Nr. 4/2006


Lugesin üht raamatut
Meie oma Mannerheimiana

Olev Hansalu “Carl Gustaf Mannerheim. Põhjala suurmees”
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ja kirjastus ELMATAR, 2005

Carl Gustaf Emil Mannerheimist kui Soome tuntuimast väejuhist ja riigimehest, kolme sõja ülemjuhatajast ning kahekordsest riigipeast on palju kirjutatud. Nüüd on eestlaste endi hulgas leidunud mees, kes pannud aluse Eesti Mannerheimianale. Autoril on õnnestunud anda mitmekülgne ülevaade Mannerheimi isikust ja elutööst ning seda tihedas seoses Soome riigi ja rahva saatusega 20. sajandi ajalootormides. Seda on tehtud ka ladusal ja huviärataval kombel.

Olev Hansalust teab allakirjutanu vaid seda, et ta kuulus soomepoiste hulka ja suri enne raamatu ilmumist.

Teosele on lisatud erukaptenmajor Nyyrikki Kurkivuori eessõna ja erukolonelleitnant Sven Ise järelsõna. Samuti Mannerheimi enda poolt oma mälestusteraamatule kirjutatud sissejuhatus, mida seni polegi trükis avaldatud.

Joosep Toots ruudus

Carl Gustaf Emil, kes tavaliselt kasutas eesnime Gustaf, sündis 4. juunil 1867 Turu läänis Lohisaare rüütlimõisas Hollandi päritolu rootsistunud krahvi perekonnas. Isa oli ülimalt ettevõtlik mees, kes aga nõrga iseloomu tõttu uppus võlgadesse ja pages lõpuks ühe kaunitariga Pariisi. Ema suri 1881 ja seitse last jäid sugulaste kasvatada.

Koolipoisina Helsingis ja Hamina sõjakoolis paistis Gustaf silma pöörase aktiivsuse ja ettevõtlikkusega. Niisiis oli ta Joosep Toots ruudus ning heideti paar korda koolistki välja. Eriti valus oli väljaheitmine Hamina kadetikoolist just enne lõpetamist. Kuid pole halba ilma heata. Nimelt pääses Gustaf 1887. aastal Peterburi kuulsasse ratsaväekooli. Pärast selle lõpetamist teenis ta lühikest aega Poolas ja seejärel tegi karjääri Peterburis ratsakaardiväes. Too teenistuskoht võimaldas Mannerheimil pääsu kõrgseltskonda kuni tsaariõukonnani välja.

Sügisel 1905 sõitis Mannerheim vabatahtlikult Kaug-Itta sõtta Jaapani vastu ning aastail 1906–1908 teostas legendaarse ratsaretke Kesk-Aasias. Tegemist oli Vene peastaabi ülesandel korraldatud luureretkega peamiselt Hiina valdustesse. Mannerheim sõitis koos kaaslastega läbi 14 000 kilomeetrit ning tõi lisaks sõjalis-poliitilistele andmetele kaasa hulga teaduslikku huvi pakkuvaid materjale.

1909–1914 teenis Mannerheim rügemendiülemana Poolas. Maailmasõja puhkedes osales ta lahingutes esialgu brigaadi- ja alates 1915. aasta kevadest diviisiülemana. Ta paistis silma juba esimestes lahingutes ja teda autasustati ihaldusväärse Georgi ristiga. 1916. aasta lõpust sõdis Mannerheim oma ratsadiviisiga Rumeenia rindel, kus ta elas läbi ka 1917. aasta revolutsioonilised sündmused. Läbides seiklusrikka ja ohtliku teekonna, jõudis ta pärast bolðevike võimuhaaramist detsembris Soome.

Vabadussõja ülemjuhataja

Raamatus antakse kujukas pilt Mannerheimi rollist Soome iseseisvust ähvardava ohu tõrjumisel. Helsingisse jõudes kohtus Mannerheim Soome ohvitseridega, kes asusid looma noore vabariigi relvajõude, ning peagi nimetati ta sõjavägede ülemjuhatajaks.

