Nr. 3/2006


Olümpiaad
Kadestamisväärsed elamused

Rahvusvaheline astronoomiaolümpiaad

Eestit võib pidada üheks agaramaks olümpiaadidel käijaks. 2005. aastal osaleti tervelt üheksal ülemaailmsel olümpiaadil, seda vaatamata suurtele kaugustele (Indoneesia, Austraalia, Argentina). Astronoomias on osaletud kahel korral: 2004. aastal Krimmis ning mullu Hiinas Pekingis.


Olümpiaadidest

Astronoomiaolümpiaadide läbiviijaks on Euro-Aasia Astronoomia Ühing, mida praegu juhatab professor Mihhail Gavrilov Moskvast. Sihtgrupiks on 14–17-aastased kooliõpilased, kes on jagatud kahte vanuserühma. Osa võtma kutsutakse riikide kuni 5-liikmelisi koondisi; lisaks on individuaalne osavõtuõigus neil õpilastel, kes eelmisel olümpiaadil jõudsid vähemalt II järgu diplomini.

Astronoomia positsioon õppeainete seas on mõneti erinev tavaainete, nagu matemaatika, füüsika, bioloogia jt, omast. Ühelt poolt oleks nagu tegu füüsika ühe alalõiguga – näiteks Eesti koolides astronoomiat eraldi ainena ei õpetata. Teiselt poolt on astronoomia üks vanemaid ja teenekamaid teadusvaldkondi, mis pikka aega oli tähtsal kohal nii ülikooli- kui põhihariduses. Ka riigiti on astronoomia positsioon erinev, silma torkab asjaolu, et nn heaoluriikides on tema tähtsus väiksem kui traditsioonilistes maades.

Kokku on seni korraldatud kümme olümpiaadi. Osavõtjamaid on praeguseks 20. Neist vaid kolm – Itaalia, Rootsi ja Brasiilia – kuuluvad nn -lääneriikide hulka. Peaosa annab endine idablokk: Armeenia, Bulgaaria, Gruusia, Moldova, Ukraina, Venemaa, Valgevene, Rumeenia, Jugoslaavia, ka Leedu ja Eesti. Tugevasti on esindatud Kagu-Aasia: Hiina, India, Korea, Tai ja Indoneesia. Huvitavaks erandiks on islamiriik Iraan, kelle valdavalt tüdrukutest koosnevad võistkonnad on osalenud kõigil viimastel olümpiaadidel. Vaatlejatena on olümpiaadidel käinud ka Taani ja Iirimaa.

Niisiis, Eesti võistkond oli väljas teist korda. Eelmisel aastal Ukrainas keegi meie omadest diplomini ei jõudnud, seekord sai III järgu auhinna Tallinna Reaalkooli õpilane Edvard Ljulko. Veel kuulusid võistkonda Jana Tsherkashina ja Stanislav Zavjalov Narva Humanitaargümnaasiumist.


Olümpiaadile Pekingisse

Kui 2004. aasta Krimmis peetud IX astronoomiaolümpiaadil oli Eesti võistkond veel vaatlejastaatuses, siis seekord sai “täie eest” välja mindud. Kahjuks mitte täisvõistkonnaga – lubatud viie õpilase asemel saime Hiinasse saata vaid kolm. Seda rahaliste raskuste tõttu.

Hiina-poolseks korraldajaks oli Pekingi Planetaarium, mille direktor Jin Zhu oli ka kohaliku orgkomitee esimees. Teades, milline näeb välja suurlinna taevas ja mäletades mullust ebaõnnestunud vaatlusvooru, ei lootnudki me näha “tõelisi tähti” ja olime peaaegu kindlad, et osa ülesannetest tuleb lahendada planetaariumi tehistaeva all.

Siiski. Pekingis toimus vaid olümpiaadi ava- ja lõputseremoonia, olümpiaad ise peeti 60 kilomeetrit põhja pool asuvas Huairou linnas. Kontrastiks pealinnale, kus isegi päike paistis vaid tuhmi valgussõõrina, oli mägede jalamil asuva Huairou õhk äärmiselt puhas ja läbipaistev.

