1. detsembril 2005 raputas Tallinna Briti peaministri Tony Blairi välkvisiit. Tänavu oktoobris on oodata Eestisse riigivisiidile kuninganna Elizabet II-st. See annab põhjust heita pilgu ka Eesti-Briti varasematele suhetele.

Võnnu lahingu 85. aastapäeval avati Viljandi lossimägedes kindral Johan Laidoneri ratsamonument. Pronksi valatud väejuhti kujutatakse Vabadussõja võitjana 1920. aastate algul, tema elu tipphetkel. Taiese autor Terje Ojaver on Postimehele tunnistanud: “Laidoneri Seltsi juhatuse ja sõjaajaloolase soovil vaatab kindral läänekaarde ning tema hobune ei vaata mitte maha, vaid on pilgu kõrvale tõstnud.”

Kindral Laidoneri läände suunatud pilgul on sümboli väärtus. Võib ju Eesti vabariigi kujunemispäevade põhilist poliitilist eesmärki iseloomustada sõnadega: “Lahti Venemaast! Eesti peab kuuluma Euroopa iseseisvate riikide perre!” Seega on põhjust põgusalt meenutada, miks Laidoner nii Vabadussõja ajal kui hiljemgi tänu ja lootusega oma pilgu läände suunas.

Laidoneri esimene suursaavutus Vabadussõjas

Teadagi kuulus kindral Laidonerile kui Eesti sõjavägede ülemjuhatajale Vabadussõjas riigi ja rahva edasise saatuse sepistamisel ülimalt oluline roll. Koos sõjaväe ja rahvaga võis ta rõõmustada arvukate ajaloolise tähtsusega saavutuste üle, nagu võitlusvõimelise sõjaväe loomine, edukas vastupealetung jaanuaris 1919, võit landesveeri üle juunis, edukad kaitselahingud Narva rindel hilissügisel ja paljud teisedki sündmused, mille kogutulemusena fikseeriti Tartu rahulepingus Eesti võit Vabadussõjas.

Kuid Laidoneri esimeseks tähetunniks Vabadussõja algul oli Briti laevastiku toomine Tallinna reidile detsembris 1918.

Teatavasti sai Laidoner detsembris 1917 eesti rahvusväeosi koondava Eesti diviisi ülemaks, ent oli veebruaris 1918, seoses Saksa vägede sissetungiga, sunnitud siirduma Nõukogude Venemaale. Oli teada, et Saksa võimud represseerisid Vene sõjaväe luuretöötajaid ning viimaste hulka kuulus ka Laidoner. Ent niipea, kui puhkes Vabadussõda, kiirustas ta esimesel võimalusel Eestisse.

Laidoner lahkus Petrogradist 30. novembril, ületas ühe Soome aktivisti abiga piiri ja jõudis 5. detsembril Helsingisse ning 8. detsembri hommikul Tallinna. Ta ruttas kohe peastaapi, tutvus rindel valitseva raske olukorraga ja kohtus õhtul ajutise valitsuse pea- ja sõjaministri Konstantin Pätsiga. Laidoner süstis kõikidele julgust, rõhutades, et Venemaal valitsevat laost ja sõjaväe nõrka võitlusvõimet arvestades ei ole olukord sugugi nii lootusetu, kui paljud arvasid. Ta kinnitas, et on valmis astuma u 500-st vabatahtlikust moodustatava väeosa etteotsa ja suudab sellega vastase pealetungi Põhja-Eestis tagasi lüüa. Kuid eduka sõjategevuse vältimatuks eelduseks on abi saatmine mõne suurriigi poolt. Kõigepealt pidas ta ülimalt tähtsaks, et Liibavis (Liepaja) asuv Briti eskaader tuleks kohe Tallinna. Ta tegi Konstantin Pätsile ettepaneku, et Osmussaare juures Briti laevastikku ootavad lootsid sõidaksid otsekohe Liibavisse, kuid Pätsi ettepanekul otsustas sinna sõita ise. Välja sõideti samal ööl, kuid tormi tõttu jõudis üsna väike Reval admiralilaeva Cardiff’i kõrvale 11. detsembri hommikupoolikul. Veenda Briti eskaadri juhatajat Tallinna sõitma polnud sugugi lihtne. Admiral Sinclair leidis, et teekond on ohtlik.