Ent enne veel, kui armee loomisel midagi ära teha jõuti – jaanuari lõpus 1918 – puhkes kodusõda. Kommunistide ja sotsiaaldemokraatide juhitud tööliste võitlussalgad, keda toetasid Vene revolutsioonilised soldatid ja madrused, haarasid kogu Lõuna-Soome. Rahvuslikud ja antikommunistlikud jõud koondusid Kesk-Soome, nende peamiseks keskuseks kujunes Vaasa. Sinna sõitis ka Mannerheim ning asus organiseerima valgearmeed, tuginedes kõigepealt kaitseliidu organisatsioonidele. Õnneks oli sõja ajal hulk Vene-vastaselt meelestatud mehi sõitnud salaja Saksamaale, kus nad koondati jäägripataljoni. 25. veebruaril saabusid jäägrite peajõud Vaasasse ning neist kujunes Soome armee selgroog.

Kodusõja otsustavad lahingud peeti märtsis-aprillis Tampere piirkonnas ning lõppesid valgete võiduga. 3. aprillil maabus Hankos Saksa diviis kindral Rüdiger von der Goltzi juhtimisel ja jõudis suuremate raskusteta Helsingisse. Aprilli lõpupoole peeti veel lahinguid Karjalas, kuid Viiburi vallutamisega 29. aprillil oli sõda praktiliselt lõppenud Mannerheimi vägede võiduga.

Teadagi oli Soome kodusõda ka vabadussõda, sest selle käigus tõrjuti välja Vene väed ning kindlustati Soome iseseisvus. Samas kujunes Mannerheimil konflikt Soome saksameelsete valitsusringkondade ning jäägritega, mis mai lõpul viis tema ametist lahkumiseni.

Kuid peagi, sügisel 1918, vajati taas Mannerheimi teeneid. Pariisis ja Londonis viibides tegi ta palju Soome maine tõstmiseks ja 12. detsembril valiti ta riigihoidjaks.

Sõda lõpeb teisel pool Peterburi

Olev Hansalu annab põhjaliku ülevaate Soome komplitseeritud välispoliitilisest seisundist ja Mannerheimi tookordsetest taotlustest. Teatavasti soovisid rahvuslikult meelestatud ringkonnad karjalastega asustatud alade liitmist Soomega, kuid Mannerheim ja tema mõttekaaslased pidasid kõige tähtsamaks Petrogradi vallutamist. Mannerheim tahtis kaasa aidata Venemaa vabastamisele bolðevismist, kuid tema plaanid ebaõnnestusid. Põhjuseks olid nii sise- kui välistegurid: vastuolud Soome ühiskonnas, vene valgete soovimatus Soome iseseisvust tunnustada ning Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA vastuoluline Vene poliitika.

25. juulil 1919 seisid presidendivalimistel vastamisi Mannerheim ja juuraprofessor Kaarlo Juho Ståhlberg. Viimane sai 143 ja Mannerheim 50 häält. Pettunud Mannerheim sõitis välismaale ning õhutas Pariisis, Londonis ja Varssavis Vene-vastase interventsiooni ideed. President Ståhlbergi aktiivsel osalemisel loodud vabariiklik Soome, kus sotsiaaldemokraadid asusid peagi taas olulist rolli mängima, ei olnud selline riik, mida Mannerheim oli ihaldnud.

Muutuvad nii ajad kui inimesed

1920. aastatel oli Soome ühiskond veel liiga lõhenenud, et valge aate eestvõitleja Mannerheim oleks saanud tõusta sõjaväes või kaitseliidus juhtivale kohale. Kuid ka Mannerheimi puhul kehtib igivana tõetera: ajad muutuvad ja inimesed arenevad koos muutuva ajaga. Veebruaris 1931 presidendiks valitud Pehr Evind Svinhufvudi algatusel sai Mannerheimist Kaitsenõukogu esimees ja peagi anti talle sõjamarssali auaste. Lisaks lepiti kokku, et sõja puhul saab temast sõjavägede ülemjuhataja.

Kaitsenõukogu esimehena hoolitses Mannerheim väsimatult relvajõudude moderniseerimise eest. See kõik nõudis raha, kuid valitsus ja parlament ei pidanud kaua aega sõjaohtu tõsiseks ning kaitsekulutusteks eraldatud summad olid ebapiisavad. Olukord muutus alles 1939, kui rahvusvaheline olukord teravnes ning Mannerheim palus end nõukogu esimehe kohalt vabastada. Saavutati kompromiss, Mannerheim jäi kohale ja kaitsekulutusi suurendati oluliselt.

Uutes oludes muutusid ka Mannerheimi sisepoliitilised tõekspidamised. Kui ta varem eitas igasuguseid kompromisse ja järeleandmisi endistele vastastele, siis alates 1933. aastast asus ta rõhutama rahva ühtekuuluvustunde vajadust.