Olümpiaad algaski vaatlusvooruga. Lisaks traditsioonilistele küsimustele, nagu tähtede heleduste ja nende vahelise nurkkauguse määramine, oli osavõtjaile ka tõsine katsumus – suunata teleskoop meie naabergalaktikale Andromeeda udukogule. Ülesande tegi raskemaks asjaolu, et otsitav objekt asus vaatluse ajal praktiliselt seniidis. Kes kunagi on teleskoopi juhtinud, teab, mida see tähendab. Aega anti vaid kaks minutit…

Põhiosa punktidest mängiti välja teooriavoorus. Minu suurim lugupidamine korraldajatele: nii selle kui eelmise aasta olümpiaadi ülesannete valik ja raskusaste olid peaaegu idaaalsed. Võitja tulemus – 70 punkti 88-st võimalikust ehk ligikaudu 80 protsenti – näitab, et tegu oli parasjagu raskete ülesannetega. Seejuures jagunesid summaarsed punktid ülesannete vahel üsnagi ühtlaselt – polnud ei triviaalseid ega ka ülemäära raskeid probleeme.

Ülesannete eestikeelsete tekstidega saab tutvuda Tartu tähetorni võrguväljaande “Vaatleja” 2005. aasta novembrinumbris (vt http://www.obs.ee/cgi-bin/w3-msql/vaatleja/index.html). Hea mulje jättis ülesannete päevakajalisus: oma koha leidsid nii Marsi vastasseis (toimus 7. novembril) kui Hiina edukas kosmoselend 15.–16. oktoobril.


Ekskursiooniprogrammist

See, mida me Hiina kui turismiobjekti kohta kuulnud olime – Suur Hiina müür, Taevase Rahu väljak koos keisrite “Keelatud linnaga” ja panda-karu – sai kõik ära nähtud, viimane küll vaid loomaaias. Ja ega palju kaugemale poleks vist jõudnudki…

Muidugi püüdsid korraldajad näidata võimalikult palju kohalikku astronoomiat. Alustati nn Vanast Observatooriumist Pekingi kesklinnas, mis asutati 1442. aastal endise linnamüüri ühele tornile. Praegu saab seal näha pea kõiki keskaegsed vaatlusriistu.

Mis nüüdisaegsesse täheteadusesse puutub, siis on Hiina kiire majandusareng andnud tõuke kogu sealse teaduse arengule ning lähiaastatel peaksid astronoomid saama oma käsutusse üsnagi mitu maailmaklassi instrumenti.

Minu erihuviks olid planetaariumid ja kooliastronoomia. Mis Pekingi planetaariumisse puutub, siis juba selle vana, 1956. aastal valminud peamaja on minu nähtutest üks suuremaid. Selle kõrvale on kerkinud ligi 30-meetrise kõrgusega klaastahukas, mis sisaldab kolme täisdigitaalse tehnikaga kuppelsaali. Neist suurim, soomlaste Heureka-keskuse Verne’i teatriga võrreldav sgi-teater töötab põhiliselt astronoomiale; kaks väiksemat võimaldavad vaadata panoraamfilme ka ruumilistena.

Päris kadedaks tegi Huairou kooliastronoomia keskuse külastamine. Kogu linna teenindava koolituskeskuse juurde rajatud kompleksi kuulub loengusaal, näitusesaalid, planetaarium ja katusele ehitatud ligi 300- ruutmeetrine vaatlusplatvorm. Teleskoope oli taevavaatlusteks varutud ligi 20. Minu palvel näitasid vastuvõtjad spetsiaalselt alamastme klassidele määratud planetaariumietendust “Kuu saladused”.


Kuidas jõuda olümpiaadile?

Kõige otsesem vastus: tuleb õppida astronoomiat. Kooliprogrammile ei maksa loota – see vähene, mida meie õpilastele täheteadusest pakutakse, on laiali pillatud mööda loodusõpetuse ja füüsika õpikuid. Tõsi küll, meil on olemas nii Tõnu Soopalu “Kooliastronoomia põhivara” kui põhjanaabrite “Põhjanael” (autor Heikki Oja, Valgus, 2001). Neist alustagemgi.

Edasijõudnute jaoks on astronoomiaringid. Suuremad töötavad nii Tartu kui Tallinna tähetornide juures, õpilasi juhendavad ka Tõravere astronoomid. Võtke julgesti kontakti!

Kõiki soovijaid ootame astronoomiahuviliste 11. üle-Eesti kokkutulekule Harjumaal Mahtras 10.–14. augustil. Registreerimine e-posti aadressil helle@obs.ee.

Ja muidugi Internet. Tartu tähetorni lehele viib teid http://www.obs.ee, sealt jõuate ka kõigi teiste lehtedeni.

Kui tunnete end piisavalt tugevana, siis registreeruge Tartu teaduskooli astronoomia lahtisele võistlusele. See toimub igal aastal koos füüsikaolümpiaadi lõppvooruga. Mida seal seni tehtud, saate vaadata aadressil http://www.ttkool.ut.ee/astro/.





JAAK JAANISTE (1944) oli Eesti võistkonna juht 2004. ja 2005. aasta olümpiaadidel.




Jaak Jaaniste