Oli ju esimesel katsel Tallinna sõita kergeristleja Cassandra miiniplahvatusest uppunud ja laevastik pöördus Liibavisse tagasi. Admiral lisas, et aeg on hiline, Soome laht külmub peagi, et meeskond on lubatud jõuludeks koju jne. Kuid oli veel üks tegur, mida Sinclair ei meenutanud. Ta oli saanud demonstreerida Läänemerel Briti lippu, s.o kinnitada Inglismaa huvi selle piirkonna vastu ja jälgida olukorra kujunemist, hoidudes otsesest sõjategevusest. Sõit Tallinna tähendanuks riskida just sellise võimalusega. Niisiis tuli Laidoneril kogu veenmisjõud mängu panna. Ta rõhutas eriti, et sõjaline olukord polegi nii lootusetu, kui paistab. Just Briti laevastikust sõltub, kas noor Eesti riik suudab korraldada vastupanu või eestlaste saatus osutub üpris traagiliseks. Asjatundjad on väitnud, et vaevalt keegi peale Laidoneri oleks suutnud Briti admirali veenda. Sinclairi ettepanekul nõustuti Londonis Laidoneri poolt avaldatud sooviga, ja 12. detsembri õhtupoolikul jõudis Briti eskaader Tallinna reidile.

Hiljem on Laidoner korduvalt kinnitanud: kui Briti laevastik ei oleks 1918. aasta detsembris Tallinna tulnud, oleks nii meie maa ja rahva, aga ilmselt ka teiste Balti riikide saatus kujunenud hoopis teistsuguseks. Just esimene reaalne abi sisendas veendumuse, et Eestil on mõtet edasi sõdida ja võidu saavutamiseks kõik ühele kaardile panna. Laidoneri tänutunne Inglismaa suhtes oligi seotud kõigepealt just laevastiku saabumisega kõige kriitilisemal momendil ning seda suurendas veelgi sõja käigus saadud mitmekülgne abi.

Vabadussõja kogemustest tegi Laidoner kindla järelduse: Eesti suudab ka ülekaaluka vastasega võidelda, ent seda vaid juhul, kui on kindlustatud sõbraliku suurriigi toetus.

Laidoneri julgeolekupoliitilisi tõekspidamisi

Pärast Vabadussõja lõppu hoolitses senine ülemjuhataja juba poliitikategelasena endiselt Eesti iseseisvuse ning julgeoleku kindlustamise eest. 1920. aastal valiti ta Riigikokku ja järgnevalt tegutses ta kuni 1929. aastani parlamendi väliskomisjoni esimehena. Tänu heale informeeritusele rahvusvahelisest poliitikast ja isikuomadustele kuulus talle väliskomisjonis juhtiv roll ning teda saab pidada üheks Eesti julgeolekupoliitika teenekamaks põhjendajaks. Kindral rõhutas ikka ja jälle, et Eesti kui ohtlikus geograafilises situatsioonis paikneva riigi julgeolekut on kerge ohustada ning riiki ja rahvast võivad ees oodata rasked katsumused.

Üldise rahvusvahelise olukorra arengu suhtes oli Laidoner pigem pessimist kui optimist. Ta väitis juba 1920. aastate algul, et uus maailmasõda on peaaegu paratamatu. Kindrali arvates võis sõda puhkeda umbkaudu kahekümne aasta pärast, siis, kui peale on kasvanud uus põlvkond, kellel otsesed kogemused sõjakoledustest puuduvad. Hiljem kinnitas Laidoner: “Strateegiline sõda kestab riikide ja rahvaste vahel permanentselt, kuigi taktikalist tegevust ei ole. Juba rahutegemisel on mängus strateegilised kombinatsioonid.”