Tipphetk

Mõistagi pühendab Olev Hansalu väärilist tähelepanu Mannerheimi elutöö ühele tipphetkele, nimelt tema tegevusele ülemjuhatajana Talvesõja päevil.

Talvesõja põhjused ja ka sõjategevuse käik on eestlastele üsna hästi tuntud. Nende Soome juhtpoliitikute ring, kes 1939 Soome-Nõukogude läbirääkimiste käiku lähemalt tundsid ning otsuseid langetasid, oli vägagi kitsas. Lisaks puudus üksmeel järeleandmiste ulatuse osas. Moskva suhtes jäiga kursi pooldajad ei pidanud sõjaohtu aktuaalseks või oletasid, et ega venelased talvel ei sõdi. Lisaks lootsid liiga paljud Rootsi ja teiste riikide toetusele. Mannerheim kirjutas hiljemgi: “Olen veendunud, et Põhjala, jah, isegi üksnes Soome ja Rootsi ühiskaitse leping oleks võimaldanud Talvesõda ära hoida ja et üks mõjuv Soomet toetav avaldus Kremli läbirääkimistel 1939. aasta sügisel oleks kaasa toonud sama tulemuse.” Marssali sõnade kohaselt usaldati liialt illusioone ja lubadusi.

Tõsi küll, sõnad illusioonidest ja lubadustest ei käi Mannerheimi enda, vaid Soome juhtpoliitikute kohta. Marssalile oli sõjaoht selge ning ta püüdis, nagu ka Juho Kusti Paasikivi ja Väinö Tanner, saavutada Moskvaga kompromissi. Pärast Talvesõja lõppu tähendas Mannerheim, et sügisel 1939 oleks siiski tulnud järele anda, kuid sündmuste edasist käiku arvestades tähendas hiljem: Soome sõdis kõige õigemal ajal. Tõepoolest oli sõda rängas pakases soodne Soomele ning ebasoodne vastasele, pealegi olnuks kevadel-suvel 1940 igasuguse välisabi saamine juba täiesti võimatu.

Soomlaste ootamatult edukas kaitsesõda jättis Nõukogude juhtkonnale sügava mulje. Kuigi nii Soome kui teistegi riikide ajaloolaste arvamuse kohaselt oli ka 1940. aastal Moskva taotluseks Soome täielik allutamine, tuli selle eesmärgi saavutamisel olla ettevaatlik. Lisaks töötas aeg Soome kasuks. Asi oli selles, et 1940 muutus olukord Euroopas kardinaalselt. Kohe pärast Prantsusmaa purustamist asus Hitler kavandama kallaletungi N Liidule. Uutes tingimustes võis Berliin teostada Moskva suhtes kindlamat poliitikat ning Saksa valitsus võttis Soome oma kaitse alla.

Relvastatud rahu

Peatükile, mis käsitleb Mannerheimi tegevust Talvesõjale järgnenud perioodil kuni uue sõja puhkemiseni, on Olev Hansalu pannud tabava pealkirja “Relvastatud rahu”. Ta tõstab esile Mannerheimi veendumuse, et Soome, nagu teisedki väikeriigid, peavad olema valmis uuteks katsumusteks. Samas iseloomustatakse lähemalt nii marssali enda, sõjaväe juhtkonna kui kogu soome rahva jõupingutusi riigikaitse ümberkorraldamisel.

Käsitledes lähemalt Saksa-Soome suhete arengut ja Soome teed Jätkusõtta, rõhutab autor, et Soomel ei olnud võimalik loobuda Saksa toest ega keelduda sõjalisest koostööst. Tema hinnangul tehti koostööd vastumeelselt, kuid ei Soomel ega Mannerheimil olnud valikuvõimalust. Iseloomustades ühelt poolt Saksa väejuhatuse ja teiselt poolt Soome sõjalisi eesmärke, väidab autor, et soomlaste eesmärgiks oli kõigepealt Talvesõjas kaotatud alade tagasivõitmine, kuid sakslaste pealekäimisel nõustuti edasitungiga Laadoga idakaldal asuva Syväri jõeni. Seal pidi toimuma kohtumine lõuna poolt lähenevate Saksa vägedega ning seega oleks Leningrad ümber piiratud.

