Nr. 1/2006


Lugesin üht raamatut
Ka kirbul on kirbud

Gilbert Waldbauer
“Milleks meile putukad?”
Ilo, 2005

USA entomoloog, Illinoisi ülikooli emeriitprofessor Gilbert Waldbauer provotseerib lugejaid küsimusega: “Milleks meile putukad?” ja asub ohtrate näidete kaasabil oma küsimusele vastust otsima. Vastus venib ümmarguselt 360 lehekülje pikkuseks ja vaevalt saab keegi ütelda, et see ei oleks ammendav. Teose tõlkija, samuti putukatele keskendunud uurija Urmas Tartes, peab professor Waldbaueri raamatut koguni kõige huvitavamaks putukatest jutustavaks kirjatööks üleüldse.

Miljonid ja miljardid

Putukariik on erakordselt arvukas, liigikirev ja vormirohke. Selles osas leidub neil meie planeeti asustavate mitmerakuliste elusolendite suurrühmade seas ülivähe konkurente. Tõsi, mitmetes elupaikades jäävad putukad arvukuselt oluliselt alla näiteks ümarussidele.

Kui tavaliselt pakutakse putukaliikide arvuks Maal ümmarguselt 10 miljonit, siis professor Waldbauer lisab sellele arvule mitu suurusjärku – tema hinnangul elab maakeral 9 miljardi putukaliigi ümber! Neist on kirjeldatud vaid tühine osa, ümmarguselt 1 miljon. Euroopas elab teadaolevalt 200 000 ja Eestis kuni 25 000 liiki putukaid. Tavatsetakse ütelda, et putukaliikide arv mingil territooriumil sõltub selsamal maa-alal tegutsevate putukateadlaste arvust. Mida rohkem uurijaid, seda rohkem teadaolevaid putukaliike.

Et Eesti ja Euroopa on suhteliselt hästi läbi uuritud, siis kus need veel avastamata miljardid liigid ennast peidavad? Eks ikka troopilistel laiuskraadidel ja eriti just sealsetes metsades. Uusi putukaliike tehakse seal kindlaks sõna otseses mõttes iga päev. Kahjuks käib võidujooks uurijate ja metsatööstusfirmade vahel – kumb enne oma tööga ühele poole saab. Kord läbiraiutud vihmamets kaotab suure osa oma kunagisest liigirohkusest.


Kõik on kõigiga seotud

Professor Waldbauer ei piirdu kaugeltki putukate kirjeldamisega. Eelkõige on juttu ikkagi sellest, kuidas putukad elavad, millele vihjab ka teose alapealkiri “Putukad eluvõrgustikus”. Sadu ja sadu näiteid kasutades avab autor lugejale täiesti uue varjatud maailma, kus peategelasteks on putukad. Putukate rolli maakera ökosüsteemides on tõesti raske üle hinnata. Seda teab vahest igaüks, et putukatest tolmeldajatel on õistaimede soojätkamisel määrav osa. Samas on putukad kõige arvukamad taimtoidulised loomad maakeral ja määratu kuuejalgsete armee sööb kõike taimset pungadest juurteni. Uudiseks võib siinkohal olla aga tõsiasi, et putukate arengukäik on kulgenud tihedas seoses taimeriigi arenguga ja mõnelgi puhul teevad putukad ellujäämise nimel taimedega koostööd. Tagatipuks on mitmed taimeliigid pika evolutsiooni käigus kohastunud hoopis ise putukaid sööma!

Keerulised suhted on putukatel ka ülejäänud loomariigiga. Nad on äärmiselt oluline elatise allikas enamikus ökosüsteemides. Putukad on tähtsaim saak tuhandetele linnuliikidele, arvutule hulgale teistele lülijalgsetele ja paljudele kaladele. Raske oleks ette kujutada toimivat ökosüsteemi, kus puuduksid putukad. Mitmes maakera piirkonnas on nad kenaks valguallikaks ka inimese toidulaual.

Loomulikult on putukad tuntud ka kui tüütud parasiidid, vereimejad ja haigusesiirutajad. Samas aga piiravad just teatud putukad ohtlike putukatest parasiitide arvukust. Putukad on ka üliolulised lagundajad. Surnud loomad naasevad suurde aineringesse kiiresti ja jäägitult eelkõige tänu putukatele. Kuuejalgsete kaasabil jõuavad taaskasutusse ka kõikvõimalikud väljaheited ja surnud taimne mass. Putukad on aktiivsed eluvõrgustiku kõikidel tasanditel ja kõikides sõlmedes. Nad oskavad lennata ja ujuda, nad elavad mullapõues ja puuvõrades, nende koduks võib olla puutüvi või mõne teise looma keha. Neid on kõikjal ja enamasti väga palju. Pole mingi liialdus ütelda, et inimene on üks planeedi Maa asukas putukate ajastul.


Loetav ja kasutatav

Raamatu tõlkija Urmas Tartes on teinud tubli töö, mille tulemuseks on kergesti loetav ja sisult korrektne loodusraamat. Et originaaltekst sisaldab suurel hulgal näiteid pea kõikjalt maailmast ja käsitleb sadu erinevaid taime- ja loomaliike, on kahtlemata nõudnud suurt vaeva kõikide nende eksootiliste liikide varustamine korralike eestikeelsete nimetustega. Raamatu sisukorrajärgne liigendus on küllaltki üldine ja seepärast on eriti tänuväärt põhjalik register, mis tõstab oluliselt teose kasutusväärtust. Kasulikud ja asjalikud on ka tõlkija lisatud joonealused kommentaarid.

Tegemist on igal juhul kõige laiemale loodusesõprade ringile suunatud teosega, mis on täiesti jõukohane juba põhikooli lõpuklasside õpilasele ning pakub kahtlemata avastamisrõõmu kõigile, kes meid ümbritseva maailma vastu veidi laiemat huvi tunnevad.



Indrek Rohtmets