Laidoner pidas üldise rahu püsimist Balti riikide julgeoleku üheks peamiseks eelduseks, sest suurriike haarava sõja korral võivad väikeriigid kergesti maakaardilt kaduda. Olukord oli seda halvem, et Balti riike ähvardas agressioon nii Venemaa kui Saksamaa poolt. Juba 1920. aastate algul, kui need suurriigid olid sõjaliselt nõrgad, kinnitas Laidoner, et mõlema nõrkushetk ei kesta kaua. Sakslasi, suurt ja andekat rahvast, lihtsalt ei ole võimalik ohjes hoida. Teisalt kinnitavad ajalookogemused, et ka Venemaa on mõnikord üsna kaua kestnud nõrkuseperioodidest alati üle saanud ja nii toimub see ka edaspidi.

Laidoneri vastus küsimusele “Kas Eestit ähvardab suurem oht Venemaa või Saksamaa poolt?” oli selge ja kategooriline: suurema ja aktuaalsema ohu allikaks on idanaaber. Suurriiklike ambitsioonidega Venemaa eesmärgiks, olgu seal võimul missugune valitsus tahes, on igal juhul Balti riikide allutamine. Idanaabri ohtlikkust suurendas seal kehtinud kommunistlik reþiim ning seega pidid Laidoneri arvates just väikesed naaberriigid olema Moskva avantüüride suhtes valvel. Kindral rõhutas selge sõnaga, et Vene poliitikat pole tavaloogikaga võimalik ette näha ning eelolevateks katsumusteks tuleb olla valmis nii materiaalselt kui moraalselt. Tema arvukate artiklite ja esinemiste läbivaks mõtteks oli see, et eduka kaitsesõja vältimatuks eelduseks on sõjaväe võimalikult otstarbeka väljaõppe ja võimalustekohase relvastuse kõrval veel paar tegurit. Esimene neist on rahva murdumatu kaitsetahe.

Laidoner kinnitas, et rahva suurus on iga riigi elus oluline, kuid siiski mitte alati kõige tähtsam tegur. Veelgi olulisemad on rahva kultuur, moraal ja tahtejõud. Kindral meenutas, et Eesti kindlustas oma iseseisvuse sõjas Venemaa vastu ning just see võit annab kindlusetunde ka edaspidiseks. Vastast ei tohi ala- ega ülehinnata, viimane on isegi ohtlikum, sest siis kaob usk endasse.

Veel üheks kaitsevõitluse eelduseks pidas Laidoner abi saamise võimalust läänest. Ta meenutas ikka ja jälle, et Vabadussõja ajal oli meil sõpru ja liitlasi ning lootis, et neid leidub ka edaspidi. Seega oli nii Laidoneri välispoliitiliste tõekspidamiste kui ka praktilise tegevuse põhieesmärgiks sõbralike suhete ja koostöö arendamine nende riikidega, kes olid Eesti iseseisvusest huvitatud ning kust võiks ohu korral ühes või teises vormis abi loota.

Mainitud kaalutlustest lähtudes nõudis Laidoner 1920. aastate algul, et Eesti välispoliitikas tuleb silmas pidada kolme prioriteeti:

tugineda Rahvasteliidule ja selle kaudu kollektiivsele julgeolekusüsteemile;

arendada võimalikult mitmekülgset koostööd demokraatlike lääneriikidega, kõigepealt Suurbritanniaga;

saavutada Soomest Poolani ulatuva Balti liidu loomine.

Rahvasteliit kui julgeolekutegur

Laidoneri pilk oli suunatud läände seega mitte üksnes tänutunde, vaid ka lootusega. Ta kinnitas 9. novembril 1922 Riigikogu kõnetoolist, “et meie ainult oma jõuga midagi ei või ära teha”. Eesti kui uus väikeriik peab igal pool end meelde tuletama, ennast näitama ning hoolitsema selle eest, et ka teised riigid oleksid tema saatusest huvitatud.

