Mereuurija Tarmo Soomere, kes seekordses numbris jätkab oma kirjutiste sarja Horisondis ja selgitab, mis on mõrvarlained, oli see mees, kelle Postimees möödunud aasta lõpus aasta inimeseks valis. Esimene teadlane ta selles reas ei olnud, küll aga esimene, kelle puhul on hinnatud eeskätt kodanikujulgust ja tahet võtta vastutus, teha midagi, mis polnudki nagu tema otsene kohustus, liikudes seejuures ka natuke vastuvoolu.

Ajalukku vaadates tuleb siiski tõdeda, et mitte alati pole eetilise teadlase jõupingutused seesugust tunnustust saanud, vähemasti mitte nii ruttu. Kui legendaarne füüsik Niels Bohr 1944. aasta suvel president Roosevelti veenda püüdis, et too teavitaks tuumarelvast Stalinit ja võtaks viivitamatult ette samme rahvusvahelise kontrolli sisseseadmiseks aatomienergia kasutamise üle, tahtsid Roosevelt ja Churchill Suure Bohri igaks juhuks sõja lõpuni lausa trellide taha sokutada. Plaan luhtus üksnes mõjukate poliitikute ja teadlaste vastuseisu tõttu. Professor Loide kirjutisest võib aga lugeda, mida kümnete teadlaste arvamust eirates 1945. aastal käiku lastud Fat Man ja Little Boy endast kujutasid.

Hoopis isemoodi haakub teaduse ja eetikaga kolmas selle numbri teema – leepra. Nimelt kasutatakse tänapäeval leepra ravis preparaati nimega talidomiid, mis poole sajandi eest suure skandaali põhjustas. See lahvatas 1950.–1960. aastail, kui ämmaemandad täheldasid, et järsku, lausa epideemiliselt, on suurenenud väärarenenud käte-jalgadega sündivate laste arv. Nende käte ja jalgade pikad luud olid ebaloomulikult lühikesed või puudusid sootuks, lisaks olid mõned neist pimedad või kurdid, väärarenguid tuli ette ka südames, neerudes, seede- ja suguelundeis. Kuigi asjaolule, et põhjuseks on just talidomiid, saadi jälile suhteliselt ruttu, ei olnud sellest abi 46 riigis sündinud 10 000 invaliidistunud lapsele, kelle õnnetuseks oli saanud asjaolu, et rahustina-uinutina turule lastud talidomiid leevendas ka raseduse algusaegade vaevusi. Ent kahtlemata oli see tragöödia põhjuseks alles teises järjekorras. Esmajoones oli juhtunu taga tollane ravimite üsna pinnapealne kontroll ja hiljem kohtus selgunud tõsiasi, et needki vähesed katsed, mis talidomiidiga tehti, olid läbi viidud puudulikult ja et tulemusi oli lausa võltsitud. Ravim oli nimelt põhjustanud samalaadseid arenguhäireid ka mõningail katseloomadel, ent seda oli ignoreeritud. Igal juhul muutis talidomiid põhjalikult põhimõtteid, millest lähtudes uute ravimite turvalisust kontrollitakse. Muutis ka suhtumist rasedusaegsesse ravimite tarvitamisesse. Olgu öeldud, et näiteks Ühendriikides talidomiidile müügiluba ei antudki. Frances Kelsey, kes oma esimese tööna ravimiametis selle üle otsustama pidi – arvati, et tegu on selge juhtumiga, sest oli ju talidomiid kasutusel juba 40 riigis –, sai selle eest president John Kennedylt kõrgeima autasu, mida USA-s tsiviilteenistuse eest antakse.

Ent talidomiidiga seotud üllatused polnud sellega lõppenud. Õnneks leidus põikpäiseid teadlasi, kes jätkasid tööd, ja leidsid talidomiidile rakendusi, millel polnud midagi ühist ravimi algse kasutusviisiga. Esimene neist oligi Iisraeli arsti Jacob Sheskini teade aastal 1965, et talidomiid leevendab leeprahaigete vaevusi. Talidomiid aitab ka reuma ja mitmete sidekoehaiguste puhul. On selgunud ka põhjus – nimelt mõjutab talidomiid põletiku kulgu, kui organismi oma kaitsemehhanismid sellega toime ei tule. Uuritud on ka talidomiidi kasutamist teatud tüüpi vähi raviks ja on selgunud, et see aeglustab HI-viiruse paljunemist.

Mis muud, kui et teadus vajab põikpäiselt sihikindlaid eetilisi inimesi. Aga eks ole see nii ju igal elualal.