Nr. 1/2006


Filosoofiline vaatenurk
Millises tähenduses tõest räägite?

Mida peetakse silmas, kui räägitakse tõest? Enesele märkamata võime rääkida tõest erinevates tähendustes. Filosoofid on püüdnud arusaamu tõest piiritleda ning tulemuseks ongi kolm tõekäsitust ehk -teooriat. Igale tõe üle arutlenud filosoofile võib muidugi üks neist kolmest kõige loomulikum või õigem tunduda.

Tavaliselt räägitakse väidete tõesusest, pidades silmas mõtteid ehk otsustusi, mida esitatakse. Sama mõtet võib väljendada mitut moodi sõnastuses ning erinevates keeltes.


TÕESUS KUI MÕTTE VASTAVUS TEGELIKKUSELE

Esimene asi, mis tõe defineerimisel pähe tuleb, on küllap vist arusaam, et rääkida tõtt tähendab rääkida asjadest nii, nagu nad tegelikult on. Näiteks on väide Tänaval jalutab kaelkirjak tõene siis ja ainult siis, kui seal tegelikult kaelkirjak jalutab. Seda saab kontrollida, heites pilgu kõne all olevale tänavale. Raskemaks juhtumiks osutub aga näiteks väide Mitte ükski hiir ei söö jäätist. Võib ju öelda, et see väide on tõene siis ja ainult siis, kui tegelikult mitte ükski hiir ei söö jäätist. Aga kuidas seda kontrollida? Kõiki hiiri (ka tulevikus sündivaid) pole ju võimalik kontrollida. Taolisi üldväiteid ei saagi vaatluse või eksperimendi teel tõestada, kuid neid on võimalik ümber lükata. Kui näiteks õnnestuks leida vähemalt üks hiir, kes sööb jäätist, siis osutub väide Mitte ükski hiir ei söö jäätist ümberlükatuks. Sellisel juhul toimub mõtete tegelikkusele täieliku vastavuse (nn absoluutse tõe) poole liikumine mitte tõdesid kogudes, vaid eksimusi kõrvale heites.

TÕESUS KUI MÕTTE KOOSKÕLA TEISTE MÕTETEGA

Mõningaid väiteid ei saa tegelikkusega vastandamise teel ei tõestada ega ümber lükata. Sellised on näiteks väited mineviku kohta: ei saa minna tagasi minevikku ning kontrollida väite vastavust või mittevastavust tegelikkusele. Näiteks võtame väite Nõukogude Liidul oli plaan rünnata Saksamaad 1941. aasta juulis (sel teemal on mitmeid raamatuid kirjutanud Viktor Suvorov, neid on ka eesti keelde tõlgitud). Kui oleks elus keegi selleaegsest Nõukogude Liidu n-ö ajutrustist, siis võiks too kontrollida väite vastavust oma mälestustele. Aga kuidas kontrollida mälestuste vastavust tollasele tegelikkusele? Isegi lähiminevikus toimunud sündmusi võivad ju erinevad inimesed erinevalt mäletada. Aga kellel on õigus?

Jääb üle uurida dokumente, lugeda ajalooraamatuid jne. Paraku on ka dokumente ning ajalooraamatuid erinevaid. Mõned olulised dokumendid võivad olla hävitatud, ajalooraamatuid võidakse kirjutada poliitilise tellimustööna jne. Kes soovib ajaloolist tõde teada saada, kõrvutab arvatavasti erinevaid väiteid ning püüab luua kooskõla oma seisukohtades. Eelduseks on, et üks tõde ei saa teisele tõele vastu rääkida – nad peavad olema teineteisega kooskõlas. Seega, kui ühe ajaloolase väide ei ole ühitatav teise ajaloolase väitega, siis vähemalt üks neist eksib. Näiteks ei saa ehk olla korraga tõesed väide Nõukogude Liit ei olnud 1941. aastal suvel sõjaks valmis ning väide Nõukogude Liidul oli 1941. aasta suvel maailma kõige võimsam ründearmee.

Taolistel juhtudel ei saa väiteid kõrvutada tegelikkusega – saab vaid väiteid omavahel võrrelda, uurides, millised on omavahel kooskõlas, millised mitte. Aga kui väidete süsteeme (näiteks kas või Eesti lähiajalugusid) on mitu, siis millist neist uskuda? Eeldame ju, et tõene võib olla vaid üks väidete süsteem. Arvatavasti mängivad erinevate tõekandidaatide vahel otsustamisel rolli ka psühholoogilised tegurid. Muidugi eeldab mingi ajaloolise seisukoha omaks võtnud inimene, et kui õnnestuks ajaratast tagasi pöörata, siis ta näeks seal just selliseid sündmusi, mis on vastavuses tema seisukohaga. Sellist eeldust pole aga kuidagi võimalik kontrollida.

Öeldu põhjal võibki väita, et ajalooliste tõdede vallas tähendab tõesus väidete omavahelist kooskõla. Selliseid valdkondi on veelgi – näiteks geomeetria, kus väidete tõesus seisneb kooskõlas aksioomide ja definitsioonidega.

TÕESUS KUI MÕTTE PRAKTILINE EFEKTIIVSUS

Paljud väited on ilmsed või varjatud tegevusjuhendid või soovitused. Näiteks olgu väited: Julge pealehakkamine on pool võitu ning Naerata – ja sulle naeratatakse vastu. Kuidas kontrollida taoliste väidete tõesust? Antud juhul sobiks ehk tõesti ütlus, et tõe kriteerium on praktika. Tuleb järele proovida, kas asi n-ö toimib. Näiteks võib proovida, kas julgelt peale hakates tõesti tööd ja tegemised edenevad või juhtub hoopis vastupidine – asi läheb untsu. Psühholoogia-alased kuldraamatud just nimelt taolisi soovitusi sisaldavadki. Lugejad saavad kõike omal nahal järgi proovida ning tulemuseks võib olla, et ühe puhul miski toimib, teise puhul mitte. Väga praktilise ellusuhtumisega inimene võib sellega rahuldudagi. Näiteks võis nõukogude ajal televiisori ostnud inimene rahulduda ehk mõttega, et kui pilt eest kaob, siis tuleb televiisorile rusikaga põrutada ülemise vasaku serva pihta, kui heli kaob, siis vastu paremat serva. Teoreetilisema mõtteviisiga inimene sooviks ehk aru saada, miks nii on. Kuna kõiges niikuinii teoreetiliselt sügavuti minna ei õnnestu, siis mõistetakse paljudes valdkondades tõena ehk tõesti praktilist efektiivsust.

INDREK MEOS (1969) on filosoofiamagister, õpetab loogikat, filosoofiat ja retoorikat Tallinna Tehnikaülikoolis, Kunstiülikoolis, IT Kolledžis.



Indrek Meos