1920. aastate algupoolel hindas Laidoner kõrgelt Rahvasteliitu kui universaalset rahu ja julgeolekut kindlustavat tegurit. Ta väitis isegi, et just see organisatsioon on meie peamine julgeolekutugi lisaks meie vähesele sõjalisele jõule.

Tõsi küll, Laidoneri esimene kokkupuude Rahvasteliidu tööga oli pettumusterohke. Ta sõitis novembris 1920 Eesti delegatsiooni juhina koos Karl Robert Pusta ja Jaan Kopvillemiga Genfi Rahvasteliidu täiskogu koosolekule, kus tuli arutusele Eesti avaldus Rahvasteliitu astumiseks. Eelnevalt olid Eesti esindajad saanud mõnelt poolt, kaasa arvatud London, julgustavaid lubadusi, kuid tegelikkus osutus hoopis teistsuguseks.

Kindral kurtis juba oma esimeses kirjas 17. novembrist 1920 välisminister Otto Strandmanile: “Esimene mulje oli kohe, et neil uutel riikidel või õigem ütelda –“palujatel” siin kaunis narr seisukord saab olema.” 27. novembril teatas Laidoner, et nad istuvad Genfis juba kaks nädalat, aga Eesti küsimuses suurt targemaks pole saanud.

Suurem osa Genfi saabunud delegatsioonide liikmetest esialgu ei teatanudki, et sellised riigid nagu Eesti ja Läti maakeral eksisteerivad. Mõistagi selgitasid Eesti esindajad väsimatult, mida Eesti Vabariik endast kujutab ning mida ta taotleb. See tegevus ei olnud iseteadlikule kindralile sugugi kerge: “Pean tunnistama, et seisukord on meil siin väga vastik. Oled nii pool paluja, pool kerjaja. Minul isiklikult käib see väga närvide peale ja tunnen end kõvasti väsinud olevat kõigest sellest. On aga asi juba kord ettevõetud, peab otsani viima.”

Siiski leidis Laidoner, et diplomaatiline mäng Genfis oli väga huvitav ning olukorra iseloomustamiseks kasutas ta väljendeid “siin alles näed, mis asi ilma poliitika on”, “siin võib vigurisi näha” jne. Kindral oli kõige enam imestunud selle üle, kui sõltuvad olid väikeriigid paari suurriigi poliitilisest tahtest. Ta kuulis korduvalt mitme väikeriigi esindajalt, et hoolimata sümpaatiast Eesti suhtes peavad nad hääletamisel arvestama Suurbritannia ja Prantsusmaa seisukohti. Tulemus: 16. detsembril toimunud hääletamisel olid Eesti vastuvõtmise poolt vaid Itaalia, Portugal, Pärsia, Paraguai ja Kolumbia. Vastuhääli oli 27. Eesti avalduse tagasilükkamist põhjendati sellega, et Eesti vabariik on enamiku riikide poolt de iure tunnustamata. Tegelikuks põhjuseks oli “Vene küsimus”, s.o läänes valitsev ebaselgus ja ebakindlus Venemaa edasise arengu ning Moskva suhtes teostatava poliitika osas.

Eesti võeti Rahvasteliitu 22. septembril 1921 ning Laidoner võis nüüd konstateerida, “et meie juba rahvaste pere liige oleme ja meil seega julgeolekuks kõlbeline tagatis juba olemas”.

1922. aasta sügisel naasis Laidoner Genfist Rahvasteliidu täiskogu istungitelt hoopis paremate muljetega. Ta tõdes, et esialgu oli see organisatsioon tõepoolest nagu võitjate liit, kus domineeris paari suurriigi tahe. Seevastu 1922. aastaks oli selline domineeriv roll nõrgenenud ja Laidoneri sõnade kohaselt oli tõepoolest tegemist juba rahvaste liiduga.