Mannerheim, nagu soomlased üldse, oli veendunud Saksa vägede võidus. Tegelikkuses olid Nõukogude relvajõud Jätkusõjas hoopis visamaks vastaseks kui Talvesõjas. Kui Saksa vägedel ei õnnestunud Syvärile välja jõuda, paluti Soomelt aktiivsemat sõjategevust Leningradi vastu. Mannerheim keeldus ja nii tekkis Saksa-Soome suhetesse esimene lõhe. Edaspidi vastuolud süvenesid ja Stalingradi katastroofi järel asus Soome sõjast väljapääsu otsima.

Soome sise- ja välispoliitiline olukord 1943.–1944. aastal oli raske. Ühelt poolt nõuti, et valitsus peab otsima võimalusi rahu sõlmimiseks, teiselt poolt kinnitati, et Saksa abi ja toetus on Soomele tingimusteta vajalik. Lisaks esitas Berliin ähvardavaid nõudmisi: Soome peab andma lubaduse, et ta Saksamaa nõusolekuta separaatrahu ei sõlmi. Niisiis tuli Soomel ja Mannerheimil manööverdada. Rahuvõimaluste sondeerimisel jõuti isegi nii kaugele, et märtsis 1944 käisid Juho Kusti Paasikivi ja Carl Enckell Moskvas. Nõukogude rahutingimused osutusid nii raskeks, et neid ei peetud võimalikuks vastu võtta.

9. juunil 1944 alustas N Liit Karjala kannasel suurejoonelist pealetungi. Soomlased olid sunnitud taanduma, kuid rinne suudeti uuel kaitsejoonel siiski stabiliseerida. Küll aga oli president Risto Ryti sunnitud kirjalikus vormis Hitlerile lubama, et Saksamaa nõusolekuta Soome rahuläbirääkimisi ei alusta. Rahu sõlmimise vajadus oli siiski paratamatu ja kogu küsimus seisnes vaid selles, millal ja kuidas seda teha.

Raamatus antaksegi ülevaade lausa dramaatilise iseloomu omandanud vaidlustest, mis arenesid rahu sõlmimise ja Saksamaaga suhete katkestamise problemaatika ümber. Oli selge, et nii president Ryti kui valitsus pidid teed andma uuele juhtkonnale. Just Mannerheimis nähti meest, kes suudab Soome ajaloos uue lehekülje pöörata. 4. augustil kinnitas Eduskund seaduse Mannerheimi nimetamisest Soome presidendiks. Et marssal oli samal ajal ka ülemjuhataja, kuulusid talle peaaegu diktaatorlikud volitused. Eduskunna roll oli Jätkusõja ajal nagunii vägagi tagasihoidlik.

Sõja lõpetamine sõltus suuresti sakslaste lüüasaamisest Baltikumis. 7. septembril saabus Soome delegatsioon Moskvasse, vaherahuleping sõlmiti 19. septembril.

Hansalu teose lõpuosas vaadeldakse, kuidas president Mannerheimil ning valitsusel tuli Soome huvisid kaitstes maadelda juba 22. septembril 1944 Helsingisse saabunud liitlaste kontrollkomisjoniga. Komisjon koosnes enamasti Nõukogude ja osalt Briti esindajatest ning võttis tähtsamad eluvaldkonnad oma kontrolli alla. Mannerheim, kes oli Inglismaad alati kõrgelt hinnanud, pidi nüüd kogema, et inglased ei teinud Soome heaks midagi, vaid toetasid kõiges Moskvat. Mannerheimil oli eriti raske taluda, et Ryti ja mitmed endise valitsuse liikmed anti kohtu alla süüdistatuna Jätkusõja vallapäästmises. Sellist süüdistust võis karta ka Mannerheim ise ja igaks juhuks kandis ta mõni aeg kaasas mürgiampulli. Sageli on väidetud, et Mannerheim pääses süüdistustest tänu Stalini lugupidavale suhtumisele tema isikusse.

4. märtsil 1946 esitas Mannerheim valitsusele lahkumispalve, uueks Soome presidendiks sai Paasikivi.

Oma viimastel eluaastatel elas Mannerheim peamiselt Ðveitsis ja asus sõprade pealekäimisel memuaare kirjutama. Selles töös oli marssali abiliseks endine peastaabi luureosakonna ülem kolonel Aladar Paasonen, lühemat aega ka endine staabiülem kindral Erik Heinrichs ja hiljem teisedki isikud. Mälestusteraamatu kirjutamisel püüti küll fikseerida sündmuste käiku nii, nagu Mannerheim seda mõistis, kuid samal ajal tuli rakendada enesetsensuuri, et mitte Moskvat liigselt vihastada.

