenitud rahast teadusesse, sest tehnoloogiline üleolek võimaldab neil saada enamiku teadussaavutuste omanikuks. Teine taoline riik on Jaapan. Ka euroliidus on suuremaid tegijaid, aga Eesti ei küüni mitte kuhugi mitte üheski kategoorias. Hea näide on veel Suurbritannia, kus on palju häid farmakolooge. Miks see nii on? Aga sellepärast, et neid on aastakümneid koolitatud, inimesed õpivad ravimite väljatöötamist ja umbes pool riigi rikkusest tulebki sellest.


Mõni mõte lõpetuseks?

Ma olen olnud ühel seminaril, kus üks suur ärimees käis välja idee, et Taiwanilt võiks imeodavalt mingid asjad siia tuua, siin kokku panna ja siis edasi Euroopasse müüa. Einoh, geniaalne äriidee (naerab). Ja ärimehe arvates pole probleem rahas, vaid selles, et neil pole ideid. Meil on jälle vastupidi, kõik kohad on ideesid täis. Raha ja ideed – need on kaks erinevat maailma, mis ei jõua teineteisega kuidagi kokku.



SULEV KÕKS

on sündinud 20. jaanuaril 1971 Pärnus ja lõpetanud 1995. aastal Tartu ülikooli arstiteaduskonna. Ta on aastate jooksul töötanud erinevatel ametikohtadel eeskätt Tartu ülikooli füsioloogia instituudis, õppides 1995–1999 ühtlasi doktorantuuris molekulaarse biomeditsiini erialal Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudis. 1999. aastal kaitses Sulev Kõks filosoofiadoktori kraadi molekulaarse biomeditsiini erialal. 1997. aastal töötas ta külalisteadurina Kuopio ülikoolis ning 2005–2006 on ta vanemteadur (külalisena) Londoni ülikooli King’s Kolledži psühhiaatriainstituudi SGDP keskuses, jätkates ühtlasi vanemteadurina Tartu ülikooli füsioloogia instituudis. Sulev Kõksi peamised uurimisteemad on neuropeptiidide roll negatiivsete emotsioonide kujunemisel, hirmureaktsiooniga seotud geenide ekspressiooni analüüs, kvantitatiivne geneetika kompleksfenotüüpide kirjeldamisel jm.

Sulev Kõksi teaduslike publikatsioonide üldarv ulatub üle 50, viimase viie aasta jooksul on ta avaldanud ligi 40 teaduslikku artiklit rahvusvahelise levikuga väljaannetes.

Sulev Kõks on Eesti Füsioloogia Seltsi ja Ameerika Füsioloogia Seltsi liige, samuti näiteks Eesti Vabariigi Loomkatse Loakomisjoni esimees ja neuroteaduste kraadinõukogu teaduslik sekretär. 2004. aastal omistati talle Eesti Vabariigi teaduspreemia arstiteaduse alal (koos Eero Vasara, Vallo Volke ja Vootele Võikariga), ja 2005. aastal siis Eesti vabariigi presidendi noore teadlase preemia.

Sulev Kõks on abielus, peres kasvab kaks last.



MÕNINGAID MÕISTEID

Geen – väikseim pärilikkuse ühik; geenipaari üks geen saadakse emalt, teine isalt

Depressioon – meeleoluhäire, mida iseloomustab kurbus, lootusetus, julgusetus

Ärevushäire – psüühikahäire, kus juhtival kohal on ärevuse sümptomid, nagu rahutus, pingetunne, kergesti ehmumine jne, millele lisanduvad ka kehalised kaebused

Skisofreenia – psüühikahäire, mille alavormid ja sümptomid on väga erinevad (luulumõtted, veider käitumine jne)

Parkinsoni tõbi – ajuhaigus, mille sümptomiteks on värisemine, lihasjäikus, liigutuste aeglustumine jne

Retseptor – rakus või raku pinnal asuv molekulaarne struktuur, mis on võimeline spetsiifiliselt siduma teist struktuuri (substraati) ja mõjutama sellega raku arengut või käitumist

POMC – üks endogeenne opioid; endogeensed opioidid sünteesitakse organismis endas, vastupidiselt näiteks heroiinile ja morfiinile, mida peetakse narkootikumideks ja mis pole seega endogeensed

Hormoon – keemiline ühend, mida toodavad ühed rakud, et mõjutada teiste rakkude ainevahetust või käitumist; serotoniin ja noradrenaliin on hormoonid

Endogeenne – organismist enesest pärit olev

Lookus – koht kromosoomis, kus asub geen (geenipaar)


SIHTASUTUSEST VABARIIGI PRESIDENDI KULTUURIRAHASTU JA NOORE TEADLASE PREEMIAST

Noore teadlase preemia on mõeldud noorele Eesti päritolu teadlasele, kes teeb uurimistööd Eesti või välismaa kõrgkooli või teadusasutuse juures ja kes on omandanud doktorikraadi. Preemiat antakse välja kord aastas, sügisel. Seda teeb statuudi kohaselt kultuurirahastu ja rahastab Toomas Luman, tehes 2000. aastal sõlmitud kokkuleppe kohaselt sihtotstarbelise annetuse 50 000 krooni vähemalt järgmise kümne aasta jooksul.

Noore teadlase preemia laureaadid

2000 – molekulaarbioloog Priit Kogermann

2001 – farmakoloog Allen Kaasik, Kultuurirahastu preemia – geograaf Hill Kulu

2002 – arvutiteadlane Ahto Buldas

2003 – keemik Ivo Leito

2004 – arvutiteadlane Jaan Raik

2005 – neurobioloog Sulev Kõks