Järgnevatel aastatelgi sõitis Laidoner Eesti delegatsiooni liikmena korduvalt Genfi Rahvasteliidu täiskogu istungitele ning tutvus paljude maailmas üldtuntud poliitikute ja diplomaatidega. Ta taotles, et Rahvasteliit oleks võimalikult tugev ning teovõimeline organisatsioon. Seoses mitmesuguste liidu reformimise kavadega kaitses Laidoner järjekindlalt Rahvasteliidu pakti (põhikirja) 10. ja 16. artiklit, mis fikseerisid liidu liikmete vastastikused garantiikohustused ja ühised sammud agressori vastu.

Tõsi küll, edaspidi Laidoneri optimism Rahvasteliidu suhtes murenes. Selgus üha ilmsemalt, et see organisatsioon suudab agressiooni ohvrile vaid sümboolset moraalset toetust anda. Seega tuli otsida võimalusi, et ohu korral leida välismaailmast ka reaalset abi. Laidoneri tookordsete arvestuste kohaselt võinuks sellist toetust leida Suurbritannialt ja lähinaabritelt.

Laidoner Briti orientatsioonist

See tõsiasi, et nii kindral Laidoneri kui ka laiemalt Eesti avalikkuse sümpaatia kuulus 1920. aastatel jäägitult Inglismaale, on üldiselt tuntud.

9. novembril 1922 rõhutas Laidoner Riigikogu kõnetoolist: “Meie ei pea mitte oma julgeolekut ja olemasolu garanteerima ainuüksi rahvasteliiduga, vaid peame püüdma läbikäimist ja sõbralikku vahekorda luua teiste riikidega. /.../ Keegi ei tee meile midagi, nii ütelda, meie ilusate silmade pärast, meie ise peame kõik oma jõu tööle panema. Ma olen seda alati toonitanud, et meie head vahekorda peame hoida püüdma Inglismaaga, peame püüdma temaga võimalikult lähemaid sidemeid luua.”

Sama motiiv esines Laidoneri esinemistes korduvalt. Ta lähtus tõdemusest, et Eesti on juba kord Britilt abi saanud ning mitmeid objektiivseid asjaolusid arvestades lootis seda vajaduse korral edaspidigi. Kõigepealt polnud Inglismaa huvitatud Venemaa liigsest tugevnemisest ega ka sellest, et Läänemeri muutuks Venemaa (või Saksamaa) sisejärveks. Sajandite vältel oli Inglismaa võidelnud Läänemere vabaduse eest ning võis loota, et see eesmärk jääb püsima. Arvestati ka seda, et Suurbritannia polnud huvitatud kommunistliku Venemaa mõjusfääri laienemisest, et Balti riigid pakuvad Inglismaale teatud huvi majanduslikust aspektist jne. Lisaks põhjendas Laidoner Riigikogus Inglise orientatsiooni vajadust mitte üksnes abilootusega ohu korral, vaid ka asjaoluga, et suurriikidest teostab just Suurbritannia kõige otsustavamalt rahupoliitikat ja püüab rahvusvahelist konflikti ära hoida.

Mõistagi oli Laidoneril selge, et Briti toetuse reaalne sisu ja vorm sõltub paljudest asjaoludest, kõigepealt üldise rahvusvahelise olukorra kujunemisest Euroopas. Reaalselt võis arvestada moraalse, diplomaatilise ja poliitilise toetusega ning võib-olla Briti vahendajarolliga lokaalse konflikti puhul. Muidugi loodeti sõja puhkedes saada Inglismaalt relvastust ja laskemoona, Briti laevastiku ilmumist Tallinna reidile peeti juba problemaatilisemaks.

On üldiselt teada, et Eesti valitsus, oli selle koosseis milline tahes, püüdis tookord Briti orientatsioonist kinni pidada. Iga uus ametisse astuv valitsus deklareeris, et tema eesmärgiks on sõprussidemete arendamine nende sõbralike suurriikidega, kes Eesti iseseisvust algusest peale on toetanud. Sellega viidati tavaliselt Suurbritanniale ja Prantsusmaale, kuid enamasti mõisteti “sõbralike riikide” all Inglismaad. Praktikas selgus siiski, et pidulikel deklaratsioonidel suhete süvendamisest Inglismaaga polnud küllaldaselt sisu.