Palju vaieldi mälestusteraamatu eessõna üle, kus Mannerheim varjamatult avaldab oma vaateid. Marssal kinnitab: “Minu kogemused Vene revolutsioonist ja selle tagajärgedest olid mind veennud, et bolðevism kujutab endast ülemaailmset hädaohtu, millega võitlemiseks oleks tulnud mobiliseerida kõik jõud. Revolutsioonijärgsetel aastatel katsusin ma oma veendumust praktikas rakendada.” Mannerheim teeb etteheiteid Esimese maailmasõja võitjatele, et need ei kasutanud võimalust Venemaa saneerimiseks, vaid oma koordineerimata sammudega aastail 1918–1920 vaid pikendasid Vene kodusõda.

Ka lääneriikide edasise poliitika suhtes oli Mannerheim kriitiline. Nii kirjutas ta Teise maailmasõja lõpupäevade kohta, et kuigi lääs võitis sõja, kaotas ta rahu ja laskis end N Liidul ninapidi vedada. Lääne suurriigid alahindasid kommunismiohtu ja jätsid idapoolse Euroopa saatuse hoolde.

Mannerheim suri ühes Ðveitsi haiglas 28. jaanuaril 1951, tema mälestused ilmusid kahes köites 1951 ja 1952. Riiklikel kaalutlustel jäeti eespool mainitud eessõna publitseerimata.

Tõde alles otsitakse

Meeldival kombel on Olev Hansalu mitmel puhul maininud, et ühes või teises küsimuses ajaloolased alles diskuteerivad ning seetõttu ei ole ainuõigete seisukohtade esitamine võimalik. Tõepoolest, nii see on.

Mis Olev Hansalu teosesse puutub, siis selles tundub vaieldavat üsna vähe olevat. Kuid ühes küsimuses tahaks vaielda mitte autoriga, vaid Mannerheimi endaga.

Esmakordselt trükki pääsenud eessõnas oma mälestusteraamatule ta kirjutab: “Veel praegugi olen ma veendunud, et kui meie riigikaitsega oleks olnud kõik korras (tegemist oli ka majanduslike eeldustega), oleks meil 1939. a. olnud eeldusi vältida nii Talvesõda kui seda õnnetut arengut, mis viis selleni, et 1941. a. tõmmati Soome suurriikide sõtta Saksamaa poolel.” Tänaste teadmiste valguses peaks olema selge, et Talvesõda olnuks võimalik vältida vaid Moskva nõudmiste rahuldamise hinnaga ning ka sõja lõpptulemust poleks kõige hoolikamad ettevalmistused muutnud.

Raamatu paar olulisemat küsitavust puudutavad Jätkusõja puhkemist ja selle eesmärke. Autor on kinni pidanud Mannerheimi enda poolt esitatud ja mõnda aega Soome ajalookirjanduses domineerinud teesist, nagu oleks Soome uude sõtta sattunud vastu tahtmist, vaid väliste tegurite tulemusena. Uuemas ajalookirjanduses on veenvalt tõestatud, et tegemist oli siiski Soome tookordsete juhtpoliitikute ning kindralstaabi teadliku valikuga.

Kuigi Jätkusõja põhiliseks eesmärgiks oli riigi julgeoleku tagamine pikemaks ajaks ning Talvesõjas kaotatud alade tagasivõitmine, ei saa unustada sõja algul valitsuse poolt propageeritud loosungit: lühike piir – pikk rahu. Silmas peeti Karjala ja Koola poolsaare liitmist Soomega. Sõja ühe eesmärgina propageeriti ka antikommunistliku võitluse vajadust ning sügisel 1941 ühines Soome Kominterni-vastase paktiga. Ka mõned negatiivsed hinnangud tuntud riigitegelastele, nagu Ståhlberg ja Holsti, on antud Mannerheimi vaatevinklist nähtuna. Töös esineb väiksemaid ebatäpsusi, kuid see on sedalaadi käsitluse puhul paratamatu.

Lõpuks olgu veel kord rõhutatud, et Olev Hansalu suure ja tänuväärse töö tulemusena valminud käsitlus Mannerheimist ja tema rollist Soome ajaloos väärib positiivset hinnangut.



Heino Arumäe