Kindral Laidoner oli sunnitud Riigikogus tõdema, et Inglise orientatsioonis on tehtud palju sõnu, kuid vähe tegusid. Ta isegi süüdistas valitsust, et viimane pole Eesti lähendamiseks Suurbritanniale küllalt kaasa aidanud ning rõhutas, et kaasaegsed poliitilised vahekorrad ja sümpaatiad põhinevad majanduslikel teguritel. Seetõttu tuleb Eestil arendada majandussuhteid, teha suuremad riiklikud ostud Inglismaalt jne.

Teatavasti pöördusid seoses 1924. aasta 1. detsembri kommunistliku mässukatsega Eesti esindajad Briti valitsuse poole sooviga moraalse, diplomaatilise ja materiaalse toetuse saamiseks. Eriti oluliseks peeti Briti laevastiku visiiti Tallinna, mis pidi demonstreerima kõigepealt Moskvale, aga ka kogu maailmale, ühe lääne juhtiva suurriigi huvi Eesti iseseisvuse püsimise vastu. Sedalaadi ettepanekud lükati tagasi väitega, et Suurbritannia on küll Balti riikidest huvitatud, kuid ometi ei soovi ta venelasi kuidagi ärritada. Ühes Briti välisministeeriumi dokumendis fikseeriti, “et mis tahes avalik seisukohavõtt Balti riikide julgustamiseks ja Nõukogude valitsuse ohjeldamiseks tekitaks Balti riikides ülemääraseid lootusi abi suhtes, mis me saaksime neile anda või teatud juhul annaksime”.

Hoolimata Eesti-poolsetest jõupingutustest jäi Briti huvi Eesti suhtes tagasihoidlikuks. Eesti-Briti majandussuhteid määratlesid paratamatult majanduslikud, mitte poliitilised tegurid. Pealegi olid Balti riigid majanduslike üksustena inglaste suurema huvi äratamiseks liiga väikesed ning nende poliitiline roll polnud Suurbritannia silmis nii suur, et London oleks nende julgeoleku kindlustamiseks siduvaid lubadusi andnud.

Laidoner Balti koostöö õhutajana

Eesti julgeoleku pärast muretsedes ei pidanud Laidoner silmas üksnes läänekaart, vaid vaatas lootusrikkalt ka põhja ja lõunasse. Kindrali sügava veendumuse kohaselt oli Eesti julgeoleku oluliseks tugisambaks võimalikult tihe koostöö teiste Nõukogude Venemaa piiririikidega. Nii Laidoner isiklikult kui ka Eesti valitsus ja sõjaväe juhtkond pühendasid 1920. aastate algupoolel väga palju tähelepanu Soomest Poolani ulatuva kaitseotstarbelise sõjalis-poliitilise liidu loomisele.

Teatavasti toimus alates 1919. aasta sügisest terve rida konverentse Balti riikide, Soome ja Poola osavõtul, kuid need ei andnud mitmesuguste vastuolude tõttu loodetud tulemusi. Kõige suuremaks komistuskiviks Balti liidu loomise teel oli permanentne Poola-Leedu konflikt, mis omandas eriti terava vormi seoses Vilniuse vallutamisega Poola vägede poolt sügisel 1920. Nüüd tuli Eestil valida, kas eelistada liidupartnerina Leedut või Poolat. Laidoneri arvamus oli selge – esmatähtis on koostöö Poola kui sõjaliselt tugeva riigiga.

Järgmine tagasilöök tabas Balti liidu organisaatoreid 1922. aastal, kui Soome keeldus ratifitseerimast Varssavi pakti, s.o sama aasta 17. märtsil sõlmitud Soome, Eesti, Läti ja Poola koostöölepingut. Asi oli seda halvem, et koos poliitilise kokkuleppega tõmmati kriips peale nelja riigi välisministrite poolt alla kirjutatud salajasele kohustusele asuda sõjalise koostööpakti väljatöötamisele. Soomlased kaalutlesid, et Balti riike ähvardab Venemaa poolt palju suurem oht kui Soomet ning seega on liit nõrgemate lõunanaabritega ennem kahjulik kui kasulik. Soome edasist välispoliitikat iseloomustas juhtmõte, et Soome ei ole Balti riik, ning püüe läheneda Skandinaaviale.

Kindral Laidoner oli mõistagi kujunenud olukorra pärast mures, kuid ei kaotanud lootust. Ta deklareeris Riigikogu väliskomisjoni koosolekul 20. juulil 1923: “Kui me Balti liitu 5-ga ei saa, teeme neljaga; ei saa neljaga, teeme kolmega; ei saa kolmega, teeme kahega.”

Laidoner hülgas otsustavalt Balti kolmikliidu loomise idee, mida Leedu kõigest hingest pooldas ning mille sõlmimiseks Läti oli valmis. Põhjus oli selge – selline liit olnuks Poolale vastuvõtmatu ning takistanuks Eesti koostööd viimasega. Kujunenud olukorras otsustati sõlmida Eesti-Läti liit ning loodeti, et sellega ühineb edaspidi teisigi riike. Tõsi küll, Eesti-Läti suhetes oli üsna tõsiseid pingeid riigipiiri kindlaksmääramisel jt küsimustes ning teatud ringkonnad eesotsas Jaan Tõnissoniga ei kiitnud liidu sõlmimise kava heaks. Laidoneri seisukoht oli kategooriline: “Piirikonflikt ei kaalu liitu üles. Eesti ja Läti saatus on lahutamatult seotud: kui Riia langeb, langeb ka Tallinn ja vastuoksa.” Konflikti puhul Venemaaga on ainult kaks võimalust – “kas saame vastu või mitte. Kui ei, lööb ta kohe Balti mereni välja”.

Eesti-Läti liit sõlmiti 1. novembril 1923, kuid esialgsed lootused koostöö osas lõunanaabriga ei täitunud. Liidu laiendamine naabrite kaasatõmbamise teel ei õnnestunud ning pealegi jättis liidupartnerite endi vahekord palju soovida.

Kindral Laidoner pidas Poola riigi püsimist nii Balti riikide kui kogu idapoolse Euroopa stabiilsuse oluliseks faktoriks. Nii kindralil endal kui Eesti väejuhatusel oli Varssaviga tihedad kontaktid, Eesti-Poola sõjaväelaste koostöö iseloomustamiseks kasutati hiljem väljendit “müstiline”. Kord tähendas riigipea Josef Piùsudski Laidonerile: “Kui Venemaa teile kallale tungib, peate nii kaua vastu pidama, kuni appi jõuan.” Kuigi tegemist oli vaid ilusa fraasiga, kajastas see siiski tõsiasja, et Varssavis peeti Balti riikide iseseisvust Poola julgeoleku oluliseks eelduseks.

Mõistagi ei väljendanud kõnesolevad Eesti julgeolekupoliitikat puudutavad seisukohad ainult Laidoneri isiklikke tõekspidamisi, vaid need kajastusid ka valitsuse välispoliitikas. Kahtlemata olid need kaalutlused tookord põhjendatud, kuid nagu juba viidatud, ei andnud need lõpuks siiski oodatud tulemusi. Saatusliku 1939. aasta sügisel oli Laidoner sunnitud konstateerima: “Praegu ei ole meil seljatagust ja see on meie suurim nõrkus. /.../ Kui oleks lootust, et kuskilt abi tuleb ja meie teame, et sel ja sel ajal, siis võitleksime.”

Tookord seisneski Eesti kurbloolus selles, et riik ja rahvas olid jäänud isoleerituna täiesti üksi.

HEINO ARUMÄE (1928) on ajaloodoktor, tegelenud aastaid Eesti vabariigi välispoliitika ja välissuhete uurimisega.